Aastal 1938 ilmunud essees „Eestipärasest ristiusust“ hirmutab Uku Masing lugejaid, justkui oleks saabuv maailmasõda talle juba täiesti kindlalt teada: „Tuleks käia ringi nagu Jeruusalemma langemise eeli käisid hullud, kuulutades hirmsat ärarikkumist, sest varem või hiljem jõuab kätte aeg, mil meidki rikutakse ära ja kivi ei jäeta kivile.“ Tõelist eestlust näeb Masing ikka, vastandades seda põlatud indoeurooplaste keelele ja kultuurile, mis püüdvat loodust enesele allutada; eestlaslik ja soomeugripärane maailmatunnetus olla teadupärast märksa harmoonilisem ja loodusega kokkukuuluvam. Meile nii tavaline sõna „tunnetus“ on Masingu arvates üks selliseid, mille liiteline vorm olevat tuletatud otseselt saksa keelest. Taas olevat tema arvates eesti keelt vägistatud ja sellega muututud filosoofiliselt Euroopa orjaks (Masing 1993b). Õnneks ei pidanud Masing ise igavesti elama ega nägema, et praegusel ajal võiks tema essees kõik saksa keele ja sakslaste mainimised maha tõmmata ning asendada need hoopis inglise-ameerika mõjudega, ja seda mitte ainult filosoofilises plaanis, vaid kogu eluolu ja kultuuri silmas pidades. Vahepeal venestamise survele vastu pannud, kuid nüüd globalistliku rahajumala kutsele vabatahtlikult ja alandlikult järgnev eestlus on suuremas ohus kui kunagi varem. Niisiis püüab käesolev essee vaadelda muistset eestlaslikku maailmanägemist Masingu tekstidest lähtuvalt, üleüldiselt ka Masingu elufilosoofiat ning lisaks selle kõige suhestumist tänapäeval valdava kapitalistliku kultuuri olmadega.
Uku Masingu üks silmapaistvamaid õpilasi Toomas Paul on kirjutanud 1989. aastal ajakirjas „Akadeemia“ sissejuhatava, kuid ka meenutava artikli Masingust. Seal ilmneb Masingu kindel alusveendumus, et detailid on olulisemad kui mistahes üldistused. Asju tuleks näha detailide välkvalguses. Masing on veendumusel, et deduktsioonist ehk pealtnäha loogilisest mõttekäigust suuremalt väiksemale on olulisem liikuda induktiivselt väiksemalt suuremale. Ühestainsast mõtleja originaalsest lausest on võimalik tuletada kogu tema maailma nägemise viis (Paul 1989). Nii on mõistetav ka Masingu ülisuur huvi maailma keelte vastu, õppis ta ju selgeks kümneid ja kümneid keeli, alustades germaani keeltest ja lõpetades indiaani või siberi rahvaste keeltega. On ju igas keeles peidus oma varasalv maailmas orienteerumiseks ja erinevate nähtuste mõistmiseks. Ometi ei näi, et see oleks eriliselt suurendanud Masingu optimistlikku usku inimese maailma tunnetamise võimesse. Pigem on pidevalt esil Sapir-Whorfi hüpotees, mille järgi sõltub inimese ettekujutus maailmast sellest, millist keelt ta kõneleb. Nii et hoolimata inimsilma võimest eristada sadu miljoneid piksleid ning inimese teistestki üliteravatest meeleaistingutest, näib maailma tõeline olemus inimese jaoks kättesaamatu. Seda on arvanud ka paljud teised mõtlejad peale Masingu. Masingu jaoks on tähtis terviklik mõte: kõik, mis on vähem kui tervik, võib anda vaid tervikliku mõtte tõelisusest (Paul 1989). Samuti on tema filosoofias esil mõte jaotada erinevaid maailma nägemise viise, minasid geomeetria järgi: jooneline, pinnaline ja ruumiline. Kusjuures jooneline on primitiivseim vaid edasi-tagasi liikumiseks, ruumiline eeldab ka vertikaalset mõõdet ja on nii inimmõtlemise kõrgeim aste.
Aastal 1935 ilmunud lühiessees „Eesti hingest“ leiabki Masing eelneva teooria pinnalt eestlastele ja indogermaanlastele sobivad üldnimetajad: eestlane olevat kui hajuva piiriga kera, nagu ainurakne amööb; indogermaan aga joon sihiga lõpmatusse, nagu vaid kõrgusesse kasvada suutev kõrbekaktus. Heaks näiteks toob ta siinkohal sõna „kirg“, mille algne tähendus on tänapäeval küll kaduma läinud, kuid on loogiliselt ülekantav: kirg on kui tulesäde. Sellele vastandab Masing kreeka pathos’e, mis tähendab eelkõige kannatust. Eestlase kirg olevat niisiis loomulik, mis käib ikka elavaga kaasas, kuid indoeurooplasele olevat see midagi peale pandut, mis ei ole muidu inimesele omane. Sedalaadi püüab Masing näidata eestlast positiivselt kui loodusega lähedast rahvast. Algavad ju teatavasti inimühiskonna probleemid ikka sellest, et rahvas on kaugenenud oma algsest keskkonnast ning loodus enesele allutanud. Mis puutub eesti ainelise kultuuri sõnavarasse, siis on suur osa sõnu laenatud alamsaksa keelest alles 13. sajandil, alustades religioossest altarist ja lõpetades koduse vokiga, ja mis puutub tänasesse päeva, siis meie kodude sisustus mugandet laenudest vaid koosnebki. Ka võib võrreldes soome keelega heita ette omasõnade vähesust, eriti, mis puudutavad viimaste sajandite kiiret tehnoloogilist arengut, näiteks sõna „elekter“, soome keeles on ta aga sähkö. Seega ei ole eesti keele sõnavara laias laastus ammugi enam selline, mille põhjal võiks teha järeldusi eestlasliku maailmatunnetuse kohta. Keele tähtsaim omadus on võime häälikuliselt muutuda, kirjeldamaks võimalikult täpselt meie mitmekesist ja imetlusväärset reaalsust. See loov omadus võiks meie keeles kanda vahest kaunimat nime kui kraapivalt kuri ja võõrapärane „grammatika“. Igatahes tulevat meie muistsete esivanemate elutunnet näha just grammatilistes tunnustes või sageli ka nende puudumises võrreldes teiste indoeuroopa keeltega (Masing 2993a). Sealsamas lühiessees „Eesti hingest“ toob Masing välja meie keele kolm silmapaistvat erinevust.
Esimene neist on grammatilise tuleviku puudumine. Masing teeb sellest suuri järeldusi: muistsetel eestlastel puudunud seega filosoofiline aeg, liikumine, samuti ründamisvajadus. Vahest on seesugused järeldused mõnevõrra liiast, sest Masingu jutu järgi tunduvad eestlased tänu tuleviku puudumisele keeles olevat jõudnud kõige lõpuks otsekui kommunistliku ühiskonna lävele. Asjast enam olevat hinnatud tema omanikku, sest eestlastele ei olnuvat tähtis mitte inimese vara, vaid inimene ise (Masing 1993a). Eesti keel ei kasuta erinevalt indoeuroopa keeltest tuleviku moodustamiseks abitegusõnu, kuid see ei pruugi muud tähendada, kui et usuti, et praegune ja tulev elu on üpris sarnased ja suuri muutusi pole oodata. Teistes keeltes astutavat aga tuleviku väljendamiseks üldse olevikust välja, et märkida tuleviku erilisust võrreldes praeguse hetkega. Abitegusõna asemel kasutab eestlane või soomlane sõna „küll“, mis sugugi ei näita arengu suunas, vaid tegevuse intensiivsusele. Viitab ju „küll“ sellele, et midagi on piisavalt. Masing väidab, et ainult need rahvad, kelle keeles on tulevik, võivat mõista, mida tähendab pidev liikumine saavutamatuks kuulutatud sihi poole (Masing 1993a). Seega ilmneb, et erinevalt indoeurooplastest elavat me enam nüüd ja praegu, olevikulise ajahetkega ühendatult, ning ei kategoriseerivat välismaailma nähteid vastavalt oma suvale, et kõike enesele omistada. Niisiis heroiseerib Masing muistseid eestlasi, nagu see üldiselt ka 1930. aastate Pätsi autoritaarse režiimi ajal soositud oli. Teated ajaloost enne muistset vabadussõda ei ütle küll siinse kandi kohta, et siin elanud äärmiselt rahumeelne ja harmoonilise ühiskonnakorraldusega rahvahõim: korraldati vastastikkusi rüüsteretki skandinaavlastega, vene kroonikad näevad eestlasi kui silmapaistvaid sõjamehi, kes osalesid sõjakäikudes Bütsantsi riigi vastu jne (Kriiska / Tvauri 2002). Siiski on huvitav mõelda ja unistada, et erisuguse grammatika tõttu võis muistsete eestlaste mõtlemine olla tänaste omast mõnevõrra erinev.
Teise ja veelgi olulisema soomeugri eripärana toob Masing välja, et neis keeltes puudub grammatiline sugu. Ta kritiseerib teravalt indoeurooplaste kommet liigitada end sarnaselt asjadele, see tähendab artikli või asesõna muutmist vastavalt põhisõna grammatilisele soole. Selles võib näha ka soovi tõsta end samale tasemele sellega, kellest või millest kõneldakse, sest vastupidisel juhul – kui põhisõna muutuks vastavalt kõneleja soole – oleks keel veelgi enesekesksem. Arusaadavalt on aga inimesele, kelle emakeeles ei ole grammatilist sugu, selline sõnade jaotamine ebaloomulik ja seega on Masingu positsioon taas indoeurooplaste keelte suhtes kriitiline. Tema arusaamise järgi on sõnad erinevate grammatiliste sugude lahtritesse paigutatud sõna tähenduse ratsionaalsuse alusel. Ratsionaalselt tajutavad esemed saanud meessukku, kõik kuidagi irratsionaalselt kohutavad naissukku, viimaste suhtes valitsenud aga ükskõiksus ning need paigutatud asisukku (Masing 1993a). Sealt said Masingu arvates alguse ka kõik klassifitseerivad teadused, idealistlik filosoofia ja dualistlik maailmavaade. Lühidalt eraldas inimene end loodusest ja hakkas selle valitsejaks. Masing teeb sulgudes ka huvitava järelduse, et eestlastest ei saa kunagi valitsevat rahvast, meile jäävat vaatlus ja metafüüsika. Siin kordub Masingu mõtlemist 1930. aastatel iseloomustav joon teha võrdlemisi vähesest infost suuri järeldusi.
Kolmandaks eripäraseks tunnuseks peab Masing vahetegemist nominatiivse, akusatiivse ja partitiivse objekti vahel. Aastal 1933 ilmunud artiklis „Hüpoteetilist eesti keele psühholoogiast“ arvab ta selle eesti keelele ainuomase olevat; eestlane ei teadvat ka ise, miks ta ühel korral üht, aga teisel korral teist kasutab. Igatahes teeb Masing taas eestlastele soodsa järelduse: meile on tähtis toimingu intensiteet, mitte aga toiming ise; tähtsam kui et midagi toimub, on see, kuidas see juhtub. Me püüame haarata mingit valdkonda tervikuna (Masing 1993d). Masingu elufilosoofia seisukohast oli kõige tähtsam just intensiteet, m.h 1967. aasta „Edasi“ vestlusringis edasi antud mõte „elusamusest“; ehk inimese elu mõtteks olevat olla võimalikult teadlik ja ärkvel, tunnetada elu intensiivselt. Tähtis ei olevat eluavalduste kvantiteet, vaid elu enda kvaliteet (Masing 1967). Inimeste enesearendamise ja vaimse arengu kannustamine ei ole midagi uut, kuid mõjub täna, viiskümmend aastat hiljem, Lääne vaimselt degenereeruvat ühiskonda vaadates olulise tõdemusena.
Ühtlasi jääb aga postmodernistliku ühiskonna ülimas arvamuste paljususes küsimuseks, kuidas saab ühele rahvale tervikuna kanda üle selgekujulisi vaimujooni. 1930. aastate (muistsetest) eestlastest kõnelevates esseedes loob Masing jõudsalt kujundit eestlusest kui ideaalsest vaimuseisundist. Masingu tekstide kõrval mõjub terava kontrastina akadeemik Parmasto tsitaat, mis on, tõsi, olulisemalt hilisemast ajast (2001), kuid püüab samuti haarata rahvastikku tervikuna: „Väga paljudel meie seast ei ole mingit maailmavaadet – kui selleks mitte lugeda primitiivset, just nagu pragmaatilist, hoolimatut egoismi. Kõigil tasemetel, juhtidest kuni lihtrahvani, on osatud ühendada sotsialismiideed ja 19. sajandi kapitalismi halvimad jooned“ (tsiteeritud Jürgenstein / Schihalejev 2011 kaudu).
Ka Masingu äärmiselt mitmekesisest loometööst leiab ülikriitilist ja rahvusteülest hoiakut inimkultuuri suhtes. Ülinoorena, vaid 20-aastasena kirja pandud esseed „Pessimismi põhjustavad nähted“ ei soovinud Masing oma pika eluea jooksul avaldada, kuid see otsustati avaldada pärast tema surma, 1990. aastail. Alustuseks tsiteerib ta inglise usuteadlast Evelyn Underhilli, kes olgugi, et ta on naine – essees valitseb äärmiselt misogüünne hoiak –, on ta kirjutanud midagi väga tarka: noorena olevat kõik inimesed vähemalt korra olnud armunud tõtte (Masing 1995 kaudu). Pessimismi põhjustavateks näheteks peab Masing lühidalt väljendudes inimese seksuaalsust, küündimatut teadust ning vananemist ja surma. Tema vahest koomilisim essee on kirjutatud elavas stiilis ja kuigi põlastava rünnaku peamisteks sihtmärkideks on valitud naised ja lapsed ja paljud väited on vaid pooltõed, kui mitte otseselt valed – see on hinnangute küsimus –, ei piirdu tema jutt seekord vaid kitsa eluvaldkonnaga või oletustega muistsete aegade kohta. Masing püüab hinnata kogu inimkultuuri väärtust ning tema vaade on väga pessimistlik. Pärast kõigi kannatuste ja nõmeduste kirjeldamist jõuab ta tõsiasjani, et inimene peab lõpuks ka surema. Vastuoluline inimene kannatavat terve elu ja siis pelgavat veel surragi. Surm on usu küsimus. Levinud vaate kohaselt on surm olematus – olematus, mida ei olegi olemas, sest inimesele jääb elavana see kategooria täiesti hoomamatuks. Usun, et inimene on kõige õnnelikum teadmatuses, sest nagu on öeldud ka Koguja raamatus: kes lisab teadmisi, lisab ka valu. Surm on ihaldatav absoluutne teadmatus ja ükskõiksus kõige suhtes. Masing näeb pessimismi põhjustavate nähetena elu loomulikku algus- ja lõpp-punkti. Tähtsam neistki on ju ometi see, mis jääb kahe punkti vahepeale ja et sinna kipub jääma määratu hulk pahelisust; inimese pahelisus ja piiratus on tegelik pessimismi põhjendus. Maapealsest madalusest aitab välja vaid usk.
Inimene saab end ülendada vaid õilsaid väärtusi uskuma hakates, olgu need siis religioosse taustaga või mitte. Sarnaselt Masingu rahvuslikule keelefilosoofiale on ta kirjutanud ka 1934. aastal essee eestlaste usulistest eeldustest ja nende tähendusest teoloogiale. Siinkohal asub ta taas rõhutama looduskeskkonna tähtsust ühe rahva loomuses. Maoori mütoloogia Tangaroa ja moslemite Allah on küll mõlemad jumalad, aga neisse uskumise viis on sootuks erinev (Masing 1993c). Masing võtab ette raske katse seletada meie usku, kusjuures õige usk on kooskõlas soomeugriliku keelelise maailmatunnetusega. Alustuseks väidab ta, et religioon ei ole vaid eetika, erinevate keeldude ja käskude summa, samuti ei saa religiooni pidada ühiskondliku korra loojaks. Neid halbu mõjusid peab ta loomulikult sakslaste süüks. Tõelist eestlaslikku vagadust olevat veel leida maal ja naiste seas, kuid mehed ja linnades sündinud olevat täis võõrapärasust (Masing 1993c). Eestlane uskuvat seda, mis on siin ja praegu, ja ta uskuvat intensiivselt. Püüdlemine irratsionaalsesse tähtedetagusesse maailma olevat meile võõras, Masing arvab, et tähtsam on inimese isiksuse kasvamine. Erilisel kohal olevat suhe loodusega, looduse sees elatavat ja lihtnegi looduskirjeldus mõjuvat kui Jumala ilmutus. Kõige ehedamad eestlasliku religioossuse väljendused on Masingu jaoks autorid Marie Normann ja Kata Tekman. Normann paistis 1920. aastate lõpuaastail silma ka prohvetina, Normanni sõnutsi saabunuvat maailmalõpp 1933. aastal ning sellele pidanuvat eelnema suur maailmasõda (Erelt 2012). Euroopas oli 1933. aasta tõesti märgiline, kuid seda vaid äärmiselt halva endena inimsuse tuleviku suhtes. Igatahes tsiteerib Masing oma essees Normanni rahumeelseid religioosseid salme. Nõmmed saavat põldudeks ja kõrbed karjamaaks. Huvitav on väide, et eestlased ei väljenda end sõnadega „süda on raske kui kivi“, vaid „süda on kivi“, mis kõlab tänases keeles tegelikult ebaloomulikuna.
Masingu järgi on eestipärase religioossuse tunnusjoonteks seega suur hingesugulus ja harmoniseerumine loodusega: usutakse kõiksusesse – teopanism (Masing 1993c). Masing on kriitiline tolleaegsete kristlike usumeeste suhtes, kuna nende loomingus ei domineeri loodusmotiivid. Iseäranis kuri on ta ratsionalistide suhtes, kes peavad end looduse krooniks. Siinkohal toob ta välja ka kolm eestluse põhijoont: alandlikkus, imetlemine ja sõbralikkus. Tähelepanuväärne on seejuures, et Masingu enese tekstid ei olegi suurt muud kui lõputu indoeurooplaste vaenamine. Üpriski meelevaldne on näha kahes vagas kristlikus luuletajas, Marie Normannis ja Kata Tekmanis, eestlase vaimu võrdkuju ning Masing tunnistab ka ise essee alguses, et paljude väidete tõestuseks pole tal kedagi tsiteerida, kuna need on tuletatud osaliselt kõnelusist iseendaga. Niisiis tegeleb 1930. aastate Masing eestlase usklikkusest õilsa kuvandi loomisega. Kõrvale on heidetud kõikvõimalikud negatiivsed loomujooned, alles jäetud loomulikult vastuseis kõrkusele ja „mina“ kõrgele upitamisele. Mõnevõrra huvitavam on ühendusjoon grammatilise tuleviku puudumise vahel keeles ja selles, et eesti usklik ei näi huvituvat tulevasest elust, ta elavat siin ja praegu. Erinev elutunnetus ilmneb ka teadusliku töö tegemisel: meie imbume asjadest läbi ja need meist, aarialane peab asjad alistama (Masing 1993c). Lõpetuseks teatab Masing, et meil ei ole vaja rohkem kooliõpetajaid, vaid prohveteid – ratsionalistlikkus tuleb sinnapaika jätta ning elada maagilis-müstilise maailma udus. Sapir-Whorfi hüpotees kehtivat põhimõttena ka rahvaste religioossuse kirjeldamisel: ei saavat nõuda, et erinevate rahvaste religioossus oleks samasugune.
Masingu kujunemisel kirglikuks eesti religioossuse uurijaks oli kindlasti oma roll 1930. aastate poliitilistel oludel ning see vajaks põhjalikumat uurimist. Küllap püüdis ta vastanduda rahvusmüüdile, et kristlus toodi Eestisse tule ja mõõgaga, ning anda ristiusule enam rahvuslikku mõõdet. Tänapäeva lugeja tunneb Valdur Mikitat ning tema raamatuid läänemeresoome elutunnetusest ja selle vastandumisest euroopalikule looduskaugusele. Täpipealt sama teema on esil ka Masingu esseedes. Masingu järgi on inimese õige elu vaid sümbioosis loodusega ja tänapäeva keskkonnamurede taustal vajab see erilist rõhutamist. 2004. aastal pidas Ööülikooli sarjas kunstnik Peeter Laurits hoiatava loengu turufundamentalismist kui religioonist. Ta selgitas esmalt, et väga suur osa inimkonna energiast pärineb päikesest, mida „vahendab“ inimestele taimede fotosüntees, mis on looduses kogu ülejäänud, ka inimese elu aluseks. Seetõttu olevat naiivne arvata, et inimene on looduse kroon, ilma kelleta ei suuda süsteem toimida. Edasi võrdleb ta muistsete loodusrahvaste elu pronksiajal domineerivaks saanud linnatsivilisatsioonidega. Kui põliskultuuride rahvad pidid arvestama oma elu korraldamises mitmete looduslike teguritega, siis linnas näeb Laurits inimkonna langust. Loodus allutati täielikult ühiskonna kontrolli alla ning pandi teenima ainult inimese huve. Algselt oli inimkonnal mitu jumalat, siis ainult üks, polüteismilt liiguti monoteismi. Primitiivne ühemõõtmelisus maailma vaatlemisel vastab ka tänapäeva olukorrale. Inimese jumalaks olevat nüüd neljakandiline kapp, millega suhtlemisel abistab inimest plastmasskaart (Laurits 2004). Masingu teooria järgi saaks tänapäeva kapitalistlikku ühiskonda kujutada vaid joonelise ehk algelise, ühedimensionaalset mõtteviisi rõhutava süsteemina.
Kõige traagilisem tõdemus on aga see, et turufundamentalistlik süsteem pistab esimeses järjekorras nahka kõige väiksemad rahvad. 2017. aasta lõpus antud intervjuus tõdes ka mitmete Uku Masingu raamatute koostaja olnud Hando Runnel: „Minu lapsepõlvest päranduseks saadud arusaam maailma asjadest ütleb, et me liigume rahvusena väga kiiresti iseenese ärakaotamise poole. Miks küll? Mitte keegi ei rõhu meid eriti. Aga see väikerahva ajaloos ära ehmatatud hingeelu lööb välja: oleme nii alandlikud ning arvame, et peaasi, et teistel oleks võimalik elada.“ Eesti Vabariik tähistab oma sajandat juubelit, kuid lähenevat ohtu nagu ei olekski ja võib-olla polegi põhjust lamenti lüüa, sest oleme vastu pannud nii sakslastele kui venelastele, küll jääme ellu ka globalistlikus maailmas. Meelitamine on aga kavalam kui kunagi varem, raha on oluliselt suurem motivaator, kui olid mistahes käsud ja seadused nõukogude ajal. Masingu esseedeski rõhutatud eestlaslik elutunnetus, mille märksõnadeks on alandlikkus ning omaette hoidmine, on tänases maailmas rahva püsimajäämise seisukohast otseselt kahjuliku mõjuga. 1930. aastail ei osanud Masing ette näha, et tema eestlasliku religioossuse kirjeldus sobitub ilmekalt Eesti riigijuhtide ja meedia kujundatud arvamusega, et kõige paremini seab ühiskonnas asjad korda turg. Ise valitseda on täiesti vale, küll süsteem end ise reguleerib. Turust on saanud tõeline jumalus. Täide kipub minevat Masingu oletus 1933. aastast, et eestlastele jääb vaid vaatlus. Nukker vaatlus ja lootus, kauaks on veel sellel maal eesti keelt ja meelt.
Uku Masing käsitleb oma 1930. aastail ilmunud esseedes eesti religioossust kui selgelt erinevat elutunnetust indoeurooplaste religioossusega võrreldes. Ajastutruult maalib Masing pildi muistsetest eestlastest kui kõrge vaimse taseme ja rahumeelse hoiakuga rahvast. Ta on suurepärane detailidelt üldistustele liikuja ja näeb eesti keele grammatika eripärades – grammatilise tuleviku puudumises, samuti grammatilise soo puudumises ja vahetegemises nominatiivse, akusatiivse ja partitiivse objekti vahel – eestlasliku maailmavaate aluseid. Me elame siin ja praegu, ühes loodusega ja ei ihka midagi valitseda, samuti on meile tähtis elukogemuse kvaliteet, intensiivsus. Ka eestlaslikku vagadust iseloomustab alandlikkus, kõige oleva imetlemine ja sõbralikkus. Niisiis kujundasid Masingu 1930. aastate esseed eestlaste arusaama enda (muistsest) vaimsusest. Siiski ei saa unustada tõsiasja, et üks rahvas peab oskama ka enese eest seista, et jätta ka tulevatele põlvedele alles oma keel ja kultuur.
Kirjandus
Erelt, Pekka (2012) „Maailmalõpp tuleb! Müü oma kodu maha“ – Eesti Ekspress, 20.12.2012. http://ekspress.delfi.ee/kuum/maailmalopp-tuleb-muu-oma-kodu-maha?id=65431030, kasutatud: 23.01.2018.
Jürgenstein, Toomas; Schihalejev, Olga (2011) Usundimaailma suured küsimused. X klass. Tallinn: Koolibri.
Kriiska, Aivar; Tvauri, Andres (2002) Eesti muinasaeg. Tallinn: Avita.
Laurits, Peeter (2004) „Turufundamentalism kui religioon.“ Ööülikool. https://vikerraadio.err.ee/v/ooylikool/saated/90360d3d-b742-487f-a202-5a825aadd70a/ooulikool-peeter-laurits-turufundamentalism-kui-religioon, kasutatud: 23.01.2018.
Masing, Uku (1967) „Eesmärk – elusamus“ – Edasi, 31.03.1967.
Masing, Uku (1993a) „Eesti hingest“ [1935] – Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt. Koost Hando Runnel. Tartu: Ilmamaa, 161–164.
Masing, Uku (1993b) „Eestipärasest ristiusust“ [1938] – samas, 233–243.
Masing, Uku (1993c) „Eestlase usulisi eeldusi ja nende tähendus teoloogiale“ [1934] – samas, 91–109.
Masing, Uku (1993d) „Hüpoteetilist eesti keele psühholoogiast“ [1933] – samas, 51–55.
Masing, Uku (1995) „Pessimismi põhjustavad nähted“ [1930] – Pessimismi põhjendus. Koost Hando Runnel. Tartu: Ilmamaa, 30–77.
Paul, Toomas (1989) „Juhatus Uku Masingu juurde“ [1984] – Akadeemia, nr 5, 1989.
Runnel, Hando (2017) „Hando Runnel: minevikku saab ainult mäletada, mitte kunagi enam taastada“ – Postimees, 29.12.2017. https://pluss.postimees.ee/4356939/suur-aastalopuintervjuu-hando-runnel-minevikku-saab-ainult-maletada-mitte-kunagi-enam-taastada, kasutatud: 23.01.2018.
Essee valmis Tartu Ülikooli Uku Masingu religioonifilosoofia seminari raames.
Roland Sinirahu (1995) on Tartu Ülikooli kirjandusteaduse üliõpilane.
