Loe artikli esimest osa siit.
4. Ameerika kodusõda
1861. aastal, mil Ameerika kodusõda hakkas oma ohvreid nõudma, võis ajalehe The Israelite juhtkirjast lugeda Isaac Mayer Wise’i arvamust sõja problemaatika kohta. Juhtkiri kandis pealkirja „Vaigistage meie poliitika“. Wise võrdles Ameerika avalikkust prohvet Jeremijaga, kes ahastas riigi langemise pärast keset kohutavat sõjavaimustust, ning mõtiskles, kas riigi moraalset ja sotsiaalset kokkuvarisemist oleks olnud võimalik ette näha ning kas selles sõjas peaks poole valima. (Wise 1861, 334)
Wise tunnistas, et poole valimine sõjas on keeruline, sest mõlemal poolel võitlevad usuvennad. Seega peaks liberaalne juut vaikima nende kannatusrohkete ja õnnetute sündmuste osas ning lootma, et tulevikus võib lepitus parandada sõjahaavad (Korn 1970, 636). Wise otsustas ise hoiduda kommentaaridest sõja kohta ning soovitas seda ka teistele. Selle nägemine, kuidas tema uus kodumaa hävitab ennast kodusõjas, tekitas talle palju hingepiinu. Emotsionaalselt oli see tema jaoks elu üks raskemaid sündmusi, sellega on võrreldav vaid sideme kaotamine oma sünnikohaga, kui ta lahkus Euroopast.
Kujunenud olukorrale võib leida mitmeid paralleele. Ühest küljest võib mõelda piibellikule kujutlusele hävitatud Jeruusalemmast. Teisalt aga on tegemist sündmustega, mis on väga sarnased sellele, mida juudi immigrandid olid juba kogenud – nad teadsid, mida tähendab kodumaa kaotamine. Nad lahkusid Euroopast, et asuda ümber liberaalsesse Ameerikasse, kuid leidsid nüüd end sõja keskelt, kus vastamisi olid kaaskodanikud.
Wise’ile oli vastumeelne igasugune radikaalsus, seda nii religioossetes küsimustes kui sisepoliitikas, ning ta pooldas järkjärgulisi muutusi, mis toimuksid valgustuse ja hariduse kaudu. Moosese seadus oli tema silmis suurepärane vahend, mille abil levitada eetilisi ideid, ning ta pidas Ameerikat ideaalseks kohaks, kus võiks arendada uut, vaba ning eetilistel ideedel põhinevat ühiskonda.
Siiski tõi kodusõda Ameerikas juutidele veelgi raskusi. Nimelt kasvas kodusõja ajal antisemitism ühiskonnas märgatavalt. Ameerikas elavate saksa juutide jaoks olid vanade eelarvamuste pursked ja lisandunud uued süüdistused šokeerivad ning need meenutasid neile antisemitismi Euroopa ühiskondades. Kujutlus juutidest kui ebalojaalsetest ja kahtlastest riigikodanikest oli hästi tuntud 19. sajandi ja hilisema aja Euroopas.
Vastuabinõuna antisemitismile toetas Wise monumentide püstitamist sõjas langenud juutidele. See meenutab Euroopa juutide reaktsiooni antisemitismile. Ka nemad mälestasid ohvreid, mida juudid tõid oma kodumaa nimel. Ameerikas koguti andmeid selle kohta, milline oli juudi sõdurite panus võitudesse ja oma kodumaa kaitsesse. Wise ja teised temaaegsed juudid uskusid, et selliste andmete kogumine ning monumentide püstitamine aitab neid võitluses juutide kodanikuõiguste eest. Esiteks pidi see näitama austust langenud sõdurite vastu, ning teiseks pidi see olema tõestuseks tulevastele põlvkondadele, et Ameerika juudid tõesti võitlesid oma Ameerika kodumaa eest.
5. Juudid militaarteenistuses 19. sajandil
Isaac Mayer Wise’i valik lahkuda Ameerikasse ja suhtuda eitavalt sõjategevusse oli loomulikult üks paljudest viisidest reageerida muutustele Euroopa ühiskonnas. Järgnevalt tutvustan lühidalt kahe eluloo näitel, kuidas juudid püüdsid assimileeruda uusaegse ühiskonnaga, liitudes rahvusriikide sõjaväega ning olles mittejuutidega võrdväärsed patrioodid.
Max Einstein sündis 1822. aastal Buchaus Saksamaal. Nagu Isaac Mayer Wise, lahkus ka Einstein Euroopast 1840ndate aastate teisel poolel, vahetult enne revolutsioonilisi aastaid. Ta oli saksa juut, kes osales vabatahtlikuna Ameerika kodusõjas. Temast sai 1852. aastal Washingtonis kaardiväe leitnant, 1853. aastal organiseeris ta Philadelphias suurtükiväe üksuse ning hiljem määrati ta kuberner Pollacki adjutandiks. Olles Uniooni armee kolonel, võitles Einstein edukalt 1861. aastal Bull Runi lahingus – esimeses suures kodusõja lahingus. Samal aastal lahkus ta sõjaväest ning naasis Saksamaale, kui ta määrati Ameerika konsuliks Nürnbergis Baierimaal.
Tema seiklusrohke elu ja karjäär leidis kajastust Saksa juutide ajakirjanduses ning teda kadestasid paljud noored juudi mehed, kes tahtsid saada Saksa armee ohvitseriks Esimese maailmasõja eel. Ajaleht Jüdische Turnzeitung avaldas 1904. aastal palju artikleid juutidest Saksamaa ja muude maade militaarteenistustes. Max Einsteinist sai üks nende artiklite kangelasi.
Saksa juudid kiitsid Einsteini kui saksa-juudi sõdurit Ameerika armees. Jüdische Turnzeitung’is väljendati arvamust, et saksa-juudi juurtega kolonel on hea eeskuju rahvuslikult orienteeritud juutidele Ameerikas, kes on ühtlasi endise isamaa – Saksamaa – patrioodid. Samuti kirjutati, et Einsteini tegutsemises oli kahtlemata näha saksa militaarset vaimsust. Samas juhiti tähelepanu asjaolule, et kodumaal Saksamaal poleks Einstein võinud saada isegi ohvitseriks. („Ein deutscher Jude als Oberst“, 59).
Max Einstein, jäädes juudiks, suutis kohaneda modernse ühiskonnaga ning selle progressiga kaasas käia. Juudi ajakirjanduse kiidulaulude põhjal on võimalik näha, kuivõrd oluline oli toona juutide jaoks kaasmaalaste tunnustus selle suhtes, et ka juudid on ühe rahvusriigi liikmed ja võrdväärsed kodanikud.
Albert Cohnheim, samuti saksa juut, osales vabatahtlikuna 1864. aastal Saksa-Taani sõjas. Cohnheim suri lahingu käigus 29. juunil 1864. aastal. Tema heroiline surm sai näiteks sellest, et ka juudi sõdur – nii nagu iga saksa ohvitser – võib elada ja surra oma riigi nimel, et tõeline Saksa juudi sõdur peab lahingutes võitma või langema väärikalt ning et ta juhib oma kaaslasi lahingutes edasi. Ajalehes Jüdische Turnzeitung kiideti Cohnheimi kui juudi sõdurit, kes vabatahtlikult sõdis Saksamaa eest. Ka temast sai sõjakangelane. („In memoriam“, 85–86).
Kirjeldades Cohnheimi elu ja surma, räägib artikli autor kaks paralleelset lugu. Kõneldes Cohnheimi elust rahu ajal, esitab artikkel loo noorest kangelasest. Cohnheim pühendas oma nooruse spordile ja gümnastikale, et – nagu kangelane kunagi – hiljem sõdida oma isamaa Saksamaa eest. Rõhutamaks Cohnheimi nooruspõlve eepilisust, märgitakse artiklis, et Cohnheim oli gümnastikaühingu Hamburger Turnerschaft von 1816 juhatuse liige. Sellega oleks justkui tahetud tõestada Cohnheimi suursugust päritolu ja head saksa haridust – ta võeti vastu gümnastikaühingusse, millesse kuulumine oli märgiks, et inimene on tõeliselt sakslane.
Artiklis tuuakse välja, et Cohnheimil oli ette näidata saavutusi erinevatelt spordi- ja gümnastikaaladelt ning et ta oli nii füüsiliselt kui vaimselt valmis ühinema Saksa sõjaväega. („In memoriam“, 85). Viimases teadaolevas Cohnheimi kirjas oma kaassõduritele kirjutas ta, et kui ta oleks lahingutes võidukas, saaks temast ohvitser juba järgmisel hommikul. Lugu uhkest saksa juudist ja Saksamaa patrioodist, kes võitles oma isamaa au ja vabaduse eest, leidis aga äkilise lõpu.
Artikkel esitas dramaatiliselt teise loo sõjast ja surmast. Cohnheim juhtis oma kaassõdureid Alseni saarel toimuvas lahingus, kui kuul tabas teda rinda. („In memoriam“, 85). Cohnheim maeti juudi kalmistule. Gümnastikaühing Hamburger Turnerschaft von 1816 andis au langenud kangelasele ning matustel said talle osaks kõik sõjaväelised auavaldused, kuigi ta oli auastmelt vaid sõdur.
Nii nagu Einsteini juures, on ka Cohnheimi puhul näha, et kangelaslikkusena rõhutati seda, et juut on lojaalne oma isamaale ning on valmis selle eest sõdima. Nii Einstein, Cohnheim kui ka Wise on ühest küljest näited juutide assimileerumisest 19. sajandil uusaegse ühiskonnaga, kuid teisalt näitlikustavad Einstein ja Cohnheim eriti jõuliselt seda, kui väga püüdsid juudid tõestada oma suutelisust olla võrdne ühiskonna liige ning kanda ka sellega kaasnevat vastutust.
6. Kokkuvõte
Isaac Mayer Wise, Albert Cohnheim ja Max Einstein ei olnud omal ajal vastuolulised isikud, nad ei seisnud vastu sotsiaalsetele normidele. Nad olid visionäärid ning kujutasid ette uut tüüpi rahvuslust liberaalses ühiskonnas, kus puuduks sallimatus. Sellises ühiskonnas oleksid valgustatud juudid ja mitte-juudid võrdsed partnerid edendamaks harmoonilist sotsiaalset korda ning neil oleks võrdne sotsiaalne positsioon. Wise’i jaoks oli kodusõda aga katastroof, sest see ohustas rahvast ja ühiskonda, millega ta oli liitunud, ning tema usuvendade ja kaaskodanike elu.
Erinevalt paljudest Wise’i kaasaegsetest reformimeelsetest juutidest Euroopas ei pidanud Wise sõjaväeteenistust võimaluseks, mis lubaks juutidel olla võrdväärsed kodanikud. Vastupidi, teda hirmutas sõja ulatus ning selle tagajärjed Ameerika ühiskonnale. Juba Euroopas olles ei olnud sõda tema jaoks lahendus ning ta lahkus uuele lubatud maale üle ookeani, et saada osaks uuest rahvast. Einsteini ja Cohnheimi jaoks oli osalemine lahingutegevuses võimalus kasvatada ja tugevdada suhet uue rahvusriigiga, kuhu nad kuulusid nii seetõttu, et nad elasid seal, kui ka seetõttu, et nad võitlesid selle eest.
Wise püüdis rajada uut tüüpi juudi kogudusi, mis koonduksid uue vaimse ja valgustatud juhi ümber. See juht pidanuks juhendama teisi juute ja harima neid kodanikuühiskonnas osalemise osas. Wise kasutas massimeediat terve riigi ulatuses ning pöördus kõigi juudi kogukondade ja indiviidide poole, kes olid nõus teda kuulama.
Kasutatud kirjandus
„Ein deutscher Jude als Oberst“ = Oesterr, Blochs (1904). „Ein deutscher Jude als Oberst“ – Jüdische Turnzeitung, nr 3 (märts), 58–59.
„In memoriam [Hamburger Turnverein von 1816]“ (1903 [1864]) – Jüdische Turnzeitung, nr 5 (mai), 85–86.
Korn, Bertran W. (1970) Isaac Mayer Wise on the Civil War. Hebrew Union College.
Wise, Isaac Mayer (1861) „Editorial“ – The Israelite, nr 42 (19.04), 334.
Tõlkinud Karin Kallas. Avaldatud autori loal.
Elisha Salivon (1980) on Stuttgarti ülikooli doktorant, ta uurib juudi sõdurite ajalugu 19. sajandi Kesk- ja Ida-Euroopas. Ta on õppinud judaistikat ja ajalugu järgnevates õppeasutustes: Wuppertali ülikool, Open University of Israel, Paideia – European Institute for Jewish Studies in Sweden, Pardes Institute of Jewish Studies.
