Vene kristlaste ristilöömine sada aastat tagasi tõi nende kaasaegsete jaoks reljeefselt esile Jeesuse Kristuse surma olemuse. Ristilöömine on tapmine kõige julmemal viisil. Jumal valis enese ohverdamiseks meie eest kõige dramaatilisema vastandumise kurjale, mis on põhjustanud inimeste usalduse ebajumalate vastu ning kõik patud ja hädad, mida selline valelootus endaga kaasa toob. Risti läbi ründas Jumal kõike, mis hävitas tema inimesi ning kahjustas kogu tema loodut. Kristuse ristist Kolgatal kujunes lahinguväli, kus võideldi esimene osa Looja kriitilisest heitlusest Kiusajaga. Jeesus pääses näilisest kaotusest Kolgatal, kui ta kolm päeva hiljem elusa ja tervena hauast välja astus. Ta muutis haua läbikäiguks, millel on kaks avatud pääsu. Ta andis oma rahvale füüsilise surma kohutava kingi, et nad võiksid kasutada seda Jumala lõplikku kohtuotsust – iga inimliku patu palk on surm (Rm 6:29) – teekonnana igavesse osadusse temaga. See tundub kummaline toimimisviis.
Martin Luther pidas Kristuse risti kogu oma mõtlemise aluseks ja raamistikuks. 1518. a aprillis Heidelbergis toimunud kokkusaamisel esitles ta oma augustiinlastest vendadele reformiettepanekut kiriku avaliku õpetamise kontekstis. Talle anti seal kõnelemise võimalus pärast elavat vastukaja, mille said tema 1517. a oktoobris avaldatud üheksakümmend viis teesi, kus ta oli kutsunud üles avalikult hindama indulgentside teoloogiat ja praktikat, mida müüdi vastutasuna kiirele purgatooriumist pääsemisele. Tema Heidelbergi teesid ei käsitlenud indulgentside teemat ega esitanud ka mingit väljakutset paavsti autoriteedile, mis paljude tema vastaste silmis oli põhiliseks pahameele põhjuseks üheksakümne viie teesi puhul. Heidelbergi teesides esitles ta hoopis „meie teoloogiat”, mida ta nimetas „ristiteoloogiaks” (D. Martin Luthers Werke [Weimar 1883–1993, edaspidi WA], 1: 353–355).
Nendes teesides jätkub avalik areng ühenduses tema arusaamadega sellest, kuidas Piibli sõnumit õpetada. 1516. a septembris esitas tema õpilane Bernhardi ülikooli õppetöö raames avalikule arutelule teesid tahte orjusest ja vabadusest. Bernhardi võttis kokku eelnevatel kuudel Lutheri Rooma kirja loengutes õpitu, kinnitades, et Jumal päästab patused ainult armust ja tingimusteta halastusest ilma igasuguse inimliku kaasabita. Aasta hiljem kaitses teine Lutheri õpilane Franz Günther Lutheri teravat kriitikat skolastilise meetodi ja selle Aristotelese käsitluse suhtes. Heidelbergi teesid oli järgmine samm, mis arendas edasi Lutheri uut arusaama Piibli sõnumist.
Heidelbergi teesides esitles Luther varjatud (Deus absconditus) ja ilmutatud Jumala (Deus revelatus) eristust. Selle eristusega tahtis Luther väljendada seda, et Jumalas on palju rohkem, kui inimesed loodutena on suutelised hoomama ning et patt on tõsiselt kahandanud inimmõistuse võimet mõista ja seletada Jumalat ning tema tegusid. Jumala sõna kuuljad peavad keskenduma ainult sellele, mida Jumal on ise endast ilmutanud, saades Naatsareti Jeesuses inimeseks, ja mida Püha Vaim avab meile Pühakirjas. Lutheri jaoks tähendas see seda, et inimmõistus esitab vaid ekslikku, väärat pilti Jumalast. Ainult usaldus Kristuse vastu ja usaldus selle vastu, mida Jumal kõneleb prohvetite ja apostlite kaudu, võib anda inimese mõistusele ja südamele ligipääsu Jumalale. 20. ja 21. sajandi teaduskirjandus on keskendunud nendele kahele aspektile Lutheri ristiteoloogias, kuigi ristil oli oluline tähendus ka tema mõtlemise teistes osades. Rist koos Kristuse ülestõusmisega on ka evangeeliumi keskmes. Selgitades oma kuulutuse keset, tsiteeris Luther sageli Rooma kirja 4:25: ta „loovutati [ristisurma] meie üleastumiste pärast ja äratati üles meie õigekssaamise pärast.” Aeg-ajalt selgitas ta ka, et kristlaste jaoks on koormad seotud nende kutsumusega teenida kaasinimesi nagu risti (Mt 16:24).
Theologia crucis kujutas endast ka viisi, kuidas Luther julgustas ja lohutas usklikke erinevate kannatuste keskel. 1539. a esitas Luther kaheksa tunnusmärki, mille järgi määratleda kirikut. Suur osa neist oli seotud Jumala sõna edastamisega: jutlustamine, ristimine, armulaud ja vaimulik amet. Nendele lisaks luges Luther kiriku väliste tunnusmärkide hulka ka „püha risti”. „Püha risti” all pidas ta silmas tagakiusamist, läbikatsumist, saatana, maailma ja liha kurje rünnakuid; need sünnivad inimeste eludes „kurbuse, kartuse, seesmise ja välise hirmu, vaesuse, põlguse, haiguse ja nõrkuse läbi” (WA 50: 513, 641–643). „Liha” tähendas Lutheri keelekasutuses kõike inimloomuses, mis himustab Jumala vastu, nagu Paulus ütles oma kirjades (Gl 5:17). Luther tajus „maailma” surves muganduda ühiskondlike väärtustega, mis avalduvad kogukonna igapäevaelus, „poliitkorrektsus” ei ole mitte meie kaasaegsete kultuuride leiutis, vaid vajalik töövahend avaliku korra hoidmiseks igas ühiskonnas. Kurjus sünnib neist survetest muganduda siis, kui ühiskonnad püüavad määratleda oma väärtust ja üksikisiku väärtust vastupidiselt Jumala plaanile inimelu suhtes või seda eirates. Saatana rünnak Jumala suveräänsuse vastu on põhjus, miks Kristus pidi minema langenud inimeste pärast ristile ja miks inimkond kogeb kannatusi.
Meie, teiste inimeste ja saatana kurjadest kavatsustest kasvavad välja mitmed teised kannatuse risti vormid. Luther kinnitas, et Kurja rünnakud Kristuse vastu nii Matteuse 4. peatükis kui ka tema kannatustes ja surmas annavad meile olulisi vihjeid selle kohta, millist laadi on meie enda kogemus nende rünnakute ja kõiksugu kannatusega. On rünnakuid, mida me ei saa ühelgi mõistlikul viisil pidada õnnistuse allikaks; mõned neist on lihtsalt kurjad, ilmselgelt Jumala tahte vastased ning põhjustavad seetõttu kahtlusi Jumala võimus inimelude üle. Mõned, mis on küll ilmselgelt kurjad, võivad teenida Jumala eesmärki, sest tema on valitseja ka kurjuse ja Kurja üle. Nagu Jesaja täheldas, Jumal „annab õnne ja toob õnnetuse” (Js 45:7). Samuti möönis Aamos, et kui Iisraeli linnas juhtus õnnetus, siis oli Jumal selle saatnud (Am 3:6). Mõnikord kasutab ta kuradit oma maskina. Kristlased ei tunne ka neil juhtudel kannatusest endast rõõmu, vaid rõõmustavad üksnes Jumala võitude üle, mis muudavad kuritahtlikud rünnakud Looja territooriumi vastu võiduks vaenlase üle. Usaldus Jumala vastu lähtub ning sõltub tema armastuse ja headuse sõnast meile. Sellest hoolimata võib võitlemine kiusatusega, mis kahtleb Sõnas ning otsib oma identiteeti, kindlust ja tähendust kelleski või milleski muus kui meie Loojas, ka meie usaldust Jumala vastu süvendada. Luther koges sellist usu kinnitamist kõiksugu rünnakutes, mida ta nimetas saksa keeles sõnaga Anfechtungen, ladina keeles tentationes. Ta väitis oma ladinakeelse kogutud teoste esimese köite eessõnas, et Pühakirja tähendust on võimalik õigesti taibata ainult selliste Anfechtungen’ide kontekstis (WA 50: 658–661).
Lutheri sõnul ründab kurat inimesi „vaesuse, häbi, surma ja lühidalt öeldes: kogu kohutava viletsuse ja südamevalu (läbi), mida maa peal leidub väga palju. Sest kurat ei ole mitte ainult valetaja, vaid ka mõrtsukas, kes piidleb lakkamatult ka meie elu ja lahutab oma meelt sellega, kui tal on võimalik meid õnnetusse tõugata ja meile ihu poolest kahju teha. Sellest see tulebki,
et ta murrab mõnel kaela või võtab aru, teised uputab vette ja viib paljud sinnamaale, et nad tapavad end, või paljude muude hirmsate juhtumiteni. Seega me ei pea siin maa peal tegema midagi muud kui lakkamatult paluma meie peavaenlase vastu, sest kui Jumal meid ei hoiaks, siis ei suudaks me isegi silmapilguks tema ees kindlad olla.” (Die Bekenntnisschriften der Evangelisch-Lutherischen Kirche: 1108–1109 [ee Luterlikud usutunnistuskirjad 2014: 279 – toim.]) Kuid Jumal on oma äravalitud rahvale toeks. Usklikud mõistavad, et neil on eesõigus olla kuradi ja kõigi tema sulaste ning vägede eriliseks sihtmärgiks, sest tema rünnak Jumala valitsuse vastu sisaldab endas ka püüdeid haarata endale neid, keda Kristus on tõrksa mässaja ja Jumala usaldusväärsuses kahtleja identiteedist päästnud. Kristus on taastanud neis Jumala usaldavad lapsed ja saatan ei suuda seda taluda.
„Haigus ja nõrkus” panevad risti kandma inimesed, kelle Jumal on loonud osa saama heast tervisest ja füüsilisest täiuslikkusest. Usklikud kogevad, et füüsilised kannatused on kõrvalekalded Jumala tahtest nende suhtes. Seepärast tunnevad nad haigeks jäädes kiusatust seada kahtluse alla Jumala armastus nende vastu. Lisaks sellele teavad nad, et isegi kui nende peamine identiteet seisneb selles, et Jumal peab neid oma lasteks, on Ta andnud neile ka terve hulga sekundaarseid identiteete, mis puudutavad nende kutsumust kodus, ametis, kogukonnas ja koguduses. Kui haigus või mistahes nõrkus (nagu vananeva inimese kahanev jõud või võimetus anda ühiskonda oma panus, mida tegelikult ühiskondlik süsteem meilt ootab) piirab meie võimet Jumala kutsumust täita, tunneme kiusatust seada küsimärgi alla oma väärtus ja eirata oma identiteeti Jumala lapsena. Usklikel on raske tunnistada, et mõnikord on nende enesetajus võimekus täita mõnd tähtsat ülesannet muutunud palju olulisemaks neid määratlevaks faktoriks kui Jumala Sõna, mis võtab meid omaks Jumala lastena. Mõnikord vajavad kristlased, et nende võime oma kutsumust järgida võetakse neilt ajutiselt või alaliselt ära, sest ainult siis mõistavad nad selgelt vajadust toetuda Jumalale. Aga on ka olukordi, kus jõu kadumisel, vägivalla ohvriks langemisel või haigestumisel polegi mõtet, tajutavat kasu. Ka need olukorrad võivad panna meid pöörduma Jumala poole, et leida lohutust ja tuge, ning paluma abi. Isegi sellised hetked, mis kasvatavad kannatlikkust, selle asemel et pakkuda abi, on olukorrad, kus Jumal kohtub meiega ja aitab meid oma ligiolu läbi.
Üks nõrkuse erivorme on vaesus. Lutheri tugev õpetus loomisest ja tema kindel usk Jumala loodud materiaalse korra headusesse pani teda väärtustama ajalikke õnnistusi kui Jumala headuse näiteid. Jumala andide suur väärtustamine pani teda märkama kiusatusi, mida nii rikkus kui vaesus võivad kaasa tuua. Mammona teenimist (Mt 6:24) esineb nii rikkuses kui vaesuses. Nii rikas kui vaene tunneb kiusatust määratleda end oma vara kaudu ja demonstreerida jõukust, mida rikas võib nautida ja vaene ainult himustada.
Maailma põlgus ründab meie isikupuutumatuse- ja identiteeditunnet. Luther ei pööranud küll erilist tähelepanu oma vastaste laimukõnedele ja rünnakutele, kuid enamik meist reageerib põlguseavaldustele tundlikult, sest me vajame tunnet, et kaasinimesed suhtuvad meisse austusega. Isegi kui põlgus ja pilkamine avalduvad selgelt kaitsereaktsioonina, mida teine inimene püüab enda kaitsmiseks ja oma identiteeditunde kinnitamiseks väljendada, kahtlevad kristlased sellise põlguseavalduse tulemusel sageli enda väärtuses. Kristus tuleb meie juurde inimesena, kelle vastu on maailma ajaloos kõige enam põlgust osutatud, et seista meie kõrval ja meenutada meile, et me oleme Jumala silmis väärt isegi tema verd. Me jagame meile osakssaavat põlgust usus temasse koos temaga ning ta kannab selle koos kõigi meie pattudega oma hauda.
„Hirm, kartus ja kurbus” tulenevad ekslikust arusaamast, et Jumal ei ole usklike eludes kohal. Luther pidas Jumala ligiolu üheks Pühakirja keskseks teemaks ning „hirmu, kartuse ja kurbuse” rist väljendab selle kohalolu eitamist. Hirmu ja arglikkust toidavad kaotuse ja jõuetuse tunne. Mistahes ähvardus meie Jumala lapseks olemise identiteeditunde vastu võib tekitada ärevust ja hirmu, nii nagu ka mistahes oht meie turvatundele või mõistmisele, et meie elul on tähendus ja tähtsus. Segadus ja ebakindlus Jumala hoole ning sõprade austuse osas meie kui üksikisikute suhtes muudab meid arglikuks ja murelikuks. Mõtted surmast ning elu haprusest ja õrnusest põhjustavad meie südametes ebamugavustunnet ja isegi õudu. Luther meenutas 1531. a oma õpilastele, et „kui patt muudab su rahutuks ja surm hirmutab sind, siis mõtle sellele, et see on ainult tühi viirastus ja kuradi silmapete – seda see kindlasti ongi. Sest tegelikult ei ole enam pattu, needust, surma ja kuradit olemas, sest Kristus on need kõik ära võitnud ja hävitanud” (WA 40 I: 444).
Paavst Leo X ekskommunikeeris 1520. aastal Lutheri ja mõistis ta kui hereetiku surma. Järgmisel aastal kuulutas keiser Karl V Lutheri lindpriiks ja mõistis ta kui kurjategija surma. Luther ise oli Saksimaa vürstide kaitse all füüsiliselt turvalises kohas, kuid tema poolehoidjad langesid peagi tagakiusamiste ohvriks. 1523. a sai kahest tema augustiinlasest vennast esimesed Wittenbergi reformi märtrid: 1. juulil 1523 põletati Brüsselis tuleriidal Heinrich Voes ja Johannes van Esch (vt Lutheri laulu nende martüüriumist WA 35: 411). Luther mõistis, et tagakiusamisi on esinenud läbi terve kiriku ajaloo; see oli üks saatana tööriist, mida ta kasutas inimeste eemalepeletamiseks usust. Luther ei defineerinud märtreid enam keskaegse tava kohaselt kangelastena, kelle suur julgus võimaldas neil sooritada silmapaistvaid vagaduse tegusid. Ta pidas Kristuse tunnistajana suremist Jumala anniks, mille Püha Vaim kingib üksikisikule erilise eesõigusena ning kirikule ustava teenimise mudeli ja innustusena kõigis eluvaldkondades. Kristlased ei otsi tagakiusamist ega lähe vabatahtlikult surma, aga Püha Vaim annab neile väe olla usu tunnistajaks, kui vaja, siis surmani välja. Luther teadis kui tõhus tagakiusamine võib olla usklike väljaajamisel kristlikust kogudusest, aga ta teadis ka, et Jumal kaitseb omasid tagakiusamiste keskel ning kasutab nende kannatusi ja surma tunnistusena väele, mis peitub Jumalale lootmises.
Lõpetuseks, Luther rääkis Kurja rünnakust, mis leiab aset otseselt patule ahvatlemisel, seda kas Jumala seaduse teise tahvli käskude vastu toimides, tehes halba kaasinimestele, või esimese käsu vastu, uskudes või õpetades valesti ning trotsides seda, mida Jumal on endast ja oma loodust ilmutanud. Üliõpilastele peetud loengutes eristas Luther „musta kuradit” „valgest kuradist”. Esimene „sunnib inimesi avalikele kurjuse tegudele, annab neile nende tegude täideviimiseks või plaanimiseks kattevarju. Mõrtsukas oma raevus ei pea mõrva nii suureks ja kohutavaks patuks, kui see tegelikult on, sest tal on oma teole ettekääne. Liiderdajad, vargad, ahned, joomarid ja teised nende sarnased oskavad endaga rahul olla ja oma patte varjata. Niisiis, must kurat ilmub alati varjatult ning varjates kõiki oma tegusid ja trikke.” Hullem kui ahvatlemine avalikele üleastumistele teistest käskudest on kiusatus, mis paneb ohtu inimese suhte Jumalaga. „Saatan ilmub mitte musta, vaid valgena, ingli või isegi Jumala kujul. Siis esitleb ta end kavala teeskluse ja hämmastavate trikkidega. Ta levitab oma surmavat mürki armuõpetuse, Jumala sõna ja Kristuse evangeeliumina…” (WA 40 I: 108).
Või siis hereesia asemel suurendab kurat usklike patte või fikseerib nende pilgud nende „usu puudusele, kahtlusele, meeleheitele, Jumala põlgamisele, vihale, rumalusele, jumalateotusele, tänamatusele, Jumala nime kuritarvitamisele, hoolimatusele, vihkamisele, Jumala sõna põlgamisele ja muule sellesarnasele” (WA 40 I: 88). Oma jutluses Luuka evangeeliumi 15:1–10 tekstile täheldas Luther, et patused satuvad segadusse, kui nad kogevad patukoormat, ega tea, kuhu pöörduda. Patune on hirmul, sest „kurat on rikkunud tema nägemise, nii et ta ei taju midagi muud kui Jumala viha ja vaenulikkust, mis koormab tema südant nii väga, et ta ei saa sellest üle ega ümber, tema pilk on naelutatud sellele … ta ei näe midagi muud kui vihast kohtunikku … Kuradi tõeline oskus ja alatus seisneb selle pildi rikkumises ning inimese silme ette pettepildi seadmises, mistõttu ta ei suuda enam oma karjast ära tunda …” (WA 36: 296–297).
Usklikud ei tohiks saatanat kuulata, vaid peaksid selle asemel haarama usu kilbi, kui saatan püüab oma eesmärkide nimel neis süütunnet tekitada. Nad peavad ütlema talle: „Kui ma olen patune ja ei ole elanud korralikult või olen teinud liiga vähe, siis siin on mees, kes on püha ja kes on andnud end minu eest, surnud minu eest, Isa on ta minule andnud, nii et tema pühadus ja õigus ja kõik muu kuuluvad mulle, seega jäta mind rahule … Minu elu ja teod võivad olla mistahes. Oma kohustuses kaasinimeste vastu tahan ma teha nii palju, kui ma suudan. Aga kus see on puudulik … seal aidaku ja hoidku mind mu Kristus ning sa ei midagi talle ette heita. Sellele ma toetun kui kilbile, mida ma usaldan ja millega ma suudan seista mistahes väe ja põrgu väravate vastu.” (WA 34 II: 401–402)
Luther uskus, et Jumal on kõigis „püha risti” vormides meile ligi, isegi kui ta tundub eemal. Kristuse rist lükkab ümber meie arusaama, et ta on meist eemaldunud ja meid hüljanud. Ristis ilmutas Jumal, kuidas ta võitleb kõiksugu kurja vastu. Sellele vältimatult järgnenud ülestõusmises – sest surm ei suutnud kõikvõimast Jumalat allutada – esitas Luther Jumala vastused kõigile küsimustele, mida usklikud esitavad kannatuse ja ülekohtu kohta. Jumal ei vasta inimmõistusele alluvate selgitustega, vaid omaenda kannatava isikuga, Ristilööduga, kes hävitas ülestõusmise läbi surma.
Artikkel on kirjutatud spetsiaalselt ajakirjale Kirik & Teoloogia Heidelbergi disputatsiooni (1518) 500. aastapäeva usupuhastuspüha erinumbrisse. Inglise keelest tõlkinud Kadri Lääs.
Kasutatud kirjandus
Die Bekenntnisschrfiten der Evangelische-Lutherischen Kirche. 2014. Toim. Irene Dingel (Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht).
Forde, Gerhard O. 1997. On Being a Theologian of the Cross. Reflections on Luther’s Heidelberg Disputation, 1518 (Grand Rapids: Eerdmans).
Luterlikud usutunnistuskirjad. 2014. Toim. Randar Tasmuth. EELK Usuteaduse Instituudi õppekirjandus 11 (Tallinn: SA Ajaleht Eesti Kirik; EELK Usuteaduse Instituut).
Luther, Martin. 2012. „Heidelbergi väitlus“ – tlk Meelis Friedenthal. Valitud tööd. Koost. Urmas Petti. Avatud Eesti raamat (Tartu: Ilmamaa), 25–50.
WA = D. Martin Luthers Werke. Kritische Gesamtausgabe. 1883–1993 (Weimar: Böhlau).
Westhelle, Vitor. 2006. The Scandalous God: The Use and Abuse of the Cross (Minneapolis: Fortress).
Robert Kolb (1941) on süstemaatilise teoloogia emeriitprofessor ja Konkordiaraamatu uusima inglisekeelse tõlke kaastoimetaja (2000), The Oxford Handbook to Martin Luther’s Theology (2014) kaastoimetaja; arvukate raamatute autor, sh Martin Luther and the Enduring Word of God (2016) ja Martin Luther, Confessor of the Faith (2009). Ta on olnud külalisõppejõud EELK Misjonikeskuse suveseminaridel ja EELK Usuteaduse Instituudis 1996–2006.
Loe veel selle nädala numbrist:
Tiit Salumäe, Mina kui eurooplane.
Meelis Friedenthal, Ülikoolid ja usupuhastus.
Ariel Süvari, Risti(vastupidine)teoloogia.
