Ettekanne Eesti Piibliseltsi aastakoosolekul Tallinnas, 13. aprillil 2019. a
Lugupeetud kuulajad!
Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal. Gümnaasiumi esimeses klassis tuli Johannese evangeeliumi algus pähe õppida. Kerge ülesanne, eks ole? Kuid kui tekst läheb edasi, tekkisid mul tõsised probleemid.
Nimelt leeriõpetuse ajal kasutasime veel 1590. aastal Vizsolyis välja antud Gáspár Károli tõlke kohandatud versiooni, gümnaasiumi ajal võeti aga kasutusele revisiooni läbinud nn. „uus tõlge“ ning aastast 2014 kehtib „revideeritud uus tõlge“. Ma pean tunnistama, et kuigi tööalaselt või jutluseid tõlkides kasutan muidugi kõige uuemat tekstivarianti, loen kodus meelsasti ühte varasemat versiooni, millega olen teismelisena sügavamalt tuttavaks saanud, ning mille vormis on mul enamus piiblitekstidest meeles. See on minule omaks saanud piiblitekst.
Rahvuskeelne Piibel on tingimata nii isikliku kui ka konfessionaalse ja rahvusliku identifikatsiooni alus. Vaatleme nüüd mõningate näidete alusel, kuidas piiblitekst ja emakeelne Jumala Sõna leiab endale koha erinevates kontekstides.
1. Konfessionaalne identifikatsioon
Alustame konfessionaalsest dimensioonist. Ungaris on tavapärane, et piiblisõna seletamisel ei kasutata paralleeltekste mitte ainult erinevatest aegadest ning keeltest – kui kirikuõpetaja seletab teksti mõne heebrea- või kreekakeelse mõiste alusel – vaid ka oikumeenilises kontekstis. Luterlik kirikuõpetaja võib tuua näiteid katoliku piiblitõlkest, mis annab võib-olla tekstile uusi tähendusvarjundeid juurde.
Milline on siis meie kirikumaastik?
Ungari kirikud tegutsevad valdavalt katoliiklikus keskkonnas. 2011. aasta rahvaloenduse andmete järgi elas Ungaris tollal 3 871 922 katoliiklast, 1 153 454 reformeeritut ehk kalvinisti ning 215 093 luterlast [1]. Need kolm kirikut moodustavad koos juudi kogukondadega nn ajalooliste kirikute ringi.
Kui püütakse võrrelda neid andmeid varasematega, kerkib esile uurimistehniline probleem, mille tõttu 2011. aasta vastused ei ole võrreldavad 2001. aasta andmetega. Tollal oli luterlasi küsitluse järgi 304 705, st. üks kolmandik rohkem, kui kümme aastat hiljem. Esiteks paiknes kiriklikku kuuluvust puudutav küsimus küsimustiku viimasel leheküljel, mille täitmine oli vabatahtlik, ning paljud küsitlejad jätsid selle üldse vahele. See võib olla üks põhjus sellele, miks aastal 2011 jättis sellele küsimusele vastamata 2 698 844 inimest (samas kui 2001. aastal ainult 1 104 333).
Teine probleem puudutab küsimuse vormi, mis oli kümme aasta jooksul kõvasti muutunud. 2001. aasta küsimus oli lihtsalt: Teie usk, konfessioon?, kuid kümme aastat hiljem: Mis usuorganisatsiooni või konfessiooni tunnete end kuuluvat? Lisaks erinevatele kirikutele olid teised võimalikud vastused: ei kuulu kuhugi, ei taha vastata, ning 2011. aastal lisandus ka ateist.
Peale rahvaloenduse andmete on meil käes koguduste nimekirjad ning sellest veel väiksem annetajaliikmete arv. Praeguse arvestuse järgi on Ungari luteri kirikul 78 000 annetajaliiget, mis on tunduvalt vähem kui rahvaloenduses esinev arv 214 000.
Katoliiklus on ametlikult iseloomustanud Ungari kirikuolusid aastast 1001, kui kuningas István lasi end ristida ning tegi seega poliitilise valiku ida ja lääne kirikuga liitumise vahel. Reformatsiooni algusaegadel Saksamaalt koju naasnud teoloogid levitasid uut õpetust üsna jõuliselt ning enamus Ungari aladest muutus luterlikuks. Hiljem jõudis ka protestantismi teine laine Ungarisse ning kalvinismi õpetus levis eelkõige Ida-Ungari linnades ning talurahva seas, vähehaaval ülekaaludes luterlased. Tugevate saksa ja slovakkia juurtega luterlus, kuhu kuulus muidugi ka ungarikeelseid, jäi edasi tugevaks linnarahva ning haritud ühiskonnakihi hulgas. Mitmekesise keelelise ja etnoloogilise tausta tõttu on ungari luterlus valdavalt avatud n-ö „muulaste“ suunas (näiteks kahe maailmasõja vahel õppis hea tasemega luterlikes koolides suur protsent juute), samas reformeeritud kiriku profiil on rohkem rahvusliku kiriku oma.
Esimestest piiblitõlgetest mainin siin vaid kõige tähtsamaid: János Sylvesteri Uus Testament 1541 a ning Gáspár Károli n-n Vizsolyi Piibel 1590 a.
Aga mis toimus samal ajal Eestis? Peale Liivi sõda kerkib esile nimi, mis ühendab korraks Eesti ja Ungari (kiriku)ajalugu, nimelt Transilvaania vürst – teatud hetkel Poola kuningas – István (Stefan) Báthori. Tema isiku läbi kuulusime neli aastat n-ö samasse riiki. Báthori kindlad sammud Liivimaa taaskatoliseerimise nimel ei mõju võib-olla luterlikust perspektiivist väga positiivsetena, kuid tuleb ka märkida, et tema poolt 1583. aastal rajatud Tartu jesuiitide gümnaasium oli kindlaks aluseks Tartu ülikooli arengule.
Hiljem toimus ka Ungaris tugev vastureformatsioon, mis oli eelkõige tingitud Habsburgi keisrite katoliiklusest. Protestante kiusati taga ning nende õigused olid rangelt piiratud kuni 1781. aasta tolerantspatendini, mis võimaldas neil jälle kirikuid ehitada, kuigi ilma torni ja kirikukellata.
20. sajandil avaldas kirikuelule suurt [negatiivset] mõju esimese maailmasõja järgne Trianoni rahuleping (1920), mille raames Ungari kaotas kaks kolmandikku oma maa-alast ja seega palju eelkõige luterliku enamusega alasid. Viiskümmend aastat kestnud sotsialism ning nn režiimivahetus, mis toimus 30 aastat tagasi, 1989/90. aastal on loomulikult ka omamoodi mõjutanud kirikuelu.
Oleme ühesõnaga aastasadade jooksul harjunud mitmekesise kirikumaastikuga. Hea näide sellest on konfessioonidele omased tervitused. Katoliku tervitus „Laudetur Jesus Christus / In aeternum amen“ on üldtuntud ka omakeelses variandis. Reformeeritud ungarlane ütleb „Õnnistus, rahu!“, millele vastatakse samamoodi ja kui keegi vastab „Jumalale au!“, teatakse kohe, et vastaja on pärit Rumeenia ungarikeelselt alalt ehk Transilvaaniast. Luterlased ütlevad psalmiteksti alusel „Jumal on üks kindel linn!“ ning sellele vastatakse samamoodi.
Kiriklik tervitus mõjub nagu parool või vanasti agentide vaheline salasõnade vahetus, mis tõestab kuuluvust või siis seda, kas rääkija on üldse kursis teatud ala terminitega.
2. Rahvuslik identifikatsioon
Kuna katoliiklik kristlus jõudis Ungarisse juba esimese aastatuhande alguses, on selle õpetus sügavalt sisse imbunud ungarlaste mõtteviisi.
Kui loeme Vana Testamendi tekste, leiab Ungari (ja võib-olla ka Eesti) rahvas endale pidepunkte Iisraeli rahva ajaloos: samastume väikese, allasurutud, laiali aetud Jumala rahvaga, kellel on aga suur väärtus ning Jumala kindlad tõotused.
Piiblitõlgenduse seisukohast on huvitav märgata, et ungari sõna „seletama“ tähendab tegelikult „ungaristama“, ungaripäraseks tegema. „Ungaripärastamisega“ minnakse mõnikord ka liiga kaugele: ma ei peatu siin pikemalt nendel nähtustel, aga on olemas ka sellist „erialast“ kirjandust, kus räägitakse Jeesuse ungari suguvõsast. Ta olla olnud mitte juut, vaid iidse Parthia rahva prints, kes on mõistagi sumerite kaudu ungarlastega lähedases suguluses.
2.1. Rahvakultuuri kontekst
Usukogemuse privaatsus puudutab inimest isiklikult ning seeläbi seostub ka piiblitekst igaühe oma kogemusmaailmaga. Lubage mul järgmisena tuua paar näidet rahvakultuurist, kus piiblitekst ja kiriku õpetus võtab endale rahva suus omalaadi kuju.
KUULA: Én fölkelék jó regvel hajnalba
Tõusin varahommikul üles
Pesin ennast puhtaks kõigest süüst
Läksin uksest välja
Vaatasin üles taeva poole
Nägin lahtist taeva väravat
Sees aga kaetud lauda
Sellel kiikus hällikene
Maga, maga, Jumala tall
Tulid sellesse maailma puhtast armastusest [2, autori proosatõlge]
See laul lindistati 1970. aastal 1894 a Moldovas sündinud proua Simon Ferenc Józsefné Fazakas Ilona käest. Seda võib lugeda ka palve funktsioonis (siis iga rida ei korrata) või laulda teksti korrates, nagu praegu kuulsite – ülesehitus sarnaneb siis regilauluga. Proua Simon ütles laulu pealkirjaks „Maarja hällilaul“.
Aga vaatame nüüd laulu sisuliselt. Kas see on teoloogiliselt õige? Tegelikult on küll. See on isiklik lugu püha Jumala kohtamisest, ainult raamistik on talupojakultuuri oma. Kuid rahva mälus on säilinud ka selliseid visioone, kus isiklik kogemus ning piibellik õpetus lõimub ebausu elementidega.
KUULA: Ó hajnal, hanjal
Oh, hommik, hommik, ilus punane hommik.
Kus Maarja puhkab, Jeesus sünnib,
põrgu astel murdub.
Seal pöörleb, seal pöörleb üks ümmargune kabel,
väljast kullane, seestpoolt armuline,
sees põlvitab õnnis ilus neitsi Maarja,
põlvini veres, küünarnukkideni küüneldes,
vaatab itta:
näeb seal juute, kes piinavad
Kristust, meie Issandat,
tema ihu hõljub, veri langeb.
Isand Jeesus Kristus on öelnud:
kes loeb seda igal hommikul ja õhtul,
läheb otse taevariiki, nagu imikud. [2, autori proosatõlge]
Seda rääkis proua Gordos Ambrusné Pilisi Margit Egyházasgerges, Budapestist u. 120 kilomeetri kaugusel, Slovakkia piiri ääres. Ta märkis, et oli õppinud selle oma ema, Pilisi Sándorné Simon Zsuzsanna käest, kes suri 1928. aastal 64. aasta vanuses. See lindistus 1970. aastast näitab selgelt, kui elujõuline on see traditsioon rahva hulgas isegi sotsialismi ajal ning kui sügavalt Kristuse kannatuslugu on ungarlaste teadvust mõjutanud.
Vaatame põgusalt ka selle teksti teoloogilisi aluseid: selles visioonis on juba rohkesti isiklikke elemente. Kuid sünni/surma astel on täiesti piibellikul alusel (1Kor 15:56), samuti Jeesuse kannatuslugu, millele aga lisandub lõpuks justkui manamine või loits. Kujutage ette ‒ veel 40 aastat peale oma ema surma kandis see proua seda traditsiooni edasi ning palvetas selle tekstiga igal hommikul ja õhtul.
Rahvusliku teksti mõjujõudu tõestab veel ka see, et aastakümneid hiljem, aastal 1993 kirjutas helilooja Miklós Kocsár sellele tekstile väga maalilise kooriteose.
KUULA: Miklós Kocsár (1933): Ó hajnal, hajnal
Ning astume rahvakultuuri osas veel ühe sammu edasi.
KUULA: Garaďol pe Marja
Maarja peitis end rohelisse metsa, otsis rahulikku kohta, aga ei leidnud.
Ta läks mustlasest taskuvarga juurde ning palus pikaks ööks ulualust.
Ma ei saa sind majutada, kuna sa oled lipakas, sa ei saa isegi minu majja sisse tulla.
Mustlasest taskuvargal oli sant ja pime tütar, tema viis Maarja hobusetalli. […] [2, autori proosatõlge]
Tegemist on üsna tavalise Maarja-legendiga, mis on seekord paigutatud mustlase perekonda. Lugu läheb muidugi edasi, mustlase tütar saab terveks ning isa ütleb lõpuks: „kui ma oleks teadnud, et ta on Neitsi Maarja, oleks andnud talle kanget puskarit ning hõbedast tuhandeseid.“ Maarja „imetegu“ on iseenesest veidi müstiline, ta palub mustlase tütrelt: „hoia minu poega“ – kes pole tegelikult veel ju ka sündinud! – ning tütar ütleb: „kuidas ma teda hoian, mul ei ole ju käsi ega ma ei näe.“ Ja samas olid tal terved käed ja nägemine.
See laul koguti aastal 1952 proua Jakab Lászlóné Szőcsi Anna käest Bükkaranyosi külas (Borsod). Koguja kirjutas juurde ka seletuse selle kohta, miks laulja räägib lipakast. Tegu on mustlaste hulgas väga austatud puhtusreegliga. Laulja ise seletas seda niimoodi: „Kui lapseootel naine tahab kellegi juurde tallu sisse minna, siis ta on ju lipakas. Korralik naine ei tee sellist asja.“
Ungaris elab mitu erinevat mustlasrühma, kes räägivad ka erinevaid keeli. Kõige suurema rühma moodustavad nn romungrod, kes (nagu nimest on eeldada) räägivad ungari keelt. See lugu on aga romani keeles – Eestis räägitav mustlaskeel kuulub sama keelerühma kirderühma. Ungaris elab sotsioloogiliste uuringute alusel u. 687 000 romani. 2011. aasta rahvaloenduse andmetel 308 957, kellest 54 339 emakeel on romani keel, ning 61 143 kasutab seda perekonna sees. Peale seda räägitakse veel lovári keelt, mis on tegelikult Rumeenia aladel 19. sajandil tekkinud valahhia murre. Mustlaste kirikliku kuuluvuse kohta võib öelda, et nende hulgas on 50% katoliiklasi (155 195), 12% reformeeritud (38 228), 0,6% nelipühilasi (2118), 0,3% luterlasi (955) jne. Seega üldine arvamus, et mustlased oleks enamusest tugevamalt seotud religiooniga ja rohkem vabakiriklikud, ei leia rahvaloenduse andmetel kinnitust.
Keeleliselt tahaks veel tähelepanu juhtida väiksele detailile. Selles laulus esineb üks romanikeelne sõna, mis Paul Ariste ja teiste keeleteadlaste arvates on üle võetud ka eesti keelde: nimelt verb manguma (tähenduses „paluma“). Neitsi Maarja palub mustlase käest öömaja just selle sõnaga: „taj mangel lestar than.“ [3]
2.2. Ajalooline kontekst
Aga lähme edasi rahvakultuuri juurest Ungari kirjanduse juurde. Kuidas kontekstuaalne lähenemine piiblisõnale peegeldub Ungari ajaloo erinevates perioodides?
Mór Jókai (1825–1904) kuulsa romaani „Kivist südamega mehe pojad“ tegevus toimub ajal, kui Ungari kuulus Habsburgi keisritele. Peategelane, „kivist südamega mees“, on tugev valitseja, kes ei esinda mitte ainult ranget poliitilist võimu vaid juhib ka enda perekonda kõrgema plaani järgselt. Tema matustel peetakse õige mitu kõnet ning vana tava järgi viimasena peab kohalik kirikuõpetaja „ainult“ palve. Ma loen siit lühikese tsitaadi.
„Tema pani käed kokku, ning alustas palvet: „Kõikide elavate ning surnute kohtumõistja, tõeline Jumal! […] Ole armuline neile, kes oma elu jooksul armu ei tundnud. […] Sest mis kaitseks selle maise maailma valitsejat, kui mitte sinu lõputu arm, kui ta seisab sinu ees kärbitud oma kõrgest aust, ning peab vastama sinu hirmuäratavatele küsimustele: Kas aitasid vaeseid? – Ei! Kas pühkisid pisarad kannatajate silmist? – Ei! Kas maksid armastusest armastusega? – Ei, ei ning igavesti ei! […] Ära vaata tema vigu ning eksimisi, vaid võta arvesse, et ta uskus end head tegevat, kui ta tegi pattu. Andesta talle taevas, ning need, kelle vastu ta eksis siin maa peal, annavad talle andeks. […] Lase isamaa mullal, mis oli tema kirst nii kaua, kui ta elas, saada tema kiikuvaks hälliks, kus ta lebab surnult. Kuula, Issand, sinu sulase palvet. Aamen.“ [4, autori tõlge]
See tekst äratab kohe mitu küsimust: kas see oli antud olukorras poliitiline sõnavõtt? Võib öelda küll. Romaani järgi tekkis kirikuõpetajal seetõttu ka palju pahandust – ta kutsuti Viini õukonda aru andma ning ta istus ka kinni sellepärast. Aga samas võib küsida: kas see kõne seisab piibellikul alusel? Vägagi, sest selles peegeldub kindel lootus Jumala armule, mis peidab ka kõige jubedamad teod andeksandmisega. Liturgilises mõttes on see tekst saanud kindlasti legendaarseks ning sellele viidatakse tihti ka tänapäeval, kui korraldatakse mõnda üritust – kas kellegi ülesanne on öelda „ainult“ palve?
Teine näide samast ajastust, kuid nüüd juba tegelikust elust.
Austria keisrivägede kindral Julius Jacob von Haynau oli ungarlaste vaatevinklist kurikuulus tegelane. 1848–1849. aasta revolutsioon ja vabadussõda lõppesid Austria võiduga (milleks oli küll vaja ka vene vägede sissetoomist) ning Haynau juhtimisel hukati ühelainsal päeval 13 ungari kindralit. Haynau oli tuntud ka väljaspool Ungarit oma halastamatuse tõttu: ühe Itaalia ülestõusu mahasurumise järel hüüti teda hoopis „Brescia hüääniks“.
Haynau suri 1853. aastal ning Grazi luterlik kirikuõpetaja Michael Biberauer valis tema matustele teksti: „Ja otsekui inimestele on seatud üks kord surra, pärast seda on aga kohus.“ (Hb 9:27).
Tsiteerin lühidalt tema jutluse tuuma: „Seisame siin ühe meie kaaslase sarga juures ning meie mõtted tõusevad maailma kõige kõrgema valitseja juurde. Kes ta on? Ära otsi teda kuningriikide ning merede valitsejate hulgast, kes määravad seadusi rahvastele, juhivad vägesid sõtta ning sageli korjavad endale kõike, mis on selle maailma ehe ja au. Nemad alluvad kõik temale. Kõik kardavad teda ja tema ei karda kedagi. Tema nime kuuldes ehmuvad isegi need, kes astuvad vapralt vastu kõikidele ohtudele; tema käske kuulavad ka need, kes ise käske jagavad; tema ees langetavad oma pead ka need, kes kunagi ei allu kellelegi; tema saab võidu neist, kes on end kõigi ohtude vastu kindlustanud. See surnud vend sai ka ootamatult ning äkiliselt tema omaks. […] Kes see tema on? Mina räägin surmast. Kas sa ei taha, et see, kes on kõige vägevam selles maailmas, saaks sinu sõbraks? […] Kiirusta siis, et niikaua, kui sinu päev kestab, oleksid sa õnnistuseks teistele inimestele. […] Kokkuvõttes: ela ja sure sellele, kes elas ja suri sinu eest, et saaksid õndsaks ning kord Jumala Vaimu kodus õnne pärijaks. [5, autori tõlge]
Kas see on teoloogiliselt õige ning matustel asjakohane sõnavõtt? Tekstivalik võib tunduda karm, aga muidu on küll. Nagu kiriku käsiraamat ütleb: „Pidades silmas matusetalituse misjonitööga seotud ning pastoraalseid omadusi on jutlus suunatud elavatele, kus evangeelium kõlab isiklikul moel.“ [6, autori tõlge]
Lähme nüüd ajas 100 aastat edasi, aastasse 1950.
Béla Pap oli reformeeritud kirikuõpetaja, kes evangeeliumi sotsiaalse ulatuse najal tegeles aktiivselt ka ühiskondlike küsimustega. Kui 1948. aastal algas kirikukoolide riigistamine, püüdis ta kaitsta kirikukogus võimalust säilitada ka põhikoole. 50-ndate alguses alustas riik massiivseid meetmeid kulakute vastu ning kuna põllumajandusega tegelev kiht moodustas suure osa reformeeritud kogudustest, palus tema kirikujuhatuselt solidaarsust maaomanikega. Kui algasid ümberpaigutamised ja küüditamised, pöördus ta samamoodi kiriku juhatuse poole toetuspalvega.
Kokkuvõtte mõnest tema jutlusest leiame üllataval moel mitte koguduse arhiivist vaid hoopis agenditoimikust – neid märkusi kasutati peagi kirikuõpetaja vastu algatatud kohtuprotsessis.
Tsitaat 8. aprillist 1950: „Ma kannan ette, et käesoleva kuu 8. päeva õhtul kell 8 pidas reformeeritud kirikus kõne ref. õpetaja Béla Papp umbes 300-le inimesele. Oma jutluses meenutas ta Jeesuse ristile löömist, kus ta peidetul moel, aga selgelt ründas meie süsteemi. Jutlus kõlas järgmiselt: „Kui Jeesust viidi ristile, kohtusid nemad oma põllult koju naasva põllumehega nimega Siimeon ning sundisid teda kandma Jeesuse risti. Risti kandmine oli häbiväärne ja alandav asi, ning meie oleme sarnased Siimeoniga, kes kanname risti, mis on meile peale surutud võõraste sõjaväelaste poolt. […] Kohal viibivad koguduse liikmed said aru, mis ta peidetult rääkis, ning kui ta ütles, et meie peame kandma võõraste sõjaväelaste poolt peale sunnitud risti, noogutasid arusaavalt. Mainides võõraid sõjaväelasi ei saanud ta ju mõelda kedagi muud kui vabastavat nõukogude armeed, kelle suurim vaenlane ta ise on.“ [7, autori tõlge]
Peab märkima, et 1950-ndal aastal oli ülestõusmispüha 9. aprillil. Eelnev tekst kõlas siis reformeeritud kirikus vaikse laupäeva õhtupalvusel. Kiriklikust vaatenurgast oli tekstivalik vägagi põhjendatud ning tõlgendus ilmselt kuulaja poolt üsna ühekülgselt ideoloogiliselt moonutatud. Selle tõlgenduse põhjal ning mitme teise punkti alusel langetati hiljem kirikuõpetajale – kes oli muuseas minu vanaisa – nelja ja poole aasta pikkune vanglakaristus, põhjusena demokraatliku riigikorra vastane kihutustöö.
Kohtuotsuses toonitati, et kuna kirikuõpetaja puutub oma ameti tõttu kokku rahvahulkadega ning avaldab nendele suurt mõju, on tema demokraatiavastasust õhutavad sõnavõtud rahvademokraatlikule ühiskonnale eriti ohtlikud, kuna vaenuliku suhtumise levitamine mõjub korraga mitmetele inimestele. Raskendavaks asjaoluks peeti süüdistatava kõrget haridust, mille alusel ta pidi olema teadlik oma teo rangusest ning ühiskonnaohtlikkusest. [8]
Nagu näeme, piiblitekstide tõlgendamine on äärmiselt tähtis ning meist igaüht isiklikult puudutav, kuid samas ka äärmiselt tundlik ja vahel ka riskantne tegevus.
2.3. Poliitiline kontekst
Liigume ajas veel veidi edasi ning alustame jälle tsitaadiga, seekord aastast 2005. Intervjuuküsimusele vastab siin tollane opositsioonijuht, praegune peaminister Viktor Orbán.
„[Leeritamisest alates] olen püüdnud elada ja töötada selle lause najal, mis ütleb, et meil tuleb elada Jumala auks ning inimeste heaks. Kui ma tõlgin selle lause oma eriala keelde ‒ see tähendab, ma pean ehitama riiki, väikse algustähega riiki, mis on ungari rahva riik selles ilmas, ning suure algustähega Riiki, Jumala riiki, mis on kõige selle kõrgem siht ja sisu, mida ma teen. See on kõrgem tähendus, mis ületab igasuguse poliitilise kalkuleerimise. Ning ma tunnen järjest rohkem, kuidas ma saan jõudu sellest, et olen astunud selle eesmärgi teenistusse, ning olen saanud end pühendada sellele teenistusele. Nimelt ma hakkan vähehaaval tundma, et jõud ei ole tingimata füüsiliste mõõtmete küsimus, jõud ei tähenda lihaste suurust või sirgetja stabiilset olekut. Hakkan vaikselt aru saama, kuigi ma olen kalvinist, et inimene on kõige tugevam, kui ta põlvitab. Nii ta on kuidagimoodi.“ [9, autori tõlge]
Kas see on poliitiline või teoloogiline sõnavõtt? Tänapäeva Ungari poliitilises diskursuses on tunda kalvinistliku dogmaatika selgeid mõjusid. Calvini teostes leiame mitu erinevat käsitlust selle kohta, kuidas poliitika ning „ilmalik valitsus“ on Jumala õnnistus inimestele ning tegelikult üks Jumala valitsuse vorm. [10]
Nägime, kuidas Jumala sõna leiab endale koha meie südames, ungari- ja mustlaskeelsetes rahvalauludes, kirjanduses, jutlustes, agenditoimikus ning tänapäeva poliitilises kõnepruugis. Kiriku tegutsemine avaliku ruumi osana on vastuoluline teema ning vaimuliku ja ilmaliku valdkonna eristus tekitab mõnikord raskusi.
Tsiteerin Luterliku Maailmaliidu dokumenti „Kirik avalikus ruumis“ aastast 2016, mis põhineb Lutheri teoloogilisel käsitlusel vaimuliku ja ilmaliku valdkonna erisustest. LML esindab üle maailma 75 miljonit luterlast, kes on teoloogiliselt ühisel alusel. Dokument ütleb – ning mõtleme igaüks, kuivõrd meie oma kiriku tegevus vastab sellele kirjeldusele:
„Milline on siis kahe valdkonna erisustest lähtudes kiriku eriline kutsumus poliitilises ja avalikus sfääris? Esiteks peavad kirikud vastu astuma religiooni politiseerimisele ja poliitika religioonistamisele. Selline religiooni ja poliitika instrumentaliseerimine ei vasta kummagi valdkonna mõttele ja ülesandele ning mõjub kahjulikult kogu ühiskonnale. Teiseks peavad kirikud hoolikalt hoidma riiklike institutsioonide ja religiooni lahusust, jälgides, et nii tema enda kui ka valitsuse võimukasutus püsiks õigetes piirides. Kolmandaks peavad kirikud poliitilist sfääri hoolikalt jälgima ning vajadusel sellesse sekkuma, tuginedes oma arusaamale Jumala õiglusest ja armust konkreetsetes ühiskondlikes oludes. Neljandaks peavad kirikud kinnitama, et avalik ruum on jagatud ruum, kus kristlased elavad koos teisi uske ja veendumusi esindavate inimestega. Selles ruumis kasutatavat ühist keelt on hakatud väljendama inimõiguste abil. Inimõigused võimaldavad meil leida ühisosa, millest lähtudes püüda lahendada ülemaailmseid probleeme.“ [11]
Need küsimused on pidevalt meie ees ning need peame iga kord lahendama, lähtudes oma südametunnistusest ning teoloogilistest tõekspidamistest.
Kuulame viimast rahvalaulu, mis räägib sellest vastuseisust inimlikul tasandil: kui lähme kahte teed pidi, aga tegelikult kuulume siiski kokku ning tunneme valu, kui peame üksteisest lahus olema.
KUULA: Indulj el egy úton (Misztrál)
Mine sa ühte teed pidi, mina lähen teistpidi, kui leiame üksteise, ei ütle sõnagi.
Kes näeb meid, mida ta ütleb? Ta mõtleb, et oleme üksteisele võõrad.
Oleme võõrad ning armastame üksteist, kui kuskil kohtume, kallistame.
Olen sinuga hädas, süda nutab sinu pärast, süda nutab sinu pärast, ma kohe suren sinu pärast. Ma kohe suren sinu pärast… [autori proosatõlge]
Allikad ja kasutatud kirjandus
[1] 2011. évi népszámlálás. 10. Vallás, felekezet. Budapest, 2014
[2] Erdélyi Zsuzsanna. Hegyet hágék, lőtőt lépék. Archaikus népi imádságok. Magyar Elektronikus Könyvtár
[3] Ariste, Paul. Mustlaste raamat. Eesti Keele Sihtasutus 2012
[4] Jókai Mór: A kőszívű ember fiai. Magyar Elektronikus Könyvtár
[5] Dr. Csanády Andrásné: Michael Biberauer lelkész 1853. március 18-án a grazi Heilandskirchében Haynau koporsója felett elmondott német nyelvű prédikációjának magyar szövege. Keresztyén Igazság 2014/4, pp. 35–38
[6] Evangélikus istentisztelet. Liturgikus könyv 1. Luther Kiadó 2005
[7] Balogh Margit. Ember és hatalom. Protestáns Szemle 1996/2, pp. 132–144
[8] Állambiztonsági Szolgálatok Történeti Levéltára – originaaldokumendid Béla Pap’i juhtumi kohta
[9] Orbán Viktor tanúságtétele
[10] Birkás Antal: Kálvin felfogása a világi felsőbbségről és a neki való engedelmességről.
[11]. Luterlik Maailmaliit, 2016. Kirik avalikus ruumis. Tõlkinud Alar Helstein, toimetanud Anne Burghardt.
Ettekanne toimus Ungari väliskaubandus- ja välisministeeriumi ning Tallinna Ungari Instituudi toetusel.
Kinga Marjatta Pap (1980) on inglise ja eesti keele magister, kirikumuusik, töötab Ungari Evangeelses Luterlikus Kirikus piiskop Tamas Fabiny nõunikuna.
