Artiklid

Mida ütleb ristiteoloogia, kui ta ütleb, mis asi on?

2017. a tähistati 500 aasta möödumist Martin Lutheri 95 teesi ülesriputamisest. 2018 möödub 500 aastat teesireast, mille Luther kirjutas augustiinlaste-eremiitide ülevaatajana nõupidamise jaoks, mis pidi aset leidma 25. aprillil 1518 Heidelbergis. Heidelbergi teeside programmiline ristiteoloogia ja hiilguseteoloogia vastandus on eelnevate aastate Psalmide raamatu ja apostel Pauluse uurimise esijalgne kulminatsioon, loetuna Augustinuse ja renessansihumanismi retoorika rehabiliteerimise vaatevinklist. Ristiteoloogia mõttelistele ja keelelistele figuuridele asetatakse siin vastu mõtlemine, mis ehitub Kreeka filosoofiale. Kui Lutheri mitmete varasemate väitluste oponentideks olid olnud skolastilise teoloogia esindajad, oli Heidelbergi väitlus akadeemiline kodu- ja sõpruskohtumine vendade vahel. 40 teesist viimased 11 tegelevad filosoofiaga: see, kes tahab ohutult filosofeerida koos Aristotelesega, peab esmalt olema tehtud narriks Kristuses (tees 29). Kristuses/narruses on mõtlemine kasutoov, justnagu seksuaalsus on abielus OK (tees 30). Siiski on esimesed 28 teesi need, mis on olnud teksti erakordse mõjuloo põhjuseks ja seda just ka filosoofias. Luther võtab siin kasutusele mõiste destructio, mis koos tema pauliinlike mõistete saksandamisega väljendites nagu Aufhebung, Entfremdung ja Entäußerung on saanud filosoofilisteks võtmemõisteteks.

 

Lutheri aktuaalsus

Luther jutustab, et üks noor doktor sõnas koosviibimisel: „Kui lihtsad inimesed seda kuuleksid, viskaksid nad meid kindlasti kividega surnuks.“ See mure on jätkuvalt aktuaalne. Oma raamatus „Martin Luthers Theologie“ [„Martin Lutheri teoloogia“] (2003) väidab Oswald Bayer, et Lutheri reformatoorsest teoloogiast võib rääkida alles alates aastast 1520. Nõnda võib Lutheri drastilist ristiteoloogiat lahti monteerida kui humilitas-vagaduse reministsentsi. Täielikult selginenud ja normatiivse reformatoorse õpetuse leiab alles „Kiriku Paabeli vangipõlvest“: Jumala sõna mõistetuna kui tõotus, promissio. Tõotus on kõnetus ja kõneakt, mis teeb võimalikuks hoida kinni ja korrata asja keelelises kujus, mis ei lahustu paradoksaalsesse, iroonilisse või dialektilisse diskursusesse. Bayer tahab rehabiliteerida Lutheri loomisteoloogilist mõistmisraami risti ja õigeksmõistuõpetuse jaoks. Sellega nõrgendatakse Lutheri loomiskriitikat: Jumala nähtavat ja väljapoole pööratud olemust võib tõeline teoloog mõista vaid läbi kannatuse ja risti (tees 20).

 

Roos ristil

Nähtamatu Jumala tunnetamist nähtava loomistöö kaudu (Rm 1:20) tõlgendab Luther lähtuvalt 2Ms 33:23. Jumal ilmutab oma au (gloria) Moosesele selja tagant: „[M]u palet ei tohi keegi näha!“ Sellega võtab Luther ette passiooniloogilise tõlgenduse, mis näeb risti ja kannatust teena: ristil ilmutatakse hiilgust Jumala enda jaoks ja Jumalalt endalt. Tõelise Jumalana elab Jeesus Jumala nägemise üle, tõelise inimesena sureb ta elu tarvis, mida ülestõusmine tähendab. Siin kukuvad keel ja loogika kokku. Rist on isegi retoorilise figuurina ristil varjatud: nii nagu roos on roos on roos, on ka rist rist, mis on rist … roosi haaramine ristil on see, mis asi on, mõiste „asi“ Hegeli järgi. Koos renessansihumanismiga võitleb Luther skolastilise loogika ja retoorika vastu, mis isoleerib mõiste retoorilistest figuuridest ja nende liikumistest (metafoor, iroonia, paradoks, hüperbool jne). Vastuhakk skolastilisele aristotelismile on vastuhakk arusaamale keelest, mis neutraliseerib keele tähenduse. Viimane lähtub vormidest ja mõistetest, millega tegelikkust representeeritakse mõtte jaoks välisel viisil, kus aga mõiste ei seo end tegelikkusega, st ristiga, ja seetõttu ei saa olla „roos ristil“, mis (jumala)mõiste Hegeli ja Lutheri järgi on. Kriitika on suunatud sellele, et keel ja dialektika instrumentaliseeritakse.

 

Asi ja ütlemine

Inspireeritult Günter Baderi artiklist „Was heißt: Theologus crucis dicit id quod res est?“ [„Mida tähendab: ristiteoloog ütleb, mis asi on?“] (2017) olgu järgnevas toodud mõned osutused Heidelbergi teeside aktuaalsusele keele ja kirja tähenduse jaoks teoloogilisele mõtlemisele postmetafüüsilisel ajastul. 93. tees 1517. aasta teeside seast kõlab: „Rist, rist, ja pole mingit risti.“ Evangeelse kuulutaja suus lõpetab rist ära oma ristiks-olemise: see muutub klišeeks. Iroonia on, et see mõju ei ole pööre tähenduse vastu, vaid tähenduse ümberpööramine kohtust ja seadusest ʻristiks’ kui jumalikuks predikaadiks või nimeks. Trükitehniliselt kirjutas Luther „risti“ suurte tähtedega „CRUX“, mida ta muidu tegi ainult JEESUSE KRISTUSE ja teiste Jumala nimedega. Nõnda juhatab tees 93 aastast 1517 sisse Heidelbergi teeside teema: „Auhiilguse teoloog nimetab halba heaks ja head halvaks. Risti teoloog ütleb, kuidas asi on.“ (Tees 21, tõlge Friedenthal 2012). Vahetult kõlab, et see lause on poleemiliselt suunatud skolastilise arusaama vastu inimesest, Jumala seadusest ja headest tegudest Jumalale meelepäraste teenetena. Rist destrueerib kindlasti seda vahetut ja loomulikku arusaama heast ja kurjast, aga see teeb ühtlasi võimatuks, et kannatus ja rist on eriline teeneterikas passiivne eluvorm (vita passiva), mida praktiseeritakse kloostrielus ja vagaduses.

 

Banging in the nails – CRUX sola

Esimeses kaheksateistkümnes teesis esitab Luther jõuliselt oma hästituntud augustiinliku Pauluse-interpretatsiooni: õigeksmõistmise ainult usu läbi ja jumalakartuseta tehtud heade tegude hukkamõistmise. Järgnevas kümnes teesis pöördub ta ristiteoloogilise loogika poole. Selle prominentset asendit võib näha kirjutises „Operationes in Psalmos“ (1519–1521). Luther määratleb siin selle kaks põhilauset (Bader 2017, 170–171). Esimene lause kõlab „Crux probat omnia“ (rist on tõe ainuke kohtunik ja tunnistaja), ja teine lause „CRUX sola est nostra theologia“. Rist ei ole (vaid) seaduse ja poleemika haamer, vaid õigeksmõistu sõna ja teoloogia summa. Ristiteoloogia asetseb võimatu piiril. Nõnda ei ole tegemist risti tõlgendusega, vaid veelgi radikaalsemalt „CRUX sola’ga“, palja ristiga ilma rooside ja keelelilledeta, mis on inimlikult võimatud. Kellel on rist, sellel ei ole samas Baderi järgi teoloogiliselt tõlgendatud risti. See, kes kannatab, ei räägi; see, kes kannatab, ei tõlgenda. Rist seisab viltuses või iroonilises suhtes kõne ja mõtlemise aktiviteetidega. Luther filosofeerib filosoofia vastu, kasutades risti haamrina – „Bang, bang, bang, banging in the nails”. See kordub refräänina ühes The Tiger Lillies’i laulus, kus üks rida kõlab: „I’m crucifying Jesus, banging in the nails. And I am so happy, because old Jesus failed. I’m crucifying …“ Ristiteoloogia topeltpõhi väärtustab ümber, vabastab, lepitab ja äratab ellu Jumala deformeerunud tööd („Opera Dei, ut semper sint deformia“) (tees 4). Deformeeritus teeb järelduse tegemise loomingust disaineri kohta ohtlikuks. Iroonia peab välistama väärarusaama, et vastuolu risti ja hiilguse vahel võiks olla valiku, otsuse küsimus, mida inimene võiks ise ette võtta.

 

Dialektika ja retoorika

Kardaanvõll (Triebsatz) Lutheri teesireas on Pauluse sõna „risti narrusest“ (1Kr 1:21), mida apostel avab virtuoossete retooriliste figuuridega nagu iroonia, tautoloogia, enesereferents, paradoks, huumor, hüperbool, ellips jne. Pauliinlik diskursus, mis nõjatub sokraatilisele traditsioonile, on pingelises vahekorras teeside loogilise ja dialektilise vormiga. Tees ja antitees, lause ja vastulause kohustavad teoloogiliste probleemide traditsioonilist akadeemilist käsitlust järgima mõtte ja tõe üldiseid kriteeriumeid. Luther respekteerib ja valitseb seda mängu täiel määral. Rist ei ole akadeemiline probleem lihtsas ja otseses mõttes, vaid ultimatiivne retooriline „Pathosformel“ keeletuse piirimail. Ristiteoloogiline retoorika loob uue keele, nagu uuem Lutheri-uurimine on näidanud, näiteks Heiko A. Obermann artiklis „’IMMO’. Luthers reformatorische Entdeckungen im Spiegel der Rhetorik [’IMMO’. Lutheri reformatoorsed avastused retoorika peeglis“] (1984). Luther suudab harvaesineval kombel liigutada kuulajate affectus’t ja pöörduda samas argumentidega nende intellectus’e poole. Seda näitab Obermanni järgi Lutheri täpne ristiteoloogiline partikli „immo“ kasutus. „Immo“ potentseerib tavapärast „simul“ partiklit, mis loogiliselt vastuolulise üheaegsusena  põrkub vaid loogika võimuga, samas kui piibellik partikkel „immo“ vastustab Lutheri järgi saatana võimu. „Immo“ kutsub esile uue loodu ristil. Immo-figuuri näitena selgitab Luther, et naine, kes salvib Jeesuse jalgu, on patustaja, ent Jumala jaoks on ta õige. Patt muutub eelisjärgumõisteks, mis tõstab mõõdupuu (Jumala jaoks) moraalist ja metafüüsikast kõrgemale (Obermann 1984, 35). Rist on hoob, mis liigutab, jäädes samas inimlikule kõnele, mõtlemisele, toimimisele ja kannatusele haaramatuks. Rist tühistab need eelised ja võimed, millega filosoofia iseloomustab inimest kui mõõdupuud hea ja kurja, õnne ja õnnetuse jaoks. Need kvaliteedid, pahed ja voorused võeti skolastilises moraaliteoloogias selle aluseks, kas ja kuidas üksikisik läbib kohtumõistmise ja hingede sorteerimise puhastustulle, põrgusse ja paradiisi. Risti narrus destrueerib selle eelduse ja koos sellega patukustutusäri. Ilma jumalakartuseta on kõik voorused ja teened surmapatud. Siiski ütleb ristiteoloogia, mis asi on, aga millisel moel ristiteoloogia kõneleb on küsimus, mille Heidelbergi teesid esitavad. Ristiteoloogia kõneleb ilma midagi ütlemata, irooniliselt ja tautoloogiliselt. Ütlemine tühistab öeldu, ja ainult nõnda öeldakse, mis asi on.

 

De(kon)struktsiooni tee

Heidelbergi teesid on mõjutanud läbivalt 20. sajandi dialektilist teoloogiat – ad nauseam. Vähem tuntud on see, et Lutheri ristiteoloogia on olnud Triebsatz ka meie aja filosoofilisele metafüüsika destruktsioonile ja dekonstruktsioonile Martin Heideggerist Jacques Derridani. Raamatus „The Hidden God. Luther, Philosophy, and Political Theology“ (2015) näitab Marius Mjaaland, kuidas Heidelbergi teeside filosoofia destruktsioon risti läbi (per crucem destruuntur) oli otsustav inspiratsioon Heideggeri metafüüsika ʻdestruktsioonile’ „Sein und Zeit“ (1927) sissejuhatuses 1922. a kirjutab Heidegger: „Hermeneutika lahendab oma ülesande vaid destruktsiooni teel.“ Saksa filosoofia Kantist Hegelini suutis Heideggeri järgi vaid „väga vähesel määral tõeliselt avada Lutheri uut fundamentaalset religioosset arusaama ja selles sisalduvaid võimalusi“ (Mjaaland 2015, 11–12). Hermeneutika destrueerib metafüüsika, mis tugineb mõistele substantsist või esemest (maailm, Jumal, hing), mille olemust see objektiveerivas skeemis määrab ja selgitab. Metafüüsika eeldab, et maailm, ajalugu ja loodus kätkevad endas mõistust ja mõtet, mida Luther justnimelt eitab, kui ta kirjeldab loomistööd deformeerituna. Küsimus, mis „asi“ või „ese“ on, ja mis on teoloogia „asi“ või „ese“, tõstatub, kui loobutakse vanast ja auväärsest Jumala metafüüsilisest definitsioonist substantsi või subjektina. Sellega lükatakse tagasi mudel, millele ehitub uuem debatt teismi, deismi ja ateismi üle, mis määrab või eitab Jumalat olemise alusena või mõtlemise regulatiivse printsiibina. Luther küsib, mis on asi (Jumal), ja kes ja kuidas võib „asja“ öelda või nimetada, tehes seejuures ristiga nähtavaks „avatuse“, millest metafüüsika tahab tõusta kõrgemale ja hinnata lähtuvalt selle taga asetsevast „tõelisest“ maailmast.

Nagu nimetatud, võtab Heidegger Lutherilt üle destruktsiooni mõiste (ja ülesande), mõistetuna selle põhja(tuse) filosoofilise avamisena, mille kohal Lääne metafüüsika hõljub. Metafüüsika eeldab mõiste ja olemise, toimimise ja loomuse kattuvust. See paradigma on üle võetud antiigist, Platonilt ja Aristoteleselt, ja seda on jätkatud skolastikas ja modernses subjekti-objekti dualismis. Et olla laused või väited, peavad teesid ütlema midagi kellelegi millestki ühemõttelisel moel. Pinge kõne ja mõtte vahel Lutheri 1518. a teesides teravdub nõnda risti ja selle narruse läbi, mis „kõneletult“, sõnana ristist, muudetakse iseenda vastandiks – hiilguseks. On keeruline, kui mitte võimatu, olla „ristiteoloog“, kes ütleb, mis asi on. Keel ületab või tühistab selle tõelisuse, mida ta väljendab, kui ta püüab väljendada risti mõtet, ekstraheerides sellest vaimset (metafoorilist) lisatähendust, millele pietism peale ja Saksa müstika enne Lutherit andus. Katoliiklikus paasaliturgias viljeletakse risti nõnda vaimsete tõlgenduste ja tähenduste ammendamatu allikana (Bader 2017, 172). Lutheri arusaamas „CRUX sola’st“ toimub vastupidine liikumine. See redutseerib ja eitab risti lülina märkide ketis. Kett laguneb laiali tema nõrgemais lülis.

 

Rist varjatuna sellesama kuju all

Et Jumal on varjatud vastupidise kuju all, absconditus sub contrario, on hästituntud troop. Bader rõhutab rohkem varjatud troopi: et rist on varjatud risti kuju all, absconditus sub eodem (Bader 2017, 177), nagu sellele vihjatakse teesis 93 aastat 1517: „Rist, rist – pole mingit risti.“ Rist ei ole ainult määratud vastasmõiste „hiilgus“ kaudu, vaid seeläbi, et sellel vastasmõiste puudub. See on Lutheri juures iseloomulik figuur, mis tugevdab ja liigutab kuulajat. Figuur ei tugevda mitte edasiviiva liikumisega vähema juurest rohkema juurde, vaid sama ümberpööramisega vastupidiseks, rist risti vastu, mis on osutatud ladina immo-partikkel: „võrratult rohkem“, „pigem küll“. Lutheri ristiteoloogias osutab see partikkel pööret aktiivsuselt passiivsusele. Näitena toob Obermann Gl 4:9: „Nüüd aga, kui te olete Jumala ära tundnud – pigem küll on Jumal teid ära tundnud …“ (Obermann 1984, 17). Sõna, mis kõneleja intentsioonis aktiivselt märgistab, pööratakse ümber sõna enda ütlemiseks, ilma et sõna ise muudetaks, nt „lootus vastu lootust“ (Rm 4:18). See piibellik pöördefiguur ja selle omaksvõtt Lutheri poolt on võti ristiteoloogia juurde. Kui ristiteoloogia ütleb, mis asi on, ironiseeritakse dialektikat, ja irooniat dialektiseeritakse. Mõtte ja kõne ületamine (per crucem destruuntur) on ütlemise enda tegu, mis toob keeles esile „fluktueeriva keskme“, nagu ütleks Hegel, ja mida Hans-Georg Gadamer on avanud. Reas uutes Hegeli-tõlgendustes, inspireerituna Jacques Lacanist ja Jacques Derridast, on nimed nagu Slavoj Žižek, Catherine Malabou ja Rebecca Comay tõstnud Lutheri ristiteoloogia filosoofilise ja retoorilise pärandi uuele tasemele.

 

Kirjandus

Bader, Günter (2017) „Was heißt: Theologus crucis dicit id quod res est?“ – Kreuzestheologie – kontrovers und erhellend. Prof. Dr. Volker Weymann zur Verabschiedung in den Ruhestand. Koost. Klaus Grünwaldt, Udo Hahn, Hannover: Amt der VELKD, 167–181.

Bayer, Oswald (2003) Martin Luthers Theologie. Eine Vergegenwärtigung. Tübingen : J. C. B. Mohr.

Friedenthal, Meelis (tlk) „Heidelbergi väitlus“ (2012 [1518] – Martin Luther, Valitud tööd. Koost. Urmas Petti. Avatud Eesti Raamat. Tartu: Ilmamaa, 25–50.

Mjaaland, Marius Timmann (2015) The Hidden God. Luther, Philosophy, and Political Theology.  Indianapolis: Bloomington.

Obermann, Heiko A. (1984) “’IMMO’. Luthers reformatorische Entdeckungen im Spiegel der Rhetorik” – Lutheriana. Zum 500. Geburtstag Martin Luthers von den Mitarbeitern der Weimarer Ausgabe. Toim. Gerhard Hammer, Karl-Heinz zur Mühlen, Archiv zur Weimarer Ausgabe der Werke Martin Luthers 5, Köln, 17-38.

 

Artikkel „Hvad siger korsteologen, når hun siger, hvad sagen er? I anledning af 500-året for Luthers Heidelbergteser” on ilmunud ajakirjas TEOL-information (58/2018, lk 18-22). Taani keelest tõlkinud Johann-Christian Põder. Avaldatakse autori loal.

 

Carsten Pallesen (1956), dr theol., on Kopenhaageni ülikooli eetika ja religioonifilosoofia professor.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English