Walter Hugo Theodor Pauckeri ja teiste hukatute mälestamine Rakveres
Kohe peale enamlaste sissetungi Rakverre 1918. aasta 16. detsembril hakati arreteerima inimesi, keda kahtlustati poolehoius Eesti Ajutisele Valitsusele. Kirik kuulutati rahvamajaks, altarimaal kaeti punase kangaga ja kantslist jutlustati maise paradiisi saabumist. Aastavahetusel alustas tegevust sõjatribunal ning vange hakati linnast paari kilomeetri kaugusel asunud Palermo metsas hukkama. Nii mõrvati 30. detsembril 16 inimest, sh õigeusu preester püha Sergi Florinski, kolmekuningapäeval, 6. jaanuaril, 16 inimest, sh Rakvere Kolmainu koguduse abiõpetaja Walter Paucker ja 10. jaanuaril 50 inimest. Kokku hukati Palermos 82 inimest. Kuna aga 12. jaanuaril vabastasid Eesti vabadusvõitlejad Rakvere, ei jõutud kõiki vange hukata ja paljude elud päästeti. Siiski mõrvati Töörahva Kommuuni 28-päevase võimuloleku jooksul Virumaal üle 150 inimese.
Walter Hugo Theodor Paucker sündis 7. märtsil 1878. aastal Simunas kohaliku kirikuõpetaja Eduard Peter Heinrich Pauckeri esikpojana. Pauckerite perekond oli selleks ajaks teeninud Simuna kogudust juba 130 aastat ja Walterist pidi saama viies järjestikune Paucker Simuna koguduse õpetaja ametis.
Oma hariduse omandas Paucker Tallinna Nikolai Gümnaasiumis ja Tartu ülikoolis, kus lõpetas usuteaduskonna 1905. aastal. Vaimuliku ameti prooviaastal oli ta esmalt Simunas isa Eduardi juures, seejärel Narva Aleksandri koguduses ning lõpuks Viru-Nigulas. Vaimulikuks pühitsemine toimus 1. aprillil 1907. aastal, misjärel asus ta lühikeseks ajaks teenima Tallinna Püha Vaimu kiriku abiõpetajana. Sama aasta oktoobrist alustas ta aga teenistust Rakvere Kolmainu koguduse abiõpetajana. Lisaks töötas Paucker kooliõpetajana Rakvere linnakoolis, hiljem keskkoolis ja õpetajate seminaris. 1918. aasta sügisel valiti ta Simuna koguduse õpetajaks, kuhu ta pidi 1919. aastal isa järglasena ametisse asuma. Õp Paucker oli vallaline.
Viru praost Arthur Hoffmann meenutab, et Paucker ei mõjunud niivõrd oma jutlustega, kuivõrd oma olemusega. Ta oli inimestega suheldes väga osavõtlik ja see ei olnud pelk väline viisakus. „Avameelse inimesena ei püüdnud ta kunagi mõne välise kohuse läbi teisiti seista, kui ta tõepoolest oli. Ta võis rõõmsatega rõõmus olla, aga ka kurbade saatusest osa võtta. Oma vanematele oli ta suurepärane poeg, oma õpetajale truu abiline, oma sõpradele osavõtlik sõber.“
Enamlaste tungimisel Rakverre soovitati ka õp Pauckeril põgeneda. Oma kirjas vanematele kirjutab ta: „Kõik soovitavad põgeneda. Kuid ma ei saa sellega hakkama, et jätaksin suure Rakvere koguduse maha.“ Paucker vangistati 17. detsembril. Viiendal jaanuaril kirjutab ta oma viimases vanglakirjas: „Lootust ellujäämiseks enam ei ole. Nemad – vangid – valmistuvad surmale vastu minema. Ja minu ainsaks palveks on see, et Jumal aitaks neid julgesti ja kristlikult surra.“
Järgmisel päeval seisab õp Paucker koos oma koguduseliikmetega avatud haua ääres, palvetab oma vaenajate eest, kellest osad on tema õpilased ning endised leerilapsed ja alustab matuselaulu „Las ma läen“, mille saatel surmamõistetud ka surevad. Õp Paucker suri märtrina 6. jaanuaril 1919. aastal 40 aasta vanuses. Surnukehad jagatakse omastele matmiseks ning õp Paucker maetakse oma esivanemate rahulasse Simuna kirikuaias.
Õp Leonhard Pallon kirjutab koguduse kroonikas: „Oleme uhked, et meie koguduses sai tõeks Jumala sõna Hb 12:1,“ s.t et meie kõrval on tõeline usutunnistaja, märter, kes oma ustavusega julgustab ka meid ustavaiks jääma. Tänu olgu Jumalale!
EELK Rakvere Kolmainu kogudus mälestab iga aasta 6. jaanuaril ristikäiguga õp Pauckeri märtrisurma ning teisi Palermo metsas hukatuid.
Õp Tauno Toompuu, EELK Rakvere Kolmainu koguduse õpetaja.
Traugott Hahni ja teiste hukatute mälestamine Tartus
Tartu hõivasid 1918. aasta detsembris bolševikud, kes kehtestasid linnas terrorirežiimi, millega kaasnesid kodude läbiotsimised, vara võõrandamised ning inimeste õigusvastased kinnipidamised. Tartu vallutamist tähistasid bolševikud suure võiduna. Narvas paiknenud bolševike ajutine valitsus saatis Tartusse kultuuriminister Wallneri, kelle „ateistlikku jutlust“ linnaelanikud Peetri kirikusse kuulama aeti (eesti isepäisus tõstis siin küll pead: ühe pealtnägija sõnul olevat keegi vanem eesti memm keset „jutlust“ püsti tõusnud, endale risti ette löönud ning uksest välja jalutanud. Isegi bolševikest valvurid polnud teda peatada söandanud). Kõik, keda peeti „kontrrevolutsionäärideks“, vahistati ning viidi Krediidikassa hoone keldrisse.
Pastorid Wilhelm Schwartz ja Traugott Hahn olid ajal, mil punased üksused Tartule lähenesid, teadlikult oma koguduste juurde jäänud. Schwartz, Jaani koguduse pastor, oli koguduse saksakeelse pihtkonna õpetaja, kes vastutas muuhulgas suuremahulise diakooniatöö eest, milles lõi kaasa ligikaudu sada vabatahtlikku kaastöölist.
Hahn oli ülikooli koguduse õpetaja ning hingehoiu dotsent ja praktilise teoloogia professor Tartu ülikoolis. Teda on kirjeldatud kui „evangeeliumi innukat ja tõsimeelset jutlustajat“. Iroonilisel kombel oli just tema 1906. aasta jaanuaris toimunud pastorite konverentsi ajal ainus, kes 1905. aasta revolutsiooni üksnes kurjuse ilminguna ei näinud, vaid pidas seda ka märgiks, et rikastel, valitseval klassil ja kirikul on aeg meeleparanduseks.
Esimesel pühapäeval pärast jõulupühi (süütalastepäeval ehk 28. detsembril 1918) pidas Hahn oma viimase jutluse. Jumalateenistusel lauldi tema lemmiklaulu „Kommt und lasst uns Christum ehren“ (eestikeelses Kiriku Laulu- ja Palveraamatus nimetuse all „Ristirahvas, rõõmustele“). Jutluses ütles ta 1. Johannese kirja 4. peatükile toetudes: „Jumal on siiski ja eeskätt armastus!“ Pärast jumalateenistust ta arreteeriti. Hahni naine käis ikka ja jälle komandatuuris tema järele pärimas. Vastuseks sai ta enamasti: „Kuna tegu on pastoriga, ei ole kuigi palju lootust“, siis aga jälle ei välistatud ka peatset vabastamist. Vangistatuid koheldi alandavalt, näiteks kästi Hahnil paljakäsi kuivkäimlat puhastada, sama juhtus piiskop Platonigagi. Pärimuse järgi olevat vangistatud veidi enne surma oikumeeniliselt euharistiat pühitsenud. Kindlasti aga olid nad ühises palves.
1919. aasta 14. jaanuari hommikutundidel vabastas Julius Kuperjanovi pataljon Tartu. Veidi enne seda hukkasid bolševikud Tartu Krediidikassa keldris tuli- ja terasrelvadega üle 20 inimese (mõrvarite nimed olid Kull, Rätsepp ja Otter, kes põgenesid Venemaale, kuid mõrvati mõned aastad hiljem nõukogude „puhastusaktsioonide“ käigus sarnasel piinarikkal kombel). Mõrvatute seas olid Eesti õigeusu piiskop Platon (Anton Kuhlbusch), neli õigeusu vaimulikku ning Tartu luteri pastorid Wilhelm Schwartz ja Traugott Hahn.
14. jaanuari lõuna eel Krediidikassa keldrisse sisenenud arsti aruanne toimunust on õõvatekitav. Hahnist jäi maha lesk Anny, kes tema martüüriumi kirja pani ning selle Saksamaal tuntuks tegi. Dietrich Bonhoefferi kõrval on Traugott Hahn üks tuntumaid 20. sajandi saksakeelseid märterteolooge ning sellisena on teda kujutatud ka näiteks seinamaalingul Silute / Heydekrugi luteri kirikus Leedus. Traugott Hahni poeg Wilhelm Hahn oli 1960.–1970. aastatel Saksamaa Baden-Württembergi liidumaa kultuuriminister ning külastas 1997. aastal 90 aasta vanuselt veel korra oma sünnilinna Tartut ning sealset korp! Arminia Dorpatensise ehk Wingolfi maja.
Igal aastal mälestab EELK Saksa Lunastaja kogudus 14. jaanuari märtreid mälestuspalvusega omaaegse Tartu Krediidikassa keldri juures ning palvetab kõigi tagakiusatute ja usukannatajate eest. Sel aastal möödub märtrite hukkamisest sada aastat. Sel puhul toimub EELK Tartu Jaani kirikus 14. jaanuaril kell 11.00 oikumeeniline jumalateenistus, kus meenutatakse kõiki Tartu krediitkassa keldris punabandiitide poolt hukatuid ning Tartu vabastamise sajandat aastapäeva.
Igavene rahu anna neile, Issand, ja igavene valgus paistku neile.
Õp Matthias Burghardt, EELK Keila Miikaeli koguduse õpetaja ja EELK Saksa Lunastaja koguduse hooldajaõpetaja.
