Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) töötegijatele, kes vajavad abi jutluste koostamisel või aruteludel Piibli üle, muutuvad äsja alanud kirikuaasta tähtsamate pühapäevade ja pühade abimaterjalid tasapisi ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa avaldada neid materjale paralleelselt ka ajakirjas, mida püüamegi teha.
1.–2. Perikoobi tekst ja struktuur
Kogu tekst kuulub laiemasse perikoopi Lk 23:32–46, mis kõneleb Jeesuse passioonist. Kitsamalt saab perikoobi struktuuri kirjeldada nii:
- Salmid 32–33 ja 39–43 – Jeesus lüüakse risti kahe kurjategija vahele, tema vestlus nendega.
- Salmid 34–38 – rahvas naerab Jeesuse üle.
- Salmid 44–46 – Jeesuse surm.
3. Kontekst
Kogu ristilöömise lugu käsitleb Luukas laiemas kontekstis. Olulised on kõik etapid, sealjuures arv kolm, näiteks mõistetakse kohut kolm korda: Jeesus Pilaatuse ees 23:1–7; Jeesus Heroodese ees 23:8–12 ja Jeesus taas Pilaatuse ees 23:13–25. Jeesuse pöördub kolm korda: risti kandes naiste poole 23:28–31: „Jeruusalemma tütred, ärge nutke minu pärast, nutke pigem iseendi ja oma laste pärast, sest vaata, päevad tulevad, mil öeldakse: Õndsad on sigimatud, ja ihud, mis ei ole ilmale kandnud, ja rinnad, mis ei ole imetanud! Siis hakatakse ütlema mägedele: Langege meie peale! Ja küngastele: Katke meid! Sest kui seda tehakse toore puuga, mis sünnib siis kuivaga?“; Jumala poole 23:34: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!“; ning ühe risti löödud kurjategija poole oma kõrval 23:43: „Tõesti, ma ütlen sulle, juba täna oled sa koos minuga paradiisis.“
Selles tekstis on juttu paljudest „teistest“: Siimonast Küreenest; Jeruusalemma naistest, kahest kurjategijast, sõduritest, kes heidavad liisku Jeesuse riiete peale ja kes naeravad ta üle ning esitavad väljakutse tema messiaks olemise kohta. Siia kuulub ka rahvas, mis on kogunenud ristilöömist ehk kohtuotsuse täitmist pealt vaatama. Sealjuures ei räägi Jeesuse kõne temast endast ega osuta tähelepanu surma tähendusele ja tähtsusele. Jeesus haarab oma vastuste ja sõnavõttudega justkui ümbritseva sündmusesse kaasa.
Kogu Jeesuse kannatamise lugu on väga loogiliselt üles ehitatud. Jeesuse surm on tema kohtuprotsessi loogiline tulem. Lisaks osutab Luukas kogu Jeesuse ristisündmuse protsessis pidevalt Kirjale ja Prohvetitele. Luukas kirjeldab märke, mis kõnelevad algkogudusele selle sündmuse tähendusest, sellest, et see on Jumala plaan.
Peatükk 23 moodustab ühtse terviku. Sellest lähtuvalt ei asu loo tegelik lõpp salmis 46, kus Jeesus heidab hinge, vaid salmides 47 ja 49. Neis konstateerib väeülem, et Jeesus oli õige, lükates ümber just täide viidud kohtuostuse.
4. Kirjanduslooline kontekst
Vastavalt sellele, kuidas osalevad sündmustes ülal nimetatud „teised“, on kirjeldus jagatud episoodideks: tee ristile, erinevad vestlused, ristisündmuse tunnistajad jne. Nii on see kõikides evangeeliumites. Alati on tähelepanu keskpunktis Jeesus. Luukas esitab ristisündmust rõhutatult nii, et see ei jäta kedagi puutumata: ristil toimuv läheb korda kõigile, kes on Jeesuse ümber. Ehkki suurem osa Luuka ristiloost sarnaneb Markuse evangeeliumile, on Luukale oluline rõhutada Iisraeli süütust ning kohtuorganite süüd ja vastutust Jeesuse ristisurma ees.
Sünoptikute järgi on Jeesuse elu esitatud kolmes faasis: Galilea aeg, Jeruusalemma aeg ja ristisündmused (Johannese järgi asub Jeesus tihti Jeruusalemmas). Matteus ja Luukas sõltuvad Markuse tekstist, kuid kasutavad veel ühte allikat. Nad erinevad Markusest selle poolest, et esitavad ka Jeesuse lapsepõlve lood. Jeesuse kannatusloos ja ristisündmuste osas on evangeeliumid aga peamiselt ühel meelel.
Paralleelid Mk 15:32b ja Mt 27:44 kirjeldavad kurjategijate negatiivset hoiakut. Matteuse ja Markuse jaoks ei ole häid kurjategijaid, seega ei ole ka vestlust Jeesuse ja kurjategijate vahel. Samas Luukas kirjeldab kurjategijate vastanduvaid hoiakuid. Luuka tekst sarnaneb Peetruse evangeeliumi ristisündmuse kirjeldusele (peatükid 10–20). See Luukast noorem evangeelium toob ära vestluse kurjategijatega, kus üks neist kaitseb Jeesust sarnaselt Lk 23:40b–41: „Karda ometi Jumalat, kuna sa oled sellesama karistuse all! Meie küll õigusega, sest me saame kätte, mis meie teod on väärt, aga tema ei ole teinud midagi sündmatut.“ Peetruse evangeelium kirjeldab, et Jeesuse põlveluud löödi puruks, et tema piinu veelgi suurendada.
Salmis 34 leidub lisandus, mis kuulub Jeesuse palve juurde, kus ta palub patuste eest. Siin on paralleel Lk 6:28, üleskutse oma vaenlaste eest palvetada. Luukas rõhutab, et see, mida inimesed risti all teevad, tuleb nende teadmatusest. Nad ei tea, mis toimub ristil. Jeesus, kes tuli patuseid lunastama, oli ka oma surmatunnil koos patustega. Enamus neid, kes tulevad Jeesuse risti alla, mõnitavad Jeesust, alates juudi vanematest ja lõpetades ühe ristilööduga tema kõrval. Aga samas see, mis tema kohta irvitavalt öeldi, oli tõde. Jumal otsekui valmistab endale kiituse just selle teotuse kaudu. See, mille üle naerdi, oli, et Jeesus nimetas ennast Messiaks ning talle hüüti, et kui ta on juutide kuningas, päästku ta iseennast.
Luukas kirjeldab, et Jeesus on patuste hulgas, kes ei mõista toimuvat. Samas nimetatakse just Lk 23:38 Jeesuse süütegu: „Aga tema kohal oli ka tahvel: See on juutide kuningas“. Jeesuse süütegu on ka tema tõeline identiteet. Luukas omistab Jeesusele kuninga tiitli (Lk 19:38). Aga Messias on Luuka evangeeliumi kontekstis eristatav kuninga tiitlist, nagu Jumala riik on eristatav igast maisest riigist.
5. Ajalooline kontekst
Algkoguduse vaatepunktist on Jeesuse kannatuslool samasugune tähendus nagu juutidel, kui nad meenutavad paasapühade ajal Exodust ehk Iisraeli Egiptuse orjusest pääsemist. Jeesuse lugu räägitakse osana Jumala suurest plaanist, mille täitumisele otsitakse viiteid kirjadest, s.t varasemast traditsioonist.
Kannatuselugu on oma olemuselt konstruktsioon, mille on kirja pannud algkogudus. Siinse perikoobi tekst on üks osa selles loos. Peame arvestama sellega, et Luukas kasutas evangeeliumi kirjapanijana erinevaid allikaid ja tunnistusi ning meenutusi. Eriti just siinne perikoop eeldab seda, et kirja on pandud n-ö tunnistajate materjal ja lood.
Jeesuse ristilöömine ei vaja iseenesest selgitust, see õudne surmamõistmisviis räägib iseenda eest. Kui surmamõistetu viidi hukkamispaigale, moodustati tema ümber nelinurk neljast sõdurist, kes teda valvasid. Teekonnaks pealuuks hüütavale mäele valiti tavaliselt kõige pikem tee. Sooviti, et süüdimõistetu kannatused oleksid teistele hirmutavaks õppetunniks. Kui Kolgatale jõuti, seoti surmamõistetu risti külge, naeltega läbistati käed, seoti jalad. Et valu vähendada, oli lubatud anda surmamõistetutele veini või äädikaga segatud vett. Jeesus ei tahtnud seda juua. Kuuldud tekstis kirjeldatakse, et Jeesuse riided loositi, nende peale heideti liisku. Ühe juudi tavariietuse hulka kuulusid: sandaalid, pearätik, vöö, pluusi moodi tuunika, selle alla käiv särk ja viimaks mantli taoline üleriie. See oli kuub, mille peale liisku heideti, et läheks täide Vana Testamendi kuulutus: „Nad jagavad mu rõivad eneste vahel ja heidavad liisku mu kuue pärast“ (Ps 22:19).
Salmis 37 on pilkajad sõdurid. Luukas ei viita nende identiteedile, kuid kontekstist võib arvata, et tegemist on Rooma sõduritega. Samas ei ole äädika pakkumine irvitamise märk. Tava oli, et sõdurid jõid kosutuseks kuumas kliimas äädikaga segatud vett ja seda kosutust pakuti ka Jeesusele.
Vana Testamendi ja juutliku arusaama järgi ei räägi Jumal inimesega otse: kui ta seda teeks, siis inimene ei taluks seda üldse. Oma sõnumit edastab Jumal seega prohvetite kaudu ja Tooras.
Iisraeli tempel oli jagatud kolmeks: kõigepühamaks paigaks, suureks halliks (saaliks) ja kohtu eesõueks. Kõigepühamat paika eraldati suurest hallist vaibaga. Kui Jeesus suri, kärises vaip katki, s.t Jeesus avas inimestele vahetu võimaluse Jumalaga suhelda. Jumal ei suhtle inimesega enam vaiba varjust, nagu seda eeldatakse juutluses või islamis. Ei ole vaja enam varjatult ja katte tagant rääkida. Jumal ei räägi enam inimesega meediumi, prohveteite kaudu; see saab toimuda Kristuse kaudu.
6. Paralleeltekstid
Salm 32 viitab ka Vana Testamendi ettekuulutusele, et Jeesus loetakse kurjategijate hulka (Js 53:12). Salm 33 oma kohamääratusega valmistab ette järgnevat jutuajamist. Luukas jaotab kurjategijad üheks negatiivseks ja üheks positiivseks.
Kolgata, pealuu: Mt 27:33–36; Mk 15:22–25; Jh 19:17–24.
Liisu heitmine riiete peale: Ps 22:19.
„Anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad“: Mt 5:44; Ap 3:17; 7:60.
Rahvas naerab Jeesuse üle: Ps 22:8.
Luukas kasutab alates salmist 35 väga intensiivseid sõnu kirjeldamaks Jeesuse üle irvitamist ja tema mõnitamist. Saalomoni tarkuseraamat 2:12–24 kirjeldab samuti õiglase elu, keda pannakse proovile pilgete ja piinamisega.
Jeesusele pakutakse äädikat: Ps 69:22.
Jeesuse poole pöörduvad ka kurjategijad, üks neist kordab sõdurite pilget ja lisab oma huvi: „Aita end ja meid“. Teise kurjategija sõnavõtus on kolm motiivi: manitsus oma kaaslasele, tunnistus enda ja kaaslase süü kohta ning tunnistus, et Jeesus on süüta. Selles stseenis kirjeldab Luukas selgelt, kuidas toimub pöördumine uue alguse poole (see on süü tunnistamine ja kahetsemine). Seda võib võrrelda tähendamissõnadega rikkast mehest (Lk 12:16–21; 16:19–31), kes ei suutnud õigel hetkel otsustada.
Jeesuse palve süüdimõistetu eest on Luukale ainuomane. Sarnane palve on leitav ka Ap 7:20 (märter Stefanose palve).
7. Tõlgendusloolised märkused
Taas tuleb tõdeda, et Jeesuse Kristuse kannatuste ja surma mälestuseks on läbi kristliku ajaloo loodud loendamatu hulk kunstiteoseid ning vokaal- ja instrumentaalmuusikat, millest ka lühikese ülevaate andmine on sisuliselt võimatu. Et suur reede ei jääks üksnes ühe minevikusündmuse tähistamiseks, on vaieldamatult oluline leida side minevikusündmuse ja kaasaja vahel.
2019. aasta evangeelium võimaldab pöörata suuremat tähelepanu nendele, kes koos Jeesusega risti löödi ja kelle ristid jäävad teinekord liialt tahaplaanile. See aitab luua sidet Kristuse surma ja teiste inimeste (nii lõpuks ka meie endi) surma vahele.
Olgu siinkohal veel korratud eelmisest aastast viide Karja kiriku lõunaeeskoja fassaadil paiknevale keskaegsele Kolgata reljeefile, mis kujutab Luuka evangeeliumis leiduvat stseeni „mõistlikust“ röövlist, kes surma eel meelt parandas. Mõistliku röövli hinge võtab hellalt enda kätele ingel, samas kui paadunud röövli hinge tirib kurat käsipidi röövli suust välja.
Mõistlik või kahetsev röövel on üks kahest nimetust röövlist, kes koos Jeesusega risti löödi. Katoliku kiriku pühakute mälestuspäevade kataloog (Martyriologium Romanum) Vatikani II Kirikukogu eelses retsensioonispaigutab tema mälestuspäeva 25. märtsile, Issanda kuulutamise pühale, sest iidse kristliku traditsiooni kohaselt löödi Kristus risti samal päeval, mil ingel Gabriel kuulutas Maarjale tema sündimist. Apokrüüfne Nikodeemose evangeelium annab talle nimeks Dismas, läänekristlikus maailmas tuntakse teda püha Dismase (või Dysmase) nime all. Kopti traditsioonis kannab ta nime Demas ning vene õigeusu traditsioonis Rahh (Рахъ).
Traditsiooni kohaselt löödi Dismas risti Jeesuse paremale käele. Seetõttu on ristilöömist kujutavatel kunstiteostel Jeesus langetanud pea paremale, osutamaks kahetseva röövli vastuvõtmist. Õigeusu ristil on tavapäraselt kolm põikharu, neist ülemine kujutab Kristuse risti pealiskirja (titulus) ning alumine lühem põikharu kujutab jalatuge, millele Kristuse jalad naelutati. Jalatugi on viltu, näidates üles kahetseva röövli poole.
Dismase nime kannab maailmas mitu linna, näiteks San Dimas Kalifornias. Samuti kannab tema nime rida kirikuid, näiteks kirik Kingstonis Kanadas, mille ehitasid kohaliku vangla kinnipeetavad, ja Dannemora vangla kirik New Yorki osariigis.
Mõistliku röövli motiiv esineb erinevates seostes õigeusu kiriku liturgias. Teda meenutatakse suurel reedel. Hommikuteenistuse 14. antifonis öeldakse: „Pisut sõnu ütles röövel ristil, / aga tema usk oli suur; / ühe silmapilguga ta pääses / ja läks lahti tehtud paradiisi uksest esimesena sisse. / Au Sulle, Issand, // kes Sa tema meeleparanduse vastu võtsid“ (Apostlik-õigeusu lauluraamat II, lk 163) Ja salm sinaksari ees ütleb: „Eedeni suletud ukse röövel teeb lahti / võttes võtmeks need sõnad: „Mõtle mu peale!““ (Apostlik-õigeusu lauluraamat II, lk 168).
Proskomiidia (armulauaandide ettevalmistamise) lõpus palvetab diakon aujärge suitsutades: „Kristus, Sa olid hauas ihuga ja põrgus hingega kui Jumal, paradiisis koos röövliga ja aujärjel ühes Isa ja Vaimuga. Sa täidad kõik kui kõikjal olija“ (Teenistusraamat. Tallinn EAÕK, 2014, lk 85). Sama palvet loeb ka preester suure sissekäigu lõpus armulauaandidelt katteid võttes (samas, lk 109, 161).
Üks armulauaks valmistumise palveid kõlab (sama palvet lauldakse ka suurel neljapäeval keerubite laulu asemel): „Võta mind täna vastu Sinu püha õhtusöömaaja osalisena, oh Jumala Poeg, sest ma ei taha Sinu vaenlaste ees seda saladust avaldada ega suud Sulle anda nagu Juudas, vaid ma tunnistan Sind nagu röövel: Issand, mõtle minu peale oma kuningriigis!“ (Teenistusraamat, lk 129; Apostlik-õigeusu lauluraamat I, lk 58, 65–66).
https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Good_thief_(c.1560,_Moscow_Kremlin).jpg
Mõistliku röövli motiiv kajastub ühes Jumalateenistuste Käsiraamatu patutunnistuses (lk 558): „…vaata minu peale andeksandvalt, nii nagu sa vaatasid … röövlit ristil, …et ma saaksin koos tolle röövliga olla kord Sinuga taevas…“ Kui suurel reedel peetakse missat, on kohane kasutada nimetatud palvet.
https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Ge_ChristandRobber.jpg
Kardinal John Henry Newman kirjutab ühes jutluses Kristuse ristist: „Nüüd palun ma teid mõelda sellele, et see nii armutult läbipekstud nägu oli Jumala enda nägu; oimukohad verised okastest, püha ihu paljaks kistud pealtvaatajate jaoks ning piitsadest puruks kistud, käed naelutatud risti külge ja hiljem külg odast läbistatud. Need olid Jumala enda ihu ja püha keha ja käed ja oimukohad ja külg ja jalad, mida metsistunud rahvahulk vaatas. See on nii hirmus mõte, et kui vaim seda esimest korda taipab, on tal väga raske millelegi muule mõelda. Nii et kui me sellele mõtleme, peame Jumalat paluma, et ta meid rahustaks ja meile jõudu annaks selle üle õigesti mõtiskleda, et see meie jaoks ülejõukäivaks ei osutuks.“
8. Liturgilised soovitused
Suur Reede on kogu kirikuaastas ainulaadne päev, mil meenutatakse Jeesuse Kristuse kannatusi ja lepitussurma patuse inimese eest. Aegade jooksul on välja kujunenud terve rida erinevaid jumalateenistusi ja vagadusharjutusi, mida sel päeval järgitakse. Juba päeva enda nimetus SUUR reede eristab seda ühte reedet aasta ülejäänud reedetest. Suurel reedel meenutatakse ühelt poolt sündmust, mida ei oleks tohtinud aset leida – Jumala äravalitud Messiaks peetud inimene hukatakse teeröövli kombel –, kuid suurt reedet nelipüha järel sündinud Kristuse kirikus pühitsedes valitseb seda päeva rõõmus teadmine, et ülehomme on ülestõusmispüha ning Jeesus Naatsaretlane ei ole Messias mitte ristilöömise kiuste, vaid nimelt tänu ristilöömisele. Sellega on ta saanud „igavese pääste toojaks kõigile, kes on Talle kuulekad“ (Hb 5:9).
Ammuse traditsiooni kohaselt on suur reede olnud aasta ainus päev, mil ei ole pühitsetud armulauda, jagatud on suure neljapäeva õhtul pühitsetud armulauaande (ennepühitsetud andide liturgia). Siiski elab paljudes EELK kogudustes mälestus sellest, et suur reede on olnud üks kõige suurema armulaualiste arvuga päev kogu aastas. Siiski tasub täna, mil enamikus EELK kogudustes on armulaud kaetud sagedamini kui mõned korrad aastas, kaaluda tagasipöördumist selle juurde, et suurel reedel pidada sõnajumalateenistus.
Selleks on Jumalateenistuste Käsiraamatus toodud suure reede jumalateenistuse kord (lk 512–520), mis järgib põhijoontes sajandeid läänekristlikus kirikus kasutusel olnud jumalateenistuse korda. Siiski võimaldab sellegi korra kasutamine pühitseda armulauda. Olenevalt koguduse vagaduslaadist võib jagada suure neljapäeva õhtul pühitsetud ande või liita kirikupalve ja läkitamise vahele armulauaosa igapühapäevasest jumalateenistusest (punktid 18–24). Suure reede jumalateenistuse muusikat vt Käsiraamatust, lk 669–681.
Agendas leidub kaks suure reede liturgilise jumalateenistuse varianti, lk 183–189 ja lk 190–198. Neist viimane sisaldab ka kaebesalmide (improperia) lugemist. Nende jumalateenistuste põhiosa moodustab Kristuse kannatusloo lugemine vaheldumisi koguduselauludega. Huvitaval kombel ei näe Agenda liturgilisel jumalateenistusel ette jutlust. Kuna Agenda kasutab Uues Lauluraamatus leiduvaid koraale, tuleb igas Agendat kasutavas koguduses kindlasti koraalide valik üle vaadata ja (nagu on juba soovitatud jõuluõhtu juures) kohane on viia lektsioonid kooskõlla praegu kehtiva piiblitõlkega.
Liturgiline värv on punane või must, altaril ja kantslil võivad liturgilised tekstiilid sootuks puududa (need on maha võetud juba suure neljapäeva jumalateenistuse lõpus). Kirikukelli ei helistata, orelit või muud instrumenti kasutatakse vajadusel vaid koguduselaulu toetamiseks.
Järgnevalt on toodud koraalivalik suure reede sõnajumalateenistuse jaoks, arvestades seda, et jumalateenistus peetakse sõnajumalateenistuse korra alusel (kui loetakse Kristuse kannatuslugu Johannese evangeeliumist 18:1–19:42, võib selle jagada mitmeks osaks ning liigendada koguduselauludega). Käsiraamatu suure reede jumalateenistuse kord võimaldab algus-, palve- ja lõpulaulu ära jätta, mistõttu need on paigutatud nurksulgudesse.
[Alguslaul: 78.]
Päeva laul: 94.
Jutluselaul: 81.
[Palvelaul: 92.]
[Lõpulaul: 93.]
Päeva palve: Käsiraamat, lk 134 nr 4 / Agenda, lk 99 nr 1.
Kirikupalve: Intranet, Jumalateenistuste käsiraamatust välja jäänud kirikupalved, lk 18, või Käsiraamat, lk 516–519 / Agenda, lk 99–101. Kirikupalve asemel võib laulda ka litaaniat KLPR 474 või KLPR 475.
Lisaks suure reede sõnajumalateenistusele võib eraldi jumalateenistuse või palvusega ära märkida Jeesuse surmahetke (Käsiraamat, lk 135) ning Jeesuse matmist õhtul (Käsiraamat, lk 136).
9. Muud soovitused
Suur reede, mis kõneleb meile Kristuse ristisurmast, on aeg ja koht, kus näeme patu ja surma hirmuäratavat mõju, aga samas on rist ka koht, kus näeme Jumala armastust. „Vaata ristilöödule“ oli Georg von Spalatini soovitus Lutherile, keda noore mungana vaevas küsimus: kuidas mõista inimese patu sügavust ja Jumala armastust? Luther pidas oma sisemas võitlust, et ise ennast muuta, et osa saada nõnda Jumala armastusest ja ometi ei leidnud ta seda. Tema pihiisa Spalatin aga ütles, et ta peab otsima armastust kohas, kus Jumal paneb selle ta silmade ette, see on ristil.
Kord ütles üks mees vanale mungale: „Mu hing ei leia enne rahu, kui ma olen kindel, et ma olen päästetud. Ma pean saama mingi tunnustähe, milles ei saa kahelda!“ Munk küsis, et kas ingli ilmumisest, kes ütleks, et oled päästetud ja patud on andeks antud, piisaks? Mees vastas, et jah, ingli häälest piisaks küll, siis oleks ta oma päästes kindel. Munk jätkas: „Aga kujuta ette, et saatan tuleb sinu viimsel tunnil sinu surivoodile ja ütleb: mina olin see ingel, kes sulle kõneles. Mis sa siis ütled, kas sa jälle kahtled?“ Mees oli sõnatu. Munk ütles, et Jumal on andnud meile midagi enamat, kindlamat kui ingli hääle või imelised ilmumised. Jumal on andnud oma poja Jeesuse Kristuse, kes suri meie eest, et me mõistaksime, et Jumal annab kõik meie päästeks. Ja selles surmas ei päästeta mitte meie nahka, vaid meie hing. Jeesuse vastased samastasid Jumal Jumalaks olemist väe ja jõuga, aga Jeesuse ristisurmas saab inimestele nähtavaks armastav ja kannatav Jumal.
Ristil kuuleme küll küsimust, aga me ei kuule vastust. Tundub, et Jumal vaikib, vahel öeldakse, et Jumala suurim vaikimine on rist. Sest seal tohtis pimedus teha ju oma viimase käigu Jumala Poja vastu. Seal olid ürgsed deemonid lahti seotud ja võidutsesid. Ja Jumal ei öelnud selle peale midagi. Ainult ühe sureva mehe ohe tuli kuuldavale selles vaikuses („Sinu kätte annan ma oma hinge“). Ja Jumal vaikis, vaikis ka siis, kui tumm loodus ei suutnud vaikida ja päike tuhmis selle sündmuse peale, pimedus tuli üle maa.
Jah, just selles vaikimises avaneb Jumala saladus. Nimelt see tund, mil Jumal ei vasta ühegi sõna, on see tund, kui toimus tõeline muutus maailmas. Just selles mitte kuidagi reageerivas vaikuses oli Jumal siiski tegutsemas. Selles vaikuses kannatas Jumal koos inimesega, sellel hetkel laskus ta koos meiega surma sügavusse. Jumal pani oma pojale kogu inimese süü. Ristil me näeme, mida patt tähendab, kui õudne näeb välja lahusolek Jumalast.
Ja teiselt poolt, just ristil toimub lepitus: ristil taastatakse katkenud inimese ja Jumala suhe. Rist kogu oma valus ja üksinduses teeb avalikuks, et siin toimub midagi väga isiklikku, ühel pool on inimene, kes on patune ja loosetus olukorras, ja teisel pool on püha ja õiglane Jumala, kelle ees tal tuleb vastust anda. Siin seisavad vastastikku pühadust ja patt. Selles vaikuses Jumal justkui hoiab patust eemale, aga samas just ristisündmusega tõmbab ta patuse inimese enese ligi. Kolgata risti ei ole võimalik teisiti mõista kui Jumala püha ja õigluse võitlust Jumala armastusega. Jumal ei pöördu inimese patust lihtsalt kõrvale, vaid ta viskub ise kaalukausile, ta seab patu vastu oma enese Poja. Kolgata on valu Jumalas.
See, mis ristil avalikuks saab, ei ole üks postulaat, mida peab uskuma; ristil näidatakse meile armastuse imet. Armastust, mis meid kõnetab, sest Jumal, kes selliselt on kannatuse ligi ja kes näitab nii oma armastuse suurust, puudutab hinge. Sellel hetkel, kui Kristus ristil suri, oli Jumal kulisside taga ja tegi oma armastuse teo.
Kaheks kärisev templi vahevaip on märk sellest, et kõik inimesed saaksid kogeda Jumala lähedalolu. Jumal ei ole enam kaugel, ta tunneb inimeste kannatusi ja himu, sest tema kannatas ristil. Varem olid inimene ja Jumal otsekui eesriidega teineteisest lahutatud, ohvri toomise kaudu astuti Jumala ette ja vahendati oma palveid. Üks kord aastas tohtis preester läheneda pühale Jumalale, kes oli teispool eesriiet. Jeesuse surmaga see lahusolek kõrvaldati,
Ristil toimus inimkonna jaoks pöördeline sündmus, kus Jumal tegutses inimese eest ja inimese jaoks. Jumal ise astus inimese juurde. Kujutage ette, et kui oleme vaenlastest ümber piiratud, ja kannatame, tuleb Jumal appi, aga mitte eemalt vägesid juhtides, vaid hoopis sügavikku, meie surma kannatusse. See aga tähendab, et kannatused, surm ei jää meile tulemata, aga Jumal on koos meiega iga hetkel, ka surmas. Oma kannatustes oleme nagu lapsed pimedas metsas, puude taga krabistab midagi, tekib kõhedus, aga me saame isa käest kinni hoida. Ristil sirutab Jumal ise oma armastav käe inimese poole, käe, mis meid kannab ja saadab. Seepärast kinnitab ka Paulus, et mitte miski ei lahuta meid Jumala armastusest, ei praegused ega tulevased väed ega surm.
(Punktid 1–6 ja 9 on koostanud Elo Süld, punktid 7–8 Joel Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)
