Vähemalt lääne kultuuriruumis assotsieeruvad religiooniga ajalooliselt kaks suurt ja vastuolulist tendentsi – kristlus kui hariduse ja kultuuri, inimliku headuse ja ligimesearmastuse tõukepunkt ning kristlus kui ristisõdade, inkvisitsioonikohtute ja koloniaalpoliitika õigustaja. Kuid kas religioon ise on oma olemuselt siis looja või hävitaja? Kas religiooni praktiseerimine mõjub inimese mõttemaailmale avardavalt või piiravalt? Essees üritan ülal esitatud küsimustele kui mitte vastust leida, siis vähemalt erinevaid poolt- ja vastuargumente analüüsida, lähtudes religioonide mitmesugustest ajaloolistest ja kultuurilistest rollidest läänemaailmas. Essee esimene pool vaatleb religiooni positiivset mõju inimese maailma- ja minapildile, teine pool käsitleb religioonidogmadega kaasnevaid sotsiaalseid ja psühholoogilisi konflikte.
Headust või vähemalt leplikkust teiste suhtes jutlustab enamik religioone. 20. sajandi ilmselt tuntuim humanist Mahatma Gandhi nimetab religioone eri teedeks, mis kõik viivad ühe ja sama sihi poole. Üheks ilmekaks näiteks on lugu Venemaa esimestest kanoniseeritud õigeusu pühakutest, vendadest Borisist ja Glebist. Kui nende isa, Kiievi-Venemaa ristiusustanud suurvürst Vladimir 1015. aastal suri, pärisid tema valdustest võrdse osa kõik 12 poega. Ei läinud kaua, kui vennad omavahel võimu pärast veriseid võitlusi alustasid. Nestori kroonika jutustab, et üks neist, Svjatopolk, saatis sõjaväe oma kahe venna koju, lootuses nad võimuvõitlusest kõrvaldada. Mõlemad sihtmärgid – sügavalt usklikud Boris ja Gleb – said oma venna plaanist küll teada, kuid loobusid vastuhakust ning andsid saabunud sõjameestele end vabatahtlikult kätte, lootuses seeläbi Venemaad laastavast kodusõjast päästa. Kuigi tegemist on mõnevõrra radikaalse näitega, illustreerib lugu Borisi ja Glebi märterlusest religiooni olulisust ühiskonnas, see õpetab inimesi vaatama iseendast kaugemale, nägema oma elu osana laiemast kontekstist ning tegema järeleandmisi millegi endast suurema hüvanguks.
Lisaks humanistlikule aspektile käib religiooniga käsikäes teoloogia, teoloogiaga filosoofia ning filosoofiaga laiemalt kirjandus ja kirjakultuur. Religiooni õpetused nõuavad ju põlvest põlve edasi andmist ning ka uuesti tõlgendamist ja mõtestamist, olles seeläbi aluseks järjepideva kirjakultuuri tekkele. Jumalate vägitegudest rääkis juba maailma (teadaolevalt) esimene ilukirjandusteos „Gilgameši eepos”. Omal moel lõi ka Piibli kirjapanemine lääne kultuuriruumis täiesti uue mõtlejate ja haritlaste kihi, kuid selle tõeline mõju hakkas avalduma alles reformatsiooniga 16. sajandil, mis viis lugemisoskuse ka madalamatesse ühikonnaseisustesse. Reformatsioon ja selle vastuprotsessid (eriti jesuiitide ordu liikumine) tõi endaga lisaks ka koolide rajamise laine üle terve Euroopa, aidates kaasa üldise haridustaseme kasvule ning haritlaste ja lihtrahva vahelise lõhe kahanemisele. 1585. aastal Tartusse rajatud jesuiitide seminari tegevus oli muuhulgas üks eeldustest pool sajandit hiljem Rootsi võimu ajal rajatud Tartu ülikoolile. Religioossete õpetuste ja tõekspidamiste säilimine, ükskõik kas nende meediumina on tegemist ilmutuste, õpetussõnade või allegooriliste lugudega, eeldab järjepidevat kirjatraditsiooni ning õppimisvõimalust. Justkui enesesäilitamismehhanismina loob religioon enda ümber haridust ja kultuuri, vastandudes barbaarsele hävitamisihale.
Vaatamata ühiskondlikule ja kultuurilisele tähtsusele on religioonide õpetused suunatud siiski ennekõike üksikisikule, näiteks Moosese kümme käsku, mis kõik sina-vormi kasutavad. Üldjuhul üritab ühele usundile omane väärtushinnangute, käitumisnormide ja tõekspidamiste komplekt aidata inimesel oma igapäevaelus navigeeruda ning ekstreemsete olukordadega toime tulla. Näiteks läänemaailma matusekombed on isegi traditsioonilisest religioonist kaugenenud maades (nagu Eesti) tugevalt kristlikest vaadetest mõjutatud – muldasängitamine, lahkunu korda seadmine ja riietamine viimseks teekonnaks ning lähedaste hingede meelespidamine pühade ajal. Objektiivsest vaatenurgast võrdlemisi ebaratsionaalse kombetalituse psühholoogiliseks ajendiks võib pidada lohutuse otsimist. Läbi traditsiooniks kujunenud arusaamade, rituaalide ja toimingute saavad inimesed võimaluse leinaga kui mitte kergemini leppida, siis vähemalt sellele mingi väljundi leida. See on ilmselt ka üks põhjusi, miks näiteks organidoonorlus niivõrd vastuoluline ja kirgi küttev teema on. Tegemist on ju lahkunu keha „terviku” lõhkumisega (vaatamata sellele, et ratsionaalselt võttes ei ole surnul oma neerude või maksa järele enam ülemäära pakilist vajadust). Surnukeha pühaduse juured meie kultuuriruumis ulatuvadki ilmselt kristlikusse kontseptsiooni ülestõusmisest ja surmajärgsest elust. Seega võib öelda, et usk, isegi kui tegemist pole mingi konkreetse religiooni teadliku praktiseerimisega, õpetab inimesi äärmuslike kannatuste ja kaotustega hakkama saama, pakkudes tuge just teadmisest, et kõik raskused mööduvad ning tagasilöökide rusuvale paratamatusele järgneb alati helgem tulevik.
Vastulausena religioonile kui humanistlike ideaalide kandjale juhib kaasaegne vene kultuskirjanik Viktor Pelevin oma ulmelises romaanis „S.N.U.F.F.” tähelepanu asjaolule, et kui pühakirjad õpetavad inimesi olema head, siis selleks, et olla hea, peab keegi teine tingimata kuri olema. See ongi üks religiooni suurimaid varjukülgi – sund valida pool, kellelegi vastanduda, tunnistada õigeks kas üks või teine. Enamik usundeid välistab rangelt teised, tihti ennast just läbi usklike-ebausklike vastandamise defineerides (selle tendentsi radikaalsemaks näiteks on erinevad fundamentalistlikud rühmitused). Lahknemisi saab muidugi toimuda ka ühe religiooni sees. Varauusaegse Euroopa ajalugu tumestavad luterlikust reformatsioonist tõukunud ususõjad, mis algasid lokaalsel tasandil ning eskaleerusid kõikehõlmavaks 30-aastaseks sõjaks protestantide ja katoliiklaste vahel (1618–1648). Mõnevõrra sarnane konflikt toimus samal ajal ka Venemaal, kus liturgia vormilised ümberkorraldused tõid kaasa kirikulõhe. Kiriku pühadus sõltub suuresti tema autoriteedist, mistõttu ongi nii katolik kui ortodoksne kirik olnud läbi aegade ketserite ja teisitimõtlejate suhtes ülitundlik. Paratamatult on mõtteviis, kus oma usu väärtust mõõdetakse kellegi teise uskumatusega omaks saanud ka n-ö keskmisele usklikule. See vastuolu pole siiski vaid kiriku põhjustatud. Juba teoloogiliselt ei saa Jumal kui kõikvõimas looja tunnistada enda kõrval teist kõrgema võimu kandjat, kuna see vähendaks automaatselt tema kõikvõimsuse monopoli. Seega on enamikku monoteistlikesse religioonidesse paratamatult juba eeldusena sisse kodeeritud arusaam usust kui matemaatilises mõttes rangest võrratusest, mis välistab kahe kõrgema jõu võrdsuse.
Vaatamata omavahelistele konfliktidele tuginevad kõik maailma suuremad ja väiksemad religioonid, eriti tänasel päeval, suuresti taval ja traditsioonil, olles üks vähestest veel katkemata otsestest sidemetest ajalooga. Kuid traditsioonid võivad olla nii põlvkondadevaheliseks sillaks kui lõheks. Tänases Euroopas ja Põhja-Ameerikas võtab kristlus pealtnäha üha enam tagurliku konservatiivse jõu rolli. Eestis on selle markantseks näiteks kõmuline sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK). End kristlike väärtuste kandjaks tituleerinud ühenduse ainsaks töövõiduks on seni olnud siiski vaid agressiivsuse külvamine Eesti niigi haprale ühiskondlikule pinnasele. Ultrakonservatiivsed kristlikud liikumised defineerivad end vaid läbi eitamise ja vastuseisu (nt SAPTK-i paari aasta tagune kampaania kooseluseaduse vastu), suutmata sealjuures ise välja pakkuda mõnd uudset lahendust. Religioonid a priori ei ole tagurlikud, kuna üldjuhul on ka nad ise sündinud mõnest suurest ühiskondlikust kataklüsmist. Küll aga on nendega aastasadade jooksul ühte sulandunud mingi hulk kombeid ja väärtushinnanguid, mis võivad teatava aja möödudes uutele sotsiaalsetele suundadele jalgu jääda. Just seetõttu figureerivadki tänapäevases meediapildis süvausklikud kristlased tihti ühes rubriigis ultrakonservatiivide, fašistide ja neonatsidega. Kuigi religioossetes traditsioonides pole iseenesest midagi halba, võib nendesse liigne takerdumine (ning nende kasutamine omaenese kitsarinnalisuse ja sallimatuse õigustamiseks) kaasa tuua tõsiseid konflikte nii sotsiaalsel kui ka perekondlikul tasandil.
Religiooni puhul on, eriti ajaloolistes külakogukondades, ülioluline ka sotsiaalne aspekt. Ühelt poolt on tegemist kahtlemata positiivse omadusega – kirik seob inimesi. Külakogukond hoidis kokku ning toetas rasketel aegadel (nt kellegi surma puhul) üksteist. Samas on kinnise religioosse grupi suur nõrkus individualismi allasurumine terviku nimel. Ühe kiriku ümber koondunud talurahvas (eriti kui tegemist on madalama haridustasemega inimestega) mõtles ühe homogeense entiteedina ning oli seeläbi võrdlemisi kergelt mõjutatav. August Kitzbergi näidendis „Libahunt” näeme sellest eredat näidet. Külakogukond tervikuna võtab Tiina suhtes (läbinisti eelarvamustel põhineva) tõrjuva seisukoha, surudes ta oma siseringist välja. Tuleb meeles pidada, et ajalooliselt on talurahva elu olnud niivõrd raske, et üksinda ja ilma pere- ja/või kogukonna toetuseta on ellujäämine praktiliselt võimatu. Samuti tuleb siinkohal mängu inimesele ürgselt loomuomane Maslow’ püramiidi keskmine aste, vajadus kuuluda, tunda ennast osana mingist tervikliku organismina toimivast inimrühmast. „Libahundi” loost veelgi jõulisemaid näiteid leidub kahjuks omajagu nii ajaloos (inkvisitsioonikohtud ja nõiaprotsessid) kui ka tänases päevas (radikaliseerunud fundamentalistlikud rühmitused ja sektid). Sellest järeldub, et religiooni kogukondlik loomus võib halvata üksikisiku objektiivse mõtlemisvõime ning põhjustada hävituslikku massipsühhoosi.
Kõik usundid pakuvad oma traditsioonide, sümbolite ja narratiividega lõputult võimalusi enese tõlgendamiseks, olles seeläbi potentsiaalselt nii mõtete avajaks kui ka tapjaks. Religioon võib kannustada inimest hariduse, kultuuri ja headuse poole, kuid suruda teda ka seletamatu vihkamise ja tagurliku mugavustsooni meelevalda. Kuivõrd religioonid on vähemal või rohkemal määral omased igale teadaolevale kultuuriruumile ja tsivilisatsioonile (ka vene kirjanik Fjodor Dostojevski rõhutab oma romaanis „Kurjad vaimud”, et pole olemas ühtegi ilma religioonita rahvust, kuna oma olemuselt on religioon arusaam, tõlgendus heast ja kurjast), jääb nende mõju inimesele, ühiskonnale ja nende kahe omavahelisele suhtele alati aktuaalseks teemaks. Kuid nagu teoloogias ikka, pole lõplikule ja üheselt mõistetavale vastusele jõudmine peaaegu kunagi võimalik.
Vt ka Liina Raudvassar, Usundiõpetuse olümpiaad toimus kümnendat korda (K&T nr 385/ 26.4.2019).
Liisa-Maria Komissarov on H. Treffneri Gümnaasiumi 11e klassi õpilane.
