Arvamused

Missio Dei. Kiriku vabadus ja kristlase vastutus

On aasta 1952. Willingenis, Lääne-Saksamaal toimub viies Rahvusvahelise Misjoninõukogu misjonikonverents. Seitse aastat on möödunud Teise maailmasõja lõpust, miljonite hukust, määratust ülekohtust ja vägivallast, ära on katsetatud ka tuumapommid ‒ jah, toimisid. USA ja Nõukogude Liit, kaks superjõudu ja külm sõda. Euroopa on jagunenud kaheks vaenupooleks: punane ida ja valge lääs. Nõukogude Liidus käib kristlaste ja kiriku tagakiusamine, arvukad kristlased ja vaimulikud on Siberi vangilaagrites või hukatud, äsja on Hiinas toimunud massiline kristlaste hävitamine. Stalin ei ole veel surnud ja „sula“ pole veel alanud.

Ja kiriku ees on suur ülesanne: misjon, kristlik misjon. Vastust ootab küsimus: „Kiriku töö misjonis? Iga kristlase töö misjonis? Mis on misjoni võimalused, ülesanded ja sihid ses uues keerulises ja julmas ajastus? Kuidas ta peab suhestuma maailmaga?“ Kõigi nende vägivaldsete režiimide, tagakiusamiste ja vastandumiste ajastul pole inimkond teinud arengut paremuse poole. Vastupidi, oli alanud inimkonna ajaloo üks julmemaid perioode.

Nii nagu ühiskonnad olid tunnistajaks uue paradigma sünnile, nii vajas ka misjoniteoloogia uut paradigmat. Senised misjoni eesmärgid ei kehtinud, olid küsitavad, ei toiminud, nad ei vastanud muutunud maailmale. Üles on tõusnud küsimused: „Miks üldse misjon? Mis on misjon?“ Võrdlusena võiks siin tuua 16. sajandi alguse paradigma muutuse, kus toonase Euroopa ühiskondlikud, poliitilised, kultuurilised ning teoloogilised vastuolud kirikus ja ühiskonnas plahvatasid Martin Lutheri hinges ja vaimus teadmiseks „ainult usust, ainult armust“, tagasi allikatele ‒ ad fontes, ainult Pühakiri, ainult Kristus. Nii oli ka misjoninõukogul vaja esitada uuesti alusküsimused: „Mis on inimese, iga kristlase, kiriku ülesanne Jumala palge ees, mis ja miks on kirik, mis ja miks on misjon?“

Põhiküsimus 1952. aasta misjonikonverentsil oli: „Kes juhib misjonit? Vastus oli: „Jumal! Mitte kirik ega kiriklikud seltsid, organisatsioonid. Kes läkitab? Mitte kirik, vaid Jumal!“ Nõnda kui evangeeliumis kirjas, kui Jeesus ütleb Jh 20:21: „Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid.“ Niisiis, initsiatiiv pole mitte kiriku käes, vaid see on Jumala kava ja tegutsemine maailmas, kirik on osaline Jumala misjonis. Siinkohal tuleb tõesti meelde protestantide-reformaatorite juhtidee ‒ tagasi Pühakirja juurde. Kui ummik tundub liigsuur ja inimene on ise võimetu seda lahendama, ise väljapääsu leidma, siis antakse talle teadmine, osutatakse peamisele ‒ mine tagasi algusesse.

Ja alguses on Sõna, Logos, Jeesus. Samas  ei saa tühjaks teha eelmiste põlvkondade kristlaste misjoni alusideid ja tegutsemisi, see sündis omas ajas ja oli kahtlemata asjakohane ja korrelatsioonis ühiskondade arengutega, ajastu vaimsuse ja ideaalidega. Aga nii nagu viis ummikusse eelmiste sajandite progressiusk, usk omaenda kõikvõimsusesse ja teadmistesse, ekspansiivne mõttelaad, nietzschelik loosung: Jumal on surnud, inimene ise, tema „mina“ on kõige algus ja ots; õhtumaise eetika langus, millest kirjutab Albert Scweitzer, ‒ nii jõudis ummikusse ka misjoniteoloogia ja -praktika. Maailm oli muutunud ja kristlaste, kiriku ülesanded vajasid ümbermõtestamist.

Uus misjonikontseptsioon oli mitmeti vabastav ja innustav: kirikud on osalised Jumala töös, kas nende tööl on koheseid ja nähtavaid tulemusi või kas tekivad uued kristlikud kogukonnad väljaspool kirikut, see ei ole pinge allikaks, vaid see on Jumala riigi avardumine. Jumal ise annab vajaliku ja läkitab inimesi, kes tunnistavad Jumala riigist. Karl Hartensteini sõnul: misjon ei ole üksikute inimeste pöördumine, mitte ainult kuulekus Jumala sõnale, mitte kiriku kasvatamine, vaid osalemine Poja läkitamises, missio Dei´s, et Kristuse valitsus saaks kõikvaldavaks. Misjoni alus ja siht on Poja läkitamine maailma lepitamiseks Vaimu väes, see pole pelgalt ülesanne kiriku kasvatamiseks.

Kontseptsiooni nimetus Missio Dei ehk Jumala misjon sai sõnastatud Willingeni konverentsi lõppdokumendis: „Misjoniliikumine, milles me osaleme, saab alguse Kolmainu Jumalast. Oma lõputust armastusest on Isa läkitanud oma armsa Poja lepitama iseenesega kõiki – et meie ja kõik inimesed saaksime Püha Vaimu läbi üheks temas.“ Saades osa Jeesusest Kristusest, saame me osa tema misjonist. Ning nõnda, nagu kirik saab oma olemisaluse Jumalast, nii on ta ka määratud misjoni teenistusse.

Kuidas suhestuvad omavahel inimene, kirik, maailm ja misjon?Nii kiriku kui misjoni tegutsemisülesanne lähtub ühest, see on Jumala Poja läkitamine, mis tähendab, et alus on üks. Millest omakorda järeldub, et kirik ja misjon on üks. Kirik on misjoneeriv kirik ning on olemas ainult läbi misjoni. Kirik ega kiriklik misjonitegevus ise ei ole eesmärk. Misjoni subjekt on Jumal ja misjoni eesmärk on Jumala valitsus kogu loodu üle. Jumala riigi kuulutusest sündinud kirik peab ennast mõistma Jeesuse kuulutatud Jumala riigist lähtudes.  Selliselt sündinud kirik on üks tervik, Pauluse sõnul Kl 3:11: „Kui see sünnib, siis ei ole enam kreeklast ega juuti, ei ümberlõigatut ega ümberlõikamatut, ei umbkeelset ega sküüti, ei orja ega vaba, vaid kõik ja kõikides on Kristus.“

Taoliselt mõistetud misjon vabastab kiriku ilmalikust-inimlikust aruandekohusest misjoni tulemuslikkuse üle, siin ei maksa inimlikult mõõdetavad arvud ega hulgad, vaid ainult Jumala käes on lõppotsused ja hinnangud. Ühelt poolt seob see kiriku lahti pingestavast enesekesksusest ja tulemuspaanikast (mõeldes kasvõi kirikuliikmete arvukuse langust Eestis ja ka Euroopas ja selle info kajastusi, analüüse, tõlgendusi), andes talle kõrgema sihi, teisest küljest suureneb kiriku ja iga kristlase nö omavastutus. Me oleme Jumala läkitatud ja Püha Vaimuga seotud, meie kuulutusülesanne on jätkuvalt aktuaalne, iga me tegu ja mõte, suhe maailmaga ja kaasinimestega, kogu Jumala looduga, on kuulutusülesande teenistuses.

Jeesus  annab oma jüngritele armastuse käsu Jh 13:34‒35: „Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist! Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate.“ Ja Mt 5:14‒16: „Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas. Ega süüdata ka lampi ja panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majas olijatele. Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas.“ Nendes Jeesuse sõnades võib näha Missio Dei sõnumit enesekohaselt: mida ma teha saan, võin, oskan, pean.

Siinkohal võib tõesti ka arutleda, et Missio Dei kontseptsiooni väga avarad tõlgendusvõimalused on avanud ja avavad uksi ka kirikus sekulaarsele mõtteviisile, misjoni täitmisele poliitiliste ja sotsiaalsete sisudega ühiskonnas toimuvate protsesside mõjutamiseks, kus pole justkui Jeesusel paika ja kohta, kus ei räägita Jumalast ega tema riigist. Ei näe siin ohtu ‒ kui lugeda evangeeliume, siis Jeesuse ja tema jüngrite tegevuses oli ka nö puhtsotsiaalseid väljundeid, toiminguid, mõtteid, lausungeid. Ka siin toimib Jumala vägi ja Vaim hoidjana, hoolitsejana, kaitsjana, inimeste kaudu, tänu Jumalale.

Jumalal on mitmeid mõistatusi ja saladusi me jaoks. Kas me inimestena ikka suudame teha vahet, mis on Jumalast ja mis inimestest? Meeldiv on Georg F. Vicedomi mõte, et Jumala  tegevusväljas on ka see osa inimkonnast, kes pole kokku puutunud evangeeliumi lunastava sõnumiga.

Missio Dei kontseptsioon on tänase päevani vastupidavaim misjoniteoloogia paradigma. Jätkuvad vaidlused, väitlused, mõttevahetused Missio Dei ja evangelisatsiooni kontseptsioonide tõlgenduste, rakenduste, võimaluste üle ‒ mis on loomulik, inimlik. Küsitakse, kas Missio Dei kontseptsioon on universaalne misjoni ja evangelisatsiooni mõistmisel? Milline on kiriku positsioon misjonis, mis on iga üksiku kristlase ülesanne, kuidas Missio Dei suhestub missio hominum´iga? Küsitakse kontekstide järele, tihti unustades teksti enda.

Me peamegi küsima, ise mõtlema, edasi mõtlema. Teoloogilistel vaidlustel pole tihtipeale Jumala riigi tööga sidet, ei aita inimest ega ka kirikut Jumala riigile lähemale, Jumala riiki kuulutada, üheks Jeesuse ihuks kasvada, vaid eraldavad. Samas, iga inimene, uus tulija, kristlane, sh ka teoloog, peab ja enamjaolt tahabki omamoodi sõnastada, lahti mõtestada. Nii on ka misjoni eesmärkidega, sisuga, tõlgendustega, muutuvate kontekstidega. Siin tuleb kuidagi dialektiliselt mõtelda, et erinevused koos vaadatuna loovad uue sünteesi, siis on taas antitees… jne, nõnda sõnastades, uusi sõnastusi otsides ja leides, liigutakse ka tuumale lähemale.

On erinevad tõlgendused, rõhuasetused, vastasseisud, aga Kristus on üks, Kristus on meid ühendanud, Pühas Vaimus oleme võrdsed, oleme üks. Jumala riigis oleme üks. Evangeelium on üks. Sõltumata teoloogilistest erimeelsustest, sõnastustest. See on teoloogiaülene, ka misjoniteoloogia ülene.

Ses mõttes on Missio Dei kontseptsioon, just oma algses sõnastuses loomishetkel 1952, väga vabastav ja innustav, avardav ja edasimõtlemiseks suuna andev. Suunab ka täna meid mõtlema, et kuidas suhestuda misjoniga, mida saame ja peame tegema. Seda küsimust endale iga päev esitades ja Jumala juhtimist usaldades, saame osaleda Jumala misjonis. Sõna, mõtte ja teoga.

Missio Dei!


Katri Aaslav-Tepandi (1965), PhD, MA theol. on Põhja-Eesti Regionaalhaigla hingehoidja, Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi ja EELK liige.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English