Sisu ülevaade:
I. Terminoloogia
II. Apostlik usutunnistus
III. Rooma vana ristimise sümbol
IV. Rooma vana ristimise sümboli probleem idamaa kirikus
V. Katsed tungida veel kaugemale ja sügavamale usutunnistuse tekkimise ajaloosse
VI. Triaadilised vormelid
VII. Laiemalt täiendatud ja arendatud vormelid
VIII. Rooma vana ristimise sümboli eelloo konstrueerimine
IX. Kõige vanema usutunnistusliku vormeli teoloogiline koetis
X. Nikaia usutunnistus
XI. Nikaia sümboli järelmõjud: uute kujundite tekkimine
XII. Nikaia–Konstantinoopoli usutunnistus
XIII. Athanasiuse usutunnistus
XIV. Usutunnistuste viimane lisand: filioque
I. Terminoloogia
Mida tähendab sümboolika? Oma ambivalentsuse tõttu on see termin vahest isegi eksitav või segav. Tänapäeva kõnes me kasutame sõna „sümbol“ ju ühes erilises mõttes. Meie ütleme, et rist on kristliku usu sümbol. Me ütleme, et must värv on leina sümbol. Me kasutame seda terminit kiriku arhitektuuris ja kiriku kunstis, kus kõneleme ristiusu sümbolitest. Vanemas keeles oli aga selle termini tähendus hoopis teissugune. See sõna tuleb ju kreekakeelsest sõnast symballein (sym– tähendab „kokku“ ja ballein – „viskama“, seega „kokku viskama“), mis tähendab kokku viima, kokku siduma, ja kombineerima. Sõna „sümbol“ selles mõttes sai tuttavaks kui tunnusmärk, nagu näiteks sõjaväes, kus sümbolit tarvitati armeegrupi liigitamiseks. Sümbol sai tähenduse nagu parool või tunnussõna: kui keegi teadis parooli, oli tal võimalik kontrollist läbi pääseda, kuna teised, kes ei teadnud parooli, ei pääsenud sealt läbi. Sümbol tähendas seda, mis märkis ära kedagi, kes kuulus kuhugi ühiskonda, linna või maakonda. Viimaks tähendas sümbol ka seda, mida omistatakse õieti ürikule ja dokumendile, tõendades selle autentsust ja ehtsust. Teie näete kui palju tähendusi on sümbolil olnud antiikses maailmas.
Vanad kristlased laenasid selle sõna varakult ja hakkasid nimetama usutunnistust sümboliks. Usutunnistus oli neile selline tunnusmärk, mis tähistas ära ristiinimese kuuluvuse teatud kristlikku ühiskonda: usutunnistus oli kristlastele tunnusmärgiks. Vanadele kristlastele oli usutunnistus erilises mõttes tunnusmärk ühenduses ristimise talitusega. Keda ristiti, sellele anti üle usutunnistus. Seda toimingut nimetati traditio symboli, see tähendab sümboli või usutunnistuse üleandmine. See toimus suure pühalikkusega. Kui ristimisel anti usutunnistus üle ristitavale, siis kordas ristitav seda usutunnistust, see oli redditio symboli – sümboli tagasi andmine. Selle kordamisega andis ristitav tagasi sümboli selle tähenduseks, et ta võttis selle sümboli, st. usutunnistuse omaks.
See sõna „sümbol“ tähendas aastasadu ristimise sümbolit, st. ristimise usutunnistust, mida ristimisel üle anti. Samal ajal kanti aga see sõna „sümbol“ üle ka teistele usutunnistustele, mis tekkisid aja jooksul hiljem ja usutunnistustele, mis muutusid isegi nii pikaks, et neid ei saadud kasutada ristimise talitusel. Neid nimetati siiski sümboleiks. Nagu näete, on meil tegemist distsipliiniga, mis tegeleb kõikide usutunnistuste uurimisega. Muidugi kõige tähtsamad ja kõige lähedasemad meie südametele on kõige vanemad usutunnistused ja nende usutunnistuste eellood, nende tekkimine ja arenemine.
II. Apostlik usutunnistus
Mul ei ole tarvis seda usutunnistust ette lugeda, kuna seda meie tunneme ju kõik peast. Mida meie teame apostliku usutunnistuse tekkimisest? Võrratult võluv on lugu, mis kirjeldab apostliku usutunnistuse saamist. Kui kaksteist apostlit olid koos Kristuse taevamineku järele ‒ nii see lugu käib ‒ siis tõotatud parakleet laskus nende peale ja selle mõju oli selline, et nad samal momendil koostasid apostliku usutunnistuse, sellise, mida meie igakord jumalateenistusel loeme. Püha Vaimu ajel Peetrus tegi alguse sõnadega „Mina usun Jumalasse Isasse“, ja siis otsekohe teised apostlid Püha Vaimu ajel lisasid juurde igaüks oma osa. Matteus, olles 12. apostel, lõpetas selle kompositsiooni sõnadega „ja igavest elu“. Nii on selles usutunnistuses siis kaksteist osa ja iga apostel andis oma panuse sinna. Sajandeid on see lugu võlunud usklikke. Võttis väga kaua aega, kuni hakati märkama kriitilise pilguga, et see lugu on liiga võluv ja on paelunud liiga palju tähelepanu, mida see lugu kuidagi ei vääri. Hakati märkama, et selles usutunnistuses seisavad ju vormelid, mis ei saanudki apostlitel kasutamisel olla, sest need olid tekkinud alles viiendal sajandil. Kuidas on see võimalik, et apostlid võisid siis neid usulauseid selliselt formuleerida? Kui see usutunnistus oleks tõepoolest apostliku päritoluga, siis oleks seda tõsiasja nõnda rõhutatud, et meil ei oleks olnud teisi usutunnistusi ja nende vorme, mis on püsinud läbi aastasadade. Kuidas said siis teised usutunnistused tekkida ja maksvusele pääseda, kui see usutunnistus oli tõepoolest apostlitele antud Püha Vaimu ajel? Idamaa kirik, kus asub kristluse häll, ei tundnud esialgu ühtki usutunnistust, mida võis nimetada apostlikuks.
Neljandast sajandist peale esineb küll rida teisi usutunnistusi, lühemaid või pikemaid, ja üksteisest tugevasti erinevaid, et on võimatu nende tekkimist mõista kui mõnigi vormel oleks olnud apostliku päritoluga. Ma juhin teie tähelepanu sellele, milline šokk toimus 15. sajandil ühel konverentsil õhtumaa kiriku ja õigeusu kiriku vahel. See oli aastal 1438 Itaalias Ferraras, kus tehti katseid mõlemaid kirikuid üksteisele lähendada. Õhtumaa teoloogid olid šokeeritud, kui Marcos, Efesose peapiiskop ütles selgelt ja kindlalt: „Meie ei tea midagi apostlikust usutunnistusest ega ole meil seda olemas“. See oli õhtumaa teoloogidele kui ilmutus, sest tol korral tunti väga vähe idamaa kirikut. See oli tõeline šokk, sest arvati kindlasti, et seda usutunnistust tuntakse apostlite usutunnistusena igal pool ‒ kuni korraga juhtiv piiskop deklareeris, et nemad ei tea sellest mitte midagi, neil sellist ei ole olemas, ega ole ka olnud olemas.
Sellest ehmatusest saadik algas kriitiline analüüs. Itaalia humanistid olid esimesed, kes võtsid küsimuse ülesse ja sellest peale on küsimus apostliku usutunnistuse päritolu üle alaliselt olnud päevakorral. Itaalia humanistid tegid ka lähemat uurimistööd tol korral ja näitasid selgelt, et apostlik usutunnistus peab olema hilisema aja sünnitus. Katoliku kirik pidas aga visalt kinni sellest juba mainitud loost, et see on apostlitele antud ning on tänapäevani seda edasi kandnud oma katekismuses. Ka protestandid ei näinud asja kuigi selgelt. Melanchthon, kes oli ju kõige selgem pea luterlikus teoloogias, katsus tõrjuda tagasi Itaalia humanistide uurimise tulemusi. Luther pidas samuti seda usutunnistust apostlite usutunnistuseks, samuti ka Zwingli ja Calvin. Veel palju imelikumaid kurioosume on aset leidnud. Teie olete ju kuulnud Taani kuulsast kirikumehest, kes on ka rahvaülikoolide alal tähtsat osa etendanud ‒ see on Gruntvig. Ta elas möödunud sajandil. Tema mõju oli väga suur, ja isegi väljaspool Taanit. Gruntvig tahtis teha seda usutunnistust kogu kiriku elu ja õpetuse aluseks, öeldes, et see on ainuke alus ‒ mitte Pühakiri. Ta väitis, et Kristus, pärast ülestõusmist neljakümne päeva jooksul, enne oma taevaminekut nii nagu Luukas seda kirjeldab, oli jüngritega ühenduses ning andis siis selle usutunnistuse oma apostlitele. Mõtelge, siin tuleb teoloog, kes väidab, et Kristus ise on selle usutunnistuse andnud ja et viimselt Jumal ise seisab selle taga: Jumal ise Kristuse kaudu on dikteerinud selle usutunnistuse. Muidugi, see paneb krooni pähe kõikidele nendele arvamustele, mis on põhjustanud väga pikaldast sümboolikateaduse arenemislugu.
Sümboolika on teadus. Sümboolika käsitleb teadusliku meetodi kohaselt usutunnistuste tekkimist, nende päritolu, kujunemist, ajalugu ja tähendust. Sümboolika on selles mõttes puhas teadus. Ainult teaduslikul viisil on meil võimalik neile küsimusile läheneda, mitte aga fantaasia või dogmaatiliste eelduste seisukohalt.
Mis puutub apostlikku usutunnistusse, siis esineb see esmakordselt ühe kirikuisa ‒ Pirmini juures (Ladina kirikus), kes elas 8. sajandil. Esmakordselt on meil siin dokumenteeritud tõend. Kuid apostlik usutunnistus peab küll olema vanem, sest see ei ole siiski usutav, et meil on säilinud see kõige esimene ja kõige vanem dokument. Tavaliselt on ikka nõnda, et sellel on olnud oma eellugu, olgugi et me tänapäevani ei või mitte täpselt öelda apostliku usutunnistuse tekkimise aega ja kohta. Ometi on selle ala uurijad teinud tõhusat tööd, nagu kuulus saksa teadlane C. Caspari möödunud sajandil, samuti professor A. von Harnack, kes seotud Tartu Ülikooli usuteaduskonnaga. Prof. Harnack arvestas sellega, et apostlik usutunnistus tekkis Lõuna-Gallias. Selle poolt kõneleb asjaolu, et apostlik usutunnistus esineb peagu täielikult Faustuse juures, küll aga mitte päris täielikult, nagu see esineb Pirmini juures. Faust oli Reji (Riez) piiskop lõuna Prantsusmaal. Kuna Faustus elas 5. sajandil, on meil õigus arvestada sellega, et apostlik usutunnistus pidi tekkima 5. sajandil, kuid kõige hiljem 6. sajandil. Nende kaalutluste juures jääb aega selle levimiseks, ning ka lõplikuks kujunemiseks, nõnda nagu see esineb viimistletul kujul 8. sajandil.
Seega kõik need teadlased on jõudnud üksmeelsele otsusele, et apostliku usutunnistuse autoriteks ei saa olla apostlid, vaid kirikuisad. Nõnda palju on siis päris kindel. Meil ei ole aga kahjuks nõnda küllaldaseid andmeid õhtumaa sümbolite üle, et me võiksime absoluutselt kindlad olla ka koha suhtes. Muidugi, palju räägib selle poolt, et Gallia oli see koht, kuid on siiski teadlasi, kes on kaldunud arvama, et see toimus Iirimaal. On ka üksikuid teadlasi, kes oma eriarvamuse juurde on jäänud, et võibolla Rooma oli see koht, kus apostlik usutunnistus redigeeriti sel kujul nagu ta meil on kasutusel.
III. Rooma vana ristimise sümbol
Meie võlgneme väga palju teadlastele, kes tohutult vaeva on näinud allikate kogumisega, nende läbi sõelumisega ja katsetega teaduslikke tulemusi viia sünteesi. Peale Caspari ja Harnacki tuleb veel nimetada professor Theodor Zahni ja professor Friedrich Loofsi, kes on lähemalt tegelenud selle küsimusega. Kõik need teadlased, olgugi et nad eriküsimustes lähevad küll ise rada, on jõudnud peaküsimuses ühisele seisukohale ‒ nimelt, et oli kasutusel igivana Rooma ristimise sümbol. Seega on kõige tähtsam ja kõige vanem õhtumaa kogudus andnud ristikirikule vana ristimise sümboli ‒ see on Rooma koguduse ristimise sümbol. Selle sümboli rekonstrueerimine ei ole raske, kuna seda on säilitatud mitmeti kirikuisade poolt nende kirjutustes. Esimene artikkel sisaldas ainult: „Mina usun Jumalasse, kõigeväelisse Isasse“, kuid veel ei sisaldanud selle jätku „taeva ja maa loojasse“. Teises artiklis sellel kohal, kus kõneldakse Jeesuse ristilöömisest Pontius Pilaatuse all, vana Rooma sümbol veel ei hõlmanud sõnu – „alla läinud põrgu hauda“. Kolmandas artiklis oli see sümbol samuti lühem. „Meie usume Pühasse Vaimusse ja üht püha kirikut“, seisab seal sees, kuid „pühade osasaamist“ veel mitte. „Pattude andeksandmist“ seisab seal, samuti „liha ülestõusmist“, kuid mitte veel „ja igavest elu“. Teie näete, et see vana Rooma sümbol oli märksa lühem. Kõik see manab esile üht etappi ajaloolises arengus. See mis meie ees seisab, on faas, mis vajas veel kiriku teoloogide ja juhtide arvates täiendamist. Alles kui need täiendused olid tehtud, siis sai sellest nn. apostlik usutunnistus.
Meie kasutuses on allikaid, kuid me peame ütlema, et need ei ole rikkalikud. Nad ei saagi olla rikkalikud, õige varakult hakkas kristlik kirik praktiseerima disciplina arcani, „salajast distsipliini“, et hoida jumalateenistuse teatud osasid, mis on eriti pühad, saladuses. Näiteks õhtusöömaaja sisseseadmise sõnu ei tohtinud mitte avalikuks teha nendele, kes ei kuulunud ristikirikusse. Samuti hoiti saladuses ristimise sümbolit. Ristimine oli toiming, mida püüti hoida ainult eneste teada kui midagi sakraalset ja püha, nii et mittepühendatud silmad kuidagi ei saaks roojastada nende talituste ja pärimuste pühadust. Sellepärast me saame ka aru, et iga kirikuisa avalikult ei toonud välja Rooma vana usutunnistust. Aga mõned avameelsemad kirikuisad on meile appi tulnud. Augustinus, keda ristiti 387. aastal Milanos, on selle ristimise sümboli ära toonud sõna-sõnalt ladina keeles, ja samuti on ta seda toonud välja oma mitmesugustes teoloogilistes töödes.
Roomast on see sümbol kasutusele pääsenud ka Põhja-Aafrika kirikusse. On huvitav märkida, et need sümbolite kujundid, mida kasutati Roomale lähemal asuvates kogudustes, on peaaegu sarnased, kuna aga need kogudused, mis asusid sealt kaugemal, kasutasid seda sümbolit väikeste muudatustega. Seega on Rooma kiriku mõju siin päris käegakatsutav. See on ju loomulik, arvestades Rooma kirikuga kui maailma suurima ja lugupeetavama kirikuga õhtumaal alates nendest sajanditest, mida meie käsitleme. See oli asjade loomulik käik, et Rooma kiriku pärimused ja vormelid võeti teiste kirikute poolt üle.
Veel üks tähelepanek. Sümbolite ajalugu näitab, et sümbolitel oli tendents kasvamisele. Kõik, mis on juurde lisatud, on hiljem tehtud. Sellepärast ei saa me kuidagi oletada, et üks sümboli täielikum kuju oli vanem ja Rooma kirik võttis selle üle ja lühendas seda. See käib vastupidi kõigele sellele, mida me teaduslikus uurimuses näeme sümbolite ja üleüldse kristlike pärimuste ajaloos. Tekste ei lühendata, tekste viimistletakse ja täiendatakse. Järelikult peame arvestama sellega, et teised õhtumaa kogudused on olnud sõltuvad sellest vanast Rooma ristimise sümbolist ja seda siis vajaduste kohaselt on täiendatud.
Tõstame nüüd üles kronoloogilise küsimuse. Mis ajast saadik võis siis vana ristimise sümbol olla Roomas kasutamisel? Kuna teised õhtumaa kogudused neljandal sajandil omasid sümboleid, mis tulenesid Rooma vanast ristimise sümbolist, siis Rooma vana ristimise sümbol pidi eksisteerima hiljemalt kolmandal sajandil. Me võime ka pisut kaugemale minna, muidugi väga ettevaatlikult. On huvitav see, mida me kuuleme Põhja-Aafrika kirikust. Nimelt aastal umbes 200 Tertullianus, kes oli seal kõige tähtsam kirikumees, kõneleb sellest, et ristimisel kasutati sümbolit. Selle järele pidi siis juba aastal 200 kasutusel olema midagi vana Rooma ristimise sümboli taolist. Tertullianus kirjutas ladina keeles. Kuna kreeka keel oli Roomas kiriku keeleks kuni aastani 220, siis on tõend selle kohta, et see vana Rooma ristimise sümbol kreeka keeles pidi olema seal enne aastat 220. Nõnda siis ürgselt kõik asjaolud viitavad sellele, et vana Rooma sümbol kreeka keeles oli maksvusel Rooma koguduses umbes aastal 200.
Prof. A. von Harnack julges minna veelgi kaugemale. Oma uurimustes on tema katsetanud tungida teise sajandi keskele. Tema jõudis tulemusele, et vana Rooma sümbol koostati juba umbes aastal 150, väites et see oli kingitus, mis Rooma kogudus tegi teistele kogudustele. Selle asjaolu tõttu see sümbol levis õhtumaal väga kiiresti. Meil on teisigi teooriaid. Kõige julgem on prof. F. Kattenbusch, kes on andnud välja ühe põhjapaneva töö sümboolika alal. Tema lükkab selle sümboli tekkimise loo tagasi kuni aastani 100. Ka tema arvab, et see sümbol on Roomas tekkinud, sest idamaal ei olnud midagi selle sarnast. Veel teine teadlane, prof. G. Kruger, kelle panus on suur vana kiriku ajaloo uurimises, on esitanud teesi, millel on suur võlu. Tema järgi vana Rooma ristimise sümbol on koostatud Roomas umbes aastal 150 võitluses Markioni vaadete vastu. Tõepoolest, mida enam meie mõtleme selle olukorra peale, mil tekkis tõsine probleem selles vanas koguduses teoloogiliste küsimuste üle, siis on küll tunne, et prof. Krüger on oma sõrme pannud kohale, millel pidi olema oma tähendus sümboli tekkimisel ‒ nimelt ohtlikus olukorras kaitsta katoliku kiriku traditsioone. Kui olukord hakkas minema halvasti ja kiriku müürid kõikusid siin ja seal, siis leiti vajadus, et formuleerida kiriku õpetust täpsemalt. See on muidugi väga huvitav argument. Kahju ainult, et ta pisut liiga kaugele viib vana Rooma ristimise sümboli tekkimise aja. On ikkagi julgem, kui jääme peatuma perioodile aasta 200 ümber, mis vastab praegusele meile teada olevate allikate seisule.
IV. Rooma vana ristimise sümboli probleem idamaa kirikus
Küsimus, kas see vana Rooma ristimise sümbol on leidnud ka vastuvõttu idamaal, on olnud üheks keerulisemaks probleemiks, millele teadlased on püüdnud valgust heita. On neid, kes on olnud arvamisel, et see vana ristimise sümbol, mis koostati Roomas, leidis tee ka idamaa kirikusse, kuid seal on aktuaalseid teoloogilisi probleeme arvesse võttes seda vana sümbolit vastavalt täiendatud. Eriti professor Caspari, keda me nimetasime, ja viimasel ajal prof. Loofs on seda seisukohta esitanud. Nad on veendunud selles, et leidub küllaldaselt usaldusväärseid jälgi, mis viitavad, et see vana Rooma ristimise sümbol on idamaale teed leidnud. Need teadlased arvestavad sellega, et sellist sümbolit tundis Origenes Egiptuses. Meie ei või aga unustada asjaolu, et Origenes oli teadlane ja tema võis seda tunda. Kui aga vaatame Origenesest kaugemale, siis ei ole meil ühtegi tõendit, mis võiks kinnitada, et vana Rooma ristimise sümbol oleks olnud kasutamisel idamaa kirikus. Meie leiame küll, et alates neljandast sajandist on seal olnud kasutusel rida usutunnistusi, mis nii sõnastuselt kui laadilt olid üksteisest erinevad ja lahkuminevad. Seda kirjut pilti ei saaks kuidagi seletada nii, et idamaa kirikus oleks olnud maksvusel vana Rooma ristimise sümbol. Nendes ilmnevad niivõrd suured erinevused ja omapärased elemendid, et me ei saa kuidagi oletada vana Rooma ristimise sümboli kasutamist idamaa kirikus.
Ühenduses nende väga mitmesuguste usutunnistustega, mida idamaa kirik on loonud, tahan mainida ühte õnnelikku leidu, mis sel teadusalal on toonud uut teadmist, nimelt sümbolit, mida kasutas vana Mesopotaamia kirik. See on üks usutunnistus, mis esineb meil väga vanades kirikuõiguslikes dokumentides. Olen avaldanud selle usutunnistuse kriitilise teksti väga vanade käsikirjade põhjal, mille ma olen avastanud. See on ühes töös, mille pealkiri on „New Sources for the symbol in the early Syrian Christianity“, avaldatud teaduslikus ajakirjas Vigiliae Christianae, mis ilmub Amsterdamis. Selle sümboli tekst tugineb üheksale käsikirjale, nõnda et see usutunnistus on tekstikriitiliselt väga soliidsel jalal. Siin on tegemist usutunnistusega, millel on hoopis uusi elemente. Kõige silmapaistvam element selles usutunnistuses on esimeses artiklis. See on midagi, mida me kusagilt mujalt ei leia. Ma loen selle osa – „Meie usume ühte Jumalat Isa, kes oma Poja läbi on teinud taeva ja maa ja tema läbi on rajanud maailmad, mis on üleval ja all“. Siin esineb ehtne semi mõttemaailmale omane joon, nagu see esineb Genesise esimeses peatükis. Meie näeme siin, kuidas semi keelt rääkiv kristlus säilitas need põhilised tõed, mis on väljendatud loomise loos. Nüüd tuleb sellele lisaks: „ja tema läbi tegi (st rajas) ülestõusmise ja kogu loodud maailma uuenemise“. Meie ees seisab midagi, mida senini ei ole nähtud. Meie ei leia kuskil vanade usutunnistuste väga mitmekesises sarjas, et kristlik kogudus tänab ja kiidab ja tunnistab Jumalat, et kõik on uuendatud ja kogu loodud maailm on võtnud uue kuju. See kõneleb kosmilisest uuenemisest, mis on alanud sest saadik kui Kristus on tulnud maailma. See on kosmiline uuenemine, mis haarab inimest. See on üks põhiline teema süüria keelt rääkivas vanas kristluses, mis omas vaimsuses oli tõepoolest erakordselt dünaamiline. Siin nägid kristlased ka tõeliselt, kuidas kristlik eetos peegeldas uuenemist igal alal. Nagu mainisime juba, on see ainukene usutunnistus, kus see element on esile toodud, ja see on võimsalt esile toodud. See ei kõnele niivõrd teoloogilisest huvist, kui see kõneleb aimdusest, kiitusest ja tänust Loojale, et selline uuenemine on toimunud. Säilinud kujul on see igivana sümbol kombineeritud Nikaia usutunnistuse vormelitega õnneks nõnda, et siin igivana ja hilisem seisab rahulikult külg külje kõrval ja on hõlpus neid üksteisest eraldada.
Teksti näol on tegemist Arthur Võõbuse loengutega, mis peeti Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Usuteaduslikus Instituudis Torontos 1980. aasta augustis. Kirik & Teoloogia avaldab loengud esmakordselt, tehes seda Tartu Ülikooli juures tegutseva Arthur Võõbuse Lähis-Ida uurimise keskuse loal ja läbi ajakirja kolme järjestikkuse numbri. Foto pärineb Karl Raudsepa monograafiast „Arthur Võõbus 1909–1988“ (EELK Usuteadusliku Instituudi väljaanne 3, OMA Press Limited, Toronto: 1990).
Loe samuti: Sümboolika, 2. osa (V–IX)
Arthur Võõbus (1909–1988), dr. theol., E.E.L.K. õpetaja, oli Uue Testamendi ja varase kirikuloo professor Chicago Luterlikus Teoloogiakoolis (1948–1977), E.E.L.K. Usuteadusliku Instituudi dekaan (1978–1988), kirikuvalitsuse liige (1982-1987) ja Indianapolise koguduse õpetaja (1982–1988). Rahvusvaheliselt tunnustatud Vana-Lähis-Ida ja varase Süüria kristluse eriteadlane.
