Arvamused

Demütologiseerides „Tõe ja õiguse“ esimest osa


Sissejuhatus

Alanud aasta esimesel poolel on küllap paljud käinud kinos vaatamas Tanel Toomi filmi „Tõde ja õigus“. See on kuuldavasti andnud inimestele põhjust pühkida tolm ka Anton Hansen Tammsaare teose „Tõde ja õigus I“ kaanelt. Nii tegin minagi uuesti üle kolmekümne aasta. Lõpetanud ammu ununenud romaani uuesti lugemise, pidin tõdema, et tegemist on tõepoolest ja õigusega eesti kirjanduse ühe tüvitekstiga. Teos on väga mitmetasandiline ja seal hargnevad erinevad teemad. Kaasa arvatud teoloogilised. Õigupoolest ei ole teose põhilisi tegelaskujusid, nende mõtteviisi, käitumist ja otsuseid võimalik mõista aru saamata nende teoloogiast.

Mäletan niipalju, et noorukina teost lugedes tekkis masendunud ja rusuv tunne. Kardan, et ma pole ainuke, kes nii on tundnud. Samas on teos veenev ja veenev just tüvitekstina. Film on selle teksti üsna tõetruu ümberjutustus pildikeelde. Nii ei saa me „Tõde ja õigust“ kui fenomeni kuidagimoodi kõrvale jätta. Küll aga tundub olevat tänapäeval, 93 aastat peale esmailmumist aastal 1926, kohane ja vajalik seda nüüdse vaateviisi kohaselt analüüsida ning demütologiseerida.

„Tõe ja õiguse“ esimese osa tegevuse on Tammsaare asetanud rahvusliku ärkamise kõrgaega. See oli aeg, kus eestlane oli eneses avastanud hoiaku „Ei kummarda ta saksa ees, ei tõmba küüru selga!“ Tundub ilmselge, et nüüdsel ajal peab meil olema samasugune hoiak ka oma rahvuslike tüvitekstide suhtes: neid on vaja analüüsida ja mõista, aga mitte kummardada. Õieti saame ainult sel moel minevikku mäletada ja nõnda on meil tulevik.

Andrei Hvostov näitab oma lühiessees „Vargamäe Aadam ja Eeva“ (Eesti Ekspress 27.02. 2019), kus „Tõe ja õiguse“ esimeses osas on Tammsaare kasutanud vanatestamentlikke motiive ja süžeesid. Võib öelda, et Hvostov näeb „Tões ja õiguses“ mirceaeliadelikku müüti – ühte olulistest ja suurtest lugudest, mis mõtestavad eesti rahva jaoks lahti tema olemuse, aidates seeläbi kinnitada meie identiteeti. Küllap on tal osaliselt õigus. Teisalt aga võib taoline enesemääratlus meil kui eestlastel põlistada nähtuse, mida psühholoogid nimetavad sandistavateks hinnanguteks: „Küllap me eestlased olemegi neetud ennast surnuks rabama igaüks oma isiklikul Vargamäel!“ Just seetõttu leian ma, et meil rahvana tuleb eraldada terad sõkaldest ehk tegelda „Tõe ja õiguse“ demütologiseerimisega.


Vargamäelaste moonutatud vagadus

Et mõista vargamäelaste moonutatud vagaduse põhjusi, on vaja süveneda romaani nüanssidesse ja mitmekihilisse tähendusvälja. Siinkohal piirdun ainult selle kirjeldamisega.

Jutustuses on vagadus loomulik osa vargamäelaste elust. Peetakse kirikupühi, sh tänapäeval rahva seas vähemtuntuid, nagu näiteks nelipühad. Pühapäeviti kirikus käimine polnud mingi haruldus, ja hoolimata tapvast tööst püüti hingamispäeva pidada. Marile näiteks on omane ka nn rahvavagadus. Ta kasutab mitmesuguseid nõiasõnu ja maagilisi talitusi, et kariloomi kurja silma eest kaitsta. Olulisi pühakirjakohti teavad kõik peast, samuti meieisapalvet ja kümmet käsku – kõik on ju käinud nädalases leerilaagris kiriku juures.

Probleemse poole pealt tuleb mainida rahvavagaduses väga juurdunud kausaalsuse põhimõtet. Kui kellegi loom suri, siis polnud see haigusest või kehvast toidust, vaid elaja oli „ära teinud“ kellegi kuri silm. Kui kihelkonnas või oma peres algas lastehaiguse puhang, mis väikeste hulgast paljud hauda viis, siis oli põhjuseks Mari patune eluviis. „Uuesti muutus Juss oma surmaga talle mingisuguseks suureks etteheiteks ja piinaks. Vahetpidamata seisis ta temal meeles ja oma lastegi surma pani ta mehe surma arvele. Elavaist pöördus huvi surnute poole, nagu oleks nende käes võim elavategi üle.“ (Siin ja edaspidi: A. H. Tammsaare, Tõde ja õigus I, Tallinn: Eesti raamat, 1974, 291)

Tänapäeva neuroteadlased ütlevad, et kausaalsuse ehk põhjustajate ning seoste otsimine tuleneb inimaju ülesehitusest: me oleme evolutsiooniliselt kujunenud sellisteks, et otsime enda ümber mustreid. Kui rohus on miski sirge ja pikk, siis peab see olema madu – oht! Sellest tulenevalt täidab kujutlusvõime „lüngad“ ja me võime leida seoseid sündmuste ja asjaolude vahel, mis tegelikkuses üksteist ei mõjuta ega saagi mõjutada. Paraku ei osatud seda tollal piisavalt arvestada ja seega peeti õnnetuste põhjustajaks tihti kas kurje jõude või Jumalat. „Juhus“ tundub eesti keeles olevat võrdlemisi uus sõna.

Mäe Andrese vagadus vääriks lausa eraldi peatükki. Tolleaegsetele inimestele, Andresele sealhulgas, oli iseloomulik konkreetne mõtlemine. Abstraktseid kontseptsioone ei suudetud eriti haarata. Selle vältimatuks tulemuseks oli üsna sõnasõnaline Piibli mõistmine. Iseäranis kiindunud on Andres Vanasse Testamenti. Õigupoolest ei ole kogu jutustuse vältel ühtegi juhust, kus ta Uut Testamenti tsiteeriks või selle üle mõtteid vahetaks. Vaid jõulu ajal kuuleme Matteust mainitavat. Tammsaare näib varjatud irooniaga kehastavat Andrese tegelaskujusse tõelise protestandi: üksi pimedas öös koos Pühakirjaga.

„Oli aegu, kus Andrest tabas üks nurjumine teise järel. Siis ei leidnud ta rahu ööl ega päeval. Nii mõnigi kord tundis Mari ta öösel asemel ärgates vajaka: lamp põles laual ja Andres istus laua ääres piiblit lugedes. Nõnda kõneles ta oma jumalaga, sest kellegi teisega polnud tal seda teha: ta tundis ennast ilmas üksildasena – olid ju lapsed alles noored, naine aga hingeliselt võõras. /…/ Öine jumalaga kõnelemine tegi Andrese noorte rõõmudele, lõbudele ja naljadele ikka võõramaks.“ (351)

Andres peksab jõuluõhtul poolsurnuks naabri koera ja seejärel loeb Piiblit edasi, nagu poleks midagi juhtunud. „Nõnda pidigi Andres lugema tänasel ja ka kõigil teistel jõuluõhtuil Emmanueli koerajälje alt – kuni surmani.“ (395) Andrese vaga meel keelas lastel jõuluõhtul ja esimesel pühal naljategemise, müramise ja mängimise.

Huvitav nähtus on see, et mida rohkem Mäe peremees Piiblisse süveneb, seda kõvemaks ja tühjemaks muutub tema süda.

„Sellepärast oli pühakiri temale peaaegu mõtteta kiri, õigem – elulise väärtuseta kiri, sest vasturääkivaid salme kõrvu seades jäi temale järele ainult väitmiseoskus ja hingeline tühjus. Viimastel aastatel kõik vabad tunnid südamerahustuseks piibli taga istudes luges Andres ta sõna otsekoheses mõttes tühjaks, sest ikka enam ja enam muutus see raamat talle mitte hingekosutuseks, vaid omakasuliseks õiguseraamatuks.“ (414)

Sama kangekaelsus, mis sundis Andrest matma enda ja teiste aastaid Vargamäele, talutas teda ka piibliuurimisel ja perekonna juhtimisel. Puudus paindlikkus, oskus võtta elu sellisena, nagu see on. Kõike pidi jõuga ümber tegema. Ei olnud usku, et Kõigevägevam võiks juhtida elu Andrese ümber temast sõltumata. Nii nagu Andrese tahtmine sündis ülal tema peas, nõnda pidi see sündima ka all Vargamäe peal. Kujukalt ilmutas taolist suhtumist ning selle tagajärgi Andrese pikk sõdimine oma tütre Liisiga, et too Oru Joosepile naiseks ei läheks. Ütles ju ka Andres ise oma elu kohta: „Elu on, nagu peaks sa teda hundi hammaste vahelt kiskuma.“

Tammsaare jätkab vargsi protestantismi kriitikaga. Ta ei kasuta ainult Andrese pentsikut vagadust piksevardana, vaid suurema osa oma kriitikast paneb ta Sauna-Madise suhu, kes taunib ühtviisi nii Andrest kui ka oma kadunud pietistlikku isa, leides neil kahel väga palju sarnast olevat. Sauna-Madise suu läbi mainitakse selgesõnaliselt koguni sola scriptura printsiip. „Kartus oli meie armastuse mõeduks, vitsa kibedus isa armastuse mõeduks. Nõnda elasime meie Soovälja Vihuksel puht pühakirja järele, sest mina olen ju sealt mehi.“ (426)

Jääb selgusetuks, kas Tammsaare arvates on iga fundamentalist ühtlasi ka pietist, kuigi antakse mõista, et iga pietist kindlasti fundamentalist peab olema. Sauna-Madise kaudu antakse teada, mis juhtub siis, kui heita Pühakiri keset altarit ja hüljata selle tõlgendamise traditsioon.

„Aga ehk ei pea ka jumala sõna liig sagedasti suhu võtma? Seda olen mina arvand ja rehkendand. Jumal on inimesest kangem ja eks siis ole kangem ka tema sõna. Ja kui nüüd nõrk inimene, olgugi see niisuke vänge mees nagu sinu isa, nojah, kui nüüd see ajalik inimene liig palju ja sagedasti igavese jumala kangeid sõnu loeb, siis teevad need tema südame kangeks, sest halvad sõnad rikuvad head kombed ära. Mitte et jumala sõnad oleksid halvad, vaid nemad saavad halvaks, kui inimene nad ühtepuhku oma suhu võtab. Kui jumal ise oma sõnu nõnda loeks või räägiks, siis oleks need sõnad head, aga inimese suule ja kõrvale on nad liig kanged.“ (425)

On vältimatu, et fundamentalisti kõrval kannatavad nii tolle lähedased kui kaugemad inimesed.

„Meie isaga oli nõnda, et ta meie sõnu änam mikski ei pand, sest tema oli nii väga kangete piibli sõnadega harjund. No mis me võisime talle öelda, kui tema luges meile pühakirja peast nagu raamatust? Mitte kui midagi. Nõnda põlnd meil elus viimaks änam miskit õigust, vaid kõik õigus oli tema käes. Aga kudas sa siis siin ilmas elad, kui sul änam sugugi õigust ei ole.“ (425)

Sauna-Madis lõpetab oma tabava analüüsi, defineerides kitsarinnalise vagaduse kui elunähtuse järgmiselt:

„Kui ma Pearut purjus peaga näen, siis mõtlen ikka oma isa peale: tema jäi nagu piiblist purju ja selle peaga tegi ta hullemaid tükka, kui Oru Pearu teeb viina või õlle purjus peaga. Mõlemad oleks nagu äkki muutunud tigedaks härjaks, kes möirgab ja puskleb. Ja mina arvan, et sinu isa [Andres] on vahel ka nagu piiblist purjus, sest see võtab ju mõistuse nagu piirituski, kui teda liiga tarvitada. /…/ Aga taluinimene on rumal, tema loeb kõik sõna-sõnalt, nagu tegi minu isa, ja nõnda hakkab mõistuse peale.“ (431)

Kõik eelpool väljatoodu ei tähenda, nagu oleks vagadus Andrese vaimse tervise ja tasakaalu säilitamisel vähetähtis. Vastupidi – ilma tundeta, et Jumal aitab, oleks väga raske vargamäelikku elu aastakümneid taluda. Mäe peremehe vanem poeg Andres juunior, kohapärija, ütleb talle suu sisse, et vaatamata suurele tööle pole Vargamäele tänapäevani armastust tulnud ja tema ei tea, kas ta kroonust tagasi pöördudes üldse tahab Vargamäele peremeheks jääda. Kuid siis hakkab tal isast kahju ja ta lisab: „Aga kes seda siiski teab, inimene mõtleb, jumal juhib.“

„„Nojah, ega jumala vastu saa,“ oli ka isa nõus, sest see oli see põhjatu tõrs, kuhu võis kallata kogu maailma mure ja kurbuse, ilma et ta kunagi täis saaks. Oli suur meistritöö see murede ja nukruse suurtõrs ja Vargamäe vana Andres aina imetles teda.“ (528)

Kokkuvõtteks võib öelda, et ei ole selge, keda Andres rohkem kummardas ja kellesse uskus: kas Jumalasse suure tähega või animistlikku Vargamäesse kui omaette elunähtusse.


Tolleaegse kiriku kriitika

„Tõe ja õiguse“ puhul tuleb meeles pidada, et tegemist on ilukirjandusliku teosega. Kuigi raamatu karakteritel olid oma tõsielulised algupärad ja küllap taluelugi õppis Tammsaare „elust enesest“, siis ometi ei saa väita, et tegemist on „tõega igavest“ dokumentaaljutustuse mõttes. See kehtib ka „Tões ja õiguses“ sisalduva tolleaegse kiriku kriitika kohta.

Võib öelda, et küllap Tammsaare kirjeldatud väärnähtusi ja südametut suhtumist kirikus esines. Esineb tänapäevani. Samas ei saa „Vargamäe juhtumi“ põhjal teha üldistusi kogu tollase Eesti luterliku kiriku kohta. Seda isegi juhul, kui kogu lugu oleks tõepoolest dokumentaaljutustusena mõeldud. Pigem tundub siin õige asjasse suhtuda hermeneutilise distantsiga. Tammsaare märkas kirikus ilminguid, mis talle ei meeldinud, ja sidus need oma looga, soovimata ise ja otse kirikut kritiseerida. Kui nii, siis on jutustusse põimitud etteheited meile täna pihipeegliks: mõtted, mida kaaluda enne meeleparandust.

Mida Tammsaare kirikule ette heidab? Kokkuvõtlikult öeldes: eelkõige ja põhiliselt südametust, julmust ja ükskõiksust.

Esiteks Jussi enesetapulugu. Sulane poob enese, sest tundub, et Andres on tema naise Mari üle löönud. Mari läheb ja käib kirikuõpetajale peale, et too tuleks Jussi matma, kuid kirikuõpetaja keeldub matusetalituse ajal isegi kirikukella löömast, matmisest rääkimata. Juss maetakse laupäeval ja surnuaiast välja. Et asjaolusid täpsustada, pidasin 26. ja 27. märtsil meilitsi konsultatsioone kirikuloolase Riho Saardiga. Ta uuris vastava aja allikaid ning selgus järgmine: „1832. aasta kirikuseadus sätestas paragrahvis 62, et enesetapjaid ei pidanud matma kirikuõpetaja, vaid kodanliku e tsiviilvõimu esindaja.“ Seega talitas õpetaja kirikuseaduse kohaselt – matma oleks pidanud ilmalik matja. Õigus oli õpetaja poolel.

Kehtis aga ka tähtis mööndus: õpetajal oli võimalus oma äranägemisel teha erand ja enesetapja matus pidada. 1889. aastal välja antud „Agenda“ ütleb: „Ka vaimulik võib, kui ta soovib, enesetapjat matta. Ootab ameti riides surnut lahtise haua ääres, laseb teda varsti ilma lauluta hauda panna, mille järel tema ühe kõne peab ja see on õpetaja asi, kas ja kuidas tema omas kõnes käesolevast loost räägib.“ (166)

Seega näeme, et Jussi puhul pidanuks kirikuõpetaja tegema vaimse lisapingutuse ja leidma põhjuse, miks ikkagi Jussi matta. Nii nagu Andres pidanuks tegema lisapingutuse, et suhtuda armuliselt Pearusse, kes teda oma riugastega ülekohtuselt kohelnud oli. Igatahes õpetaja otsuse tõttu Jussi mitte matta oli Mari kirikus kibestunud. „Kirik on kõrvaline asi, muidu moepärast rääkida, sest Andres pole kunagi suur kiriku sõber olnud ja Mari võõrdus temast Jussi matuste pärast.“ (Tammsaare, 181)

Tammsaare jutustuses osutub kirikuõpetaja silmakirjatsejaks. Tihti tsiteeritud kohas manitseb ta Andrest: „Sellepärast ära nõua ka sina oma naabrimehelt ikka aina õigust taga, vaid mõtle vahel ka armu peale. Õigus teeb sinu südame kõvaks, sinu meeled kurjaks, õigus paneb silma silma vastu, hamba hamba vastu.“ (201) Seda kõike ütleb ta vestluse lõpul. Õpetajal aga on selleks ajaks juba meelest läinud, kuidas ta vestluse algul tunnistas, et ta ise ei läinud matma enesetapjast Jussi, ei saatnud ka köstrit enda asemel ning kõige tipuks pani pahaks seda, et Andres Jussi haual „luges“. Seega nõudis õpetaja Andrese käest armu Pearu suhtes, kuid oli ise seda täiesti võimetu jagama neile, kes parasjagu väga haavatavas olukorras viibisid – leinavale enesetapja perekonnale. Kirikumees hülgas nad, jättes matuse pidamata. Tehes sellega kirikuseaduse mõttes õigesti, ei näidanud ta üles armu.

Taoline kaksikmoraal võib meile tunduda võikalt silmakirjalik, kuid on tegelikus elus väga tavaline. Me ei näe asju mitte nii, nagu need on, vaid nii, nagu me ise oleme ja näha tahame.

Õpetajahärra silmakirjalikkus läheb loos paraku veel suuremaks. Nimetades ennast küll kogukonna hingekarjaseks, on ta ometi osaline ka elu pahupooles, kogudes kikkiskõrvu sellesama kihelkonna kuulujutte. Õpetajaproual oli nimelt oma informaator, saunatädi. Õpetajaproua rääkis kõik kuuldu õpetajale edasi. Proua nuhkis inimeste järel nii selgest uudishimust kui ka praktilisel põhjusel. Nimelt kogus ta infot selle kohta, kellele oleks võimalik mehele panna oma tütred, keda neil oli koguni kaheksa. Taoline asjaajamine paneb meid kirikuõpetaja kohta paratamatult küsima: kas kõike, mida on võimalik inimeste kohta välja uurida, peab teada saama? Kas mitte ei tekita taoline faktikillukeste ja „kõlakate“ segapuder pigem eelarvamusi kui aitab oma „karja“ liikmeid mõista?

Igatahes tundsid inimesed ennast erinevatel põhjustel kirikutegelaste seltsis pinges ja ebamugavalt. Nii tunneb ka Andres ennast alles siis vabalt, kui köster on peolt lahkunud. „„Soo, nüüd on õhk puhas,“ ütles Andres, kui ta köstri oli õueväravast välja saatnud.“ (268) Pearu omakorda tunnistab, et tema ei oska lugu pidada kõrgest teooriast, vaid see ajab pigemini une peale. „„Ole reod,“ siunas Pearu silmi pärani ajades, „kisub ja kisub silmad kinni, nagu loeks eit piibliraamatut või kuulaks kirikus õpetaja jutlust.“ (270)

Kui tõelist sõpra tuntakse hädas, siis taolisel „koormuskatsel“ romaanis kujutatakse vääramatu järjekindlusega tollase kiriku läbikukkumist. Seal, kus inimesed kõige rohkem abi vajavad, ei paku kirik mõistmist ja hingepidet, vaid lööb inimestele hoopis noa selga. Väga selgel kujul ilmneb see talvel, mil sealkandis lõi välja surmav lastehaiguse puhang. Haiguspuhangu tärkamise põhjust ei hoidnud kirikuõpetaja vaka all.

„Siiski üks oli, kes teadis – õpetaja kantslis. Temale oli kõik üsna selge. Iga pühapäev kinnitas ta, et kõiges on süüdi rahvas ise oma suure patuga. Mis peaasi: kõik tahavad olla nagu saksad, nagu saksad. Aga jumal ei anna ennast pilgata. Mis inimene külvab, seda tema ka lõikab. Kes liha peale külvab, see lõikab lihast igavest hukatust.“ (271)

Õpetaja ei selgita, miks on vale, kui talupojad tahavad elada sama hästi kui tema ise või teised sakslased mõisas. Ta lihtsalt mõistab edasipüüdlikkuse hukka.

„Tões ja õiguses“ võinuks õpetaja ju näidata ka vaimuvalgust, lükates ümber rahvavagaduses levinud kausaalse mõtteviisi, millest oli juttu eespool. Selle asemel, et pidada haiguspuhangut inimeste pattude või mistahes muu taolise tagajärjeks, võinuks küsida, kas need nähtused saavad üldse omavahel kuidagi seotud olla. Haigusi tekitavate bakterite olemasolu oli tolleks ajaks juba üle saja aasta tuntud fakt, seega puudus põhjus pidada haigusi Jumala käeks. Kuid õpetaja ei tunnista tõde: „Ma ei tea, miks see haigus tuli ja miks ta just neid inimesi tabas!“ Selle asemel ta süvendab inimestes kausaalset mõtteviisi, pannes surmad Jumala arvele.

„Õpetaja trööstis Juhanit ilusamini kui kedagi muud ja sellepärast oli Juhan teiste seas nagu valitud jumalast, kes armastas tema naist nagu lapsigi, kutsudes ta ühes nendega enda juurde. Aga Võlla Juhan pani oma südame õpetaja ilusate sõnade pärast kõvaks, sest temale ei meeldinud, et jumal armastab tema naist rohkem kui teisi. Ometi oli tal oma Kaie surmast pisut nagu hea meelgi. Kaiel oli liiga hell ja hale süda, kui et ta oleks suutnud oma laste surma välja kannatada, nüüd ometi on tal rahu.“ (277)

Sel moel saab kurjade surmade rohkenedes Jumalast iseäranis verejanuline olevus. „Nende surnute voor oli sedavõrd pikk, et niisugust polnud siin veel keegi näinud, ja mitte sel ainsal pühapäeval. Jumala viha ja tasuhimu ei kustunud nii pea.“ (278) Sidudes omavahel kokku asju, millel tegelikult igasugune seos puudub (nagu näiteks inimese elukombed ja haigusbakter), käivitab see paratamatult mõtiskelu, kes on süüdi kõige rohkem. Taoline arutelu leiab romaanis ka aset (279–280). Küll tehakse põhisüüdlaseks Kassiaru Jaska, küll Andres ja Mari, küll Krõõt. Süüdlase otsimisest on aga vaid üksainus samm nõiajahini. Tolleks ajaks olid sõna otseses tähenduses nõiaprotsessid jäänud küll rohkem kui saja aasta tagusesse aega, kuid patuoinaid otsiti ikka edasi ja seda tehakse tänapäevani – selline on kord juba inimloomus. Patuloomuse vastu aga pidanuks kirik sõna võtma samamoodi, kui apostel Paulus seda tegi, mitte aga olema osa probleemist rahvalikule mõtlemisele jõudu andes.

Võimalik, et Tammsaare kirjeldab taolist olukorda ka teatud tagamõttega. Põhjuste otsimise püüust jääb läbi kumama küsimus, kas protestantism pole mitte läbi kukkunud, tegutsedes ratsionalismi apologeedina. Kas õige kirik ei peaks pigemini õpetama inimesi elama koos Müsteeriumiga? Külastades aastal 2018 Taize vennaskonda Prantsusmaal, kuulsin ühel palveõhtul eaka venna Aloisi kirjeldust vennaskonna tööst Lõuna-Ameerika slummides. Sellega ühenduses väljendas ta järgmist mõtet: „Me ei tea, miks Jumal siin ilmas nii hirmsaid kannatusi lubab. Meil pole sellele vastust. Ühte me teame – meie ise saame olla Jumala abi ja vastus neile, kes kannatavad. Jäädes nende juurde neile seltsiks. Aidates neid sellega, mis meile jõukohane.“

Selles peitub ka Tammsaare varjatud etteheide tollasele kirikule: inimene jäeti üksi just siis, kui ta kõige enam abi ning hingetuge vajas. Keegi ei läinud kirikust välja, külla abivajaja juurde. Kirik oli kohal enamasti vaid pidupäeval ehk pühapäeval jumalateenistusel. Ka siis nõudis kirik pigem kõrgete moraalinormide alatist täitmist, ise aga jagas armulauaande vaid mõnel korral aastas. Näiteks laste matused oleksid kindlasti nõudnud kiriku esindaja juuresviibimist ning lohutuse ja kinnituse pakkumist, aga seda polnud. „Mäe Andres ise, kes luges ja laulis lastele, nagu ta oli lugenud ja laulnud ka Jussile endale, ei saanud kuidagi muidu, kui pidi aina silmi pühkima, sest muidu oleksid pisarad palveraamatu rikkunud.“ (283) Iseenesest ei ole kirikumeeste taolises eemalehoidmises mainitud mõtteraami puhul midagi imelikku. Kui inimene on ise ennast teinud sellise jumala sulaseks, kes laste elu võtab, siis on selge, et tema esindajana on leinajate keskel ebamugav viibida.

Moonutatud vagaduse tagajärg oli see, et inimesed tundsid ennast Jumalast kaugel olevat. Sedasama hüljatuse ja eemaloleku tunnet peegeldasid nad edasi oma lastele, muutes neil raskemaks oma leinaga toime tulla. „Liisi ja Maret olid palunud, et neid kiriku juurde kaasa võetaks, sest nad tahtsid näha, kuhu Juku ja Kata pannakse ja kuidas nad pannakse, nii et nad teaksid ise ja võiksid ka teistele rääkida. Aga ei isa ega ema võtnud nende palvet kuulda, liiatigi veel tänase ilmaga.“ (285)

Siin jäävad muidugi alles küsimused: Kas oma tunnetest võõrandunud inimesed lõid tollase hoolimatu kirikuõhkkonna? – sest eks olnud ka kirikuõpetajad oma aja lapsed. Või kujunes tundekülm kogukond välja kirikutegelaste suhtumise ja käitumise tagajärjena?


Kokkuvõtteks

Tundub ekslik vaadelda „Tõde ja õigust“ kui tüviteksti, mille Tammsaare oli algusest peale selleks kavandanud. Täpsem paistab olevat vaateviis, mille kohaselt on tegemist nii olustikukirjeldusega kui ka mõtteeksperimendiga: mis juhtub siis, kui 19. sajandi lõpu Eestis panna kaks omapärast talupojakarakterit liiga lähestikku soisesse kohta elama. Taoline mõttemäng oleks sarnane tänapäevaste tõsielusarjadega. Sealgi on kunstlikult loodud ja suletud keskkond, kus pikema aja jooksul saame kõrvalt vaadata tegelaste vahel lahtirulluvat draamat. Näib, et Tammsaare ise jälgib oma karakterite tegemisi kerge muigega suul. See muutub küll mõnikord chaplinlikuks naeruks läbi pisarate.
Tundub, et „Tõde ja õigust“ ei saa vaadelda kui mingit fatalistlikku tüvikirjeldust: sellised need eestlased kord juba on – mõni on nagu Andres, teine nagu Pearu, kolmas väheke targem nagu Hundipalu Tiit. Üks on ennastohverdav nagu Krõõt, teine on õnnetu armastaja ning süütundes kinni nagu Mari. Kolmandad murravad ennast jõuga ahistavatest oludest välja nagu Liisi ja Joosep.

Pigem tundub Tammsaare meile näitavat hoiatavat „punast foorituld“: ärge siit läbi sõitke, muidu juhtub õnnetus! Ehk lugu on veidi nagu vanatestamentlik manitsus: mis juhtub siis, kui Kõigeväelise asemel hakata kummardama Vargamäed. Teda armastada ja karta tähendab ohverdada enese ja teiste elu Vargamäe lõpmata soo kuivendamiseks. Sood ja rabad on ju imetlemiseks, mitte aga kuivendamiseks. Nad filtreerivad puhtaks meie joogivee, kuid elada on mõistlik kusagil mujal.

Kõik küll ei kuivenda soid, kuid töö kui selline on saanud eestlaste elutunnetuses nii sügavad juured alla, et ühele õigele eestlastele tuleb harva pähe selle mõistlikkust kahtluse alla seada. Isegi Kanaari saartele puhkama sõites lehitsetakse telefonis meilivahetust ja mõlgutatakse muremõtteid – „Kuidas neil seal töö juures ilma minuta läheb?“. Vargamäelaste jaoks on töö jõudnud palju kaugemale pelgalt vahendist, mis tagab igapäevase leiva. Töö on omandanud otse sakraalse mõõtme, saades pea ainsaks elusisuks. Ei puudu palju sellest, et Andres paneks Vargamäe värava kohale raudse sildi „Arbeit macht frei“ („Töö teeb vabaks“), nagu seda hiljem tegid härrasrahva esindajad teises kohas ja teistele inimestele. Kuid ei teinud töörabamine vabaks laagrijuute ega romaani vargamäelasi: „Veel tänapäevani polnud kõik kohavõlg tasutud, veel tänapäev polnud ta seega Vargamäel pärisperemees, sest ikka oli raha kuhugi mujale rohkem vaja kui kohavõla tasumiseks.“ (346)

Eestlastel pole kahjuks ühtegi rahvuslikku tüviteksti, mida võiks nimetada edulooks. „Kalevipoeg“ on ju lugu sellest, kuidas üks suure jõuga kohtlasevõitu tegelane peale Soomes seiklemist jalutuks jääb. „Rehepapp“ ei ole ka just ood eesti vaimuvarale ja külaelule. Üks väheseid heledaid laike selles vallas on „Kevade“: noored inimesed tulvil valmidust elule vastu astuda. Ning teine on Lennart Meri „Hõbevalge“ – muistne rahvas, kes ei ole suur arvult, kuid kes on alati suur olnud vaimult. Kuid tihti tekib kirjandusklassikat lugedes tunne, et antakse vaikselt mõista: ära ela nii rumalasti nagu need tegelased selles loos, vaid katsu selle asemel oma hinge eest hoolt kanda!

Kahjuks on meil rahvusena täielikult puudu klassikalised lood, kus kangelane asub teele raskuste poole, võidab need, endal hing paelaga kaelas, ja rajab pärast parema põlve endale ja teistele. Muidugi võib taolise süžee vastu öelda, et see on hollywoodlik naiivsus; et edulood on muinasjutud, mida tavalises elus kunagi ei juhtu. Ja ometi luuakse edulugusid iga päev, suuri ja väikesi. Me poleks kunagi jõudnud koobastest välja pilvelõhkujatesse, kui vaid üks õnnestumine korraga edasi kulgedes. Enesele seda teadvustamata elame oma elu loendamatute eellaste ehitatud vundamendil. Edulood, iseäranis tüvitekstidena, lisavad hinge lootust ja julgust. Iseküsimus on muidugi see, kas ülepea kuhugi edenema peab, meil ju siingi hea ninaesine! Siiski ma arvan, et vahelduseks kuluks eesti rahvale ära ka mõni selline tüvitekst, kus heast ja ilusast elust rõõmu tuntakse. Ehk see veel tuleb, vast see veel kirjutatakse?


Aare Luup (1973) on EELK reservvaimulik, teoloogia magister.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English