Ülevaade
Riikide sotsiaalse, poliitilise ja majandusliku õitsengu potentsiaal on tihedalt seotud nende võimega tulla edukalt toime möödaniku vägivaldsete konfliktide põhjustatud valulike kogemustega. Riik võib määratleda oma tulevikku, lähtudes mineviku konfliktide võitjate võimust, või võttes aluseks mõistmisest ja laiapõhjalisest siseriiklikust dialoogist lähtuva suuremeelse ja armulise lähenemise. Viimane on tagatiseks jätkusuutlike ja heal järjel riikide tekkele, kus nii ohvrid, kannatuste põhjustajad kui poliitikud tegutsevad ühise heaolu nimel oma erinevustest hoolimata. Lepitus sulgeb mineviku haavad ja võimaldab tuleviku kollektiivset ümberkujundamist. Nende mineviku haavade eiramine toob kaasa kibestumise ja igatsuse kättemaksu järele. Kui mineviku haavu ei õnnestu korralikult sulgeda, siis majanduslik ebavõrdsus ja poliitiline polariseerumine üksnes suurendavad rahva killustumist. Rahvas, mille valitsevaks religiooniks on kristlus, saab kasutada kristlike teoloogiate ressursse, lepitusrituaale ning usukogukondade mobiliseerimist sotsiaalse sidususe, põhiseaduslikkuse ja laiapõhjalise majandusliku heaolu realiseerimiseks. Käesolev artikkel kasutab seda tõlgendusperspektiivi, kirjeldamaks kiriku pingutusi Zimbabwes teel laiapõhjalise ja ulatusliku siseriikliku dialoogi poole, mille eesmärgiks on jõuda jätkusuutliku lepituseni.
Taust
Zimbabwet, mille elanikkonnast võtab ligikaudu 86% aktiivselt osa kiriklikust elust, võib lugeda kristlikuks maaks, kuid jätkuvalt on tegu riigiga, mille hetkeolukorda mõjutab sügavalt valulik minevik, mis avaldab negatiivset mõju maa tulevikule.
Zimbabwe vabanes Briti koloniaalvõimu alt aastal 1980 pärast peaaegu sajandipikkust konflikti ning mustanahaliste rassilist ja majanduslikku allasurumist ning poliitilist marginaliseerimist. Pärast aastatepikkust sõda jõuti 1979. a Lancaster House’is toimunud läbirääkimiste tulemusel relvarahu sõlmimiseni, millele järgnesid valimised, kus anti mustanahalistele õigus hääletada. Kuigi ZANU-PF (Zimbabwe African National Union – Patriotic Front, ee Zimbabwe partei Aafrika Rahvaliit – Isamaa Rinne) võitis valimised, ei alustatud rahvusliku lepituse protsessi vaatamata peaministriks saanud Robert Mugabe iseseisvumise aegsetele katsetele. Peagi pärast iseseisvumist leidsid aset Gukurahundi e ‘sõkalde puhastamise’ nime kandnud tapatalgud, mis olid suunatud peamiselt Matabelelandi ja Midlandsi elanikkonna vastu, keda süüdistati mässuliste ZAPU-PF (The Zimbabwe African People’s Union – Patriotic Front, ee Zimbabwe Aafriklaste Liit – Isamaa Rinne[1]) rühmituste varjamises. Riiklik killustatus, mida Lancasteri kokkulepe ei olnud käsitlenud, süvenes veelgi veriste tapatalgute vältel, mis kestsid peaaegu viis aastat. 1987. a sõlmiti osaline kokkulepe – ZAPU-PF juht dr Joshua Nkomo ja valitseva partei ZANU-PF juht Robert Mugabe väitsid, et Ühtsuse kokkuleppe allkirjastamisega on saavutatud lepitus, mis viib vaenuliku sõjategevuse lõpetamiseni. Protsessi sisu ei olnud transparentne, samuti ei sisaldanud see läbirääkimisi ning saavutatud kokkulepe ei soodustanud tõelise tervenemis- ja leppimisprotsessi läbiviimist. Sugulaste kaotusest tingitud valu ning majandusliku ja poliitilise marginaliseerimise tunne hoopis tekitasid uut viha ja vastastikust vaenu erinevate etniliste rühmituste vahel, iseäranis seetõttu, et tapatalgutele oli nüüd lisatud etniline narratiiv.
1999. a tekkinud uus poliitiline opositsioon leidis kiirelt toetust riigi lääneosas ja linnades. Järgnevatel aastatel muutusid poliitilised vaidlused vägivaldseks, saavutades haripunkti 2008. a, mil paljud said füüsiliselt vigastada või koguni surma. Aastal 2009 sõlmisid opositsioonilise MDC (Movement for Democratic Change, ee Liikumine Demokraatlike Muutuste Eest) juht Morgan Tsvangirayi ning toonane president ja valitseva partei juht Robert Mugabe uue ühtsuse pakti Üldine Poliitiline Kokkulepe, juhatades sellega sisse uue riikliku ühtsuse valitsuse. Kuigi see uus valitsus rajas siseriikliku leppimisega tegeleva organisatsiooni, polnud viimane suuteline tegelema möödaniku probleemidega. Sellest saadik on Zimbabwe jätkanud sügavas fragmenteerumises, põhiseaduslikkuse allakäigus ning tüürimises ilmse majandusliku kokkuvarisemise poole.
Kirikute varasemad pingutused teel siseriiklikule leppimisele
Zimbabwes on kirik koloniaalajast saadik mitmel moel tegutsenud siseriikliku leppimise heaks. Koloniaalajastul kritiseerisid kirikud rassilist segregatsiooni ja väljendasid oma rahulolematust sellega. Kui teised kirikud leidsidki, et nende ülesandeks ei ole poliitilise võimu kritiseerimine, siis Denominatsioonide Juhtide (Heads of Denominations, HoD) organisatsiooni kuuluvad kirikud, sh katoliiklased ja peavoolu protestandid, võtsid ühiselt sõna valgete ja mustanahaliste zimbabwelaste rassilise segregatsiooni vastu tervishoiu ja hariduse valdkonnas. Enamik rahvuslikest poliitilistest aktivistidest sai hariduse just misjoniseltside haridusasutustes, kus nad omandasid ka poliitilise teadvuse.
Kuigi kirikud mängisid jätkuvalt avalikku rolli ka pärast riigi iseseisvumist aastal 1980, eelistasid paljud kirikujuhid taanduda oma kirikutesse ning keskenduda ‘vaimsetele’ küsimustele selle asemel, et tegeleda ‘sekulaarsesse’ sfääri kuuluvaga. Osad kiriklikud organisatsioonid nagu Zimbabwe Katoliiklik Piiskoppide Konverents säilitasid Õigluse ja Rahu Katoliikliku Komisjoni (Catholic Commission for Justice and Peace, CCJP) kaudu kriitilise lähenemise riigi tegevusele. Kirikud äratati aga 1980ndate alguses jõhkralt üles, kui tuhanded inimesed tapeti nende silme all, ilma et nad oleksid suutnud toimuva osas veenvalt sõna võtta. Üksnes CCJP koostas toimunud tapatalgute kohta esimese olulise raporti, kutsudes üles tapmist lõpetama.
Esimese tseremoniaalse presidendina teenis samuti vaimulik, metodisti pastor Canaan Banana, kes juhtis protsessi, mis tõi viimaks kokku Joshua Nkomo ja Robert Mugabe. Vaatamata sellele ei jõutud kunagi laiemapõhjalise siseriikliku leppimiseni. Olles arvamusel, et siseriiklikuks proovikiviks on kohalikust vajadusest väljakasvanud ja laiahaardelise, õiglusele orienteeritud põhiseaduse puudumine, hakkasid kirikud tegema koostööd erinevate organisatsioonidega uue põhiseaduse koostamise ning 1990ndatel toimunud valimiste intensiivsema jälgimise nimel. Sel perioodil kujunesid kirikud õiglusele orienteeritud mõtteviisi katalüsaatoriteks ühiskonnas, kuigi nad pöörasid väga vähe tähelepanu sügavalt juurdunud puudujääkidele lepituse vallas.
Alles 2000ndatel hakkasid kirikud kõnelema vajadusest riikliku visiooni järele, mis võtaks arvesse kõiki ühiskonna kitsaskohti, sh möödaniku haavu. 2006. a koostasid Zimbabwe Kristlike Denominatsioonide Juhid (The Zimbabwe Heads of Christian Denominations, ZHOCD) laiemaks diskussiooniks mõeldud visioonidokumendi “Millist Zimbabwet me tahame“ (Zimbabwe We Want). Antud dokument sõnastas arusaadavalt riikliku probleemi olemuse ning kirjutas ühe lahendusena ühtlasi ette lepituse. See üleskutse mõjutas teisi siseriiklikke protsesse nagu riikliku ühtsuse valitsuse sünd aastal 2009 ning riikliku leppimise organisatsiooni rajamine. Kui uus Riiklik Rahu ja Lepituse Komisjon (National Peace and Reconciliation Commission, NPRC) rajati pärast uue põhiseaduse vastuvõtmist aastal 2013, tehti esmalt ettepanek, et seda võiks juhatada luteri piiskop dr Ambrose Moyo, üks “Millist Zimbabwet me tahame” autoritest. Kuigi tema määramine komisjoni eesistuja kohale tühistati hiljem põhiseadusest tuleneva tingimuse tõttu, näitas see siiski ilmekalt, et kirikust oli saanud võtmetähtsusega institutsioon teel riikliku lepituse poole.
Pärast riikliku ühtsuse valitsuse lõppu aastal 2013 läksid kaduma nii riigis valitsenud rahumeelne õhkkond, kollektiivne poliitiline fookus kui ka selle perioodi vältel saavutatud majanduslik edu. Poliitikud langesid tagasi üksteisega võistlemise ja vastastikuse välistamise meeleollu. Kuigi põhiseadus nägi ette Riikliku Rahu ja Lepituse Komisjoni (NPRC) olemasolu, võiks selle olemasolu aastatepikkuseks perioodiks seadusega ette kirjutada, tingituna rahva seas valitsema hakanud mürgisest ja fragmenteerunud õhustikust. Süvenev fragmenteerumine rahva seas ning sügavuti minevate riiklike küsimuste lahendamise ebaadekvaatsus saavutas oma kõrghetke 2017. a novembris, mil toonane president Robert Mugabe sunniti tagasi astuma ning ametisse seati uus valitsus president Emmerson Mnangagwa juhtimisel. See võimuvahetus ei lahendanud paraku sügavaid riiklikke pingeid, vaid tõi need hoopis esile.
Püüdes saavutada üksmeelt küsimuses, kuidas suhestuda uue valitsusega, kutsusid kirikud 24. novembril 2017. a, uue presidendi ametissepaneku päeval, kokku Riikliku Rahvakonventsiooni (National People’s Convention, NPC). See konventsioon, kuigi allkirjastatud Zimbabwe kristlike denominatsioonide juhtide poolt, tõi kokku erinevad tööliste, kodanikuühiskonna, naiste ja üliõpilaste sidusrühmad. Kuigi Riiklik Rahvakonventsioon osutus väga edukaks arvuka osaluse, piirkondliku ja etnilise esindatuse ning diskussioonide sisu poolest, oli tegu harukordse võimalusega, mis näitas ja peegeldas osalejate sees sügaval istuvat viha. Koostati kõneluste tulemusi reflekteeriv tekst, mida paljud pidasid liiga lahjaks, samas kui teiste meelest oli tegu liialt vastandumisele kalduva dokumendiga. Tulemuseks oli see, et Riiklik Rahvakonventsioon, mille eesmärgiks oli tuua kokku samu seisukohti jagavaid osalejaid, näitas rahva sügavat haavatust ja hädavajadust lepituse järele.
Uue presidendi ametissepanek leidis aset Riiklikul Spordistaadionil 24. novembril 2017. a. Osad kirikujuhid esindasid kirikuid presidendi ametissepaneku tseremoonial, samal ajal kui teised võtsid osa Riiklikust Rahvakonventsioonist. Ajaks, kui ametissepaneku tseremoonia oli lõppenud, oli Riiklik Rahvakonventsioon koostanud uuele valitsusele mõeldud kommünikee, mis nimetas ühe oma ootusena vajadust siseriikliku leppimise järele. Just selles valguses tervitasid kirikud Riikliku Rahu ja Lepituse Komisjoni Seaduse (NPRC Bill) vastuvõtmist uue valitseva režiimi poolt. Veel enne, kui oli jõudnud kuivada tint, millega antud seadus allkirjastati, osutus selle poolt seadustatud komisjoni tegevus aga oodatust problemaatilisemaks. Komisjoni töö sõltumatuse puudumise tajumine ning piiratud võimekus õõnestasid selle usaldusväärsust algusest peale, nagu seda illustreeris ilmekalt talle maa lääneosas osaks saanud vaenulik vastuvõtt.
Kuna ametlikud presidendivalimised olid määratud juuliks 2018. a, langesid uue presidendi ametissepanekule järgnenud kuud valimiste-eelsesse perioodi. Ametliku valimiste aja väljakuulutamise järel tegi Zimbabwe Kirikute Nõukogu avalduse, milles kutsus üles valimiskampaania rahumeelsele läbiviimisele. Kirik rõhutas ühtlasi seda, et rahvas oli liialt haiget saanud, selleks et seda valu oleks olnud võimalik valimistega ravida – sõnum, mida oli kirikute poolt edastatud 2016. a teisest poolest alates. Enne valimistulemuste teatavakstegemist kordas Kirikute Nõukogu oma sõnumit, mille kohaselt tuli riigil sügavale juurdunud rahvusliku usaldamatuse ja fragmenteerumise tõttu panna alus siseriiklikule dialoogile, kuna valimised oleksid vaid toonud välja, mitte vähendanud olemasolevaid väljakutseid.
Vastavalt ennustustele puhkes päeval enne valimistulemuste teatavakstegemist vägivaldne konflikt, mis viis tsiviilisikute tulistamise ning kahetsusväärse kuue dokumenteeritud surmajuhtumini. Juhtunut määrati uurima komisjon, mille arvukate soovituste seas oli üleskutse siseriiklikule leppimisele. Veel enne, kui rahvas oli toibunud sellest tulistamisjuhtumist, viisid uued vägivaldsed protestid 16. jaanuaril 2019 uute surmajuhtumiteni ning sel korral oli neid enam kui tosinajagu. Kirikud ja rahvusvaheline üldsus kutsusid üheskoos üles õigluse kehtestamisele, kutsudes samal ajal riiki üles leidma võimalust alusprobleemide käsitlemiseks laiapõhjalise siseriikliku dialoogiprotsessi kaudu. See probleem on jätkuvalt lahendamata, olles üheks neist arvukatest probleemidest, mis põhjustavad zimbabwelaste seas ja vahel sügava lõhe.
Siseriikliku leppimise imperatiiv ja kiriku roll: olevik ja tulevik
Zimbabwe on jätkuvalt sotisaalmajanduslikus ja poliitilises kriisis. Poliitilised juhtfiguurid kasutavad teisi välistavat rahvuslikku narratiivi, mida iseloomustab teise käsitlemine vaenlasena vastandina teise vaatlemisele pelga poliitilise konkurendina. Koostöö hädasti vajalike poliitiliste ja põhiseaduslike reformide osas näib võimatuna. Riiklikud majandusnäitajad halvenevad väga suurel kiirusel. Mitteametliku statistika kohaselt ulatub töötus kuni 90%-ni. Energiakriis on jõudnud kahetsusväärsele tasemele, kus elekter on kättesaadav vaid umbes kella 5-st hommikul kuni kella 22-ni õhtul. Majanduskasv on seetõttu pidurdunud ning esmatarbekaupade hinnad on viimase paari nädalaga tõusnud 400%. Mitteametlik inflatsiooninäitaja on peaaegu 500%, avaldades omakorda negatiivset mõju hindadele, mis jätkavad peadpööritavat tõusu, samas kui palgad on kasvanud vaid 10%. Ühiskondliku rahulolematuse risk järjest tõuseb. Selle üheks kurvaks indikaatoriks võib pidada ühes mitteriiklikus ajalehes avaldatud pealkirja, mis kajastab praeguse olukorra võikaid tagajärgi: “Naine tapab majanduslikust puudusest tingituna oma poja ja iseenda”[2]. Kuigi peaaegu neljandik elanikkonnast on Zimbabwest lahkunud ning paljud haritud ja hea ettevalmistusega inimesed otsivad võimalusi elamiseks ja töötamiseks piiride taga, viitab passide kättesaamatus sellele, et reisimisvõimalused Zimbabwest väljapoole on piiratud. Korraga on Zimbabwest saamas hiiglaslik vangla, kus liikumisvabadus on olulisel määral piiratud.
Selline on olukord, milles kirik püüab jätkuvalt edendada lepitust siseriikliku dialoogi kaudu. Väljapakutud dialoogist osavõtjate ning otsitava lepituse valguses on oluline mõista järgmist:
i. Esiteks tuleb ära märkida, et kõik varasemad kokkulepped, alates Lancasteri kokkuleppest 1979. a, osalisest kokkuleppest ZAPU-PF ja ZANU-PF vahel 1987. a kuni Üldise Poliitilise Kokkuleppeni aastal 2009, olid korraldatud ja sõlmitud eliidi poolt ega kaasanud kunagi laiapõhjaliselt kodanikkonda. Võimu jagamine on koostöö alus, kuid sellest on antud juhul suur puudus. Kirik on rõhutanud, et siseriiklikule leppimisele suunatud põhjalik dialoog peab hõlmama kõiki huvigruppe, säilitamaks holistilist lähenemist lahenduste leidmiseks.
Kirik on aktiivne selliste huvirühmade nagu Matabeleland’i põhja- ja lõunaosa provintsipealike kaasamisel. Traditsioonilistel juhtidel on kriitiline roll kohalikel kultuurilistel väärtustel põhineva leppimise edendamisel. Kirikud on kaasanud ka julgeolekusektori liikmeid, sh Zimbabwe Kaitsejõude, Zimbabwe Vabariigi Politseid ja Zimbabwe Vanglateenistust. Zimbabwes on julgeolekusektoril eriline roll riigi ülesehitamisel, kuna tal on mõju riigivõimu kujundamis üle, iseäranis tuleb siinkohal viidata hiljutisele üleminekuprotsessile 2017. a novembris. Kirikud on kaasanud ka kodanikuühiskonda, kuna riigil, mis püüab areneda demokraatlikult, peab olema hästi toimiv kodanikuühiskond, mis julgeb sisukalt panustada riigi ülesehitamisse ja nõuda valitsuselt vastutusevõtmist. Kirik on samuti haaranud kaasa äri- ja kaubandussektorit, sh majandusteadlasi ja ärijuhte. Nende osalusele on kaasa aidanud tõdemus, et poliitilise olukorra muutlikkus avaldab mõju nii tootmisele kui kaubandusele. Lisaks on kirikud kaasanud erinevaid riiklikke institutsioone, eriti sõltumatuid komisjone, riigikontrollibürood ja parlamenti selleks, et edendada soodsat keskkonda majanduslikule ettevõtlikkusele ja loovusele ning aidata kaasa riigi aruandekohustusele oma kodanikkonna ees.
ii. Riiklik dialoog peab olema laiapõhjaline. Tingituna teoloogilisest arusaamast, mille kohaselt tuli Jeesus maailma selleks, et inimestel oleks elu ja neil oleks seda ülirohkesti (Jh 10:10), ei ole elu võimalik lahterdada. Ulatuslik siseriiklik dialoog, mis jõuab jätkusuutliku leppimiseni, peab olema suunatud isikule tema terviklikkuses ning hõlmama minevikku, olevikku ja tulevikku. See peab olema suunatud mineviku valule, oleviku väljakutsetele ning looma ühtlasi sellise keskkonna, milles kõik zimbabwelased suudavad ühiselt oma tulevikku ette kujutada. Kirik usub, et riiklikul tasandil leppimine peab olema aus möödanikus toimunu vastu ning looma ruumi põhimõttekindlale tõe rääkimisele. Tervenemine ja leppimine peavad samuti taotlema kuritegude toimepanija poolset vastutuse võtmist.
iii. Kirik kuulub Jumalale, kes on dialoogiline Jumal ning tuli igal õhtul Eedeni aeda Aadama ja Eevaga kõnelema ning oli sügavalt pettunud, kui sõnakuulmatus selle võimaluse hävitas (Gen 3:8). Kirik kuulub Jumalale, kes pidas alati dialoogi rõhutud inimestega ning tõotas neile, et vabastab nad samuti, nagu vabastas Iisraeli Egiptuses (Ex 8:1-25). See on sama Jumal, kes ei tahtnud kunagi, et katkised suhted jääksidki katkisteks, vaid saatis prohveteid hüüdma: “Tulge nüüd ja seletagem isekeskis, ütleb Issand. Kuigi teie patud on helepunased, saavad need lumivalgeks; kuigi need on purpurpunased, saavad need villa sarnaseks” (Js 1:18). Kirik mõistab, et on elanud lahus Jumalast (Ef 2:14), kuid on lepitatud Jumalaga Jeesuse Kristuse läbi, kes andis kirikule lepitusameti (2Kr 5:17jj). Tänu sellisele enesemõistmisele ei väida kirik end olevat patuta. Selle asemel näeb ta end ‘patuse lepitajana’, samuti nagu Jeesus oli vermetes ravitseja (Js 53:5). Lepitaja, vahendaja või kokkukutsuja rolli mängimise võimalus on vastavalt sellele arusaamisele avatud igaühele, keda peetakse tülis olevate osapoolte poolt selleks sobivaks. Kirik väidab julgelt, et Zimbabwe siseriikliku kriisi iseloom on liiga sügav selleks, et seda saaks lahendada üks poliitiline osapool, vaid see on võimalik laiapõhjalise ja ulatusliku riikliku dialoogi abil, mille korraldajaks on usutav ja usaldusväärne rahuvahendaja, kelleks jääb antud kontekstis kirik.
____________
[1] Zimbabwe sotsialistlik poliitiline partei ja sõjaline organisatsioon, partei moodustati 1961. a, 10 päeva pärast seda, kui toonane Rodeesia valitsus keelustas Rahvusliku Demokraatliku Partei (National Democratic Party). Tõlk.
[2] https://www.newsday.co.zw/2019/08/woman-kills-son-self-over-economic-hardships/
Kirik & Teoloogiale kirjutatud artikli on inglise keelest tõlkinud Anne Burghardt.
Kenneth Mtata (1971), PhD, Zimbabwe Kirikute Nõukogu peasekretär, Evangeelse Luterliku Kiriku Zimbabwes õpetaja.
