Alljärgneva ettekande pidas Hannoveri Evangeelse Luterliku Kiriku regionaalpiiskop Petra Bahr inglise keeles 14. juunil 2018 Tallinnas Saksamaa Liitvabariigi saatkonna üritusel Tallinn Talk (Tallinna kõne). Kaasettekande pidas Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Urmas Viilma. – Toim.
Sel õhtul suure vana laua ümber kogunenud kõnelesid emakeelena serbia, sorbi, ungari, poola, prantsuse, inglise, taani, rootsi, vene, šveitsi saksa ja alamsaksa keelt. Nimetatud õhtusöök toimus 16. sajandi 30ndate alguspoolel ühe juba mõnda aega maailmakuulsa abielupaari kodus. „Maailma” all mõeldi toona Euroopat ning see abielupaar oli Martin Luther ja Katharina Bora. Nende väike maja Wittenbergis ei olnud mõeldud võõrustama nii suurt seltskonda, kuid need lauakõned olid kuulsad! Selleks et saada toimunust ettekujutust, peame oma silme ette manama pildi palju madalamate lagedega majast, mille aknad olid avatud ainult hoovi poole, sest maja ees, kuhu avanesid tänavapoolsed aknad, nautisid tudengid sumedat suveõhtut, vaadates sügavalt oma õllekruusi. Siin laua ümber istus Euroopa narratiivne kogukond, mis aga ei kõnelenud kunagi Euroopast kui sellisest. Toona tähendas Euroopa tsiviliseeritud maailma. Ainult käputäis maailmarändureid ja intellektuaale oleksid olnud suutelised jutustama põnevaid lugusid Hiinast või Araabia poolsaarest; lugusid, mida oleks kuulatud uudishimu ja kõhedusega. Väljaspool ladinakeelset maailma oleks arusaam sellest, mis tundus nende jaoks olevat maailma keskpunkt, olnud väga erinev. Laiemalt oli levinud hirm türklaste ees. Ottomani impeerium oli jätnud oma vallutusretke järel endast maha surma ja hävingu jäljed ning sügavalt juurdunud hirmu islami ees, mis eskaleerus aeg-ajalt hulluseni, viies kõiksugu apokalüptiliste piltideni lääne kristliku tsivilisatsiooni hääbumisest – seda ka praegusel ajal. Kunagi unustatud ja meie kollektiivmälu arhiivist uuesti välja otsitud Euroopa narratiivi esitatakse nüüd viisil, just nagu oleks selles ängistust tekitavas loos midagi uut. Sama lugu jutustatakse kõigis Euroopa keeltes paljudes Euroopa linnades, Kopenhaagenist ja Amsterdamist Pariisi ja Varssavi, Revali ja Lüübekini – peaaegu rõhuasetust muutmata. See lugu on teatud mõttes nagu unejutt, samas kui lugu uutest algustest ning parema ja erineva maailma püüdest on nagu äratusjutt. Lutheri ajal oli Wittenberg kuulus ülikoolilinn, mis tõmbas tudengeid kõikjalt maailmast: Vahemere ja Läänemere kallastelt, Atlandi rannikult Musta mere rannikuni. Õhtusöögid olid selliselt laetud ühiskondlikus kliimas valjuhäälsed ja tormilised. Siin ei kogunenud mitte ainult teoloogid või väärikad ülikooli õppejõud, teadaolevalt osalesid Lutheri majas toimunud vestlustel ka muud rändurid nagu arstid, diplomaadid, kaupmehed ja sõjakorrespondendid, kes olid naasnud erinevatelt relvastatud konfliktide rinnetelt. Samuti ei olnud kokku tulnud teoloogid ainult Lutheri õpilased: mitmed neist esindasid seal oma vägagi isiklikke arusaamu. Kuulda oli valju naeru ja veel valjuhäälsemat vaidlemist, mida katkestas aeg-ajalt ühine laulmine reformaatori lauto saatel. Tema lautomängu oskus oli parem kui tema väitluskaaslaste lepitamise oskus! Ma kuulen teid küsimas, kuidas suutis see mitmekeelne seltskond laua ümber küll omavahel suhelda? Nad kasutasid haritlaste ülemaailmset keelt – ladina keelt. Kuigi kõik nende hulgas polnud võimelised rääkima vabalt elegantset ladina keelt ning täiendasid oma keeleoskust žestide ja viipekeelega, suutsid nad end ikkagi teha arusaadavaks – nii nagu meie seda tänapäeval inglise keeles teeme. Isegi kui me ei väljenda end eriti elegantselt, oleme sellele vaatamata võimelised suhtlema.
See õhtusöögilaua mitmekeelne stseen, mis esitab kujundlikult nii reformatsiooni ajalugu kui ka Euroopa identiteeti, on kaunis pilt, aga samavõrra ka salapärane, sest meil puudub selge reformatsiooni narratiiv. Ettekujutus, et Martin Lutheri radikaalsed ideed viidi reformatsiooni kirikutes täielikult ellu, on müüt, mis sündis Lutheri idealiseerimise tulemusel 19. sajandi Saksamaal. Reformatsiooni ajal ei eksisteerinud veel isegi mõistet „luterlus”. Reformatsioon sündis mitmekeelse liikumisena ja haaras endasse mitmeid osapooli. Mitmekeelsus ei viita ainult kõneldud keeltele, vaid kirjeldab ka palju empaatilisemalt arvukaid ühiskondlikke, majanduslikke ja poliitilisi kontekste, kus need radikaalsed usulised muutused aset leidsid. Reformatsioon kanti laiali maailma äärteni ning iga reformaator seadis rõhuasetuse erinevale teoloogilisele aspektile. Paljud neist on unustatud juba sellepärast, et nende mõned teoloogilised seisukohad pole leidnud kandepinda. Näiteks tundus mõnda aega, et Austriast võiks saada evangeelne maa, kuid ühtäkki muutus kõik. Peaksime kujutlema reformatsiooni esimest kahtekümmet aastat liikumisena, mis plahvatas väga komplekssete ühiskondlike olude keskel nagu suur intellektuaalne eksperiment. See vaimne eksperiment hakkas palju kiiremini sõltuma poliitilisest toetusest, kui see kiriku reformijatele meeltmööda oleks olnud. See sai kultuurilise sisendi, aga oli sõltuv ka liikumist toetavatest ühiskonnaklassidest ja nende majanduslikust mõjust. Euroopas algas reformatsioon linnades ja nii oli see ka tänapäeva Eestis. Maapiirkondades kulgeb elu teistsuguses tempos ja lähtub teistsugustest jõustruktuuridest. Paljudes piirkondades oli reformide elluviimine kohalikule eliidi jaoks vägagi aegavõttev. Mõned Saksa aadlikud, nagu üks minu esivanematest, plaanisid salaja evangeelse usu vastuvõtmist, et vältida probleeme, mida põhjustaksid liiga enesekindlad talupojad, kes loevad ise Piiblit ja esitavad veidraid küsimusi.
Nii kujunes peaaegu kõikjal välja paradoksne olukord, kus oli ühelt poolt võimalik otsene ligipääs Jumala tasuta armule ja armastusele, vältides preestri ja kiriku institutsiooni vahenduse vajadust, kuid samas oli vajalik juhtimine ja kaitse, sest enamiku luterlike kirikute üle valitsesid siiski ilmalikud valitsejad. Reformatsiooni ideed paigutati võimupoliitika võrrandisse ning muutunud kiriku vaimsed pioneerid lubasid end poliitika huvides ära kasutada, sest kui nad poleks seda teinud, oleks nende ettevõtmine kiire lõpu leidnud. Loomulikult pidas see paika ka vastureformatsiooni ja selle taga olevate jõudude puhul. Ajalooliste sündmuste kaine hindamine on vajalik mõistmaks, mis viis aastakümneid kestnud relvastatud ja ülimalt vägivaldse konfliktini, kus mõnedes piirkondades kahanes elanike hulk 80 protsenti. Kolmekümneaastane sõda, mis kestis praeguse Eestimaa territooriumil veel mõnikümmend aastat kauem, möllas kõikjal Euroopas, väljendudes küll eri paigus erinevalt. Ainult brutaalsete tapmiste barbaarsuse aste oli ühiseks veriseks jooneks, mis ühendas omavahel meie mandri ka kõige kaugemad paigad. Reformatsioon ei olnud ainult varauusaja radikaalsete muutuste kiirendaja, vaid mitmes mõttes ka selle paradigma muutuse vili. Vaeste mäss; linnade ja nende majanduse areng, millele ka vana Reval võlgneb oma õitsengu; aadelkonna vastu mässava keskklassi esilekerkimine; ja globaliseerumise esimesed märgid, millega kaasnesid omakorda apokalüptilised hirmud, mis leidsid väljenduse juutide ja hereetikute organiseeritud tapmistes. Varauusaeg oli märkimisväärselt rahutu periood ning sellisena üpris võrreldav praeguse maailmaga. Need arengud soovisid anda inimestele rohkem lunastust, rohkem haridust, rohkem õigusi, rohkem vabadust, aga saavutasid ometi täpselt vastupidise. See ambivalentsus kuulub Euroopa identiteedi juurde. Meil oleks hea rääkida seda lugu kainelt, ilma seda demoniseerimata või ülistamata. Veel parem oleks, kui me kõneleksime Euroopa erinevatest reformatsioonidest ja mäletaksime neid just sellisena. Vaieldamatu fakt, et reformatsioon (ja vastureformatsioon) mängivad olulist rolli rahvuste kujunemisel Euroopas, on selge juba pikemat aega. Minu sooviks oleks olnud, et eelmisel aastal oleks noortele inimestele välja antud mõni raamat, mis oleks jutustanud Euroopa reformatsioonide ajaloost ja vastuseisust neile, tehes seda läbi teatava valiku põnevatest elulugudest, millel ei olnud just ilmtingimata õnnelik lõpp.
Üks selline lugu on Jaan Krossi romaan – haarav ja kompleksne lugu Balthasar Russowi, 16. sajandi krooniku elust. Eestlasest Russow kirjutas alamsaksakeelse „Chronika der Provintz Lyfflandt” (Liivimaa kroonika). Kross kujutab tema elulugu haarava ja elukestva tõeotsinguna rahututel aegadel. Nii suuremõõtmelise ajaloomaali kui ka mõistujutuna vastupanust Vene okupatsioonile on tegemist tõeliselt reformatoorse romaaniga, millega suhtestub ka 20. sajandi ajalugu. See romaan näitab, et meie Euroopa identiteedi otsingul on palju eellugusid, aga ka seda, et see identiteet on tormiline otsinguprotsess.
Muidugi võime me ka meenutada reformatsiooniaja kunsti. Teie, austatud peapiiskop [Urmas Viilma – toim.], osutaksite siis kindlasti Bernt Notke ja Michel Sittowi suurepärastele teostele, samas kui mina esitleksin Lukas Cranachi töid. Kõik kolm kunstnikku näitavad ilmekalt, kuidas üksikisiku väärtustamine, näidates nii tema tumedamat poolt kui ka ilu, on kunsti meediumi läbi piibellik-teoloogilise mõtte teenistuses. Võimalik, et üksikisiku pühaduse idee on kõigi eurooplaste üks põhinarratiive. Kahe esimese kunstniku teoseid leiame me Tallinnas, Aarhusis, Lüübekis ja Stockholmis ning Lukas Cranachi teoseid kohtab maailma kõige suuremates muuseumites. Käesoleval ajal kujutavad nad endast midagi enamat kui reformatsioonide visuaalset meenutust: see on hoiatus kõigile, kes lahustavad üksikisiku väärikuse rahvusele orienteeritud natsionalistlikes ühiskondades või suurettevõtetele, kes eiravad üksikisiku õigust kontrollida teda puudutavate andmete kasutamist, pidades isikuandmeid müüdavaks laiatarbekaubaks.
Need pildid näitavad aga kõige kujundlikumalt seda, kui palju on reformatsioon mõjutanud kultuuriloo kirjutamist – seda laiemalt kui murrang usulisel maastikul ja paradigmamuutus teoloogilistes arusaamades. Hariduse ja teaduse edendamine, kunsti vabastamine kiriku eestkostest, seadusandluse ülevaatamine – kõik see oli samuti reformatsioonide tagajärg – isegi kui kaudselt –, milleni jõuti erinevate rõhuasetustega Euroopa kõige erinevamates piirkondades. Reformatsioon muutis igapäevase elu aruteluteemaks ning kujutas inimest ilma aupaisteta. Piibli tõlkimise kõrval jõudis ka ilmalik kirjavara järjest suurema hulga lugejateni. Sel viisil levis teave maailmavaadetest, utoopiatest ja erinevatest eluviisidest nii laialt, et seda ei saanud enam kantslist tuleva kõnega uuesti kammitseda. Samas ei tohiks me lasta end ka eksitada.
Mitmed reformatsioonide kultuurilised mõjud, nagu me neid tunneme tänasel ajal, ilmnesid alles 18. sajandil. Need võideldi kätte raskelt ja sageli ei olnud neil ka kiriku sees just palju toetajaid. Kõigi inimeste võrdsuse ja väärikuse idee peale võidi küll mõelda palvetes ja piiblilugemistes, kuid selle poliitilisi ja juriidilisi tagajärgi peeti enamasti jumalateotuslikeks, sest need ohustasid n-ö jumalikku korda: sugudevahelisi suhteid puudutavat korda, ilmalike valitsejate korda, omandikorraldust ja ühiskondliku eliidi korda vastandina neile, kellest püüti end lahus hoida. Koos valgustusega või isegi evangeelse teoloogiaga seotud valgustusega julgeti nüüd mõelda mõtteid, mis olid kaua aega olnud keelatud. Selles mõttes oli isegi pietism – uuendusliikumine, mis suunas evangeelse usu seletamise kirikutest elutubadesse ning muutis selle õpetamisprotsessist südame liikumiseks – tegelikult osa valgustusest, mis muutis mõlemaid meie maid palju enam, kui me endale aru anname. Enesekindlus ja usk, et Jumal tasub meile meie jõupingutused, on tõestatult edendanud töömoraali ja majanduslikku arengut. See liikumine vallandas ka talupoegade vabastamise pärisorjusest ja alaealisusest.
Kui selline noortele suunatud elulooraamat reformatsioonist oleks avaldatud, siis oleks ma samuti jutustanud ühe loo: teadlikult mitte Martin Lutherist ega ka mõnest Põhja-Euroopa reformaatorist, samuti ei oleks ma valinud mõne usupõgeniku lugu, kes pidi Euroopast põgenema, et otsida oma õnne Uues Maailmas. Samas, kui keegi soovib paremini mõista Ameerika Ühendriikide ja Euroopa keerulisi suhteid, siis peaks ta vaatama tähelepanelikumalt teisitimõtlejate ajalugu. Mina oleksin jutustanud tahtejõulise Elisabeth von Calenbergi loo. Ta oli meie piiskopkonnas üks reformatsiooniaja mõjuvõimsamaid tegelasi, kelle olemasolu vajus ometi pikaks ajaks unustuse hõlma. Ta pidi 15-aastaselt abielluma endast 40 aastat vanema mehega – Braunschweig-Calenberg-Göttingeni hertsogiga. Ta oli noor tüdruk, kes kadus lossimüüride vahele, samas kui tema abikaasa veetis lõbusalt aega oma armukesega. See polnud Euroopa aadlike hulgas sugugi ebaharilik abielu kirjeldus. See lugu võttis aga hoopis teistsuguse pöörde: 1527. aastal oli Elisabeth juba tutvunud Lutheri ideedega. Ta oli kirglik lugeja ja kirjutas reformaatorile kirju. Ta oli lähedane sõber Hesseni maakrahv Philippiga, kelle vaimustus reformatsiooni vastu oli kõike muud kui oportunistlik. Ta oli iseseisev mõtleja ja kirjamees, kes näiteks püüdis leida võimalusi, kuidas õigustada teoloogiliselt tema aladel elavate juutidest kodanike usuvabadust. Ja kujutage ette, et tema julged ideed leidsid Euroopas ka heakskiitu! Tema sõber Elisabeth von Calenberg seadis oma abikaasa ja poja tahte vastaselt sisse armulaua leiva ja veini kujul, luues sellega pretsedendi. Ja nagu sellest poleks veel küllalt: ta kutsus evangeelse kirikuõpetaja Antonius Corvinuse teenima Pattenseni, mis oli tema kodukandi lähedal olev kogudus. Üks täna siinolevatest superintendentidest on teatud mõttes tema mantlipärija. Elisabethi valitsuse all reorganiseeriti kloostrid. Ta kirjutas kirikulaule, aga koostas ka uue seadusandluse ja saatis avaliku kirja kõigile oma alamatele, mille eesmärgiks oli nende usu kinnitamine. Tema elu oli väga tormiline. Ta pidi põgenema Tüüringist pärast seda, kui ta sai teada, et tema poeg oli abiellunud katoliikliku tava järele ja et teda ei olnud teadlikult laulatuse toimumise ajast informeeritud. Tema entusiasmi, julgust ja vastupanuvõimet ei ole austatud talle mälestusmärke püstitades, kuid ta oli väga mõjuvõimas sellel tillukesel alal Euroopa kaardist, kus ma olen praegu regionaalpiiskop. Tema lugu võib jutustada, sest tegemist pole mingi kaugel maal elanud kangelasega, vaid see lugu toob elu sisse meie tänavatele ja paikadele, teisisõnu meie piirkonna ajaloole, nagu seda teevad ka teised lood. Euroopa identiteet vajab häid lugusid!
Inimeste soov leida ühte suurt narratiivi Euroopale, et luua arvukatele sisemistele ja välistele väljakutsetele vastukaaluks teatud kultuuriline ja vaimne identiteet, ei ole uus nähtus. Neid püüdlusi on pandud läikivate kaante vahele ning arutatud suurtel kohtumistel ja konverentsidel. See püüe on arusaadav. Rahvuslikud müüdid ja lood, mis seisnevad peamiselt ühe rahvuse eristamises teistest ja ajaloo tumedate peatükkide väljajätmises ning rahvusliku üleoleku kuulutamises – nagu see on Poola või Ungari puhul –, on Euroopa ühtekuuluvuse seisukohalt ülimalt ohtlikud või vähemalt sama ohtlikud kui meeletud riigivõlad või kiirelt kasvav bürokraatia Euroopas, mis on kaotanud kontakti inimeste reaalse eluga. Sellele lisaks näeme me ka kirikute pahupoole tagasipöördumist, kui väljenduda ebadiplomaatiliselt. Pean silmas kirikuid, kes annavad avalikult järele oma valitsuste soovile vastaseid üle trumbata ning mängivad sellega paremad kaardid kätte populistidele ja autokraatidele ning nende poliitilistele eesmärkidele. See kehtib suure osa Vene õigeusu kiriku puhul, mis pakub Vladimir Putini poliitikale intellektuaalset tuge, ning Poola katoliku kiriku ja Ungari reformeeritud kiriku teatud osade puhul. Siin peaksid teiste Euroopa kirikute juhid palju selgemini kui seni oma vastuväiteid esitama. Kristlus on end kultuuriliselt ja poliitiliselt alati liiga tihedalt rahvusriigiga sidunud ning Saksamaa ajalugu on üks hämar, lausa saatanlik näide selles reas. Selliselt õõnestavad kirikud omaenda alustalasid. Reformatsiooni tulemusena on võimalik Piiblit lugeda kõigis keeltes. See oli kultuuriline uuendus, mis mõjutas tugevalt haridust, kirjandust ja meediat. Iga keel on aga ainult üks paljudest Jumala sõna tõlgetest, mida tuleb tõlgendada ja parandada teiste häälte ning teiste keelte abil. Ohtlik on olukord siis, kui üks või teine kirik sulgeb end rahvuslikul pinnal. Arvukate reformatsioonide ajalugu, mis koosneb paljudest lugudest, võib tõepoolest aidata kaasa Euroopa identiteedi kujundamisele eeldusel, et seda mõistetakse ajaloona, mis on täielik ainult siis, kui seda täiendavad ka teised lood, mitte kui end teistest lahutatakse või teisi üle trumbata püütakse. Selle õppetunni sain ma juhtumisi Šveitsis doktorikraadi tehes. Seal jagasid kolleegid oma mõtteid saksa (mille Šveitsi versioonist ei suuda ma aru saada), itaalia ja prantsuse keeles. See oli ühelt poolt väsitav, aga teisalt ka suurepärane. Reformatsiooni lugude jutustamine, kui seda tehakse avalikult, st kõiges oma hiilguses ja viletsuses, aitab kujundada sellist Euroopat, mis on jätkuvalt teadlik oma vaimsetest juurtest.
Protestantluse panuseks Euroopas võikski pidada selle mitmekesisust. Kuid Euroopa identiteedi kirjelduses on ka üks teine oluline impulss. Me teame juba pikemat aega, et Euroopa ei ole enam maailma keskpunkt ei majanduslikult, poliitiliselt ega ka intellektuaalse arengumootorina. Eurooplastena oleme justkui halvatud, šokis sellest, et maailm ei muutunud pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist paremaks paigaks. Varaste 90ndate eufooriline meeleolu on andnud maad teatavale rahutusele, isegi murele tuleviku pärast, mis esitab ainsa kandva narratiivina minevikku vaatava utoopia järele igatsemist. See trend on täheldatav kõikjal Euroopas. Varem oli kõik parem, maailm oli veel kontrolli all, eks ole? Mõistagi on see eksiarvamus. Kõik oli parem 20. sajandil – pildid rõhumisest, laipade riitadest, šoást [holokaust – toim.], kohutavatest sõdadest ning välisest ja seesmisest vabaduse puudumisest? Poola päritolu sotsioloog Zygmunt Bauman nimetab seda „retrotoopia kiusatuseks” (retro-utoopia). Sellepärast igaüks, kes kuulutab reformatsiooniliikumise Lääne jaoks identiteeti loovaks, st identiteeti loovaks ka Euroopa intellektuaalse kujunemise seisukohalt, nagu mina seda teen, peab hoolega tähele panema, et ta ei elaks ainult minevikus. See on õige, et inimene, kes ei mäleta oma minevikku, elab tulevikuta. Samas kui inimese vaade on kinnitatud minevikule, siis muutub ta soolasambaks, nagu Loti naine. Sellisel hoiakul pole õnnistust. Sõnum Jumala tasuta armust, mis on evangeelse usu kese, on fatalismivastane vastumürk mineviku idealiseerimise kinnisideele. „Ecclesia semper reformanda,” ütles Martin Luther. Tema jaoks ei olnud reformatsioon lõppenud. Reformatsioon on „pidev protsess”, samamoodi kui „identiteet” on „pidev protsess”. 300 aastat hiljem arendas üks nutikas luterlane seda ideed edasi. Ajad muutuvad ja meie koos nendega (ladinakeelne tsitaat). Samuti muutub kirik, sest kristlased on oma ajastu lapsed ning nad kannavad oma usu üle praegusesse aega. See ei tähenda, et nende muutuste lähtekohaks oleks mugandumine ajavaimuga, vaid et kristlastel on kohustus anda oma panus, et need muutused, milles me elame, toimuksid kaasinimeste hüvanguks, mitte nii väga meie isiklike hirmude leevendamiseks. Minu jaoks on reformatsioonikirikute välja arendatud ettekujutus inimlikkusest aluseks humaanse Euroopa käsitlusele, mis on ka tulevikukõlbulik. Üksikisik, nagu Piibel ja selle hoolikad lugejad seda mõistavad, heitleb oma oskuste ja puuduste, oma armastamisvõime ja hävitava kurjuse poole kaldumise vahel. Ta ei ole ainult üks või teine, vaid alati mõlemat korraga. Selline realism kaitseb meid selliste lunastuse tõotuste eest, mida lubab digitaliseerimine, aga ka apokalüptiliste piltide eest, mida meie silme ette maalivad need, kellel pole aega demokraatlike põhiseaduste ja kohtuliku kontrolli liberaalsete reeglite jaoks. Sama kehtib ka populistide puhul, kes seovad väärikuse ja armu nahavärvi ning perekonnanimega, nagu seda teeb ka poliitiline islam, mis soovib elada enda reeglite järgi ja suhtub põlglikult nende vabadusse, kelle arusaamad ei ühti nende omadega. Kristlikust inimlikkusekäsitlusest pole võimalik üleliia palju rääkida, sellest ei saa kunagi küllalt. Jätkuva reformatsiooni ideele ei ole lihtne tähelepanu võita ning see kehtib samamoodi nii väikeste diasporaakirikute kui ka suure Saksa luterliku kiriku puhul, mille osa meie oleme. See avaldus näiteks paar kuud tagasi, kui Alam-Saksi liidumaa valitsus püüdis sisse seada uut riiklikku püha, et tähistada reformatsiooni aastapäeva. Vastupanu ulatuslikkus ja vaidluste tulisus üllatas isegi mind, kes ma olen töötanud 15 aastat kirikuõpetajana traditsiooniliselt usukauges Berliinis. Ka Saksamaal on evangeelsed kirikud muutumas osaks diasporaast. Vaimulikus plaanis see võib-olla isegi on koht kiriku jaoks. Traditsioonilised vähemuskirikud on kindlasti oma kogemuste poolest meist ees.
Kirikud peavad esitama küsimusi kõikjal, kus Jumala järele saab küsida selliselt, et ka küsimus inimlikkuse tulevikust saaks esitatud. Ainult sellisel juhul muutub reformaatorite kõige originaalsem idee ka tänapäeval tähenduslikuks. Jumalateenistus on selleks kõige suurepärasem paik. Samas ei peaks jumalateenistused nii tavapärasel kui moodsal kujul, hea muusika ja arusaadavate jutlustega, olema ainsaks sellise kogemuse paigaks. Piiskoppide jutlused ja kõned on küll tänapäevalgi olulised ning võidavad tähelepanu, kuid reformatsioonikirikute keskmes on arusaam, et kõik kristlased on kutsutud evangeeliumi kuulutamise ametisse. Luther nimetas seda „kutse poolest kristlaseks olemiseks”. See ei tähenda, et juristid ja arstid, parlamendiliikmed, ettevõtjad, ajakirjanikud ja õpetajad peaksid igal pool jutlustama, imiteerides sellega kirikuõpetajaid. Küll aga tähendab see seda, et inimestel oleks oma sisemine suunataju; hoiak, mille kaudu avaldub selle olemus, mis annab neile tuge nii elus kui surmas. Seepärast tuleb küsida, kuidas võiks usuline haridus varustada kristlasi nii, et nad suudaksid jagada teavet oma usu ja selle juurte kohta viisil, mis on ka teiste jaoks relevantne. Liiga sageli vastavad kirikud küsimustele, mida keegi pole küsinud. Kõige lihtsam ja ometi kõige julgem idee oleks ehk see, kui Eesti ja Saksa, aga ka kõigi meie naabermaade kristlased jääksid eurooplasteks eelpool kirjeldatud viisil ning võtaksid vastutuse seal, kus nad parasjagu asuvad või mistahes ametiülesandeid nad täidavad. See ühendaks meid kõiksugu olulistes kogemustes, lugudes, vaevades ja õnnehetkedes. „Jumal ei ole meile ju andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistlikkuse vaimu.” See seisukoht, mille autor on meie vaimse Euroopa suur kaasrajaja apostel Paulus, on järgimist vääriv põhimõte kõigi ohtude ja murede keskel Lääne ning selle väärtuste tuleviku pärast, sest selles sisaldub nii manitsus kui ka lootus.
Inglise keelest tõlkinud Kadri Lääs. Avaldatakse autori loal.
Petra Bahr (1966), PhD, on Hannoveri Evangeelse Luterliku Kiriku regionaalpiiskop.
