„Sest ehk ma küll olen sõltumatu kõigist inimestest, hakkasin ma kõikide orjaks, et võita võimalikult palju. Ma olen saanud juutidele juudiks, et võita juute, Seaduse all olijatele – ehkki ma ise küll ei ole seadusealune – olen saanud seadusealuseks, et võita seadusealuseid. Seaduseta olijatele ma olen saanud seadusetuks – ehkki ma ise ei ole ilma Jumala seaduseta, vaid Kristuse seaduses –, et võita neid, kes elavad Seaduseta, nõrkadele ma olen saanud nõrgaks, et võita nõrku. Ma olen kõigile saanud kõigeks, et igal juhul mõned päästa“ (1Kr 9:19–22).
Perikoop on laialdaselt tuntud misjonialase õpetustekstina: kuidas kuulutada evangeeliumi empaatiliselt, arvestades sihtrühma etnilist, kultuurilist ja usulist eripära. Siit on leitud Pauluse tolerantsust ja lepitavat vaimsust. Paulus eeskujuna on ühelt poolt vastutulelik juudiusuga seotud tundlikes küsimustes. Samas kui ta enam ei pidanud vajalikuks kuuletuda Moosese seaduse regulatsioonidele, ei kaldunud ta ka teise äärmusse ega välistanud kristlaste jaoks sünagoogi. Tekst on siiski palju laiem kui kristluse ja judaismi vahelise problemaatika käsitlus ja lähtub universaalsemalt vabaduse mõttega seonduvast. Säärane pauliinlik „vabadus“ on ka näiteks F. F. Bruce’i Pauluse elu ja mõtte käsitluse keskmes, kus Pauluse arusaamine kristlase elamisest Jumala armus tähendas eksistentsi, kus olid maha kistud harilikud sotsiaalsed, rassilised ja isegi religioossed tõkked: „Jumala arm on seega nii vabastamise allikas kui ka alus“ (Bruce, 14). Kuid juba Martin Luther on traktaadis kristlase vabadusest esitanud kirjakoha põhjal kaks teesi: „Ristiinimene on kõige vabam isand ja pole kellegi alam. Ristiinimene on kõige kohusetruum teener ja kõikide alam“ (Luther, 310). Pauluse vabadusekäsitlusel võib olla ka konkreetne sotsiaalpoliitiline fookus.
Tekst
9:19 Tuleb tähelepanu pöörata perikoobi esimesele sõnale, sest just esimeses sõnas esineb kaalukas temaatiline rõhutus. Salmi esimese osa struktuur on kiasmiline, kus ilmneb vabaduse ja orjuse vaheline kontrast: Eleytheros gar ōn ek pantōn pasin emayton edoylōsa („Vaba ehk ma küll kõigist, kõigile hakkasin orjaks“, autori tõlge). Siin kasutatud omadussõna eleytheros (vaba, sõltumatu, vabastatud) on sotsiaalpoliitiline lööksõna (Thiselton, 700). Tundub, et Paulus kasutab mõtet salmist 9:1 („Eks ma ole vaba?“), kordab seda, mida juba öeldud ning rajab võimaluse mõiste edasisele kasutusele.
Eleytheros – nii omadussõna kui nimisõnana tähendab: (1) sotsiaalselt ja poliitiliselt vaba olema: „Kui sa oled kutsutud orjana, ära hooli sellest; aga kui sa võiksid saada vabaks [eleytheros], kasuta pigem seda!“ (1Kr 7:21); „Sest meie kõik oleme ühe Vaimuga ristitud üheks ihuks, olgu juudid või kreeklased, olgu orjad või vabad [eleytheroi]“ (1Kr 12:13); (2) vaba kohustusest, kontrolli alt – sõltumatu, mitte seotud olema. „Naine on seotud niikaua, kui ta mees elab. Aga kui ta mees on läinud magama, on naine vaba [eleythera] abielluma kellega tahab“ (1Kr 7:39).
Teine oluline märksõna tekstis on „võitma“ (kerdēsō). „[E]t võita [kerdēsō] võimalikult palju“; kerdēsō sõnast kerdainō – kasu, tulu saama, omandama, võitma). Esineb lühikeses perikoobis viis korda, enne kui lõpuks muutub sõnaks „päästma“ [sōzō]. On oletatud, et tegemist oli tehnilise terminiga, mida kasutati juutluses proselüütideks pööramisel, võitmisel. Kuid peaasi, et väljend ei tähenda mitte „auhinna“ võitmist, kuivõrd pigem kasuliku investeeringu kaudu kasumi teenimist. (Wright, 115)
9:20 „Seaduse all olijatele – ehkki ma ise küll ei ole seadusealune – olen saanud seadusealuseks, et võita seadusealuseid.“ Sõnasõnalisem lauseehitus: „Seaduse all olijatele olen saanud seadusealuseks – ehkki ma ise küll ei ole seadusealune –, et võita seadusealuseid“ (tois ypo nomon ōs ypo nomon, mē ōn aytos ypo nomon, ina tous ypo nomon kerdēsō).
Konteksti järgi on selge, et nomos siin salmis tähendab Moosese seadust kui tervikut, kuid lause ei ole lihtsalt eelmise selgituseks, sest fraas „juutidele juudiks“ on pigem etniline viide, samas kui „Seaduse all olijatele seadusealuseks“ on religioosne viide: seaduse alused olid ka etniliselt mittejuutidest proselüüdid ning ehk ka juudiusku mittepöördunud „jumalakartlikud“.
„[E]hkki ma ise küll ei ole seadusealune“ (mē ōn aytos ypo nomon ). Osalause ei esine mõnedes käsikirjades arvatava homoioteleuton’i (tüüpiline mahakirjutamisviga) tõttu: Codex Clarmontanus (6. saj pKr) ja Codex S. Synod (9. saj pKr). Osalause on siiski märkimisväärne Pauluse enesemõistmisega seoses: ta ei näe ennast seotud olevat Moosese seadusega.
9:21 „Seaduseta olijatele ma olen saanud seadusetuks – ehkki ma ise ei ole ilma Jumala seaduseta, vaid Kristuse seaduses –, et võita neid, kes elavad Seaduseta,“
„Seaduseta olijatele“ (tois anomois). Väljend anomos ei tähenda siin „seaduseta“ seaduserikkumise tähenduses, vaid kui väljapool seadust ja mitte selle mõjusfääris – oi mē ypo nomon („Kui paganad, kellel ei ole Moosese Seadust, ometi loomu poolest täidavad Seaduse sätteid, Rm 2:14).
„Kristuse seaduses“ (ennomos Christou). „Kandke üksteise koormaid, nõnda te täidate Kristuse seadust“ (Gl 6:2). Kristuse seadus, vabastades Moosese seadusest, ei tähenda anarhia põlistamist, vaid pigem uut fookust: suremist iseenda soovidele ja elamist ainult Kristusele. See on uus loodu: „Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud“ (2Kr 5:17; 1Kr 12:13; Gl 2:15; 3:28). Pauluse pretsedenditu Kristuse-kesksus võimaldab ületada kultuuride ja ideoloogiate vahelisi barjääre.
9:22 „[N]õrkadele ma olen saanud nõrgaks“ (egenomēn tois asthenesin asthenēs) (2Kr 11:29; Rm 14:1, 15:1). „Nõrk” (asthenēs) on ambivalentne väljend, tähendades: (1) otseselt mingi haiguse all kannatamist; (2) lihtsalt füüsilist nõrkust; (3) suhtelist ebaefektiivsust ja vähest konkurentsivõimet; (4), vaimset ja usulist nõrkust, nõtrust; (5) majanduslikku nõrkust e vaesust.
Vabaduse kontseptuaalne taust
Salmis 19 esinev sõna „vaba“ on perikoobi olulisim võtmesõna. Tekstis esinev orjuse ja vabaduse vaheline dialektika on tähelepanuväärne, sest üldiselt kreeka-rooma mõtteviisis omandaski mõiste „vaba“ oma tähenduse antonüümina mõistega „ori“. Kuigi juba eelklassikalises kreeka filosoofias esines orjuse suhtes kriitilisi humanistlikke mõtteviise, mida esindasid näiteks sofistid, kelle järgi orjus oli juhuslik nähtus, mis põhines kokkulepetel, võis selle eristuse eemaldamine põhjustada tõsiseid ühiskondlikke tagajärgi. Üldise arusaama järgi oli orja esimene tunnus ikka see, et ta ei kuulunud iseendale, vaid kellelegi teisele. Ja seda mitte mingite kokkulepete, vaid omandiõiguse alusel. Aristoteles arutleb orja kui töövahendi üle: „ori pole mitte ainult isanda ori, vaid kuulub ka täielikult talle. /…/ Kui inimene pole loomult iseenda, vaid kellegi teise oma, siis on ta loomult ori“ (Poliitika 1254a).
Hiljem, hellenismiaja stoikute mõtlemises oli vabadusel palju radikaalsem tähendus ning poliitiline tähendus jäi mõnevõrra sekundaarseks. Indiviidil oli vabadus eristuda inimloomust kammitsevatest inimlikest seadustest, mida käsitleti enesestmõistetavusena. Vabaduse poliitiline kontseptsioon muutub stoitsismis filosoofiliseks. Inimene pole enam ei teoreetiliselt ega ka praktiliselt seotud kogukonna iseenesestmõistetava seadusega, nomosega. Indiviidi enesemõistmine oli seotud pigem tema individuaalse olemusega ja ta kogemuste horisondiga maailmas kui kosmoses. Vabaduse tähendus sõltus eksistentsi loomulikust tõlgendamisest ja vastandumisest vabaduse poliitilisele tähendusele (Wright 493). Säärane antropotsentriline vabaduse käsitlus oli poliitilisi autoriteete õõnestav, sest tähelepanu pöörati esmajoones eetilistele ja ühiskondlik-kasvatuslikele küsimustele. Olulisele kohale seati „vale dogmaatika“ hülgamine ja sellest puhastumine. Stoikute õpetuses sõltus vabadus inimese võimest ohjeldada välist eksistentsiaalset ohtu oma hinge teadliku ja sihipärase kontrollimisega (samas, 496). Filosoofiline mõtlemine Rooma impeeriumis üldiselt hakkas kristlikul ajastul võtma üha intensiivsemalt religioosseid vorme.
Stoitsism ehk Pauluse ajal „noorim stoitsism“ oli iseäralik ses mõttes, et ühendas endas kõikvõimalikud erineva taustaga inimesed, nii orjad kui vabad; nii rikkad kui vaesed. On tõendeid väga erineva sotsiaalse hierarhia positsiooniga indiviidide kohta: orjadest veekandjad, aga ka näitekirjanikud, kaupmehed, senaatorid, keisrid jpt. Seega, Pauluse vabaduse ja orjuse ning seaduse ja seadusetuse käsitlemisel võib olla otstarbekas arvestada säärast mitmekülgset olukorda, nagu seda võimaldas stoitsism.
Stoitsismiga mõnevõrra seotud oli ka kuulus Rooma oraator ja filosoof Cicero, keda võiks mingis mõttes võrrelda Paulusega tema eklektiliste vaadete poolest. Cicerot ei peeta puhtaks stoikuks, vaid teda mõjutasid lisaks ka epikuurlased ja platoonikud. Kuid vabaduse mõistega seoses on tema näiteks toomise puhul oluline, kuidas ta nägi Rooma impeeriumi: ühest küljest ta uskus innukalt ideed Rooma vabadusest. Ta väitis et Rooma linn on oma olemuselt ainsana tõeliselt vaba linn; teised linnad ja rahvad on orjad, kuid Rooma ja roomlased on vabad. Teisalt on oluline, et ta uskus Rooma suurepärast vabariiklikku valitsussüsteemi, mistõttu peaksid teised rahvad olema õnnelikud, kui Rooma otsustab jagada oma vabaduse ideed nendega, saada osa Rooma vabadusest (samas, 114).
Cicero pagendati ja tapeti seoses muutustega riigikorralduses, mille vastane ta oli – nimelt seoses Julius Caesari võimule tulemisega, kelles ta nägi vabariikluse põhimõtetega vastuolu. Cicero oli kriitiline uue suuna suhtes, mis Roomas ette võeti. Ta oleks ilmselt olnud kriitiline ka keiser Augustuse valitsuse suhtes, kes kuulutas kodusõdade lõppu ja väitis, et Rooma vabadus on taastatud. Siit edasi algab keisrikultus, nartsissistlik ainuvalitseja kultus, mis oma olemuselt oli vabariiklike väärtustega vastuolus.
Korintose kristlaste vale fookus
Seega, vabaduse ja orjuse küsimus ei pruugi olla Paulusel pelk hingeõndsust puudutav retooriline tulevärk, vaid võib omada üsna sügavat sisulist sotsiaalset ja poliitilist tähendust. 1. Korintose kiri algab ju teadupärast suure konfliktiga. Rooma kolooniana oli Korintose linn mitmes mõttes rikas ja vaba linn. Sel linnal olid õigused, mida paljudel teistel linnadel polnud. Tundub, et ka Korintose kristlaste enesehinnang oli üsna kõrge. Nad pidasid endid tarkadeks ja tugevateks, jagunedes mitmesugustesse koolkondadesse: Pauluse koolkond, Peetruse koolkond, Apollose koolkond, mistõttu tekkisid ka tülid ja vaidlusküsimused. Kirja algus määratleb kogu epistli olemuse. Siit ilmneb Korintose kristlaste profiil: Korintose kristlased pidasid endid tarkadeks riigimeesteks: „Juba te olete küllalt söönud, juba te olete rikkaks läinud, juba te valitsete ilma meieta kuningatena [ebasileysate]! Jah, kui te tõesti oleksite juba kuningad, siis oleksime ka meie koos teiega kuningad! [symbasileysōmen]“ (1Kr 4:8).
Kontrastiks korintlaste tarkusele seab Paulus tugevusele ja tarkusele kontrapositsiooniks hoopis (a) nõrkuse ja narruse: Tekst 1Kr 1:18–31 räägib nõrkusest ja rumalusest, mis narrib ja häbistab tugevaid: „Sõna ristist on narrus neile, kes hukkuvad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi /…/. Kuna maailm Jumala tarkuses ei tundnud Jumalat ära tarkuse abil, siis oli Jumalale meelepärane päästa selle narri kuulutuse kaudu /…/. Jumal on valinud maailma meelest narrid, et häbistada tarku, ja Jumal on valinud maailma meelest nõrgad, et häbistada tugevaid.“ „Ärgu ükski petku ennast! Kes teie seas tundub endale targana selles maailmas, see saagu narriks, et ta saaks targaks!“ (1Kr 2:18) Nõrgad on valitud, tugevad häbistatud. Valitsejate tarkus versus Jumala narrus. Lihalikkus (kiivus ja riid) versus vaimsus (kurja kannatamine ja leebus).
Paulus läheb aga palju isikulisemaks, seades kontrapositsiooniks (b) apostlid ja iseenda, meie-vormis (1Kr 4:9–13): „Mulle tundub, et Jumal on meid, apostleid, pannud kõige viimasele kohale nagu surmamõistetuid areenil kogu maailmale vaadata, nii inglitele kui inimestele. /…/ Sellepärast ma kutsun teid üles: võtke mind eeskujuks!“ (s 16)..“ Seesama üleskutse „võtke mind eeskujuks“ (mimētai mou) kordub 1Kr kirjas veel korra: „Võtke mind eeskujuks, nagu mina võtan Kristuse!“ (1Kr 11:1)
Kokkuvõte
Korintose kristlased olid võtnud oma eeskujuks selle maailma valitsejate tarkuse ja kõrkuse, mistõttu nad suhtusid nõrkadesse kõrgilt. Nad lähtusid Apollose, Pauluse ja Peetruse apostliameti käsitlemisel ehk pigem sofistlikust arusaamast, võrreldes neid maad mööda rändavate jutlustajatega, kes igaüks õpetab oma tarkust. Seetõttu ka vabadust Kristuses võtsid nad pigem mingitsorti õigusena teha, mida heaks arvavad. Paulus näitas aga enda isiku kaudu, et ka temal on vabadus, kuid ta on sellest loobunud sihilikult, nii nagu Kristus loobus iseenese olust, võttes orja kuju. Meie perikoobi peamine mõte on leitav vabaduse ja orjuse, ehk rikaste, tugevate ja tarkade valitsejate ning vaeste ja nõrkade orjade vahelises dialektikas. Kristliku vabaduse intrigeeriv olemus avaldub võimaluses valida solidaarsus nõrkadega. Pauluse sõnum oli aga, et see valik on tingimatu Krisuse eeskuju järgimisel, ehk see ongi kristlase ja kristluse olemuse sügav ja ainuvõimalik definitsioon. Mida Paulus ütles ja õpetas, seda ta ka elas ja tegi. Perikoop on hea ja kokkuvõtlik näide Pauluse Kristuse-kesksest enesemõistmisest ning tema missiooni fokusseeritud kaugelenägelikust olemusest.
Artikkel põhineb ettekandel, mis esitati 4. aprillil 2019 EELK Usuteaduse instituudis konverentsil: „Uus Testament: kirik ja misjon.”
Kirjandus:
Aristoteles, Poliitika. Tõlkinud ja kommenteerinud Anne Lill, Tartu: Ilmamaa, (2015).
Thiselton, C. Anthony, The First Epistle to the Corinthians: a commentary on the Greek text. Grand Rapids, MI: W.B. Eerdmans, (2000).
Luther, Martin, Valitud tööd. Koostanud Urmas Petti, Tartu: Ilmamaa, (2012).
Bruce, F. F., Paulus. Tõlkinud Heikki Silvet, Tallinn: Logos, (2010).
Wright, T.. Paul for Everyone: 1 Corinthians. London: Society for Promoting Christian Knowledge, (2004).
Ergo Naab (1971), PhD, on Tartu Ülikooli usuteaduskonna Uue Testamendi teadur ja Eesti Piibliseltsi piiblitõlkeprojekti koordinaator, EELK liige.
