Artiklid

EELK perikoopide abimaterjal 2/4: vana-aastaõhtu (Lk 13:6–9)

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) töötegijatele, kes vajavad abi jutluste koostamisel või aruteludel Piibli üle, muutuvad äsja alanud kirikuaasta tähtsamate pühapäevade ja pühade abimaterjalid tasapisi ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa avaldada neid materjale paralleelselt ka ajakirjas, mida püüamegi teha.

 

1. Perikoobi tekst

13:6 Salmi ja sellega kogu lõiku avav imperfekti ajavormis väljend elegen ’ta ütles’ juhatab sisse Jeesuse ütlusi ka näiteks Lk 4:23; 5:36 ja 12:6. Evangelist kasutab seda tavaliselt pikemate ütluste alustamiseks, erinedes lühikestest ütlustest, mis sisaldavad aoristi vormi eipen ’ta ütles’; viimast teeb ta eriti jutustavas kontekstis. Seejärel teatab evangelist, et järgnev on tähendamissõna (kr parabolē). Viinamäeomaniku kohta kasutatakse siin ebamäärast väljendit „keegi“ (kr tis). Edasi jutustatakse, et tollel „kellelgi“ oli (kr eichen rõhutab omamist) viigipuu viinamäel. Pilt on realistlik: Palestiinas oli (ja on) tavaks kasvatada viinamägedel viljapuid, s.t viinamäed on ühtlasi viljapuuaiad. Juba Vanas Testamendis on nimetatud viinapuid ja viigipuid koos (näit Mi 4:4). Edasi teatatakse, et omanik tuli viigipuult vilja otsima, ent ei leidnud seda. Imperfekti vormis kirjeldatud vilja otsimisele (6a) järgneb aoristi vormis kirjeldatud nurjunud katse seda leida (6b). Nii viinamägi (Js 5:1–7; Ps 80:9–14) kui ka viigipuu (Ho 9:10) on Vana Testamendi prohvetikirjanduses Iisraeli võrdpildid. Selles tähenduses kohtab viinamäge ka teistes Jeesuse tähendamissõnades (nt Mk 12:1–12 ja par). Lugu viljatu viigipuu needmisest (Mk 11:12–14) on seevastu mõistetav prohvetliku sümboltoiminguna. Tekstist Lk 13:6–9 ei selgu, kas „viljatus“ käib siin kogu Iisraeli või üksnes Jeruusalemma kohta.

13:7 Salmis pöördub viinamäe omanik aedniku poole. Aednikku tähistav sõna ampelourgos on Uues Testamendis hapax legomenon. Septuagintas esineb seda küll paar korda, aga vaid mitmuse vormis (2Kn [LXX 4Kn] 25:12; 2Aj 26:10; Js 61:5; Jr 52:16). Pöördumine aedniku poole on antud edasi otseses kõnes. Omanik teatab, et ta on juba kolm aastat oodanud sellelt viigipuult saaki (normaaljuhul andis viigipuu saaki kaks korda aastas – juunis ja augustis). Viigipuu viljatus näib olevat seega lootusetu. Preesensi ajavorm, mida siin jutustuses kasutatakse, rõhutab lootusetu otsimise korduvust. Arv kolm tähendab Piiblis sageli millegi lõplikkust, s.t viitab siin sellele, et nüüd on viimane kord. Kolm korda vilja järel käimine annab tunnistust viinamäe omaniku kannatlikkusest. Järgneb viinamäeomaniku korraldus puu maha raiuda. Põhjendus sellele on antud küsimuse vormis: „Milleks see raiskab maad?“ Puu ei täida mitte üksnes oma eesmärki, s.t ei kanna vilja, vaid raiskab ka maad, s.t takistab viinamarjade kasvu. Codex Bezae lisab korraldusele puu maha raiuda „Too kirves!“, mis rõhutab, et asjaga on tõsi taga. Kirves, mis langeb puu juurtele, on Jumala kohtu sümbol, mis esineb ka Ristija Johannese jutluses (Lk 3:9 – puu, mis ei kanna head vilja, raiutakse maha). Viinamäeomaniku pettumus on mõistetav ja ta korraldus mõistlik. Edasi väljub jutustus tavapärase praktika piirest.

13:8 Viinamäe omaniku ja aedniku dialoog jätkub aedniku vastusega. Preesensi ajavorm legei ’ta ütles’, mida siin kasutatakse, on praesens historicum, mis Luuka enda stiili juurde ei kuulu, s.t see viitab vanemale suulisele pärimusele, mis läheb tagasi Jeesuseni. Aednik palub peremeest, et see jätaks puu veel üheks aastaks kasvama (palvele viitab juba ainuüksi vokatiivi vorm kyrie ’isand’, millega aednik viinamäeomaniku poole pöördub). Ta lubab kobestada pinda puu ümbert ja panna väetiseks sõnnikut (Codex Bezae täpsustab: korvi sõnnikut). Viinamägedel väetist ei kasutatud, seega lubab aednik teha midagi erakordset. Ta tahab teha kõik, et anda puule veel võimalus. Viinamäe omaniku ja aedniku kujude taga on võimatu mitte näha Jumalat ja Jeesust, nagu ka tähendamissõnas halbadest viinamäetöölistest (Lk 20:9, 13–15) mainitud viinamäeomaniku ja ta poja taga. Aga siinses perikoobis ei ole siiski kohane neid allegooriliselt samastada – tähendamissõnas on rõhk aja lühidusel ja selle kasutamise vajadusel. Jeesuse ülesastumine oleks siis aedniku viimane vaevanägemine Jeruusalemma ja Iisraeli pärast enne nende ees seisvat kohut. Aednik palub pikendust veel üheks aastaks, s.t üheks aastaks pärast kolme eelnevat aastat. Ta lubab kasutada seda aastat, et teha omalt poolt kõik, et puu võiks vilja kanda.

13:9 Kui eelmises salmis oli juttu aastast, siis siin on juttu lihtsalt tulevikust, kuigi viigipuud ootab viljatuse korral ikka sama saatus. Tähelepanuväärne on, et aednik ei ütle, et tema raiub viigipuu maha (nagu oli 13:6 omaniku käsk), vaid ütleb, et kui viigipuu ei kanna vilja, võib omanik ta maha raiuda. Mõned käsikirjad lisavad sellele veel: „Ja kui ta seda oli öelnud, hüüdis ta: „Kellel kõrvad on kuulda, see kuulgu!““ Lugu lõppeb nii, et me ei tea, mis lõpuks viigipuust sai.

 

2. Perikoobi struktuur

Perikoobil on selge ja loogiline struktuur:

1) olukorra kirjeldus (salm 6);
2) viinamäe omaniku reaktsioon (salm 7);
3) aedniku vastureaktsioon (salmid 8–9).

 

3. Kontekst

Jeesuse tähendamissõna, mis algselt oli kindlasti omaette tervik, on Luukas liitnud suuremasse tervikusse, mis eelneb vahetult Jeesuse minekule Jeruusalemma, kuhu ta läheb surema (Lk 13:31). Suurem tervik algab Lk 12:35 jj mõistujutuga rumalatest ja tarkadest orjadest ja lõppeb Lk 13:34 jj Jeesuse kurtmisega Jeruusalemma üle. Tervikut läbivaks teemaks on Jumala kohtu saabumine, mis on läbi põimunud Jeruusalemma ja Jeesuse enese saatusega. Perikoobi tähendamissõnale järgneb vahetult tekst, mis käsitleb galilealasi ja Jeruusalemma elanikke tabanud õnnetusi ning milles hoiatatakse hukatusega ja kutsutakse üles meelt parandama. Meeleparanduse vajalikkusest räägib ka siinse perikoobi tähendamissõna.

 

4. Kirjanduslooline kontekst

Perikoobi kirjanduslooliseks kontekstiks on Jeesuse tähendamissõnad, mille valdav teema on Jumala riigi tulek. Tähendamissõna kuulub Luuka evangeeliumi eriainese hulka, s.t seda ei leidu üheski teises evangeeliumis, ent see ei anna põhjust kahelda tähendamissõna autentsuses, s.t selle pärinemises Jeesuselt endalt.

 

5. Ajalooline kontekst

Luuka evangeelium on kirjutatud ajal, mil Jeruusalemma katastroof (70 pKr) oli juba toimunud (Lk 21:20), ent mil mälestus sellest sündmusest oli veel värske. Sünoptiline apokalüpsis (Mk 13 ja par) kinnitab, et Jeruusalemma katastroofi seostati lõpuaja sündmustega (vt Lk 21:20 jj). Ajal, mil evangeelium kirjutati, oli peatse Kristuse taastuleku ootus veel kogudustes elav. Tähendamissõna kutsub üles Kristuse taastulekuks valmis olema ja annab mõista, et veel jäänud armuaeg on lühike.

 

6. Paralleelkohad

Kuigi Lk 13:6–9 on Luuka erivara, pakuvad sellele võrdlusainest kõik teised Jeesuse ütlused, mis kõnelevad aja lühidusest ja kutsuvad üles meeleparandusele. Konkreetseteks paralleelideks, mida nimetada tuleks, on Ristija Johannese jutlus, milles on juttu nii vilja kandmisest (nii nt Mt 3:8 ja par) kui ka puust, mis raiutakse maha, kui ta ei kanna head vilja (nii nt Mt 3:10), samuti lugu viljatu viigipuu needmisest (Mk 11:12–14).

 

7. Tõlgendusloolised märkused

Aedniku ja viinamäe omaniku vestlust on kunstis kujutatud suhteliselt harva. Rohkem on kujutamist leidnud viljatu viigipuu needmine Jeesuse poolt (Mk 11:12–14, 20–25; Mt 21:18–22). Olgu siinkohal toodud Jan Luykeni gravüür Bowyeri Piiblist (1791–1795).

Aasta lõpp on vaieldamatult selline päev, mil inimesed vaatavad tagasi lõppenud aastale ja teevad kokkuvõtteid. Viljatu viigipuu võrdum on selleks väga sobiv. Jeesus võrdleb korduvalt inimest viljapuuga, kõneldes viljadest, mis peegeldavad inimese sisimaid omadusi. Hea puu ei kanna halba vilja ja vastupidi (Mt 7:17–18; 12:33); samuti sõltub vilja iseloom puu või taime liigist – viigimarjad ei kasva ohakatel ja viinamarjad kibuvitstel (Mt 7:16; Jk 3:12).

Võrdum viigipuust paneb kuulajaid küsima: kas minu teod on aasta jooksul olnud sellised, et Jumal võiks nendega rahule jääda. Või ei ole neid üldse? Viljatu puu kuulub maharaiumisele (Mt 7:19; Lk 13:7).

Aastalõpu jumalateenistusel on esindatud nii tänu õnnestumiste eest kui ka kahetsus ebaõnnestumiste pärast. Võrdum viigipuust on iseendast lootusrikas. Eestpalved võivad anda patusele uue võimaluse: „Jäta ta veel sellekski aastaks!“ Jumal kingib aastaid ja võimalusi.

Tähelepanuväärne on aedniku pöördumine viinamäe omaniku poole: „Isand!“ (Kyrie). See toob meelde missa esimese hümni „Issand, halasta!“ Sellele järgneb ülistus Gloria. Jumal on teinud imelisi tegusid.

Aasta lõpp tuletab meelde inimesele kingitud aja piiratust. Seejuures ei olegi niivõrd oluline mõelda mõnele eshatoloogilisele sündmusele, loodud maailma lõpule, vaid aasta lõpp tuletab meelde igaühe surelikkust. Siit maailmast lahkumine on sama kaalukas sündmus kui kogu loodu jõudmine eesmärgile. Keskajal aitas seda meeles pidada tava hoida kirikuaias alati valmis lahtist hauda. Katkuepideemiate ajal hakkas levima surmatantsu žanr nii maalide kui gravüüridena. Niguliste kirikus hoitakse Berndt Notke surmatantsu-maali alguslõiku. Torupilli järgi tantsiv surm haarab endaga kaasa kõik alates paavstist ja keisrist ning lõpetades sülelapsega (keda ilmselt oli kujutatud maali hävinud lõpuosas).

Tänapäeval tuletavad elu haprust meelde maanteede serva püstitatud mälestusmärgid nendes kohtades, kus keegi on hukkunud liiklusõnnetuse tagajärjel. Autojuht ise võib olla ettevaatlik ja liikluses vilunud, kuid keegi ei tea, kust ja millal võib keegi teine põhjustada saatusliku õnnetuse.

Siiski on oluline jätta aastalõpu jumalateenistusel kõlama helge noot. Niikaua, kuni elame, on veel lootust.

 

8. Liturgilised soovitused

Liturgiline värv: valge või violett.

Alguslaul: 40.

Päeva laul: 47.

Jutluselaul: 51.

Ettevalmistuslaul: 41.

Lõpulaul: 386.

 

Päeva palve: Käsiraamat, lk 66, nr 1/ Agenda, lk 85, nr 1.

Kirikupalve: Intranetist väljajäänud kirikupalved, lk 11 (vana-aasta)/ Agenda, lk 86–87.

Kiituspalve: Käsiraamat, lk 354 (üldine IV).

Palve pärast armulauda: Käsiraamat, lk 66/ Agenda, lk 89.

 

(Punktid 1–6 on koostanud Jaan Lahe, punktid 7–8 Joel Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)

 

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English