Arvamused

Haridus kui seisund

Foto: chinabuddhismencyclopedia.com

„Haridus ei ole faktide õppimine, vaid mõtlemise harjutamine,“ on öelnud Albert Einstein. On tõsiasi, et õpetaja, kes ise kuigi hästi mõtelda ei oska, ei saa innustada õpilasi mõtlema. Albert Einstein on veel öelnud, et haridus on see, mis järele jääb, kui koolis õpitu on unustatud. Kuid võiksime meeles pidada, et seesugused suurte meeste kalambuursed ütelused võivad väga hästi olla ka üksnes nimme välja kuulutatud trikstermeestele omased vembud, naljad.

Kuidas defineerida haridust, määratleda ja piiritleda selle mõiste sisu?

Ma pole määratluste, definitsioonide andunud poolehoidja. Möönan nende kasutamise vajadust vaid mõnele üli- ja üleõppinud „haritlase“ eneserahuldamisele, kui mõistus näikse otsa lõppevat. Mainiksin vaid skeptiliselt tasameeli, et igasugune definitsioon ei vii meid karva võrragi käsiteldava nähtuse või asja ega protsessi mõistmisele. Kas saab näiteks näpuga botaanikaõpikut järgides ning leidnuna mõiste „pirnõun“, seda raamatust katsuda, hammustada, mugida ja rõõmustada selle mahlasuse üle? Sõnad ja määratlused on üksnes semiootilised märgid, ei enamat. Sellist aloogikat hindavad ka paljud kõrgkultuurilise hommikumaa õpetused, kes nendivad ükskõikselt-tüdinult, et iga asi välja öelduna, veel enam aga määratletuna, ei ole enam see asi, millest jutt. Ka taoismi alustekst Daodejing saab alguse just seesugusest hoiatusest – nimetatud tao pole enam tao. Seega naeruvääristab taoismis sisalduv aloogika Aristoteleselt pärineva „välistatud kolmanda seaduse“, mille kohaselt asi on see, mis ta on, või ta pole seda.

Vale puha, selgitab taoism hämmeldunuile – võimalikud on, ja väga-väga palju, vastuseid läänelikule ontoloogilist laadi küsimustele ning miks peaksime kangekaelselt ära rippuma vaid ühest ja üheselt väljendatud imperatiivist.

Pisut siiski selgitust hariduse kohta. Pahameeleni viivalt palju on meie hariduseametnikud ja asjategijad keeleinspektsioonidest ja muudest keelega seotud kummalistest ametitest raiunud lapsevanematele ja ka üldsusele, eriti aga koolilastele ja noortele, pähe paradigmat, et kool annab hariduse, et on olemas ka võõrkeelset haridust või – veelgi jaburam – mitmekordset haridust.

Minu kategooriliseks väiteks on maailma filosoofia ja pedagoogika ajaloo põhjal see, et haridus ei ole antav ega ära võetav substants. Lisan õli veelgi tulle, selgitades leebelt, et mitte mingi kool ei saa anda haridust. Kas tõesti arvatakse lihtsameelselt, et koolist, ülikoolist, lasteaiast saadav paberitükike on see paljuhõiseldud ja lunastusevääriline imevidin, nimetusega haridus? Ei ole ega saagi olla. Dokustaat mingi kooli nn „lõpetamise“ kohta ei anna mingit märget ega teavet persooni hariduse osas, see võib peegeldada üksnes naeruväärset ära istutud koolitundide normi vastavust; heal juhul isegi vast kirjalike tööde nõutava arvu kokkutraageldamist valdavalt ju kirjeldav-referatiivsel kombel. Hariduse kinnitust või sellealast tõsiseltvõetavat sertifikaati need paberitükid aga kindlasti ei anna. Miks? võib küsida lugejate kaitseks, kel käivad lapsed koolides ja mõni vast ka ülikoolides. Need lapsed läksidki ju koolidesse haridust saama, omandama, vastu võtma.

Vastan tüdinult– neile on valetatud hariduse kohta ülemäära palju. Aeg oleks aru sada, et haridus ei ole asi ega ese, vaid haridus on pigem seisund, mille kandjaks võib olla mitmekülgsete ja ühiskonnale ja indiviidile enesele tululik ja edasiviiv mitmete hädavajalike omadusi ja kvaliteete kandev paleuslik persoon.

Eesti ühiskonnas on parimad haridusteemalised kirjeldused, selgitused ning ka nõuanded, soovitused formuleeritud ja süstemaatiliselt propageeritud-populariseeritud üheainsa suurkuju, Ülo Vooglaiu poolt. Soovitan huvilistel lugejatel otsida üles tema raamatud, artiklid, esinemiste videod jmt tululik materjal, neid lugeda ning püüda loetust aru saada, seejärel omandada, vastu võtta.

Jah, see. mida nimetaksin hariduseks, ongi teatav seisund inimese olemuses: sündimisest saadud ning kasvav objektiviseeritud keskkonna mõju; vanemad ja sugulased, sõbrad-seltsimehed, kogu inimkooslus lapse ümber, mis nii või teisiti avaldab oma igapidist mõju, muljet lapse psüühika ja füüsise kasvamiseks, edenemiseks; edasi veel materiaalse kultuuri olemasolu ja selle arukas ning säästlik tarbimine. Kuid olulise lülina hariduseteel peaksin täheldama muidugi ka peale perekondliku vaimuhariduse aura alatise hoolitsuse ja headuse tagamise kõrval veel kooli ja selle võimalikku, ülendavat tähendust täisväärtusliku noore kodaniku kujunemisel.

Seisund on loomuldasa kergelt õhuline, tunnetuse ja tunnete, teadmiste ja kogemuste, suhtluse ja armastuse irratsionaalne substants, seega mõneti ka hõljuv, näiliselt muutuv, kuid ka tõsikindel yin’ilik askus kui asi iseeneses. Haridus on ainult inimeseks saamist eeldav prioriteet ja õnnistus, mis turvaseisundina ümbritsema peaks meid igal eluhetkel. Kui haridusest arusaamisega seondub veel ka selliste inimese kaunisomaduste teadvustamine ja omaksvõtt inimindiviidi puhul, nagu seda on ausus, üllameelsus, kõlbelisus ning ka õiglus koos südatunnistusega ja kohusetundega ühiskonna eest ja pärast – vaat’ siis me võiksime küll koos kõik naeratades rõõmu tunda – head viljad on magusad me huultele.

 

Priit Kelder (1945) on lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli idamaade ajaloo alal; ta on töötanud kriminaaljälituses, mh Interpoli Eesti büroo direktorina, ja Siseministeeriumi asekantslerina; ta on Eesti kõrgkoolides õpetanud erinevaid õppeaineid, sh võrdlevat kultuurilugu, usundilugu, idamaade ajalugu, filosoofia ajalugu, eetikat ja esteetikat.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English