X. Nikaia Usutunnistus
Teine oikumeeniline sümbol on tuntud Nikaia usutunnistuse nime all. Ka siin on tegemist sama nähtega nagu see apostlite usutunnistuse juures juba tuttavaks saanud: selle nime taga seisab pikk ja keeruline ajalugu. See usutunnistus, mida Nikaia kontsiil juunis aastal 325 lõi, vajab lähemat vaatlust, sest see ei ole mitte see, millega oleme tuttavad, vaid ainult selle algstaadium. Seega on kaks usutunnistust, mis tavalises käsitluses kannavad küll sama nime, kuid neid tuleb selgelt üksteisest lahus hoida nende erinevuse tõttu. Ajaloolisest seisukohast on vajalik selle üle selgusel olla.
Esmalt tuleb käsitleda usutunnistust, mis kannab Nikaia nime täie õigusega. Nikaiasse kokku kutsutud kontsiili eesmärk oli kaitsta ortodoksset teoloogiat Ariuse õpetuse vastu. Et säilitada monoteismi printsiipi, olid osa teolooge hakanud rõhutama Jumalat Isa, vähendades Kristuse isiku päritolu tähtsust, tehes Teda Jumalast alamaks. Nendest teoloogidest kõige suuremat tähelepanu äratas Arius. Monoteismi huvides rõhutas ta, et ainult Jumal on ajatu ja igavene, kuid Poeg on Sõna ja teda on loodud mitte millestki ja sellisena on tema vahemees Jumala ja maailma vahel. Küsimuse lahenduse tähtsusest kõneleb asjaolu, et keiser Konstantinus ilmus isiklikult kontsiili avama, kuhu oli kogunenud 220 piiskoppi. Oli vaja leida vormelit, mis väljendaks kiriku õpetust Kristuse isiku müsteeriumi üle, sest kui läheb korda leida selline vormel, tooks see rahu kirikusse ja üksmeel kirikus omakorda tooks stabiilse elemendi impeeriumisse.
Et lahendada seda probleemi, kasutas kontsiil üht juba olemasolevat usutunnustust kui skeletti, et sellest luua uut. Selle skeleti päritolu suhtes on arvamised lahku läinud. Teadlased varemalt (nagu F. J. A. Hort jt) on seletanud selle saamislugu nõnda, et see oli Eusebiuse, Kaisarea (Palestiinas) piiskopi usutunnistus, mida ta kontsiilile ette pani. See oli tema enda usutunnistus või oli see kasutusel Kaisareas. Ometi ei pea see seletus paika, sest see põhineb Eusebiuse väljenduste ekslikul tõlgendusel. Suurema tõenäolisusega võis see usutunnistus olla Jeruusalemma kiriku ristimise sümbol, mida siin aluseks võeti (H. Lietzmann). Igal juhul pidi see olema üks lühike usutunnistus, üldiselt sama mustriga nagu apostlite usutunnistus. Sellele olemasolevale skeletile lisas siis kontsiil juurde uusi vastavaid usulaused, et lahendada tekkinud probleemi.
Et pareerida emanatsiooni ideed, mida mõnelt poolt oli üles tõstetud, lisati esimesse artiklisse sõnad: „Meie usume… kõigi nähtamatute asjade Loojasse“.
Nagu võis oodata, kõige ulatuslikumad lisandid muidugi asetati teise artiklisse, kõik suunatud Ariuse õpetuse vastu: „ … kes Isast on sündinud kui ainulaadne, st Isa olemusest, Jumal Jumalast, valgus valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast, sündinud, ei mitte loodud, Isaga ühesugust olemust.“
Kontsiili poolt vastuvõetud kogu usutunnistuse vormelit tunneme ühest Eusebiuse kirjast, mida see Kaisarea piiskop saatis oma kogudusele. See on samuti säilinud Athanasiuse juures kui ka veel teisteski allikates, nõnda et selle sõnastuse üle ei ole kahtlust. See usutunnistus kõlab järgmiselt:
„Meie usume ainusse kõigeväelisse Jumalasse, Isasse, kõige nähtavate ja nähtamatute asjade Loojasse.“
„Ja ainusse Issandasse Jeesusse Kristusesse, Jumala ainusündinud Pojasse, kes Isast on sündinud, Isa olemusest: Jumal Jumalast, valgus valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast, sündinud, ei mitte loodud, Isaga ühesugust olemust, kelle läbi kõik on saanud, mis on taevas ja maa peal, kes meie, inimeste, pärast on meie õndsuseks taevast alla tulnud ja lihaks saanud ja inimeseks saanud, kannatanud ja kolmandal päeval üles tõusnud ja on üles läinud taevasse ja tuleb kohut mõistma surnute ja elavate üle.“
„Ja Pühasse Vaimusse.“
„Kes aga ütlevad, et oli aeg, mil teda ei olnud, ja et teda ei olnud enne kui teda sünnitati, ja et tema on mitteolevast saadud, või ühest teisest substantsist, või ühest teisest olemusest, või et Jumala Poeg on loodud (olevus) või muutlik ja muudetud – neid mõistab üleilmne kirik hukka.“
Nagu nähtub, on see sümbol oma vormilt tublisti erinev. Võrreldes pärastiste sümbolitega torkab silma selle lühidus. Eriti kolmas artikkel on siin alles embrüo olukorras: „Ja Pühasse Vaimusse.“ Hoopis üllatav on siin aga sümboli lõpuosa, kuna see koosneb reast anathemadest, kõik suunatud Ariuse õpetuse vastu. Teoloogiliselt on see sümbol täiesti häälestatud Ariuse õpetuse vastu. Sellepärast sisaldab sümbol ka terminit homoousios „ühesugust olemust“ või „sama olemusega“, mis oli lööksõnaks Ariuse vaadete vastu. Seda on tekstis isegi kahel korral kasutatud.
Lõpuartikkel, mis hukka mõistab kõik teised vastukäivad teoloogilised vaated, ilmutab selle usutunnistuse erinevat profiili. Sellisena see usutunnustus ei tahtnudki olla ristimise sümboliks, nagu seda oli apostlite usutunnistus, vaid see usutunnistus koostati esmajoones õpetuse sümbolina.
XI. Nikaia sümboli järelmõjud: uute kujundite tekkimine
Nikaia usutunnistuse loomine on toonud uut sümbolite ajalukku. Aja jooksul tuleb esile protsess, milles ilmneb vastastikune mõjutamine. Selles on midagi loomulikku, kui nüüd hakati mõlemaid olemasolevaid usutunnistusi harmoniseerima. Üheltpoolt hakati ristimise sümbolit kohendama kas sisu või ka sõnastuse kaudu Nikaia usutunnistuse lausetega. Selliselt kohendatud sümboleid kohtame meie Antiookias, Jeruusalemmas, Küprosel ja ka mujal. Kõige tähtsamate hulgas on see, mis esineb Jeruusalemma piiskop Kyrilluse juures. Seda on kerge rekonstrueerida tema aastal 350 peetud katehheeside põhjal, milles ta Jeruusalemma sümbolit on kasutanud. Võrdluses teistega on see kõige lühem pikkuse poolest. See sümbol aga, mis esineb Salamise (Küpros) piiskop Epiphaniuse juures (374 a.), on oma ulatuselt kõige pikem. Sama protsess toimus ka veel sügavamal idamaal, vanas süüria kirikus Pärsia aladel. Huvitavaks tõendiks on usutunnistus, mida ma olen välja andnud rea käsikirjade põhjal. Nagu oleme juba näinud, on siin tegemist ühe väga vana ja omapärase usutunnistusega, mida vanad süüria kristlased kasutasid Mesopotaamias ja Pärsias, ja mida siis hiljem on kohendatud ja täiendatud.
Teiselt poolt hakati Nikaia usutunnistust kohendama ristimise sümbolile, millest võeti osasid ja sulatati need Nikaia usutunnistusse, seda sel viisil laiendades. Sellisel teel täiendatud Nikaia usutunnistus kujunes kohati isegi ristimise sümboliks, milleks ju, nagu juba oleme näinud, see ei olnud mõeldud. Selliselt kohendatud Nikaia usutunnistus oli kasutatud armeenia kirikus veel tänapäevalgi, kus tal on koht jumalateenistuse liturgias.
Peale harmoniseerimise tuleb selles protsessis esile ka vajadus täiendusteks. Neid tehti igas artiklis. Esimeses artiklis osutus vajalikuks arvesse võtta erinevaid vaateid ja seisukohti Jumala loomistöö fikseerimisel, et sisse võtta täiendust „taeva ja maa … Loojasse“. Teise artikli lõppu ilmus juurde usulause, „kelle riigile ei ole lõppu“. Ilmselt see on mõeldud, et pareerida Ancyra piiskopi Marcelluse väidet, et Kristuse valitsus ei kesta pärast viimse kohtumõistmise päeva.
Kuna Nikaia kontsiil piirdus kolmandas artiklis ainult väga napisõnalise lausega „Ja Pühasse Vaimusse“, osutusid täiendused siin möödapääsmatuks. Eriti veel kui Makedon ja Marathon õpetasid nagu Ariuski, et Püha Vaim on ainult loodud olevus. Missugused kaugemale arendatud mõtted olid liikvel Püha Vaimu suhtes, seda näeme Athanasiuse kirjast Serapionile (356-362 a). Samuti Kaisarea piiskopi Basiliuse pikemast traktaadist Püha Vaimu üle (375 a). Need autorid rõhutavad Püha Vaimu jumalikkust ja selle tegevust kirikus: Püha Vaim viib usklikke selle elu osadusse, mis on Jumalast ja tema elab nendes, kelledes Jumala nägu (Gen 1:27) on uuendatud.
Kõik need täiendused ja lisandid ilmusid vähehaaval ja pikkamööda. Sümbol Epiphaniuse juures (Ancoratus), mis on dateeritud aastaga 374, on meile kõige paremaks näiteks kõige täielikumast kujundist, mis sisaldab juba kõik need täiendused ja lisandid, millest on juttu järgmises paragrahvis. Selliseid kohendatud sümboleid on nii idamaal kui ka õhtumaal ekslikult peetud usutunnistuseks, mida Nikaia kontsiil vastu võttis.
XII. Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistus
Kõigepealt toome selle usutunnistuse sõnastuse:
„Meie usume ainusse kõikväelisse Jumalasse, Isasse, taeva ja maa, kõige nähtavate ja nähtamatute asjade Loojasse.“
„Ja ainusse Issandasse Jeesusesse Kristusesse, Jumala ainusündinud Pojasse, kes Isast on sünnitatud enne kõike maailma aega: valgus valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast, sünnitatud, mitte loodud, Isaga ühesugust olemust, kelle läbi kõik on saanud, kes inimeste pärast ja meie õndsuseks taevast on alla tulnud ja lihaks saanud Pühast Vaimust ja neitsist Maarjast, ja inimeseks saanud, meie eest risti löödud Pontius Pilaatuse all, kannatanud ja maha maetud ja kolmandal päeval üles tõusnud kirjade järele, ja on üles läinud taevasse ja istub Isa paremal käel ja tuleb jälle auga kohut mõistma surnute ja elavate üle, kelle riigile otsa ei ole.“
„Ja Pühasse Vaimusse, kes valitseb ja elustab, Isast välja läheb, keda Isa ja Pojaga ühes kummardatakse ja austatakse, kes prohvetite läbi on rääkinud. Ja üht ainust püha üldist ja apostlikku kirikut. Meie tunnistame ühtainust ristimist pattude andeksandmiseks, ja ootame surnute ülestõusmist ja tuleva maailma elu.“
Mida näeme selle usutunnistuse struktuuris? Oma kuju ja struktuuri poolest on see hoopis pikem. Meie märkame täiendusi, mis oma laadilt on ühelt poolt liturgilised ja teiselt poolt dogmaatilised. Kõigepealt paistavad silma pühalikult kõlavad sõnastused, mis tehtud idamaa kiriku kiituslaulude liturgilises stiilis. Teoloogiliselt on see usutunnistus kaugelt dogmaatilisem ja filosoofilisem kui apostlite usutunnistus. See on orienteeritud peamiselt püüdest kaitsta kristoloogilist dogmat teoloogilise opositsiooni vastu. Samuti tuleb selles näha reaktsiooni neoplatonistliku emanatsiooni kujutluste vastu.
Esimeses artiklis on lühem lisand, kuid teine artikkel Kristuse isiku üle on märksa pikem. Selle juures aga puudub siin usulause „Isa olemuses“ (homoousia), kuna aga on säilitatud teine homoousiose usulause „Isaga ühesugust olemust“.
Kolmandas artiklis lisas see juurde tähtsa elemendi, nimelt, et Püha Vaim on Isa ja Poja olemusest, andes pikema seletuse Püha Vaimu isiku ja tegevuse üle. Sellega lisati siin viimane kivi Kolmainsuse õpetuse ehitusele. Selle järele on siia lükitud usulaused kiriku, ristimise, ülestõusmise ja igavese elu üle. Kuid selles usutunnistuses puuduvad hoopis anathemad.
Nagu juba mainitud, on ka selle usutunnistuse tagapõhi palju keerulisem kui pärimus, mis seob selle tekkimise Konstantinoopoli kontsiiliga aastal 381. Kõikide teadaolevate andmete kohaselt kontsiil ei koostanud usutunnistust nagu see toimus Nikaias, vaid tunnistas Nikaia usutunnistuse omaks. Selles ei saa olla mingit kahtlust. Kui see kontsiil oleks koostanud uue usutunnistusliku vormeli, siis oleks see sisaldanud termini homoousios („sama olemusest“) ka Püha Vaimu suhtes, kuna see vormel oli juba akuutselt päevakorral. See vormel aga puudub selles usutunnistuses.
Selle usutunnistuse päritolu ei ole raske määratleda. Siin on tegemist ühe vanema ristimissümboliga, mida vahepeal oli täiendatud Nikaia usutunnistuse sõnade vormelitega. Nagu juba oleme näinud, esinevad sellised kujundid mitmel pool allikates, mis on vanemad kui Konstantinoopoli kontsiil. Kuidas see tuli, et see usutunnistus sai Konstantinoopoli kontsiili sümboliks, on ikka veel selgusetuks jäänud. On võimalik, et see kuidagi kontsiili aktide hulka on sattunud, kuid mil viisil, on teadmata.
Et sellel usutunnistusel oli eeliseid levimiseks, on selge. Konstantinoopoli patriarhaadi piiskoppidel oli muidugi meelt mööda, et see usutunnistus oli seotud nende linna nimega ja seal aastal 381 peetud kontsiiliga. Pealegi oli see sümbol, mis küll Nikaia teoloogilisi veendumusi esindas, kuid oma kujult siiski ei olnud õpetus – mitte sümbol nagu Nikaia sümbol, vaid ristimise sümbol.
Nagu näeme, on ka siin ajaloolised probleemid keerulised, mis on aidanud eksiarvamust luua, et käesolev sümbol on Konstantinoopoli kontsiili sümbol. Alles Halkedoni kontsiilist saadik aastal 451 on seda sümbolit peetud Konstantinoopoli kontsiili usutunnistuseks, sest Halkedoni kontsiil kinnitas ametlikult selle usutunnistuse laiendatud ja täiendatud kuju. Tuleb arvesse võtta tõsiasja, et Konstantinoopoli kontsiil ei olnud oikumeeniline, kuna sellest võttis osa ainult üks osa kristlaskonnast. Alles Halkedoni kontsiilil aastal 451 otsustati, et Nikaia usutunnistusel, mille 318 kirikuisa koostasid, see tähendab ehtsal usutunnistusel, on ülim au kirikus, kuid selle kõrval maksab ka usutunnistus, mida 150 kirikuisa Konstantinoopolis olid üles seadnud, sest mõlemad annavad tunnistust samast usust. Kui olla täpne terminoloogias, siis peaks seda sümbolit õieti nimetama Nikaia-Halkedoni või Halkedoni usutunnistuseks.
XIII. Athanasiuse usutunnistus
Kolmas nn oikumeeniline usutunnistus on kõige pikem ja kaugelt teoloogilisem eelmistest. See erineb teistest oma vormilt abstraktse teoloogilise žanri ja sellele lisatud anathemade poolest. Struktuuriliselt jaguneb see 40 rütmilises lauses koostatud sümbol kahte ossa: esimene selgitab triniteedi õpetust ja teine inkarnatsiooni doktriini, millega on kombineeritud rida sündmusi Kristuse lunastustööst. Sümbol on varustatud eessõnaga ja järelsõnaga, mõlemad esitades stereotüüpset deklaratsiooni. Esmalt järgneb selle usutunnistuse tekst:
„Igale, keda päästetakse on üle kõige vajalik, et ta hoiab kindlalt katoliku usku. Kui keegi ei pea seda täielikult ja puhtalt, see läheb kahtlemata hukka igavesti.“
„Katoliku usk on see, et meie usume üht Jumalat Kolmainsuses ja Kolmainsusest ainsuses, mitte segades isikud ega eraldades substantsi. Üks isik on Isa, teine: Poeg, ja veel: Püha Vaim, kuid Isa, Poja ja Püha Vaimu jumalus on üks; (nende) see on samaväärne ja majesteetsus kaas-igavene.“
„Ja nõnda nagu on Isa, on Poeg ja nõnda on Püha Vaim. Isa ei ole loodud (increatus), Poega ei ole loodud ja Püha Vaimu ei ole loodud. Isa on haaramatu (immensus), Poeg on haaramatu ja Püha Vaim on haaramatu. Isa on igavene, Poeg on igavene ja Püha Vaim on igavene; ja siiski ei ole nad kolm igavest, vaid üks haaramatu. Samuti on Isa kõikväeline, Poeg on kõikväeline ja Püha Vaim on kõikväeline; ja siiski ei ole kolm kõikväelist, vaid üks kõikväeline. Nõnda on Isa Jumal, Poeg on Jumal ja Püha Vaim on Jumal; ja siiski ei ole kolm Jumalat, vaid üks Jumal. Nõnda samuti on Isa Issand, Poeg on Issand, ja Püha Vaim on Issand; ja ometi ei ole kolm Issandat, vaid üks Issand. Ja kuigi meie peame kristliku tõe tõttu tunnistama igat isikut kui Jumalat ja Issandat, keelab katoliku usk meil öelda, et on kolm Jumalat ja kolm Issandat.“
„Isa ei ole milleski tehtud (factus), ega loodud ega sündinud. Poeg on üksi Jumalast, mitte tehtud ega loodud, vaid sünnitatud. Püha Vaim on Jumalast ja Pojast, ei tehtud ega loodud ega sünnitatud, vaid läheb välja. Nõnda on üks Isa, mitte kolm Isa; üks Poeg, mitte kolm Poega; üks Püha Vaim, mitte kolm Püha Vaimu. Selles kolmainsuses keegi ei ole varem ega hiljem; keegi ei ole suurem ega vähem teisest. Kuid need kolm isikut on võrd-igavesed (coaeternae) üheskoos ja samaväärsed. Nõnda kõiges, nagu ülal öeldud, ainsuses on austatud kolmainsus ja kolmainsus ainsuses. See, keda päästetakse, peab mõtlema kolmainsusele.“
„Edasi on vajalik igaveseks õndsuseks, et tema usub õieti meie Issanda Jeesuse Kristuse lihaks saamist. See on õige usk, et meie usume ja kinnitame, et meie Issand Jeesus Kristus, Jumala Poeg, on Jumal ja inimene. Tema on Jumal Isa olemusest, sünnitatud enne maailma aega. Ja inimene ema olemusest, sündinud maailma. Tema on täiuslik Jumal ja täiuslik inimene ratsionaalse hingega ja elades inimese lihaga, samaväärne Isale jumalikkuse mõttes ja allpool Isa inimsuse mõttes.“
„Olgugi, et Tema on Jumal ja inimene, siiski ta ei ole kaks vaid üks Kristus; üks, mitte et Jumalikkus on muudetud lihaks, vaid selle tõttu, et Jumal inimlikku olemust enesele võttis; üks täilikult, mitte olemuse segunemise tõttu, vaid isiksuse ainsuse tõttu. Nõnda nagu ratsionaalne hing ja liha on üks inimene, nõnda Jumal ja inimene on üks Kristus.“
„Kes kannatas meie lunastuseks, alla läks põrgusse, tõusis jälle üles kolmandal päeval surnuist, läks taeva, istub Isa, kõikväelise Jumala paremal käel; säält tema tuleb koht mõistma elavate ja surnute üle, kelle tulemisel kõik inimesed tõusevad üles nende ihudega ja annavad aru oma tegudest. Need, kes on teinud hääd, lähevad igavesse õndsusesse ja need, kes on teinud kurja, igavesse tulle.“
„See on katoliku usk. Kui keegi ei usu seda ustavalt, teda ei päästeta.“
„Au olgu Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule. Nõnda nagu alguses oli, nüüdki on ja jääb igavesest ajast igavesti.“
Ka selles usutunnistuses on tegemist sama nähtega nagu eelmiste sümbolite juures ‒ selle saamislugu on palju keerulisem, kui kiriklik pärimus laseb arvata. Athanasiusel, kuulsal Aleksandria piiskopil († 373) ei ole sellega küll vähematki tegemist, sest selle teoloogiline terminoloogia on kaugelt arenenum kui Athanasiuse ja tema kaasaja vaated. Pealegi näitavad selle dokumendi süntaks ja grammatika, et see on koostatud ladina keeles, mitte aga kreeka keeles. Seega tuleb selle sümboli päritolu õhtumaalt otsida. Millal seda esmakordselt Athanasiuse nimega seoti, seda meie ei tea. Vahel esines see sümbol lihtsalt fides catholica – „katoliiklik usk“ nime all või oli tuntud selle esimese sõna järgi quicunque. Oma pikkuselt ja laadilt meenutab see pigemini usutunnistuse seletust, nagu neid tekkis terve rida varasel keskajal, mis sageli olid liikvele lastud valenimede all. Kui sellised seletusi, mis olid oma laadilt heterodokssed, võidi tahtlikult siduda ortodokssete isade nimedega, et nendele anda enam kaalu, siis ei ole see kuigi iseäralik kui sellist õigeusklikku dokumenti nagu käesolev seoti Athanasiuse nimega. See ei üllata küll kedagi.
Selle usutunnistuse tekkimise aeg on veelgi problemaatilisem kui senini käsitletud sümbolite juures. Teadlaste vaated selles küsimuses on väga erinevad. Senini on selle autori isik jäänud tundmatuks ja näib, et nii see jääbki. Teooriaid on terve hulk üles seatud, omistades seda ühele tundmatule mungale Lõuna-Gallias (F. Kattenbusch), või jälle tundmatule hispaania teoloogile (J. Künstle). Ka teooria, et Ambrosius († 533), kuulus Milaano piiskop, oli selle autoriks (H. Brewer), on leidnud laialt pooldamist. Terve rida teisi autori kandidaate on üles seatud: Caesarius, Arlese piiskop († 542); Fulgentius, Ruspe piiskop († 533); Hilarius, Poitiers’ piiskop († 367); Vigilius, Thapsuse piiskop († ca 500); Vincentius († enne 450), munk Lerinumi kloostrist Lõuna-Gallias ja Martinus, Bracara metropoliit († ca 580). Kindel on ainult see, et see usutunnistus õhtumaal tekkis aastate 400 ja 600 vahemikus. Caesarius, Arlese piiskop, tundis juba seda sümbolit. See käib selle praeguse kuju kohta, kuna selle sümboli üksikud osad on olnud tuntud palju varem, kõnelemata veel nende sugemetest. A. Harnacki järele trinitaarne ja kristoloogiline osa olid alguses eraldi, enne kui neid kokku liideti. Kindlaks tugipunktiks ajaloolises uurimuses on Antuni sinodi otsus aastast 670, millega vaimulikkudele tehti kohustuseks Athanasiuse usutunnistust tunda. Need andmed on huvitavad ka sellest seisukohast, mis puudutab selle sümboli eesmärki. Ei ole ju kusagilt näha, et sümbol oli mõeldud mõne teoloogiliselt hereetilise vaate vastu võitlemiseks. Küll oli see aga mõeldud selleks, et sisendada ristiusu põhiõpetus kleerusesse, nagu näitab ka Autuni sinodi otsus.
Nagu mainitud, tekkis see sümbol õhtumaal ja väga kauaks ajaks jäi see tuntuks ainult seal. See leidis tee idamaa kirikusse alles väga hilja. Alles 16. sajandist peale ilmus see vene liturgilistesse käsiraamatutesse ja alles aasta 1780 ümber kreeka horoloogiumisse.
XIV. Usutunnistuste viimane lisand: filioque
Jääb veel märkida, et õhtumaal tuli usutunnistusele lisaks veel uus täiendus. See on ladinakeelne filioque, st „ja Poeg“, mis fikseerib usutõe Püha Vaimu kahekordsest väljumisest. See lisati õhtumaa kirikus Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistusele ja nimelt sõnadele „Ja Pühasse Vaimusse … kes Isast välja läheb“. Originaalis ei olnud selleks kohta, kuid see ilmus esimest korda Toledo sinodil aastal 589 ‒ Püha Vaim läheb välja nii Isast kui Pojast. Seda lisandit hakati innukalt õigustama ja kui alates umbes aastast 800 seda sümbolit hakati laulma missateenistustel kogu frankide impeeriumis, sai see lisand üldiselt tuttavaks.
Kuid see oli vormel, mis oli tundmatu vanas kirikus. Kui frankide mungad aastal 847 selle uuenduse sisse tõid omas kloostris Õlimäel Jeruusalemmas, läks kohe tüli lahti, kuna idamaa kirik ei tahtnud sellest midagi teada. Kui kuulsa püha Saba kloostri mungad kandsid protesti paavst Leo III ette, püüdis ta seda lisandit kaotada, kuigi ta doktriini heaks kiitis. Ta laskis isegi originaalse usutunnistuse graveerida kahele hõbeplaadile ja asetas need Peetri kirikusse Peetruse hauale. See ei saanud aga asjade käiku pidurdada ja sümbolit selle vormeliga lauldi ikka edasi. Pea pärast aastat 1000 võeti see omaks ka Roomas. Idamaa kirik ei ole seda lisandit kunagi omaks võtnud.
Teksti näol on tegemist Arthur Võõbuse loengutega, mis peeti Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Usuteaduslikus Instituudis Torontos 1980. aasta augustis. Kirik & Teoloogia avaldab loengud esmakordselt, tehes seda Tartu Ülikooli juures tegutseva Arthur Võõbuse Lähis-Ida uurimise keskuse loal ja läbi ajakirja kolme järjestikkuse numbri. Foto pärineb Karl Raudsepa monograafiast „Arthur Võõbus 1909–1988“ (EELK Usuteadusliku Instituudi väljaanne 3, OMA Press Limited, Toronto: 1990).
Loe samuti:
Arthur Võõbus (1909–1988), dr. theol., E.E.L.K. õpetaja, oli Uue Testamendi ja varase kirikuloo professor Chicago Luterlikus Teoloogiakoolis (1948–1977), E.E.L.K. Usuteadusliku Instituudi dekaan (1978–1988), kirikuvalitsuse liige (1982-1987) ja Indianapolise koguduse õpetaja (1982–1988). Rahvusvaheliselt tunnustatud Vana-Lähis-Ida ja varase Süüria kristluse eriteadlane.
