1. Sissejuhatus
Käesolevas artiklis annan ülevaate reformiliikumise tekkimisest judaismis ning selle arengust uusaegse ühiskonna nähtusena. Reformistlik juutlus võttis eri kujusid Euroopa ja nüüdse Ameerika Ühendriikide juudi kogukondades, eriti aga USA Kesk-Läänes. Selle protsessi peategelasena esitlen Isaac Mayer Wise’i (1819–1900; sündinud nimega Weis), kes mitmes mõttes kehastab uut tüüpi Ameerika-juudi mõtlejat ning kogukondlikul ja rahvuslikul tasemel olulise avaliku elu tegelase musternäidet.
Isaac Mayer Wise’ist sai üks juhtivaid ja mõjukamaid inimesi Ameerika juutluses 19. sajandi teisel poolel. Tema energiline iseloom ja kirjanduslikud anded aitasid tal kehtestada end jutlustaja, viljaka kirjaniku, intellektuaali ning avaliku elu tegelasena, kes seisis nii omaaegsete poliitiliste kui sotsiaalsete vaidluste keskel. Wise’i võib tunnustada uusaja progressiivselt meelestatud religioosse juutluse sümbolisikuna (Sorkin 2009, 379).
Wise’i juures on näha Euroopa juutide emantsipeerumise mõjusid. See omakorda mõjutas tema suhtumist Ameerika kodusõjasse ning kujundas tema suhtumist äsja Ameerikasse saabunud juudi immigrantide „amerikaniseerumisse“, mida võimaldas aškenazi (Euroopa) juutide emantsipeerumisideede omaksvõtt ning valmisolek integreeruda uue kodumaaga Ameerikas.
Esmalt peaks lähemalt vaatama, mis oli 19. sajandi esimestel aastakümnetel, mil Wise sündis, juutide jaoks ühiskonna moderniseerumise juures erakordne. See protsess tõi tohutuid muutusi paljude tavainimeste, perekondade, kogukondade ja rahvaste ellu üle maailma. See sai alguse Lääne-Euroopas püüdlusena uuendada kõiki eluvaldkondi ning kätkes endas tehnoloogiate ja kommunikatsioonivahendite ning hariduse ja sotsiaalsete suhete moderniseerimist.
Modernne ajastu sündis nii tänu filosoofide – näiteks saksa mõtleja Immanuel Kanti, prantslase Jean Jacque Rousseau’ ning saksa juudi Moses Mendelssohni – kirjutistele kui ka tänu tuhandetele lihtsatele inimestele, kes unistasid paremast elust endale ja oma perekonnale. Inimesed püüdsid leida oma kohta kiiresti muutuvas maailmas ning moderniseerumine survestas kõiki Euroopa ühiskonnaklasse. Juudi rahvas, kes elas kõikjal üle Euroopa, on hea näide selliste muutuste uurimiseks.
Euroopa juudi kogukonnad asusid mitmesugustes kultuurilistes ja poliitilistes keskkondades ning järgisid nii vaimse kui intellektuaalse jõuga oma ühiskonna kaasaegseid suundasid. Juudi kogukonnad vastasid modernsuse katsumustele erimoodi. 18. sajandi Saksamaa ja Ida-Euroopa juudi valgustajad (maskilim) levitasid modernseid teaduslikke ideid ja uusi hariduspõhimõtteid.
Niisiis ei olnud ka Ameerika variant reformiliikumisest üksnes katse ergutada ja innustada judaismi, et leida uusi vaimseid väljendusviise jumaliku väe ühendusest juudi, tema lähedase perekonnaringi ja juudi kogudusega. Pigem oli tegemist protsessiga, mille käigus rajati elav kogukond kiiresti muutuvas sotsiaalmajanduslikus ja poliitilises keskkonnas. Siin võib näha tegelikult ka paralleeli teise selle aja juudi liikumisega – hasidismiga. Nii hasidism kui reformiliikumine püüdsid muuta juudi ühiskonda oma uute religioossete lähenemisviiside ja eluviiside abil.
Kui paljud juudid Saksamaal ja Kesk-Euroopas üldiselt võtsid omaks sotsiaalsed muutused ning panid Euroopas nurgakivi haskala’le e juudi valgustusliikumisele, mis vähem kui kahe põlvkonna jooksul jõudis igasse maailma nurka, kus juudid elasid, siis mõned juudi kogukonnad Ida- ja Kesk-Euroopas valisid teistsuguse tee modernsesse ühiskonda. Nad koondusid vaimsete juhtide e tsadiikide ümber ning panid aluse hasidismi liikumisele. Mõlemad liikumised, nii juudi valgustus kui hasidism, elasid üle 19. sajandi Euroopa riikide revolutsiooniliste ülestõusude rahutused, emantsipatsioonilained, holokausti Euroopas ning 20. sajandi emigratsiooni ülemereriikidesse ning Iisraeli.
Reformistlik religioosne liikumine viis kohandumiseni domineeriva Euroopa või Ameerika eluviisiga, transformeerides religioosseid praktikaid, juutide kõneldud keeli ning tavasid. Valgustatud juutide perspektiivist vaadates paistis teine suund – hasidism – sellisena, mis püüdis säilitada arhailist ja primitiivset kogukondlikku eluviisi. Tegelikkuses püüdis hasidism muidugi rohkemat kui vaid mineviku igandite alalhoidmist. Hasidism tahtis viljeleda uut ja ekstaatilist religioosset praktikat, kus kesksel kohal oli dvekut e pühendumine kogukonna juhile e tsadiikile. See oli reaktsioon modernsusele, mida nimetas „talmudlikuks pimeduseks“ juba filosoof Solomon Maimon (1753–1800)[1] 18. sajandil, ning 19. sajandil väitis juudi ajaloolane Heinrich Grätz (1817–1891), et tegemist on ülima ebausuga.
Solomon Maimon kirjutas 18. sajandil oma kogemusest uusaja Euroopa ühiskonnas: „Ma olen saanud liiga palju haridust, et pöörduda tagasi Poolasse, et elada oma elu viletsuses ilma mõistliku tegevuse ja ühiskonnata, ja et vajuda tagasi ebausu ja rumaluse pimedusse, millest ma olen ennast päästnud nii suure vaevaga. Teisalt aga ei saa ma loota, et õnnestuksin Saksamaal minu võhiklikkuse tõttu keele osas ning samuti nende inimeste käitumisviiside ja kommete tõttu, millega ma ei ole tõeliselt suutnud kunagi kohanduda“ (Maimon 1954, 217).
Põlvkond pärast Solomon Maimoni arenes kiiresti. Nad ei rajanud mitte üksnes eripärast viisi, kuidas olla uusaegne indiviid vastandina mineviku pimedatele aegadele, nad hakkasid ka looma uut moodi organiseeritud juudi elu tulevastele generatsioonidele. Juutide emigratsioon 19. sajandi esimesel poolel tõi Ameerikasse inimesed, kes olid mõjutatud Euroopa juudi valgustusliikumisest ning selle ideedest.
2. Euroopa juutide kokkupuude 19. sajandi moderniseerumisega ning Isaac Mayer Wise’i emigreerumine Ameerikasse
Oluline on kindlaks teha, millised faktorid 19. sajandi Euroopa ühiskonna poliitilisest ja sotsiaalsest korraldusest kujundasid noort Isaac Mayer Wise’i. Toonases Euroopas võime näha mitut tüüpi ühiskondi, mis võisid mandri üle domineerimise huvides üksteisega tülitseda ja rivaalitseda, kuid võisid ka koostööd teha. 19. sajandil elav juut oli pigem lummatud teda ümbritsevast tehnilisest ja sotsiaalsest progressist. Paljud sulandusid uude Euroopasse valgustajatena (maskilim) (Sorkin 2009, 323–324), ultraortodokssed rühmad tundsid seevastu vajadust määrata kindlaks lubatud eluviiside ja tegutsemise piirid (samas, 343–345), ning mõned, nagu Wise, otsustasid emigreeruda uude maailma, et kasutada sealseid võimalusi rajamaks oma elu täiesti uutele ideedele.
Isaac Mayer Wise sündis 29. märtsil 1819 Kesk-Euroopa linnas Steingrubis, mis asus Habsburgide impeeriumi keskel Böömimaal. Kuna ta kasvas üles ning sai rabile vajaliku hariduse Euroopa südames, oli ta avatud uutele emantsipatsiooniideedele. Ta igatses eneseharimise ja vabaduse järele, et olla ise oma saatuse valitseja. Ta janunes inimeste võrdsuse ja sotsiaalse progressi järele.
19. sajandil otsustasid Kesk-Euroopa jõud ja Venemaa avada oma sõjaväed juutidele (Sorkin 2009, 361). Sellest ajast alates teenisid noored juudi mehed regulaarselt erinevates Euroopa sõjavägedes, seda tihti vastu oma tahtmist (Brafman 1882, 161)[2]. Kesk-Euroopa, kus Wise elas pea 25 aastat, oli üleminekuala liberaalse Lääne-Euroopa ja absolutistliku Vene impeeriumi vahel. Kesk-Euroopa oli jagunenud kaheks ühenduses juudi sõdurite teemaga ja nende kohaga riigi militaarsüsteemis, mis iseenesest juba oli Wise’ile vastuvõetamatu. Näiteks Preisimaa seisukoht selles osas, kas juut võib saada ohvitseriks või mitte, oli osati sarnane Venemaa omaga[3] – see tähendab, et juudid ei võinud saada ohvitseriks, kui nad just ei lasknud end ristida. Austria jällegi oli lähemal liberaalsele positsioonile ja ühiskondlikule arvamusele, mis oli levinud avalikes aruteludes Prantsusmaal, Inglismaal ning Ameerikas – võimalus ohvitseriks saada oli avatud.
Ajaloolane Derek Jonathan Penslar osutab oma raamatus „Jews and the Military“ aastatele alates Prantsuse revolutsioonist kuni Esimese maailmasõja puhkemiseni kui „pikale 19. sajandile“. Juutide jaoks algas see „pikk sajand“ Napoleoni sõdadega ning lõppes Esimese maailmasõjaga (Penslar 2013, 35). Wise oli ehtne selle ajastu laps ning järgis selle käänakuid ja pöördeid.
Kui juute hakati kaasama sõjaväkke, levisid Euroopa riikides arutelud, kas juudid on üldse võimelised militaarteenistuseks (Schmidl 2014, 22). See küsimus tõmbas omakorda tähelepanu kristliku enamuse ja juudi vähemuse võrdsuse ja tsiviilõiguste problemaatikale uusaegses riigis (Sorkin 2009, 336–337). Erwin Schmidl toob välja, et selline olukord juhtis vältimatult kodanikukohustuse ja militaarteenistuse küsimuseni (Schmidl 2014, 23).
Yohanan Petrovsky-Shtern kirjutab ühenduses juutide sõjaväekohustusega Venemaal: „Pika aja jooksul tõi sõjaväeteenistus muutused juutide füüsilisse väljanägemisse, kujundas uut tüüpi juudi [enese]teadvust, võimaldas uute oskuste omandamist, sütitas juutide patriootilist indu, militariseeris Venemaa ja juutide avaliku arutelu ning avas juudi sõjaväelastele uksed võrdsusse ja emantsipatsiooni“ (Petrovsky-Shtern 2009, 1). Huvitaval kombel saab siin nähtavaks üllatav paralleel Wise’i püüdlustele luua uus haritud ning vastutustundlik juutlus Ameerika Ühendriikides mõni kümnend hiljem.
Schmidli sõnul „paljud juudid, eriti lääne aladelt (Böömimaa, Alam-Austria ja eriti Trieste), tervitasid kohustusliku sõjaväeteenistuse sisseviimist kui võimalust“ (Schmidl 2014, 33). Kuid Galiitsia juutide reaktsioon oli sarnane Vene valitsuse all elavate juutide omaga. Ida-Euroopa olukord oli teistsugune: „Kui mujal Euroopas tegi [kohustusliku sõjaväeteenistuse] sisseviimine lõpu juutide väljajäämisele ühiskonnast üldiselt […], siis Vene juutide värbamine oli ainulaadne ettevõtmine […] Venemaa lihtsalt inkorporeeris juudid riiki“ (Petrovsky-Shtern 2009, 2).
Kesk-Euroopa valitsuste jaoks oli juudi elanikkond nii vahend kui eesmärk. Ühest küljest kasutati juute n-ö toorainena, millest taheti luua lojaalne ja ustav kodanikkond uusaegse riigi jaoks (Sorkin 2009, 332). Teisalt aga tahtsid Euroopa monarhid ka tugevdada oma sõjaväge ning seejaoks vajasid pidevalt uusi sõdureid. Juudid pidid selle olukorraga kas kohanduma või lahkuma Euroopast (samas, 375).
Isaac Mayer Wise otsustas lahkuda Ameerikasse. Ta uskus, et seal võib juut olla võrdne kodanik teiste kaasmaalaste seas, ilma et tema religioossel taustal mingit tähtsust oleks. Wise lahkus Euroopast 1846. aastal. Enne kui ta jättis Euroopaga hüvasti, oli ta lühikest aega rabi Radnitzis, mis asus tema sünnikohas Böömimaal. Ta oli haritud ning olles olnud rabi Euroopas, oli tal vajalik kogemus, et saada rabiks Albanys, New Yorgis. Hiljem, 1854. aastal, valiti ta rabiks Bene Yeshuruni koguduses Cincinnatis. Tema huvi kirjanduse ja kirjutamise vastu oli märgata juba 1854. ja 1855. aastal, kui ta töötas kahe ajalehe – ingliskeelse The Israelite’i ja saksakeelse Die Deborah – asutamise kallal. 1873. aastal asutas ta The Union of American Hebrew Congregations’i (reformistliku juutluse koguduste ühendus), mis hiljem oli aluseks Hebrew Union College’i (juutide haridusasutus Ameerika Ühendriikides, seal koolitatakse rabisid, kantoreid, koguduse- ja haridustöötajaid) ja The Central Conference of American Rabbis (peamine organisatsioon Ameerika Ühendriikides ja Kanadas reformistlike rabide koolitamiseks) rajamisele.
3. Isaac Mayer Wise Ameerika kodanikuna
Sügav vastumeelsus Euroopa poliitilise ja sotsiaalse süsteemi suhtes tõi noore juudi Böömimaalt Ameerika idakaldale ning hiljem Kesk-Läände, kus ta kiindus Ameerika liberalismi ning vabariiklaste ühiskonda. Üks kõige olulisemaid kohtumisi poliitilise eliidiga toimus Ameerikasse saabunud Wise’il juba 1850. a veebruaris. Wise kasutas võimalust kohtuda oma uute prominentsete kaasmaalastega, näiteks Ühendriikide presidendi Zachary Taylori (1784–1850), mõjuka senaatori William Henry Sewardsi ning mõne teise poliitilise tegelasega Washingtonis. Võib arvata, et Wise’i isiklikud ning tihti südamlikud suhted oluliste kohalike ja poliitiliste juhtidega süvendasid veelgi tema huvi Ühendriikide poliitika ja avaliku elu vastu.
Wise oli põgenik Kesk-Euroopast, kus ühiskond jättis ta ilma võrdsusest sellisel tasemel, mida ta ootas. Tema jaoks oli n-ö sallitud juudi positsioon Euroopas veel hullem kui mustanahaliste orjade kohtlemine Põhja-Ameerika lõunaosas. Wise uskus, et muutused jõuavad tulevikus ka tema emamaale. Tal puudus aga igasugune kultuuriline ja poliitiline ustavus mahajäetud Kesk-Euroopa miljöö vastu. See, mis jäi maha, oli tema jaoks orjuslik maa. Ta jõudis aga vaba maa kallastele. Nii nagu juut piibliloos jättis ta maha oma Böömimaa Egiptuse ning jõudis maale, mis oli tema ja tuhandete teiste põgenike jaoks uus tõotatud maa. Seda maad tõotas neile mitte ainult Jumal, vaid ka valgustusajastu ja sotsiaalne progress.
Wise oli vaba jätkama Jumala teenimist praktiseeriva juudina ning samas alustama poliitiliselt oma kogukonna ja riigi teenimist. Võib oletada, et Wise oli juba Euroopas ise ennast n-ö ameeriklaseks loonud: raamatute ja kujutlusvõime abil lõi ta enda jaoks Ameerika.
Wise’i valik Ameerika kasuks polnud aga ainuvõimalik samm. Pärast seda, kui uudised Euroopa revolutsioonidest jõudsid Ameerika kallastele 1848. aastal, kaalus Wise naasmist Euroopasse, et võtta osa kujutletava üleeurooplise riigi rajamisest. Tema idee oli mitte viia eurooplasi Ameerikasse, vaid tuua Ameerika tüüpi sotsiaalne kord Euroopasse (Marcus 1969, 8). Ilmselt oli unistus universaalselt liberaalsest riigist tema peamine utoopiline unelm alates esimestest päevadest Ameerikas.
Wise aga jäi Ameerikasse. Ta läks oma unistuste Ameerikasse – ning tegelik Ameerika ei valmistanud talle pettumust. Ta leidis endale selles ühiskonnas sobiva koha. Poliitiliselt sai temast esmalt States’ Rights Democrat liige (samas, 6). Wise’i vaated teisenesid ajapikku ning kui ta seadis end sisse Cincinnatis, astus ta vabariiklaste parteisse. Wise pidas vabariiklust ja pühendumist Ameerika konstitutsioonile eluviisiks, mida oli pühitsenud jumalik jõud. Ameerikas pidi riik olema kirikust eraldatud, et kaitsta inimeste heaolu isikute, usklike ja kodanikena. Ükski denominatsioon ei tohtinud usurpeerida riiki ning teha sellest „äriühingut“ (samas, 7).
Cincinnati linna ning selle elanikeni jõudsid mõjutused nii Ameerika põhja- kui lõunaosast. Wise ei olnud selles osas erand. Lähenev kodusõda oli tema jaoks ülim kurjus, mida tuli iga hinna eest vältida. Ameerika Ühendatud Osariigid oli tema jaoks uusaja kontekstis ainulaadne kogemus. See oli liiga suurepärane, liiga õrn ning liiga paljutõotav, et riskida selle olemasoluga mõrvarlikus kodusõjatapluses. Wise oli seisukohal, et sõja vältimiseks võis isegi toonased, 19. sajandi Ameerikas kehtivad õigused jätta muutmata.
Wise hakkas välja andma ajalehte The Israelite, mis oli esimene juudi nädalaleht Ameerikas ning kajastas väga mitmesuguseid teemasid. Neil põhjustel muutus The Israelite enneolematult mõjukaks Ameerika Kesk-Lääne ja lõuna piirkonna lugejate seas (Korn 1970, 635). Peatoimetajana sai Wise väljendada oma ideid 19. sajandi modernsete massimeedia vahendite abil. Tema juhtkirjad väljendasid tema poliitilisi ja religioosseid vaateid ühenduses erinevate teemadega, sh ka seoses juudi rahvusluse ja sõjaga.
Vaatamata sellele, et Wise’ile sümpatiseerisid Ameerika radikaalid oma põlgusega orjapidamise ja vaesuse vastu, oli tema positsioon siiski nii poliitiliselt kui religioosselt äärmusi vältiv. See oli hästi vastavuses juudi arusaamaga derek ereṣ [kdma l’tora] ehk „maailma viis [mis eelneb Toorale]“. See osutab aktsepteeritud ja mõõdukatele käitumis- ja eluviisidele, mis hoiduvad äärmustest. Wise tahtis küll väsimatult võidelda juudi emantsipatsiooni ja vabaduse eest (Marcus 1969, 6), kuid enda arusaama kohaselt ei olnud ta äärmuslane, vaid pühendunud ja vaga juut, kellel oli kirglik ja mõistlik eesmärk edendada religioosseid ja sotsiaalseid reforme, mis oleksid kasulikud nii Ameerika juutidele kui kristlastele.
Juudi ajaloo uurija Jacob Rader Marcus osutab, et üks oluline osa Wise’i identiteedist oli kosmopoliitlik hoiak, seda erinevalt muidu spetsiifiliselt juudi identiteediga seotud arusaamadest ja tunnetustest. See väljendus näiteks arusaamas, et tema riik –Ameerika – aitab edasi kogu maailma ning selle riigi poliitika on seotud kogu maailmaga, sh ka Euroopaga (samas, 8). Wise’i jaoks olid Ameerika poliitilised institutsioonid kõige lähedasemad sotsiaalse elu nähtused juudi religioosses traditsioonis tuntud ideaalsele tulevasele maailmale.
Oma uute kaasmaalaste mõjutuste ajel muutusid Wise’i ideed. Arusaam, et Ameerika on ideaalne koht, kus hoida ja kaitsta inimõigusi ameeriklaste jaoks, arenes ideeks, et Ameerika väärtusi saab levitada üle kogu maailma. Siiski, selline protsess nõuab õiget ajastust. Wise’i arvates ei olnud 19. sajandi Euroopa veel piisavalt küps, et võtta omaks Ameerika liberaalne elukorraldus.
Wise’i pani muretsema küsimus, kuidas viia oma ideed juutideni sobivas keeles. Sobiva keelekasutuse juurde pidi kuuluma vajalik sõnavara, mis varustaks uusi kõnelejaid terminoloogiaga, milles väljendada värskeid ideid liberaalsusest ja vabadusest. Ta rõhutas inglise keele tundmise olulisust ülima kommunikatsioonivahendina, mis võimaldab ligipääsu Ameerika ühiskonnale. Eriti pidas Wise saksa keelt selleks, mis ankurdab inimese tema eelmise elu külge Euroopa intellektuaalses orjuses. Ta tegi olulisi pingutusi, et tema usuvennad ei jääks saksa juutideks Ameerika ühiskonnas. Wise ei saanud leppida vanade saksameelsete kogukonnajuhtidega ega ka Euroopa organisatsioonivormidega, sest need oli antiteesiks tema ideoloogiale, mille järgi oli tarvilik olla uus Ameerika juut. Siiski – vaatamata oma tugevatele veendumustele – avaldas Wise ise oma kirjutisi ka saksa keeles.
Wise’i kaasabil kujunesid juutluses uued vaated, mis olid ühelt poolt kosmopoliitsed, ent paradoksaalselt sisaldasid ka Ameerika rahvuslust. Wise’i kosmopoliitsus, mis kujunes välja juba Euroopas elades, väljendas tema isiklikku suhtumist rahvusluse ideedesse. Tema arusaama tekkisid pinged, sest 19. sajandi keskpaiga Ameerika oli kindlalt enesekeskse rahvusluse positsioonil (Marcus 1969, 11). Oma aja kontekstis ei olnud Wise ise mitte liberaal, pigem olid tema ideed lähemal 18. sajandi lõpu varase riikluse ideedega Ameerikas. Ta mõistis vastuolu, mis valitses tema ideaalse Ameerika ning ametnike igapäevase poliitikategemise vahel.
Ta nägi vigu ning puudulikke tegutsemisviise, mis ei olnud vastuolus mitte üksnes tema kujutlustega liberaalsest Ameerikast, kuid olid vastuolus isegi ka autokraatliku ja vastumeelse Euroopaga. Riigiametnike korruptsioon või kirikupartisanide osalemine poliitikas tekitasid temas põlgust parteide ja huvigruppide vastu, kes võitlesid sisemisi raevukaid võitlus sõjasaagi nimel ja avalike huvide arvel.
Wise nägi inimeste harimises tohutut saavutust ning ei sallinud mingit sorti harimatust. Ta seletas industriaalühiskonna moraalseid pahesid valgustuse puudumisega oma kaasmaalaste seas. Ta tundis kahe maailma kokkupõrget: ühelt poolt oli ta kogenud elu veel industrialiseerimata Euroopas, ning ta idealiseeris seda kui ideaalset keskkonda liberaalsete eluviiside viljelemiseks, ja teisalt oli ta siirdunud kiiresti moderniseeruvasse industriaalsesse Ameerikasse, millest tal oli aga idealistlik kujutlus.
Wise oli skeptiline selles osas, kas kasvava sotsiaalse ebavõrdsuse taustal on võimalik säilitada sotsiaalset tasakaalu. Ebavõrdsust põhjustas n-ö kiire rahategemine ning osa ühiskonna valmisolek ajada kokku suuri rikkusi, jättes kaaskodanikud vaesusesse. Wise hinnangul suutis ainult Kesk-Euroopa keskklass, mida ta ise tundis, alal hoida riigi demokraatlikku arengut. Isegi rikkad juudi perekonnad, nagu näiteks Rothschildid, ei leidnud tema silmis soosingut, kui nad ei pooldanud liberaalseid ideid ja sotsiaalset õiglust. (Marcus 1969, 13)
Ameerika oli piisavalt rikas, et luua võrdsete võimalustega ühiskond ning et võimaldada juurdepääs haridusele ja helge tulevik ka vaesematele klassidele. Wise’i jaoks oli võti tulevikku haridus ja tasakaalustatud sotsiaalne süsteem, mitte radikaalsed vägivaldsed-revolutsioonilised üritused. Oma sotsiaalsete ja poliitiliste ideedega liikus Wise oma aja sündmustega vastuvoolu. Tema kujuteldav ideaalne kosmopoliitlik Ameerika jäi üksikuks ja võõraks enesekesksele ning agressiivsele Ameerika rahvuslusele. Tema eelarvamused ja kahtlused suurte äride vastu olid idealistlikud, tulevikku suunatud – ning tema ajal ebapraktilised ja rakendamatud.
Religioosne kogukond oli ilmselt Wise’i ideede jaoks parim koht. Seal oli heatahtlikke kuulajaid, kes innukalt ootasid kohtumist sõnaosava religioosse ja kogukondliku juhiga, kellel oli modernne eluhoiak ja kes suhtus positiivselt sellesse, et kohanduda uue eluga Ameerikas.
Isaac Mayer Wise nägi, et Ameerikas tuleb sõda põhja- ja lõunaosariikide vahel. Paljud juudid nii Lääne- kui Kesk-Euroopas pidasid sõda võimaluseks tõestada oma ustavust riigile ja teenida välja õigus olla täieõiguslik kodanik. Wise põgenes Euroopast, sest pidas neid katseid asjatuteks ega näinud neis tulevikku. Nüüd seisis ta aga oma uuel kodumaal, Ameerikas, jälle sõja äärel, ning varsti pidid Ameerika juudid hakkama võitlema mõlemal pool rindejoont.
[1] Solomon Maimonil olid tihedad suhted valgustatud juudi liikumisega, sh Moses Mendelssohniga. Ta kirjutas ka saksa keeles ning oli kontaktis Immanuel Kantiga. Loe Maimoni kohta veel siit.
[2] Brafman väitis, et juutide suhtumine Vene sõjaväkke värbamisse oli väga negatiivne. Ta kirjutab: „Parem on teenida Taevaste Kuningat kui kinnitada enda külge tsaari rist; parem on surra kui ratsutada tsaari hobusel.“
[3] Vt Burg 1998; Berger 2010, 68–83.
Kasutatud kirjandus
Berger, Michael (2010) Eisernes Kreuz. Doppeladler. Davidstern. Juden in deutschen und österreich-ungarischen Armeen. Der Militärdienst jüdischer Soldaten durch zwei Jahrhunderte, Berlin: Trafo Wissenschaftsverlag.
Brafman, Y. (1882) The Book of the Kahal, Sankt Petersburg.
Burg, Meno (1998) Geschichte meines Dienstlebens, Teetz: Verlag Hentrich & Hentrich.
Korn, Bertran W. (1970) Isaac Mayer Wise on the Civil War, Hebrew Union College.
Maimon, Solomon (1954) The autobiography of Solomon Maimon. Tlk J. Clark Murray, London: The East and West Library.
Marcus, Jacob R. (1969) The Americanization of Isaac Mayer Wise, Cincinnati: American Jewish Archives.
Penslar, Derek (2013) Jews and the Military – A History, New Jersey, Oxfordshire: Princeton University Press.
Petrovsky-Shtern, Yohanan (2009) Jews in Russian Army, 1827–1917, Cambridge et al: Cambridge University Press.
Schmidl, Erwin (2014) Habsburgs jüdische Soldaten 1788–1918, Wien: Böhlau Verlag.
Sorkin, David (2009) „Epoch of Modernity” – The Illustrated History of the Jewish People. Koost Nicholas de Lange, Raanana: The Open University of Israel Press.
Tõlkinud Karin Kallas. Avaldatud autori loal.
Elisha Salivon (1980) on Stuttgarti ülikooli doktorant, ta uurib juudi sõdurite ajalugu 19. sajandi Kesk- ja Ida-Euroopas. Ta on õppinud judaistikat ja ajalugu järgnevates õppeasutustes: Wuppertali ülikool, Open University of Israel, Paideia – European Institute for Jewish Studies in Sweden, Pardes Institute of Jewish Studies.
