Vastukaja 2018. a Tallinnas Vabaduse väljakul peetud kõnele
Paavst Franciscus on pöördunud Eestimaa rahva poole kutsega edasi liikuda suurema elutäiuse poole. Kui selle kutse vastu võtame, saame – õigemini oleme koos kutsega juba saanud – selleks õnnistuse ja võimaluse.
Peatugem paavst Franciscuse Vabaduse väljakul peetud kõne kolmel olulisel punktil.
- soov: saage tõeliselt vabaks rahvaks
Paavst märkis kõnes, et Eesti on saanud poliitiliselt, s.t riigina vabaks ja soovitas mitte muutuda ülbeks tarbijarahvaks, vaid saada tõeliselt vabaks. Seda võib mõista kui soovitust mitte jääda instinktide ja ego-mina orjusesse, vaid saada vabaks ka seesmiselt. See tähendab mitte jääda lihalikuks, instinktidest orjastatud inimeseks, vaid saada tõeliselt vabaks – vaimseks inimeseks (Tasmuth, Randar „Inimese varjatud mina: unustatud seesmise inimese aspekt Paulusel“ – Usuteaduslik Ajakiri, 2014/1). Paavst võrdles Eesti rahvast Iisraeliga. Juudid pidid kõrberännakus kasvama paganarahvast, lihalikest Egiptuse lihapotte taga igatsevatest laiali pillatud hõimudest ühtseks jumalarahvaks – Iisraeliks. (Kummalisel kombel on võrdlus Iisraeliga juba kõlanud 1908. a Juhan Liivi luules „Sa oled kui muistne Iisrael“.) Juudid vabanesid raskest teoorjusest, kuid jäid hingelis-ihuliste ihade kütke. Järgnes okupatsioon, küüditamine. Seejärel kodumaale naasmine, templiteenistuse taastamine, pühakirjatekstide taas kasutuselevõtt. Mõnesaja aasta möödudes taas okupatsioon, templi rüvetamine, kosmopoliitsesse kultuurikatlasse sulandumine-sulatamine kahe järjestikuse etapina. Esmalt hellenistliku ja hiljem Kreeka-Rooma kultuuri ühises katlas, millesse oli segatud impulsse Egiptuse, Mesopotaamia, Süüria, Pärsia, Armeenia, Gruusia, kelti jm kultuuridest. Rooma globaliseerunud riigi veel rahulikul, nn Augustuse kuldajastul sündis juutlusest kristlus. Jeesuse Kristuse, ühtaegu kolmainu Jumala ja täieliku inimese õpetuses e evangeeliumis elustus juutide Pühakirja põhisõnum. Samas sai Jeesus Kristus, theoantropos – Taeva ja maa, nähtava ja nähtava Looja ainusündinud Poeg – elu teeks, maailma valguseks. Teisisõnu sai ta kõigeväelise Looja ja esmaseks ikooniks, mis ühendab reaalsuse e tõega (ἀλήθεια); ta sai kolmainu Jumalaga ühendavaks ja instinktipõhisest sundusest vabastavaks märksümboliks. Evangeeliumist loeme: „Mina olen tee ja tõde ja elu.“ (Jh 14:6) Tõde teeb vabaks. Ristiusu järgi Jeesus Kristus – tee, tõde e reaalsus ja elu – on tulnud, et avada silmad (Ap 26–18). Seega oleme kutsutud ümberhäälestuma tavareaalsuselt ehk illusoorselt reaalsuselt tõelisele, pühale reaalsusele; eemalduma tõkestavast ja valest, puhastuma seesmiselt ja avanema pühale reaalsusele.
Avanemine algab oma mullist, oma kütkestavast mugavustsoonist väljumisega ja osavõtliku suhtumisega kõikidesse olenditesse, esmajoones inimestesse. Osaduse taotlemine kolmainu Jumalaga algab osaduse taotlemisest ligimese ja loodusega.
Eestimaa tee osadusse ja vabaks rahvaks saamine algab hoolimisest, ligimese ja loodu(se) märkamisest. Paavst Franciscus kutsub kristlasi väljuma mugavustsoonist.
- soov: saage pühaks rahvaks
Saage Jumala rahvaks tähendab tegelikult, et saage pühaks rahvaks. Saamaks tõeliselt vabaks, vabanemaks hingelis-ihuliste soovide orjusest, ning kasvamaks altruistlikule koostööle häälestunud kogukonnaks vajame me väestamist – impulssi väljastpoolt. Ristiusu kontekstis võib öelda, et vajame osadust vaimuväega: osadust inimese ja inimkonna omailma-välise Püha Jumala (püha e ’sacer’, ld k eraldatud) Vaimuga. Niisiis võib paavsti sõnumit tõlgendada kui üleskutset taotleda osadust Pühaga ehk pühitsust. Kasvamine jumalarahvaks saab toimuda vaid osaduse kaudu, läbi Kolmainu Jumala.
Paavsti esimest ja teist kutset – saage vabaks rahvaks ja saage pühaks rahvaks – võib tõlgendada kui ühte üleskutset: taotlege pühitsust, osadust kolmainu Jumalaga.
Ristiusu teoloogid Eestimaal, kaasa arvatud protestantlike kirikute teoloogid, on pühitsuse teemat sügavalt lahti mõtestanud (nt Oswald Tärk on seda teinud lähtudes Ap 26:18). Ristirahvas on kutsutud pöörduma Jeesuse Kristuse, kolmainu Jumala poole, kes on tee, tõde e reaalsus ja elu. Võimalus nii tõeliseks vabaduseks kui pühitsuseks avaneb meelemuutuse ehk meeleparandusega, kui silmad illusoorselt, mittetõeselt ehk valelt pöörata tõe e reaalsuse poole.
Eestimaa vabaks ja pühaks rahvaks saamine algab puhastumisest, meeleparandusest, mis avab silmad märkama Reaalsust ja hoolima Tõest.
- soov: saage preesterlikuks rahvaks, jumalarahvaks
Mida võiks Pühakirja võtmes tähendada mõiste „jumalarahvas“? Lähtuvalt Püha Pauluse tekstist on põhjust kõnelda kogudusest kui ühest elavast olendist. Uues Testamendis võiks see tähendada ka kogukondade ühendust, mis toimib otsekui üks inimene ja üks tervik, kus iga liige, iga rakuke täidab oma funktsiooni altruistlikus osaduses Kristuse ihu osana ja kooskõlas suure kosmilise tervikuga – Missio Dei poolt suunatud kosmos-olam’iga. Avatuna, olles osaduses kosmosevälisega, mitte selle ilma püha väega, ning olles läbipaistev ehk isetu ja seeläbi ka Valguse kandja.
Lakkamatutes vastuoludes ja võitluses – kosmilises eluhoovuses – on inimene kutsutud olema avatud, osaduses Loojaga, kogu loodu(se)ga, ligimesega, isegi erineva kultuuritaustaga inimesega, st võõraga. Inimene on kutsutud vabadusse, et vahendada kolmainu Jumala mitteloodud Valgust ja väge. Ainult osaduses on võimalik saada tõeliselt vabaks ja vastavalt ülempreesterlikule palvele (Jh 17:21–24) hõlmata kirgastumisprotsessi kogu inimkond, ja seejärel ka muu loodu. Inimene ja inimkond – mikrokosmos – saab jumalarahvana, uue Aadamana, kaasata Jumala kirkusse kogu makrokosmose (Rm 8).
Avanenud on võimalus mõttevahetuseks ja koostööks võrdsetel alustel nii erinevate uskkondade kui ka teaduslikule ja religioossele maailmavaatele toetuvate kogukondade vahel.
Üllatavalt, erinevalt varasemast, uusaegsest, ei ole 21. sajandi teadusfilosoofiline maailmapilt vastuolus religioossega. Nüüdisfilosoofilise arusaama kohaselt pole kellelgi tõe monopoli, kuid on ühine metatasand – inimese ja inimkonna omailma-väline tõde e reaalsus ja seda omakorda hõlmav kõiksuslik või ainuline tõde e reaalsus. Iseenesest on võimalik sõnastada osadust Jeesuse Kristusega ühtaegu osadusena nii tõega kui reaalsusega (ἀλήθεια) ja seeläbi ka kõiksusliku reaalsusega (vt kommentaar Jh 17:2–3, Living Stream Ministry, Anaheim, California, 1985, 1991).
Vastukaja 2018. a Kadriorus Roosiaias peetud kõnele
Roosiaias peetud kõnest peatugem siinkohal kahel mõttel:
- Eestimaa on mäluga maa
Eestimaal on talletatud rikkalik kogum suulisest, kirjakultuurieelsest sõnalisest loomingust; kirjakultuuriga hõlmatud mälu ulatub keskaega. Tänapäeva kiiresse uuenemisse kaasatud Eestimaa on asunud 20. sajandi mälestusi talletama kaasaegselt. Eesti Mälu Instituut (rajatud 2008) on asunud talletama ja uurima 20. sajandi mälestusi laiapõhjaliselt, koondades audiovisuaalseid ja tekstilisi materjale. Eesti okupatsioonieelsest ajast, Saksa okupatsioonist, Nõukogude okupatsioonist ja taasiseseisvumise ajast pärineva süstematiseeritud ja digitaliseeritud materjali abil muutub Eesti mälu kõigile kättesaadavaks, osaks globaalsest mälust.
Eestimaa elujõud ja võimekus sõltub sellest, kuivõrd siinne kogukond suudab hoida, mõtestada ja integreerida mällu talletunud teavet. Nii muistset looduse tundmist, toponüümilist pärimust, kirjakultuuri ja ristiusu pärimust, ka digivahenditega talletatavat nüüdisaegset lugu.
Keskajast pärinev nimi Maarjamaa viitab Maarjale, Jeesuse Kristuse emale, kes oli peaaegu sõnatu, vaikne, aga alati kohal, valmis toetama. Põhjamaisel Eestimaal, kus peret on juhitud mitte üksnes mehe jõuga, vaid ka naiseliku tasase nõuga, on naisel olnud oluline osa. Nimi Maarjamaa võiks sümboliseerida maad, kus Jumalat märgatakse nii loodus(es) kui kirjasõnas; püüeldakse osaduse poole Temaga, et jagada tingimusteta armastust kõikidele olenditele. Maarjamaa võiks Maarja kombel, osaduses tõe e reaalsusega, jagada üleskutset „Hoidkem elu ja olendeid“ ehk veelgi lühemalt „Hoidkem loodu(s)t“. Viimane lausung haakub ka paavsti karjasekirjaga „Laudato Si“ (2015, eesti keeles kirjastus Gallus 2018).
See kutse – „Hoidkem loodu(s)t“ – võiks liita ida ja lääne ehk ladina ja Bütsantsi kirikust võrsunud kogukonnad ja hilisemad protestantlikud kirikukonfessioonid. Samuti võiks see kõnetada Maarjamaa põlisrahvast, kes maarahvana on elanud lähedases suhtes loodusega, oskamata oma teadmisi lõpuni sõnastada ja seetõttu kaotanud uusajal võime sirutuda kosmosevälise kõiksusliku Reaalsuseni.
Selle maa rahvas on pikka aega kutsunud end maarahvaks ja olnud seotud loodusega enam kui paljud varem linnastunud kogukonnad lõunamaades. Viimased olid haaratud euroopaliku kõrgkultuuri haardesse. Eks näita seda Valdur Mikita loodustunnetust ülistavate raamatute menugi, näiteks „Lindvistika“ (2015) või „Kukeseene kuulamise kunst“ (2017).
- Eestimaa on viljakuse maa
Viljastavalt on mõjunud kahetine pinge. Esmalt piiritsoonis viibimine. Oleme kahe võimsa kultuuri – Bütsantsi ja ladina – piiritsooniks. See on aluse pannud konfessionaalsele mitmekesisusele, teinud avatuks erisusi ületavatele mõttevahetustele.
Eestimaalt Raikülast on tõusnud Herman von Keyserling, Evald Saag, Uku Masing ja tema arvukad järgijad ning õpilased: Linnart Mäll, Arthur Võõbus, Haljand Udam jt. Kõik nad on oikumeeniaks ja interreligioosseks mõttevahetuseks pinda ette valmistanud.
Teisalt on Eestimaa pinnast viljastanud märtrite veri ja ühine kannatus murendanud seinad kirikute vahel. Oikumeenilist avatust on ilmutanud märterpiiskop Püha Platon, pastorid Harri Haamer ja Arpad Arder ning mitmed teised kirikujuhid, rääkimata kirikurahvast.
Semiootilist, ajastuteülest lõimumist võimaldavat lähenemist on arendanud suured mõtlejad nagu Jakob von Ükskyll ja Juri Lotman.
Tänu eeltoodule on tekkinud oikumeenilises mõttes eriliselt soodne olukord. Nüüd teeb maarahva loodusliku hingestatud eluterviku mõistetavamaks ka 20. sajandi kvantfüüsikute vahendatud maailmapilt. Eestimaa ristirahva suured mõtlejad on olnud avatud dialoogiks teadusega ja 21. sajandil peitub selles suur potentsiaal.
Ristirahvas võib jagada Pühakirja loodust kummardavatele panteistidele, kuna 21. sajandi astrofüüsikalistel avastustel põhinev teadusfilosoofia selgitab, et kosmost suunab nähtava-uuritava universumi väline vägi – kõiksuslik püha reaalsus. Ka kosmiline nähtav-uuritav reaalsus on segunematult läbi põimunud püha reaalsuse e tõega (perihoreesis). Kosmosesisene osadussuhe – semioos – on evolutsioon suurema vabaduse, elusamuse poole (Kalevi Kull). Nii võib öelda, et osadus kui suhe ja suhestumine on eksistentsiaalne küsimus. Kosmosesisene semioos on väestatud kosmosevälisest kõiksuslikust reaalsusest. Suhe loodu ja Looja väe vahel toimub Jumal-inimese Jeesuse Kristuse ehk püha reaalsuse läbi. Inkarneerunud Kristuses põimus segunematult inimlik ja jumalik (περιχώρησις, ingl perichoresis).
Teadmine, et kogu universumi, nähtava ja nähtamatu maailma Looja on üks-ainus ning äraseletamatu, püha ja kõigeväeline, loob ühise metatasandi, muudab panteistliku maailmapildi panenteistlikuks.
21. sajandi nn tõejärgses kultuuris tõde otsides on seeläbi avanenud võimalus kaasata mõttevahetusse nii usukaugeid, mittereligioosseid kui ka kristlikust Pühakirjast erinevatele religioossetele tekstidele toetuvaid inimesi.
Kokkuvõtlikult võib öelda, et Maarjamaa saab olla eriliselt viljakas lõimijana ja oikumeenilise ning ökoloogilise elutunnetuse arendajana. Ainuõige on lõimumine, mis hoiab ja säilitab erinevusi. Selline lähenemine pole üksnes piibellik, vaid on ka nüüdisteadusega kooskõlas (vrd Niels Bohri komplementaarsusprintsiip).
Vastukaja 2018. a Kaarli kirikus peetud kõnele: ühe noore katoliiklase tõlgendus
Keskendugem kolmele mõtteavaldusele.
1. Paavst väljendas Kaarli kirikus noortega kohtudes rõõmu nende oikumeenilise kokkutuleku üle. Ta nägi sellistes kohtumistes Jeesuse unistuse täitumist viimselt õhtusöömaajalt: „et kõik oleksid üks… et maailm usuks” (Jh 17:21).
Ametlikule kõnele lisas püha isa: „Ja sellel rajal, sellel teekonnal ei ole me üheskoos üksnes teiste uskujatega, vaid koos kõigi inimestega. Kõigil on meile midagi öelda. Meil on kõigile midagi öelda.“
Kuidas seda „üksolemist“ mõistate?
Heido Trofimov (H. T.): See on ikkagi piiblitsitaat, millest eelmine lause on „Aga ma ei palu üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna läbi hakkavad minusse uskuma“. Samuti ütles Franciscus enne seda lauset: „Samuti on imeline tulla kokku Jeesusesse Kristusesse uskujatena.“ Seega mulle tundub kaheldamatu, et Franciscus rääkis kristlaste üksolemisest.
Ma mõistan asja nii, et kuigi kõik ristitud inimesed on reaalses osaduses, on see osadus ebatäiuslik kõigi puhul, kes ei kuulu katoliku kirikusse. Ja see ei ole midagi, millega katoliiklased peaksid, saaksid või tohiksid olla rahul. Me peaksime püüdlema täiusliku üksolemise poole, mis tähendab, et me peaksime soovima ja palvetama kõigi pöördumise eest katoliku kirikusse ning sellele võimaluse korral ka ise kaasa aitama – muidugi moel, mis ei oleks kellegi sundimine või jõuga pööramine.
Kuidas seostate lause esimest ja teist poolt – „üksolemine“ ja „et maailm usuks“?
H.T.: Ilmselt nii, et see kristlaste ühtsus on märk kristluse jumalikust lättest, mis aitab ka mittekristlastel tunda kristluses ära tõde. „Kõigil on meile midagi öelda.“
Kui tihedalt lävid teistega, kes pole katoliiklased või isegi kristlased? Kas oled tajunud tõrjutust, kui avatud need inimese on, kui avatud oled ise olnud?
H.T.: Ikka lävin, kuigi usk tuleb meie suhtluses teemaks pigem harva. Mulle tundub, et tavaliselt on reaktsiooniks nõrgemat või tugevamat sorti uudishimu. Kuigi mõnikord on suhtumine pigem reserveeritud, tunduvad inimesed siiski olevat päris avatud. Otsest tõrjutust isegi ei mäleta, kuigi mõnikord aiman, et mitte kõik ei pea usust kuigi palju.
2. Paavst Franciscus osutas J. Köleri maalile ja seda raamistavale tekstile: „Selle kiriku võimsal apsiidimaalil näeme üht lauset Püha Matteuse evangeeliumist: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise” (Mt 11:28). Teie, noored kristlased, võite samastuda mõningate selles evangeeliumi osas väljendatud mõtetega.“
Paavst tõdeb maise kiriku ebatäiuslikkust, mis võib noori otsijaid peletada. Eluraskustes, olles tunnistajaks vanemate probleemidele, võib tunduda, et armastus on surnud. Ta aga ütleb südamlikult, et „kui teie kurvastate, siis kurvastame ka meie koos teiega, me püsime koos teiega ja toetame teid, me oleme osalised teie rõõmus ja aitame teil käia Issanda järel“ (vt 2Kr 4:7). „Tahame olla läbipaistev, külalislahke, aus, inimestele avatud, suhtlev, ligipääsetav, rõõmus ja interaktiivne kogukond,“ lisas püha isa.
Kas tunnete, et kirik või kirikud on liiga suletud või hoopis liiga avatud? Kuhu poole peaks kirik liikuma (avatus-kinnisus)?
H.T.: Ma ei oska nii öelda, see vajaks analüüsi ja nende mõistete täpset sisustamist. Mis mind häirib, on see, kui kirik hakkab iseenda ja enda kuvandi pärast muretsema ja uurib maailma käest, milline ta peaks olema (nt nagu noorte sinodil näis kirik noorte käest küsivat, milline ta peaks olema. Võib-olla see on lihtsustus, aga kohati jäi kahtlemata selline mulje). See on hale ja peletab kirikust pigem eemale.
Kas armastus on surnud? Või oleme meie surnud armastusele, lõiganud läbi osaduse temaga? Kas olete seda kogenud ühiskonnas, perekondades, muudes inimkollektiivides. Mis on ajendanud meid neid sidemeid läbi lõikama?
H.T.: Jumal on armastus, ja Jumal ei ole surnud. Ja niimoodi üldistada ka ei saa, et „meie“ oleme surnud armastusele, see käib ikka individuaalselt. Ma arvan, et maailmas on ikka palju armastust inimeste seas ka. Aga tundub, nagu oleks armastuse mõistest kadunud suursugususe aspekt, hajumas on arusaamine, et mingis mõttes on Jumala armastus meie vastu „talumatu kompliment“, ja tegelikult tundub, nagu me sooviksime, et Jumal armastaks meid vähem. Ilmselt see väljendub kuidagi kainimestevahelises armastuses, aga ma ei tea, kuidas täpselt. Võib-olla on armastus tihti asendunud sentimentaalsusega.
3. Paavst kutsub noori kaasama osadusse ligimesi. Francisus kutsub noori väljuma mugavustsoonist ja minema äärealadele, jätkama elu mõtte otsinguid. „Ent me ei lähe kunagi üksinda: Jumal tuleb meiega koos. Ta ei karda äärealasid, ta ise sai üheks neist. Jeesus on läinud enne meid venna või õe juurde, kes kannatab ja on kõrvale lükatud. Jeesus on juba seal,” (vrd Fl 2:6–8; Jh 1:4) julgustas Franciscus. „Ta ootab meilt, et tooksime Tema kõigi nende noorte inimesteni, kes on kaotanud elamise mõtte.“ Võiks öelda, et paavst avas tänapäevaselt Ef 2:13–18 ja Lk 2:25–28 salmides esitatud õpetussõnad igavese elu ehk Jumalaga osaduse – üksolemise – saavutamiseks. Kutsudes ka noori Kristust jäljendama, järgima – kasvama pühaks preesterkonnaks.
Millistel äärealadel olete käinud ja kas sealt leitu on vastanud paavsti sõnadele? Mis on seal juhtunud, mida olete kogenud?
H.T.: Ma ei saa öelda, et ma oleksin eriti kuskil äärealadel käinud.
Kuidas vastata paavst Franciscuse pöördumisele?
Kuidas võiks Eestimaa elanikkond hingelis-kehalist toimimist ülendada vaimseks ning altruistlikuks ja saada Maarjamaaks, Pühale avatuks ja läbipaistvaks ning seeläbi valgustatuks ja täielikult vabaks.
Eestimaa kuulub Euroopa rahvaste ühendusse, kes seoses tehnika arenguga on vabaks saanud raske füüsilise töö painest ja näljahädast. Kuid jäänud hingelis-ihulise psühhosomaatilise olendina ihadest ja soovidest kütkestatud inimeseks/inimkogukonnaks, egotsentriliseks mina-meie keskseks ja omailmakeskseks. Ennastunustav Maarja on ristikoguduse võrdkuju. Maarjamaale võiks paavsti kutse „Saage tõeliselt vabaks“ tähendada ühtaegu kutset vastata „Laudato Si“ üleskutsele „tuua kogu inimkond kokku koguduseks, et otsida kestlikku ja terviklikku arenguteed.“
Mis võiks olla Eestimaa võimalus omapoolselt panustada?
Eestimaa omapoolseks panuseks võiks olla loodu(se)hoidjate ehk eluhoidjate koondamine. Jumalaema Maarja kui ikoon sümboliseerib ema. Loodusrahvastel sümboliseeris ema maad ja eestlased-pärismaalaased kandsid nime maarahvas. Ristiusu kontekstis võib maarahvast nimetada Püha Maarja maa (terra sancta Mariana) rahvaks.
Eestimaa on kutsutud arenema koostöövõimeliste etnoste ja eluhoidjate maaks, kelle missioon on lõimijana osaleda uue Aadama – Kristuse – ihu erinevate liikmete ühendamisel. Paganatemaaks kutsutud Eestimaal on eeldusi kasvada Maarjamaaks (Oulu leht kirjutas, et paavst sõidab paganatemaale).
Eestimaalased, innukalt vastates karjasekirjale „Laudato Si“, ühendades antropotseeni tabanud globaalses kriisis loodu(se) ja elu hoidjaid, võiks leida preesterliku teenimisvõimaluse lõimija rollis. Eestimaa võib lõimija rolli kandes kasvada eripäraseks Missio Dei kandjamaaks – Maarjamaaks. Oleme saanud õnnistuse, mille täitumiseks meil on lootust üheskoos.
Kuidas alustada?
Lähtudes „Laudato Si’st“ kui tüvitekstist ja toetudes katoliku kiriku avatusele filosoofilise mõtteviisiga dialoogile, mis on lubanud luua mitmetasandilise sünteesi usu ja mõistuse vahel (Laudato si 63), võib Eestimaa edukalt arendada lõimija rolli. Kaasates 21. sajandi teadusfilosoofilise maailmapildi ja seeläbi avanenud ühise metatasandi, saab ühendada uusaegse ja uusajaeelse teadmise ja lõimida koostööks sekulaar- ja sakraalsfääri kuuluvad eluhoidjad, kes otsivad päästeteed planeet Maad tabanud ökoloogilises kriisis.
Kahtlemata valgustab teekonda vastastikusele arusaamisele ja lugupidamisele nüüdisteaduslik maailmapilt. 21. sajandil toimunud paradigmamuutuse tõttu võib vaadelda religioosset, sisekaemuses avanevat ilmutuslikku ja nähtava looduse vaatlustel ammutatud teaduslikku teadmist kui ühe mündi kahte külge. Neid on võimalik ja vajalik ühitada koostööle!
Maarjamaa rahvas on kutsutud taotlema pühadust. Püha (’sacer’ ld k eraldatud) taotlemine võiks tähendada nii materiaalsest kui hingelisest saastast ja prügist puhastumist ja seeläbi osadusele avatud olemist. „Teeme ära“ algatus, mis 15. septembril 2018 maailmakoristuspäeval üleilmse haarde saavutas, on juba 10 aastat tagasi alustanud materiaalse prügi koristamisega. Eestimaal on juba alustatud ka seesmise puhastumise taotlemisega, ühendades nii sakraal- kui sekulaarsfääri kuuluvaid talgutöid. Maailmakoristuspäevaks (World Cleanup Day) 15. septembril 2018 edastas Eesti Kirikute Nõukogu üleskutse lõimida materiaalse prügi ja saasta koristamise töö palve ja mõtlusega. Ühtaegu taotleda planeet Maa puhastumist nii nähtavast-välisest kui nähtamatust-seespidisest ehk hingelisest saastast. Nii ühendasid ökoloogilist eesmärki teenivad talgud inimesi erinevatest uskkondadest ja ka sekulaarsfäärist, lõimides ühistöös – liturgial peale liturgiat (kreeka k liturgia tähendab ühistööd) – kõiki eluhoidjaid (vt EKN-i üleskutset maailmakoristuspäeva Cleanup Day eel).
Küsime, kas Eestimaa saaks vastata paavst Franciscuse Eestimaal peetud kõnedele ja ta karjasekirja „Laudato Si“ üleskutsele, rakendades talgutööde kogemust altruistlikku koostööd edendavaks toimimiseks, arendades talguturismi kui palverändu uuenemist genereerivaks ja erisusi lõimivaks. Palveränduritena koguneda talgutele eesmärgiga, et seesmiselt puhastuda palve ja meditatsiooni kaudu, töötada üheskoos inimväärse elu jätkumise nimel planeedil Maa. Koondada ühte erinevaid eluhoidjaid nii sakraal- kui sekulaarsfäärist. Jagada püha märterpiiskopi Platoni surmaeelset sõnumit, mille väljaütlemisest on 100 aastat: „Kõikvõimalikke erinevaid nimesid kandvate uskude vahel on vaid inimeste ehitatud seinad. Kõrgel üle nende seinte on Jumal oma aujärjel – ja tema on meie kõigi taevane Isa.“
Globaalse kriisi tõsidust adudes, ühendades loodu(s)hoiutöö palve ja mõtlusega, koondugem ühte, otsigem lahendust üheskoos (kr ‘En’: üksainum, üks kõiksus; ’dynamis’: puhas potentsiaalsus).
Artikli kaastoimetaja on Lennart Käämer.
Tiina Veisserik (1942) on kunstiloolane ja ikoonimaalija, EAÕK liige.
