Sissejuhatus
Meie, teoloogid, oleme kangakudujad. Me koome erilist sorti kangast, mille nimi on „teoloogia“ ning iga meie kangas on erinev, igaühel neist on ainulaadne varjund. Kangast kootakse lõime- ja koelõngade sidumise abil, lõimelõngad on pikkupidised ning koelõngad põikpidised. Teisisõnu on see ristipidi heidetud lõimelõngade lõikumine kootuga, koelõngadega. Selle kudumise tulemuseks on kangas. Meie kangad võtavad kuju sõltuvalt sellest, mida me ristipidi heidame. Kangal on kontekst selles kontekstis, milles teda kootakse. Minu teemaks on „Efektiivset konteksti uurides“ ja ma ei saa seda teemat avada ilma, et ma defineeriksin antud juhul „konteksti“ mõiste. Kas saab olla paremat kontekstide definitsiooni kui see, mille ma just andsin?
Etümoloogiliselt pärineb mõiste „kontekst“ ladinakeelsest sõnast contextus, sõnade kokku kudumisest: contextere ehk kokku kuduma, mis omakorda tuleneb eesliitest com– (koos, kokku) + textere (kuduma). Kirjanduse valdkonnas on tekst kudumise tulem, kudujaks on kirjanik, autor või teksti koostaja. Kudumist mõjutavad ümbritsevad tingimused, mis lasevad sel toimuda, siit ka nende olulisus hermeneutikale.
Piibellikus eksegeesis viitas kontekst esmalt perikoobi vahekorrale laiema kirjandusteosega, millesse ta oli asetatud. Seejärel seda laiendati, hõlmamaks ka teisi, teksti koostamise aegseid mitte-piibellikke kirjandusteoseid ning viimaks ka kompositsiooni potentsiaalselt mõjutanud ajaloolisi ja kultuurilisi, st ühiskondlik-poliitilisi ja majanduslikke tingimusi. Teisisõnu, kontekstid on tehtud ühiselt jagatud kogemuste kogumist, mis pakuvad läätsesid, mille kaudu filtreeritakse antud informatsiooni vastuvõtmist. See muudab tõlgendust, mida saab tekstile anda. See ongi hermeneutika ülesanne.
Kontekst ja hermeneutika
Alates Friedrich Schleiermacherist 19. sajandi algul on kaasaegne hermeneutika tunnistanud erinevust teksti grammatilise tähenduse ja selle vahel, mida Schleiermacher kutsus psühholoogiliseks tõlgenduseks, mis saavutatakse lugejapoolse teksti mõtte taipamise või aimamise läbi. Psühholoogiline tõlgendus püüdis näidata mittegrammatilisi jooni, mis arvestavad teksti mõistmist võimaldavate eripäradega. Tekstid kannavad selle keskkonna jälgi, milles neid kooti ning mis on vajalik nende mõistmiseks, tekstidel on ökoloogia, keskkond, millega nad suhestuvad.
Alates eelmisest sajandist, pärast Martin Heideggeri, Hans-Georg Gadameri ning eriti Paul Ricœuri töid sai ka selgeks, et mitte üksnes teksti „kuduja“ keskkond pole oluline teksti mõistmiseks, vaid ka teksti lugeja keskkond. See on nii, kuna teksti tähendus ei ole mitte üksnes teksti sees ja selle taga, vaid alati ka teksti enda ees, st tulevase lugeja miljöös, kes kohtub tekstiga teatud eelarusaamaga, mis annab tähendusele oma varjundi, nagu teevad värvilised prillid, kui nendega tekstuuri vaadata.
Tekstiga teoloogiliselt tegeledes on kirjutaja ja lugeja kontekst lisaks grammatilistele joontele see, mida tuleb uurida selleks, et tähendus realiseeruks. Ajaloolis-kriitilise uurimismeetodi alged piibliteadustes on hermeneutilise tehnika näidet kasutades tagasi viidavad 15. sajandisse, mil Itaalia humanist Lorenzo Valla näitas, et Donatio Constantini ehk Constantinuse kingitus[1] oli võltsing. See oli avastus, mis oli väga oluline Lutherile ja reformatsioonile. Sellest sai protestantismis tõeliselt keskne küsimus siis, kui seda hakati rakendama piibli tõlgendamisel. 18. sajandist saadik, alates Hermann Samuel Reimarusest ja Gotthold Ephraim Lessingist pandi paika teksti ja eksegeetilise uurimise reeglid, mis arvestasid algupärase kontekstiga ning mida järgneva paari sajandi vältel edasi arendati. Ometi oli see peamiselt 20. sajandi teise poole vabastusteoloogia mõju, tänu millele lugeja kontekst sai otsustavaks teksti teoloogilise tähenduse määramisel. Teksti tähendus muutub otsustavalt, sõltudes tervest reast teguritest: autori keskkonnast, tingimustest, milles teksti loetakse ning ka tekstidest, mis on kaasatud või välja arvatud. Järgnevalt viitan ma mõnedele kontekstuaalse mõju näidetele, misjärel peatun veidi kriitikal, mida on viljeldud kontekstuaalse lähenemise kasutamise kohta hermeneutikas ning viimaks kasutan ma üht Lutheri teksti kontekstuaalse teoloogia juhtumiuuringuna.
Autori keskkond
Esmalt me vaatleme algupärast konteksti ning seda, kuidas see on kujundanud sõnumit ning seejärel käsitleme vastuvõtva konteksti rolli. Kasutagem näitena Johannese evangeeliumi. Kirjutatud esimese sajandi lõpul, kui kristlik sõnum rajas endale teed ümbritsevasse paganlikku kultuuri, võttis ta uuest ümbruskonnast vastu seal kasutatud keele ja mõisted ning oli tänu sellele kontekstuaalselt relevantne.
Gnostitsism oli üks tolle aja mõjukaimaid üldlevinud filosoofiaid, mis kujundas keelt ja kultuuri, mis ümbritsesid kristluse sissetungi paganlikku maailma. Johannese evangeelium kujunes sellises keskkonnas, mis pakendas tema sõnumi vastavalt. Kuid isegi vaatamata elementide omaksvõtule sellisest filosoofilisest süsteemist, mida peeti 2. sajandi teisel poolel vaenulikuks kristliku evangeeliumi peamiste väidete suhtes, nagu Ireneus[2] innukalt väitis, oli Johannes võimeline olema evangeeliumi tunnistajaks.[3]
Lugeja olukord
Mõtleme ühele näitele vastuvõtva konteksti olulisusest. Paljude, eriti Ladina-Ameerika vabastusteoloogide jaoks sai 2. Moosese raamatu (Exodus) tekst Egiptusest pääsemisest kuni Püha Maa omandamiseni Joosua raamatus paradigmaatiliseks terve põlvkonna teoloogide jaoks. Kuid samu tekste, mis tõotavad maad ümberasustatud inimestele, loetakse väga erinevalt mustade lõuna-aafriklaste, India draviidide või Ameerika põlisrahvaste ja mehhiklaste poolt. Nende maa on ära võetud buuride, aarialaste ja USA poolt, kes omakorda ja mitte üllatavalt viitasid sellele samale piibellikule maa tõotusele, mis tuli Jumala nimel vallutada. Tõepoolest, vastuvõttev kontekst loeb.
Valikuline lugemine
Lugemisi valitakse alati mitte üksnes sel põhjusel, et nad on sobilikud teatud olukordade jaoks, vaid ka seepärast, et nad võivad teenida ja teenivadki ideoloogilisi eesmärke. Howard Thurman, kes oli varase musta teoloogia dekaan USA akadeemilisel maastikul ja Martin Luther King juuniori mentor, mäletab, kuidas ta kasvas üles farmis. Tema lapsepõlves tuli jutlustaja regulaarselt pidama jumalateenistusi ning Thurman kuulis piiblilugemisi ja seda, kuidas nende tekstide üle jutlustati. Ning igal päeval, igal ööl luges tema ema talle piiblilugusid. Ta kasvas üles arvates, et olemas on kaks piiblit, kuna ta ei kuulnud kunagi jutlustaja ja oma ema käest samu lugusid. Alles hiljem ta mõistis, et jutlustaja luges mustanahalistele farmitöölistele ainult Pauluse kirju, samas kui tema ema luges talle alati evangeeliumite tekste. Ideoloogilised tagamõtted on siin üpris sugestiivsed või lausa häirivad, kuid otsustav element selle mälestuse juures on näidata, et selektiivsus tähendab ka väljaarvamist. Sarnaselt pildile, kus stseen, mille kaamera kinni püüab, on taotluslikult eraldatud muust ümbritsevast.
Kontekstuaalsete teoloogiate kriitikast
Me ei tohiks unustada, et kogu teoloogia kontekstuaalsust on sageli kritiseeritud. Kolm kriitikat väärivad nimetamist, neist olulisim pärineb fundamentalistidelt. Fundamentalistid lükkavad tagasi igasuguse konteksti tähtsusega arvestamise: teksti grammatika ja paigutus koguteoses, autorit ümbritsenud keskkond, ja kindlasti vastuvõtja kontekst ei pälvi mingit tähelepanu. Kirjatähte, kirjapandud sõna, tuleb säilitada selle eeldatud laitmatus puhtuses. Akadeemiline teoloogia on sellise teoloogilise hoiaku sageli pikemata kõrvale tõrjunud. Kuid selle seisukoha suhtelise sotsioloogilise tähtsusega tuleb tegeleda, kuna see on ise osa paljudest kontekstidest.
Mõned teoloogilised ja filosoofilised arengud on viinud kriitikani 20. sajandi uusortodoksse liikumise poolt ja seda mitte ilma põhjuseta. Rõhutades Jumala ilmutust, mis on vaba igasugusest inimlikust olukorrast, vaadeldakse ajalugu ja konteksti vaid kui dogmaatilisele sisule viitajaid, kui usutunnistuslikku väljendit „…Pontius Pilaatuse ajal“. Usutunnistuse viide Pilaatusele teenib vaid Kristuse täielikule inimeseks olemisele viitamise ülesannet, kuid iseenesest on prefekti nimi filosoofilises mõttes juhus; tal ei ole mingit olemuslikku dogmaatilist kaalu. Kuid see hoiak kannab konteksti märke, milles eksistentsialismi vormid olid vastuseks olukorrale, milles evangeeliumi sõnumit polnud võimalik kontekstist endast eraldada.
Teised jällegi osutavad komplekssemalt probleemile, mis vaevab kontekstuaalseid lähenemisi tekstile. Vastavalt sellele kolmandale kriitikale on sõna „kontekst“ nagu käsn. Mis on konteksti piirid? Millal asub midagi väljaspool konteksti? Kui poorsed on konteksti piirid? Kui kaugele saab neid venitada või kui piiratud nad on? Millised on sotsiaalsed parameetrid, mis on konteksti defineerimise kriteeriumiks? Siin loovad sellised tegurid nagu rass, sugu, geograafiline asukoht, majanduslik olukord, rahvus, keel jne raskesti hallatavaid muutujaid, mis seisavad vastu selge definitsiooni määratlemisele.
Kontekstid on tehtud jagatud kogemustest. Kuid kogemused ise on kogum üksikisiku stiimulitest, mis ei ole täpselt samal moel taastoodetud üheski teises indiviidis. See tähendab, et kui võetaks vastu täpne definitsioon, oleks tulemuseks mingit laadi solipsism, kuna minu enda kontekst on reductio ad absurdum üksnes mu enda solipsistlik mina. Ning see on kommunikatsiooni lõpp, kuna kontekstiga seotud tähendust saan hinnata vaid mina ja ei keegi teine, kuna üksnes see on tähenduse dešifreerimise „kontekst“, kuivõrd mitte keegi teine ei jaga minuga täpselt sama kogemust. See on iseendaga vastuolus, kuna tähendus, mida ei ole võimalik kommunikeerida, ei olegi üldse tähendus, kuivõrd seda ei ole võimalik vahendada.
Konteksti kirjeldus
Postkoloniaalne teooria on pakkunud teatavat abi konteksti olulisuse tupiktee ja selle absurdiks taandamise vastu.[4] Kontekst kui selline ei ole miski, mida saaks abstraktselt defineerida ja transtsendentselt kasutada. Idee on selles, et mõista, kuidas konteksti toodetakse ja sellisena teistele vahendatakse, siit ka kudumise olulisus. Kuidas kontekst end kontekstina esitleb ja kes teeb seda „esitlemist“? Teisisõnu, probleem, mis meid huvitab, ei ole mitte kontekst abstraktse kategooriana, vaid mehhanismid, mille kaudu antud konteksti kirjeldatakse ning kes seda kirjeldab. See aga juhib diskussiooni tähenduse klassikalise hermeneutilise küsimuse juurest selle juurde, kes otsustab, mida kontekst sisaldab, millised on selle kontuure määravad suurused ning mis eesmärkidel definitsiooni kasutatakse. Ehk: Kes on peibutuslind? Kellele kuulub teksti kirjeldamine ja kellele selle lugemine?
Kolonialismijärgsete kirjanike jaoks on konteksti kirjeldamine, kui seda tehakse väljastpoolt, sõltumatult kirjeldaja moraalsest kavatsusest, juba valatud kirjeldaja konteksti kultuurilisse eeldusesse. See omakorda, sõltumata kirjeldaja moraalsest kavatsusest, on vägivaldne tegu, kuna vägivalla eesmärgiks on just nimelt röövida teiselt eneseväljenduse ja temapoolse kirjelduse tunnustamise võimalus.[5]
Ometi pole see kas…või-loogika. Konteksti kirjeldamise ja konteksti enda vahel valitseb alati asümmeetria. Näiteks valitseb erinevus selle vahel, kuidas kirjeldab burkat Lääne inimene ja kuidas teeb seda afgaani naine. Afgaani jaoks võib tegu olla enesekirjelduse vabastava vormiga, samas kui Lääne inimese, näiteks ajakirjaniku või poliitiku jaoks on sellest saanud allasurumise ja soolise diskrimineerimise sümbol. Kahe lähenemise vaheline erinevus konteksti kirjeldamisel tähistab eristusjoont hegemoonilise ja allutatu kontekstide vahel. Hegemooniline kontekst pretendeerib kirjelduse täpsusele, selle „teaduslikule“ staatusele, kuna ta kontrollib ka tõerežiimi ja kaanoneid, mille ees ta on vastutav. Allutatu konteksti halvustatakse niivõrd, kuivõrd see ei tegutse hegemoonilise epistemoloogia või valitseva tõerežiimi raames.
Allutatu enesekirjeldus kas jäetakse hegemoonilistele standarditele mittevastamise tõttu täiesti kõrvale või pole see suuteline neid juhtima. Enesekirjelduse poole püüdlev allutatu on alati „rikutud“ elementide poolt, mis on imporditud välistest kontekstidest, mis kujundavad kirjeldust kas väljastpoolt või hegemooniliselt poolelt. Põhjus selleks on järgmine: kontekst, mis väidab, et tal on õigus end kirjeldada, teeb seda valitseva konteksti poolt kontrollitud alale sisse tungimise kaudu. Selleks peab ta kasutama imporditud mõisteid ja kategooriaid. Seda protsessi nimetatakse kolonialismijärgses teoorias hübriidsuseks (hybridity).
Kolonialismijärgsetes uuringutes tähistab hübriidsus võimet tungida teistele kontekstuaalsetele ja kontseptuaalsetele territooriumitele ning kasutada omaenda eesmärkide huvides hegemoonilisele kontekstile tuttavaid mõisteid. See protsess on käigus nt siis, kui Franz Fanon kasutab Freudi, Paulo Freire kasutab oma pedagoogikas Hegelit, Gayatri Chakravorty Spivak kasutab Jacques Derridad, Edward Said Michael Foucault’d või ükskõik kes neist Karl Marxi. Nad kasutavad kriitiliselt progressiivseid elemente, mis on pärit kontekstist, mis on neid alati väljastpoolt defineerinud ning sundinud neile peale identiteeti, mis ei ole päris. Kolonialismijärgne reaktsioon sellele on kirjeldada allutatut pahupidi, kuid teha alati ka kohatuid sissetunge hegemoonilisse konteksti. Seda nimetatakse vastupanuks või vastu-vägivallaks.
(Jätkub järgmises K&T lehenumbris)
Originaalpealkiri: Exploring Effective Context – Luther’s Contextual Hermeneutics. Ilmunud kogumikus “”You have the Words of Eternal Life.” Transformative Readings of the Gospel of John from a Lutheran Perspective”. Koost. Kenneth Mtata Luterliku Maailmaliidu nimel, 2012. Tõlkinud Anne Burghardt.
______
[1] Võltsitud edikt, mille Constantinus Suur väidetavalt andis paavst Silvester I-le. Vastavalt ediktile omandasid paavst Silvester I ja tema järeltulijad paavstiametis kingiks vaimuliku ja poliitilise ülemvõimu Rooma impeeriumi lääneosas. (Tlk märkus)
[2] Ireneus, Against Heresy, tlk. Dominic J. Unger (1992), New York: Paulist Press.
[3] Ernst Käsemann (1951) Ketzer und Zeuge: Zum johanneischen Verfasserproblem. – Zeitschrift für Theologie und Kirche 48, 292-311.
[4] Vt nt diskussiooni sati rituaali üle ning kuidas seda kujutati koloniaalses Indias: Gayatri C. Spivak (1988) Can the Subaltern Speak? – Cary Nelson, L. Grossberg (toim.) Marxism and the Interpretation of Culture, Chicago: Illinois University Press, 271-313.
[5] Kaini ja Aabeli loos, mis on esimene inimliku vägivallateo kirjeldus Piibli jutustuses, on seda hästi kirjeldatud. Aabeli ohvrit tunnistati ning Kaini oma mitte, see tõi endaga kaasa vägivalla.
Vítor Westhelle (1952 – 2018) oli Brasiilia luterlik kirikuõpetaja, süstemaatilise teoloogia professor Chicago Luterlikus Teoloogiakoolis ja külalisprofessor mitmete ülikoolide juures üle maailma.
