Loe artikli esimest osa siit.
Luther: juhtumikirjeldus
Mis on selle efektiivsest kontekstist kõnelemise sissejuhatuse mõte? Seda annab parimal moel edasi Lutheri jutlus[1], mille ta pidas tormilise 1525. aasta augustis ühe osana 77-osalisest 2. Moosese raamatu (Exodus) teemaliste jutluste sarjast. Kaasaegsed kolonialismijärgsed teoreetikud on seletanud probleemi, mis on esindamise rollil tõlgenduses või hermeneutikas. Kuid juba tükk aega enne neid seletusi ja juhiseid praktiseeris Luther seda reformaatori elus tormiliseks osutunud aastal. Selle praktika heaks näiteks on tema kirjutis „Kuidas peaks kristlased vaatlema Moosest.“[2]
Lutherile valmistasid peavalu mõned indlejatest jutlustajad, kes üpriski tänapäeva fundamentalistide sarnaselt kasutasid viie Moosese raamatu (mida tollal omistati veel Moosesele, tänu millele hakkas „Mooses“ tähistama viie Moosese raamatu seadusi ja tõotusi) seadusi ning suruma neid inimestele peale hoiatusega „Armsad inimesed, see on Jumala Sõna.“ Lutheri vastus kujutab endast kaasaegse hermeneutika ülilühikest õpetust: „See on tõsi, me ei saa seda eitada. Kuid meie ei ole [need] inimesed.“ Ta jätkab: „Ei piisa sellest, et vaadata ja näha, kas see on Jumala Sõna ning kas Jumal seda kõneles, pigem tuleb meil vaadata, kellele seda öeldi ning kas see on mõeldud meile.“[3]
Lutheri jutlus ning trükis ilmunud versioon räägivad meile kontekstualiseerimise kohta kolme asja või pigem kõnelevad nad kolmest kriteeriumist, mis peaks seda normeerima. Esimene on asjakohasus. Tekst kehtib inimese jaoks niivõrd, kuivõrd ta kõnetab inimese olukorda, konteksti ning pakub keele, mis võimaldab seda adekvaatselt väljendada. Kui ta seda ei tee, ei puuduta ta inimest. Teine kriteerium puudutab innovatsiooni. Mooses kehtib universaalselt, mitte erilistele inimestele suunatud eriliste seaduste pärast, vaid „Kristuse kohta käivate Jumala tõotuste ja lubaduste pärast.“[4]
See uudsus, see evangeelium kõneleb ja jagab tõotusi nii juutidele kui paganatele ning ta on kõigile rahvastele ja igaühele suunatud, tõepoolest, „ka inglitele, puudele, kaladele, lindudele ja loomadele, kogu loodule,“ kuid me pole ükski neist.[5] Kolmandaks saab Moosesest, nagu paljudest teistestki prohvetitest, eeskuju, keda järgida omaenda kontekstis. Ta on hermeneutiliseks locus’eks transfiguratsiooni ülesandele, Moosese kuju tõlkimisele tema ja tema rahva kontekstist teise ja teiste rahvaste konteksti.
Ma selgitan põgusalt neid kolme kriteeriumi, mille Luther identifitseeris hermeneutika peamise ülesandena. Ma ei tee seda selleks, et leida algupärast Lutherit, vaid et rakendada Lutheri enda tekstile samu kontekstuaalseid hermeneutilisi põhimõtteid, mida ta rakendas piibellikule tekstile.
Asjakohasus
Esimene ülesanne ja kriteerium tegeleb konkreetse teksti asjakohasusega konkreetsete inimeste jaoks ning sellega, kuidas see haakub inimeste kogemusega. Siin eristab Luther üleüldist alust, mis on „looduse poolt minusse istutatud“ või „loomuseadust“ ning selle kodeeritud vormi, positiivset seadust, mis on kontekstuaalselt seotud. Dekaloog on näiteks kodeeritud vorm konkreetse rahva jaoks. Me ei järgi dekaloogi sellepärast, et Jumal andis selle Moosesele ja Mooses andis selle meile, vaid sellepärast, et „Mooses on ühel meelel loomusega“[6]. Kuid loomuõiguse kodifitseerimine positiivseks seaduseks nõuab kohandamist ning seda isegi kümne käsu puhul. Neid uuendatakse, kohtudes uute ja teistsuguste tingimuste/kontekstidega, olgu siis tegu aja, koha või kogemusega; „need [uued] dekaloogid on selgemad kui Moosese dekaloog,“ tõdes Luther enda hermeneutilise põhimõtte alusel.[7] „Selgem“ (teisal on ta öelnud ka „parem“) all tuleb siin mõista tähenduses „sobivam kontekstile, mis erineb Siinai mäe juures laagris olevate israeliitide omast.“
Ometi igatseme me sageli välise sõna järele, mille [tähenduse] üle ei vaielda ning millele me saame toetuda sõltumatult meie enda olukorrast. Miks? Selleks, et me ei peaks vaidlema ega mõtlema ning meil tuleks üksnes kuuletuda; et me peaks kindlad olema vaid selles, et väljaspool kahtlust olevat sõna hoitakse alal. Me kannatame selle all, mida Derrida nimetas arhiivipalavikuks või arhiivi haiguseks (mal d’archive), milleks on mineviku kasutamine oleviku õigsuse tõestamiseks; algupära, puhta ja autentse allika leidmiseks. See aga hõlmab alati oleviku ning oleviku poolt hõivatud kohtade ignoreerimist (olevik leiab aga alati aset, või ta ei ole see, mida ta tähendab[8]). See on see, mida me teeme, kui me kasutame teisi kategooriaid, ideid ja mõisteid, piibellikke või mitte-piibellikke, mida teised kontekstid austavad kui enda kogemuse keskseid, ning kordame neid mehhaaniliselt täiesti lahus oma olevikust ning selle kontekstist. Mis võis olla hea ühes kontekstis, ei ole seda tingimata teises.
Luther toob näiteid Vana Testamendi reeglitest kui headest praktikatest – näiteks lese naimine mehevenna poolt või kümnise andmise praktika ja juubeliaasta. Kuid need „ei ole asjakohased paganatele, nagu kümnise andmine ja teisedki head“ reeglid.[9] Kuidas siis teised kontekstid saavad meie kontekstis meie jaoks oluliseks? Nad aitavad meil kavandada strateegiaid ja taktikat, et olevikku mõista. On hädavajalik ära tunda, kuidas Jumala Sõna on adresseeritud konkreetsele rahvale, nii et ka meie mõistaks, kuidas see on oluline meie kontekstile. Brasiilia piiskopi Pedro Casaldáliga sõnadega öeldult: „Universaalne sõna räägib üksnes dialekti.“
Esimene ülesanne on niisiis tuvastada, mis on teksti resonants. Resonants on mõiste, mida on pikka aega kasutatud füüsikas ja keemias ning mida on tarvitatud ka sotsiaalpsühholoogias, kirjeldamaks asjaolu, et meie närvisüsteem ei ole iseseisev, vaid reageerib sellest sotsiaalsest keskkonnast pärit stiimulitele, milles inimene asub. Selles mõttes võib öelda, et tekst resoneerib mitte sellepärast, et üksikisik temaga empaatiliselt suhestub, vaid sellepärast, et see näib õigena ning sobib vastutustundlikult kontekstiga, pakkudes teid, mida mööda liikuda. Resonants on sotsiaalpsühholoogias dissonantsi vastand; viimane on millegi ootamatu kogemine ning oletuste häirimine.
Resonantsi ülesannet kirjeldav näide on siin asjakohane. Flávio Koutzii oli 1960ndatel-70ndatel Brasiilia sissisõdalane, kellest hiljem sai poliitik. Pärast 1964. a sõjalist riigipööret Brasiilias läks ta Argentiinasse eksiili. Pärast seda, kui sama juhtus ligikaudu 10 aastat hiljem Argentiinas (1975-76), ta arreteeriti ning vangistati koos teiste poliitvangidega. Vanglas puudus neil ligipääs väljast tulevale infole ning kuna nendevahelist vestlust kuulati pealt, ei jäänud poliitika mainimine karistamata. Kuid sõjaväelastest vangivalvurid lubasid neil omada Piiblit. Poliitilise sõnavara asemel, mida vangid olid harjunud kasutama ning mis oli keelatud, hakkasid nad vesteldes kasutama piiblilugusid ja mõisteid, kirjeldamaks poliitilist olukorda ning seeläbi pealtkuulajaid pettes. Koutzii, kes ise oli sekulariseerunud juut, meenutab oma „Surma tükid südames“[10] nime kandvates mälestustes üllatavat fenomeni. Piiblilood eksiilist, rõhumisest, vabastamisest, Uue Testamendi lood tervenemisest, ristist ja Ülestõusmisest andsid neile keele, mis oli hämmastavalt asjakohane kirjeldama [nende] konteksti ning mis osutas lootusekiirtele moel, mida ühiskondlik-poliitiline keel, mida nad väga hästi valdasid, polnud võimeline sama tabavalt tegema. See on lugu, mida võib kuulda ka paljudest annaalidest, milles kirjeldatakse kristlike aluskoguduste (Christian Base Communities)[11] varaseid kogemusi ajast, mil nad muutusid Ladina-Ameerikas kiriklikuks kontekstiks keelustatud poliitilistele rühmitustele, mis algselt ei olnud seotud ei kiriku ega religiooniga üldisemalt. See on resonants: tekst kõnetab minu olukorda.
Kriitiliseks küsimuseks, mis kerkib üles seoses asjakohasuse kriteeriumi ja resonantsi hermeneutilise põhimõttega on kristliku teoloogia ja kuulutuse assimileerumise (ingl k acculturating) oht. Resonantsi kriteeriumi eesmärk on selle asemel olnud inkulturatsioon[12], kuid juhul, kui erinevus on piiratud, muutub inkulturatsioon assimileerumiseks (ingl k acculturation). Erinevus ja teistsugusus hägustatakse kultuurilise eetosega kohandamise teel. See oli 20. sajandi luterliku uusortodoksia poolt välja hõigatud hoiatus, mis oli iseäranis suunatud luterluse väidetava kalduvuse vastu assimileerida (ingl k acculturate) evangeeliumi sõnumit. Kuid seda ütleb Luther sellessamas kirjutises, millest me eespool kõnelesime. „Sel moel peaks ma seetõttu Moosese vastu võtma ega teda mitte kalevi alla panema: esiteks sellepärast, et ta toob häid näiteid seadustest, millest võib teha väljavõtteid. Teiseks on Mooseses Jumala tõotused, mis hoiavad alal usku.“[13]
See viib meid teise kriteeriumi juurde, mis ütleb, et kultuur ei saa olla omaenda ressursside najal varustajaks, see peab tulema väljastpoolt.
Innovatsioon
Teise kriteeriumi juhatab Luther sisse järgmiste sõnadega: „Teiseks leian ma Mooseses midagi, mida mul ei ole looduselt: Jumala tõotused ja lubadused Kristuse kohta. See on parim asi. See pole midagi, mis on loomupäraselt südamesse kirjutatud, vaid see on pärit taevast.“[14]
Kui seadust tuleb käsitleda kontekstuaalselt, siis evangeelium ütleb: nüüd, kui sa mõistad, kus sa asud (mis ongi seaduse ülesanne), on käes aeg transformatsiooniks, muutumiseks, see on aeg innovatsiooniks. See on aeg seaduseraamatu – ja iga „raamat“ on seadusest – sulgemiseks, et oleks võimalik avada evangeeliumi elav sõna. Isegi kui me austame oma kultuurilisi hoiakuid ja oleme neile truud, tuleb transformatsioon väljastpoolt, teise poolt, ning teine on see, kes kuulutab, „Ärge arvake, et ma olen tulnud Seadust või Prohveteid tühistama. Ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma… Te olete kuulnud, et on öeldud… Aga mina ütlen teile.“ (Mt 5:17-22). Parafraseerides: „Ma ei ole tulnud teie kontekstiga mitte arvestama, vaid seda terveks tegema… Te olete õppinud vastu võtma seda, mis teiega resoneerib… kuid mina esitan teile väljakutse teha midagi uut.“
See on Lutheri hermeneutiline eristus, kriitiline ja otsustav hetk, mis seab piiri asjakohasusele. Kui asjakohasus otsib teksti resonantsi olukorra suhtes, on innovatsioon vastuvõtlik dissonantsi hetkele, mil uudsus toob kaasa transformatsiooni. Seda kahekordset ülesannet, mis toob kaasa nii resonantsi kui dissonantsi, esitab piibel lühikeses ja selges mõistujutus, mis lõpetab mõistujuttude kogu Matteuse evangeeliumis, evangeeliumis, mis ilmutab kõige enam huvi kontekstuaalsuse ja asjakohasuse vastu. „Ja ta [Jeesus] ütles neile: „Sellepärast on iga kirjatundja, kes on õpetatud taevariigi jaoks, majaperemehe sarnane, kes oma varakambrist võtab välja uut ja vana.““ (Mt 13:52). Ja see, mis on uus, on evangeelium, hea sõnum, see, mida siin pole olnud ‒ ta murrab sisse, ta uuendab ja häirib.
Uudsus paneb inimesed nende mugavustsoonist väljuma ning kutsub ületama kontekstuaalsuse piire.
Ma toon veel ühe näite Piiblist. Johannese evangeeliumi 20. peatükis on lugu, mis kõneleb jüngrite kogunemisest ülemisse tuppa, mille uksed olid suletud hirmust juudalaste ees. See on Ülestõusmise pühapäev. Korraga seisab Jeesuses nende keskel ja ütleb: „Rahu olgu teiega,“ ning jüngrid rõõmustavad. Kõik on hubane ja kõik on korras, kuniks nad jäävad üheskoos ülemisse tuppa Jeesusega nende keskel, kuniks nad jäävad oma usaldusväärsesse konteksti. Nüüd juhtub midagi huvitavat. Jeesus on neile juba rahu soovinud. Kuid ta ütleb neile uuesti: „Rahu olgu teiega“. See on tervitus, mis ei erine kuigivõrd sellest, kui öelda „Tere hommikust,“ või vähemalt arvasid seda jüngrid. Ja sa ei korda tervitust, välja arvatud siis, kui too, kellele see suunatud oli, seda ei kuulnud. See kordus oli hädavajalik, kuna nad ei saanud sellest aru! Jüngritel polnud aimugi, mida see „rahu“ tähendas. Jeesus niisiis kordab seda, „rahu olgu teiega,“ ning tegemaks seda selgemaks, parfraseerib ta seda: „Nõnda nagu Isa on läkitanud minu, nõnda saadan ka mina teid.“ See tähendas, minge siit välja, vaadake oma hirmule näkku ja otsige uut.
Uudsus on alati ängi ja hirmu allikas, kuna ta jätab meid kaitsetuks ja segab seda, mida me õpime oma kontekstide igapäevas haldama. Väidetavalt vanima, Markuse evangeeliumi tõenäoliselt algupärases lõpus öeldi Ülestõusmispühal Jeesuse haua juures seisnud naistele, et Jeesus on üles tõusnud ja evangeeliumi väidetavalt algupärased lõpusõnad on järgmised: „…neid oli vallanud hirm ja hämmeldus ning nad ei öelnud kellelegi midagi, sest nad kartsid.“ (Mk 16:8). Kurbust me tunneme ja oleme isegi koolitatud sellega ümber käima, kuid üllatus, isegi kui ta on positiivne, hirmutab meid, kuna on meie kontrolli alt väljas.
Kultuurid püüavad oma konteksti presenteerida. Teoloogilises keeles kutsutakse seda presenteerimist seaduseks, külmunud kujutiseks, mis näib näitavat asju nii, nagu nad on. Kuid presenteeritav reaalsus on dünaamiline, ebastabiilne ja pidevalt muutuv. Seega hetkel, mil see presenteerimine aset leiab, ei ole ta enam truu kontekstile, mida ta väidetavalt portreteerib; tegu ei ole enam presentsuse, vaid representeerimisega. Uudsust, evangeeliumi, ei ole võimalik representeerida, kuna ta on presentne. Pauluse kujundit kasutades ei ole see mitte sõna, mis on surnud oma külmunud olekus. See on elav sõna, viva vox. See on Jeesuse enda kohalolu Vaimu väes, mis murrab sisse ja murrab välja, kuna Vaim on hingus, mis hingab sisse ja hingab välja.
Kreeka keeles ning ka Uues Testamendis tähistatakse presentsi, kohalolu mõistega parousia. Kuid sellel sõnal on eksitav ja sageli väär konnotatsioon, mis viitab Jeesuse „teisele tulemisele,“ deutero parousia’le, mis on mõiste, mida Uues Testamendis ei kasutata.[15] Parousia on evangeeliumi, st Kristuse kohalolu. Sellel on eshatoloogiline iseloom. Kuid see on eshatoloogia, mis pole eristatav kogemusest, et Kristus murrab sisse ja kutsub meid välja meie harjumuspärastest kohtadest, kus me paikneme ja mida me õpime kontrollima ülalkirjeldatud representatsiooni mehhanismide abil.
See on niisiis asjakohasuse ja innovatsiooni vaheline pinge. Üks defineerib meie konteksti ja teine kutsub meid sellest väljuma või toob kaasa sisemise transformatsiooni. Asjakohasus ilma innovatsioonita on pime legalism, kuid innovatsioon ilma asjakohasuseta on tühi spiritualism.
(Jätkub järgmises K&T lehenumbris)
Originaalpealkiri: Exploring Effective Context – Luther’s Contextual Hermeneutics. Ilmunud kogumikus “”You have the Words of Eternal Life.” Transformative Readings of the Gospel of John from a Lutheran Perspective”. Koost. Kenneth Mtata Luterliku Maailmaliidu nimel, 2012. Tõlkinud Anne Burghardt.
______
[1] Jutluse tekst töötati avaldamise tarvis aasta aega hiljem ümber ning seda kasutati 1527. a pasliku sissejuhatusena Lutheri jutlustele. Artikli autor on kasutanud ümbertöötatud 1526. a. versiooni väljaandes WA 16, lk 363-393.
[2] Luther’s Works (edaspidi LW) 35, lk 161-174. Saksakeelne originaal: „Ein Unterrichtung, wie sich die Christen in Moses sollen schicken“, WA 16, lk 363.
[3] LW 35, lk 170.
[4] LW 35, lk 168.
[5] LW 35, lk 171jj.
[6] LW 35, lk 168.
[7] LW 34, lk 112-113.
[8] Ingl. k. originaalis on siin sõnade mäng: „and the present always takes place, or it is not a present, a gift“.
[9] LW, 35, lk 168.
[10] Flávio Koutzii, Pedaços de Morte no Coração (Porto Alegre: L&PM, 1984).
[11] Eriti Ladina-Ameerikas levinud väikesed koguduserühmad, mis kohtuvad regulaarselt piibli lugemiseks ning mida juhatab preester, nunn või ilmikliige. Need koguduserühmad valivad endale ise juhataja ning otsustavad demokraatlikult selle üle, millised on muud tegevused, millega koguduserühm peaks tegelema. Kristlikes aluskogudustes nähti algselt mehhanismi, mille abil on võimalik viia ellu Vatikani II kirikukogul vastuvõetud otsuseid kaasata ilmikuid aktiivsemat koguduse ellu ja selle kujundamisse.
[12] Inkulturatsioon (ingl k inculturation) – kristliku õpetuse kohandamine, et esitleda õpetusi teistele, peamiselt mitte-kristlikele kultuuridele ja vastupidine mõju, kulutuuride mõju kristlike õpetuste evolutsioonile. Terminit kasutavad rooma-katoliiklased, Maailma Kirikute Nõukogu ja osa protestante. Üks osa protestante kasutab mõistet “kontekstuaalne teoloogia” (ingl k. contextual theology). Toim.
[13] LW, 35, lk 169.
[14] LW, lk 168jj. See on üheks paljudest näidetest, kus Luther kinnitab evangeeliumi olemasolu heebrea pühakirjas.
[15] Tõenäoliselt kasutas seda esmakordselt Justinus Märter 2. saj keskpaigas.
Vítor Westhelle (1952 – 2018) oli Brasiilia luterlik kirikuõpetaja, süstemaatilise teoloogia professor Chicago Luterlikus Teoloogiakoolis ja külalisprofessor mitmete ülikoolide juures üle maailma.
