Arvamused

Üks islami kogudus, mitu kogukonda

Foto: Åbo Akademi

Ege Lepa: Eesti islamikogukonna dünaamika pärast taasiseseisvumist. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2019. 197 lk, 3 lisa

Viimase kolmekümne aasta jooksul on Eesti, endiste sotsialistlike maade ja kogu Euroopa üheks silmapaistvaks arengusuunaks olnud püüe taastada side vahepeal katkenud või nõrgenenud identiteetide, ideoloogiate, tavade ja institutsioonidega. See on olnud nähtav nii üksikisiku tasandil kui ka avalikus ruumis. Eesti jaoks oli muidugi selle arengu suurimaks saavutuseks omariikluse taastamine. Poliitilise uuestisünniga koos, nii enne kui pärast aastat 1991, ajas oma esimesi võrseid ka tärkav kodanikuühiskond. Inimesed hakkasid oma väärtuste ja huvide nimel koos tegutsema ja organiseeruma. Sai võimalikuks uuesti üles ehitada ja avalikkusse tuua vahepeal kõrvale tõrjutud identiteete ja nende väljendamise viise.

Avatud, mitmekesise ühiskonna loomisest räägib kaks näidet: usuline ärkamine ja usuühingute asutamine või taastamine alates 1980. aastate teisest poolest; ning vähemusrahvuste seltsielu teke, mis toimus samal ajal eestlaste rahvusliku mobiliseerumisega. Paljudele osalejatele oli see vahepeal unustusse vajunud rahvusidentiteedi uuesti avastamine. Mõlemad näited on teoreetiliselt ülihuvitavad, kuna nad avavad vaatenurga sellele, kuidas isiklik elu ja arusaam iseendast, kollektiivne tegevus ja poliitiline muutus on üksteisega läbi põimunud. Õige aeg neid uurida on praegu, kui teavet nii Eestist kui lähiriikidest on kogunenud piisavalt selleks, et võrrelda ja üldistada, ja kui kolmekümne aasta tagustes sündmustes osalenutest on paljud veel tegusad ja intervjueerimiseks kättesaadavad.

Märtsi lõpul kaitses Tartu Ülikooli usuteaduskonnas doktoriväitekirja Ege Lepa. Tema uurimuse teemaks on Eesti islami kogukonna areng uue iseseisvuse ajal, usuühenduste taasasutamisest kuni tänaseni. Allikatena on ta kasutanud arhiivimaterjale, meediakajastusi ja eelkõige teemaintervjuusid, mida ta on teinud 36 islami koguduse tegevuses osaleva Eesti moslemiga. Registreeritud usuühenduse vormis tegutsesid Eesti islamiusulised juba esimese iseseisvuse ajal, ja tsaaririigi sõjaväelastena saabus neid siia palju varemgi. Praegune Eesti (või Tallinna) Islami Kogudus asutati 1989. aastal, ühel ajal tatarlaste rahvusühendusega. Islamiusulistest rahvusrühmadest ongi just tatarlased need, kellel on siin kõige pikem ajalugu. Nõukogude Eestis täienes algselt väikesearvuline islamiusuliste rühm aserbaidžaanlaste ja teiste Kaukaasia rahvuste liikmetega. Tolleaegsed rahvaloendused ei anna teavet elanike usutunnistuse kohta, aga islami traditsiooniga rahvuste liikmete hulk Eestis tõusis nõukogudeaegse immigratsiooni tagajärjel paaristsajast mõne tuhandeni. Pärast 1991. aastat on nendele lisandunud nii usu omaks võtnud eestlasi kui ka hilisemaid immigrante teistest riikidest.

Ege Lepa uurimus püüab ühelt poolt luua pilti Eesti islamiusuliste tähtsaimatest institutsioonidest – Eesti Islami Kogudusest ja Eesti Islami Keskusest – , teiselt poolt aga moslemitest endist. Kes on Eesti moslemid praegu, kuidas nad oma usku endale lahti mõtestavad, ja kuidas näevad välja institutsioonid, mis neid koondavad?

Usundina on islam rahvusülene. Samas näitab uurimus, et koguduse liikme rahvuslik päritolu mõjutab üpriski palju seda, kuidas ta oma usku, Jumalat ja Eesti islami kogukonda näeb. Näib otstarbekas eristada kolme rühma, mis nii autori enda kui ka intervjueeritud moslemite hinnangul üksteisest oluliselt erinevad. Üks rühm on tatarlased, kelle hulka loetakse lisaks pikema Eesti perekonnalooga „põlistatarlastele“ ka nõukogude ajal siia saabunud tatarlasi, aserbaidžaanlasi, baškiire ja teisi, kelle perekondlik suhtluskeel on vene, tatari, eesti või mõni muu kunagiste nõukogude rahvaste keel. Teine rühm on (peamiselt eestlastest) konvertiidid, kes on islami usu juurde jõudnud tavaliselt abielu, aga mõnikord ka isiklike usuliste otsingute kaudu. Kolmandat rühma nimetab autor (ja ilmselt ka tema intervjueeritud moslemid) araablasteks; see nimetus ei viita rahvusele ega alati isegi araabia keele oskusele, vaid Lähis-Ida või Aafrika päritolule. Nad on Eestisse saabunud üsna hiljuti, tihti õpingute või abielu tõttu.

Tatarlaste rühmale seostub usk eelkõige perekondlike traditsioonidega, rahvuse ning eelmiste põlvkondade kunagise kodukohaga. Jumal viibib nende ettekujutuses tavaliselt eemal, aga on toeks kriisiolukordades. Konvertiitide Jumal on pigem uskliku indiviidiga sõlmitud lepingu partner; usklik otsib oma elus lahendusi, mis tema arvates seda lepingut ei riku. Araablaste rühma usk saab aga toitu lapsepõlves aset leidnud sotsialiseerumisest ühiskonnas, kus see on loomulik ja ainumõeldav. Sellisest usust lähtuvad valikud on ka Jumalale meelepärased. Seal, kus tatarlased kalduvad kahtlema oma usulises kompetentsis, leiavad konvertiidid, et nad saavad usuküsimusi oma mõistuse ja Pühakirja abil lahendada. Araablastel aga ei tekigi küsimust omaenda võimest usku mõtestada. Kolme peamise moslemite rühma arusaamad usust ja Jumalast on erinäolised ja annavad ka intervjueeritud isikutele korduvalt põhjust laita mõne teise rühma liikmeid ühise usu vales või sobimatus tõlgendamises.

Eesti Islami Kogudus loodi rahvusseltsides aktiivsete isikute algatusel. Põhikirjaga on kindlustatud etableerunud rahvusseltside – eelkõige Eestis iseseisvuse alguses esindatud islamiusuliste rahvuste liikmete – formaalne otsustusõigus koguduse asjades. Sellegipoolest on konvertiitide ja araablaste rühma kuuluvad inimesed kohati üles näidanud suuremat sisulist aktiivsust, mis on viinud paralleelse struktuuri, Eesti Islami Keskuse rajamiseni. Piirid kahe organisatsiooni tegevuse vahel on hägusad. Nagu väitekirjas tsiteeritud intervjuudest aeg-ajalt välja lugeda võib, on viimastel aastatel ka suhe riigivõimu ja meediaga muutunud pingeliseks.

Lepa ei tõsta oma töös eraldi teemana esile probleeme, mis sellise olukorraga kaasnevad, või katseid nendega toime tulla. Tundub siiski, et just see on uurimisteemana äärmiselt põnev. Eestis islami usku kandvad institutsioonid peavad hakkama saama nii seesmiste kui väliste pingetega. Kuidas nägid välja koguduse ja Islami Keskuse otsustusprotsessid, eelarved, suhted väljaspoolsete rahastajate (kes nad olid?) ja lihtliikmetega? Mainitud kahe organisatsiooni hägusad suhted jäävad hägusaks ka väitekirjas. Aga kuidas mõjutab Islami Kogudust ja Islami Keskust võimude ja avalikkuse suhtumine? On mõistetav ja kiiduväärne, et autor on püüdnud olla delikaatne nii intervjueerides kui ka intervjuudest ja (mõnikord raskesti kätte saadud) dokumentatsioonist järeldusi tehes. Siiski jäävad autori sellise enesepiirangu tõttu vastuseta paljud küsimused, mis puudutavad selle vähemususundi praegust käekäiku Eestis.

Teoreetiliselt tugineb Ege Lepa uurimus kirjandusele narratiividest (jutustustest). Ka tema tehtud intervjuud on eelkõige jutustused usu juurde jõudmisest ja sellest, kuidas näevad välja uskliku suhted Jumala, usu ja teiste usklikega. Uurija polegi eesmärgiks seadnud vastata kõigile küsimustele, mida eespool olen tõstatanud; niisiis ei saa ma kui arvustaja (kes ühtlasi oli oponent väitekirja kaitsmisel) seda ka nõuda.

Demokraatia ja pluralismi taastamine Eestis oli sügav ühiskondlik muutus. Sellega kaasnes teisenemine inimeste – nii enamuse kui vähemuste – identiteedis. Võimalik, et revolutsiooni nime vääribki ainult selline ühiskondlik mullistus, mis lisaks poliitikale ja majandusele muudab inimeste arusaama iseendast. Muul juhul jääb uus ühiskonnakord haavatavaks ja muutust on võimalik tagasi pöörata. Vanaga sarnase korra poole pöördumisel oleks selle nimetus võib-olla uus, aga suund oleks jälle autoritaarsusele ja ühtlustamisele. Pessimistide kiuste tundub, et see pole siiski enam võimalik: Eesti kultuuriline ja usuline mitmekesisus on ankurdatud inimeste enesepiltide ja elulugude külge. Ege Lepa uurimus dokumenteerib isikliku tasandi muutust, nii nagu see toimus iseseisvumise protsessi ajal ja nagu see jätkub tänaseni. Muutus ei olnud kerge toona ja pole seda praegugi.

Eesti mitmekultuurilisusel on põnev minevik ja põnev tänapäev. Ege Lepa väitekiri valgustab seda üksikisiku identiteediloome seisukohast. See on ühtlasi esimene põhjalik teaduslik käsitlus Eesti islamiusulistest.  Uurimisteema ei ole siiski veel ammendatud.


Mikko Lagerspetz (1963) on Åbo Akademi sotsioloogiaprofessor.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English