Inimlikult võttes on Jeesuse elu lõpuga seotud sündmused lugu läbikukkumisest, nagu seda inimeste elus sageli juhtub. Ei läinud nii, nagu sooviti või unistati. Läks hoopis vastupidi ja välja naerjate hingeõhk on kuklas tunda. Oodatud messias peab kurjuse ja mõistmatuse ees alla vanduma. Võitja poolel ei saa ju kaotada. Keegi ei saa aru, miks peab Jumala Poeg selle kannatuse tee ette võtma, aga ta teeb seda.
Vähe sellest, veelgi arusaamatum on see, et sellise olukorra kirjelduse pinnalt saab alguse uus usuliikumine, millest järgnevate aastatuhandete jooksul kujuneb maailma kõige suurema järgijate hulgaga religioon. Või nagu kirjutab luterlik teoloog Vitor Westhelle: „See on tõepoolest imekspandav, et üks usk on rajatud suurima häbi kogemusele, et jumalus sureb ristil süüdimõistetud kurjategija surma.“
Sündmustes edasi rutates teame, et kaotus pöördub viimaks võiduks ja kannatusel ei ole viimast sõna. Samal ajal aga ei lõigata kaotust ja kannatust sellest loost välja. Samuti ei vähendata selle tähtsust öeldes, et kannatus ja surm oli ainult pettemanööver ning tegelikult kontrollis Jumala Poeg seda mängu kogu aeg. Ka 2000 aastat hiljem ei kuuluta me üksnes Kristuse võitu surma ja kurjuse jõudude üle, vaid kristliku usu keskmes on ka sõnum alandatud ja süüdistajate meelevalda jäetud Jumala Pojast. Miks küll? Tähtis on ju lõpptulemus – ja see on Võitja Kristus.
Selline miks-küsimus toob meid otseteed järgmiste miks-küsimuse juurde ‒ miks oli Jumalal vaja inimeseks saada? Miks oli vaja Jeesuse isikus inimlik loomus lahutamatult ja jagamatult jumaliku loomusega siduda? Sest see oli plaan, kuidas lepitada inimene Jumalaga, teha rahu inimese ja Jumala vahele, taastada kaotatud usaldus. Suhteid ei taastata käsukorras ja kaugelt eemalt. Lepitus toimub läbi kohtumise, üksteise vastuvõtmise ja mõistmise, läbi uue usalduse. Me ei oska ammendavalt vastata kõigile miks-küsimustele, kuid selgeks saab see, et Jumal on teinud hiigelsuure sammu inimese suunas, et temaga kohtuda inimeseks olemise harjumuspärases raamistikus.
Kannatus ja surm on ka inimeseks olemise harjumuspärane raamistik. See on iga inimese pärusosa ‒ selle eest võib põigelda ja põgeneda, aga sellest ei pääse. Ei pääse ega tahagi pääseda ka inimeseks saanud Jumal. Seal, kus on inimene, tahab tema kõrval olla ka Jumal. Nii heas kui halvas. See, mida kannatab inimene, tahab temaga koos kannatada ka Jumal. Mitte eemalt ja kaugelt, vaid ülepeakaela inimeseksolemise reaalsuses sees. Ei ole sellist kõrgust ega sügavustki, kus Jumal ei oleks inimesele üliväga lähedal. See on ülestõusmispühade sõnum kosmilise hea ja kurja võitluse taustal: meile on antud Immanuel, Jumal on meiega. See loob usaldust, mida hirm ja abitus vägivalla ning ülekohtu ees on lammutanud.
Kas pole just jõuetuse hetked need, kus vajame Jumala ligiolu kõige enam? Võitjatega rõõmustada on lihtne. Aga kes seisab mu kõrval, kui elus on raske ja mulle saavad osaks lüüasaamised ja ebaõnnestumised? Kristus maalib oma elu ja isikuga meie silme ette pildi Jumalast, kellelt me ei pea enam küsima „kus oli Jumal, kui need halvad asjad toimusid“ või „Jumal, sa näed, aga sa ei mürista!!“ Ta on meiega koos kõige selle keskel. Aga mitte selleks, et kõigele halvale ja kurjale vaikselt alistuda, vaid et kinkida meile julgust ja usaldust, et edasi minna. Ära karda, me läheme sellest koos läbi! Sellised olukorrad pole välditavad ‒ polnud ka Jeesuse enda elus ‒, kuid inimene ei ole selles kõiges enam kunagi üksi jäetud. Ka kaotades on võimalik võita, jäädes Võitja Kristuse kõrvale.
Ülestõusmispühade rõõmus sõnum, et Jumal on oma Pojas surma ja patu ära võitnud, on Jumala päästeplaani triumf. Aga minu jaoks ristiinimesena on vajalik kuulda ka Suure Reede sõnumit, kui palju on seesama Jumal mind armastanud, nii et ta ei lahku mu kõrvalt ka kõige pimedamas öös. See ei ole abstraktne argument, vaid reaalne kogemus. Selline piiritult ja tingimusteta armastav Jumal meil ongi! Saksa luterlik kirikuõpetaja Dietrich Bonhoeffer, kelle märtrisurmast möödub neil päevil 74 aastat on kirjutanud: „Kuna Jeesus säilitab risti alanduses oma ja Jumala armastuse maailma vastu, järgneb surmale ülestõusmine ‒ surm ei suuda armastust kinni hoida. „Sest armastus on tugevam kui surm“ (Ül 8:6b). See on Suure Reede ja ülestõusmispühade mõte: Jumala tee inimese juurde viib Jumala juurde tagasi.“
Kadri Lääs (1975), teoloog, töötab Euroopa Välisteenistuses Brüsselis ja on EELK liige.
