Kui möödunud sajandi lõpuaastatel ilmus uus piiblitõlge, niinimetatud 1997. aasta Piibel, kuulsin päris tihti selle värskete lugejate suust, et vana on parem, täpsem, selgem ja veel teab mille poolest uuest piiblitõlkest üle. Õigupoolest leidub tänagi küllalt neid, kes endiselt nii arvavad. Kui teema juhtub taas üles kerkima, tuletab see mulle iga kord meelde ajaloo kordumist. Olen nimelt koos vanematega käinud „sünnist saati“ regulaarselt kirikus ja minu teadliku kirikuelu algus langes aega, mil kodueesti lugejate kätte oli just jõudnud eelmine, 1968. aasta Piibel. Seda võeti vastu sama „soojade“ tervitussõnadega.
Takkajärgi meenutades tundub, et 1968. aasta Piibel pääses siiski kergemalt, sest varasemad eestikeelsed Piibli väljaanded olid nooremale põlvkonnale raskesti loetava gooti šriftiga trükitud, millest tulenevalt oli seda kergem uue väljaande vastu vahetada. Vahemärkusena olgu öeldud, et just vana Piibli ja teiste ennesõjaaegsete raamatute lugemine lapsepõlves andis mulle enda meelest väga väärtusliku oskuse vana trükiteksti ladusalt lugeda. Täiskasvanuna oleksin ma vaevalt seda oskust sama loomulikult omandanud kui lapsena kaasaegse ja vanaaegse trükikirja lugemist paralleelselt õppides.
Esile toodud situatsiooni reeglina ei teki, kui arutleda Piibli üle teoloogidega või inimestega, kes on õppinud keeleteadust. Viimased mõistavad eriti hästi, et inimene muutub ja keel ning keelekasutus koos temaga; kirjutatu säilib seevastu muutumatuna, samas kui lugeja platvorm, nagu juba mainitud, liigub ajas. Kirjutatu seega justkui „kaugeneb“ aja jooksul jätkuvalt lugejast. Pidades silmas lugejat, on tulemuseks teksti algse mõtte muutumine ning vastavalt soovidele-võimalustele tuleb sellises olukorras appi järjekordne uus piiblitõlge, mis arvestab keelekasutuse ja sõnade kontekstuaalse tähenduse muutumisega. Lisaks muutub aja jooksul ka lugeja haritus, eeldatavasti ülesmäge, ning see avab piibliteksti talle nüansirikkamalt, mõnikord lausa senist arusaama muutes.
Piibliteksti tähendust lugeja jaoks võib muuta ka keele arengut arvestav uus piiblitõlge. Siingi ei saa rääkida pühakirjateksti tähenduse enda muutumisest, vaid lugeja toomisest teksti nominaaltähenduse juurde tagasi. Omaette teema on muidugi kirjakohad, kus Piibli käsikirjad üksteisest erinevad.
Toon siinkohal eestikeelse Piibli baasil näite 2. Peetruse kirjast 1:10. Mainitud piiblisalm, täpsemalt selle tähendus, on vestlustes koguduseliikmetega korduvalt kõne all olnud. Selle tekst 1968. aastal välja antud Piiblis kõlab järgnevalt:
„Sellepärast, vennad, püüdke seda enam teha kindlaks oma kutsumine ja valik; sest kui te seda teete, siis te ei komista iialgi.“
Kuni uue piiblitõlke ilmumiseni 1997. aastal oli nii mulle kui ka neile, kellega kõnealusest kirjakohast juttu tuli, asi oma meelest selge, et kutsumise ja valiku kindlakstegemine tähendab nende määratlemist. Keeruliseks läks olukord minu jaoks pärast seda, kui olin sama kirjakohta lugenud 1997. aasta Piiblist. Seal kõlab 2Pt 1:10 nii:
„Seepärast, vennad, olge veelgi innukamad kindlustama oma kutsumist ja äravalimist, sest kui te seda teete, ei väärata te iial.“
Uus tõlge tekitas minus ja mu arutelukaaslastes esialgu hämmingut. Asjas selguse saamiseks võrdlesin teksti esmalt mõne muukeelsega ja nägin, et neis oli samamoodi „valesti“ nagu 1997. aasta Piiblis; oli räägitud kutsumise ja äravalimise kindlustamisest. Tegelikult pidin ma siinkohal hakkama endale tunnistama, et probleem oli hoopis minus ehk selles, kuidas ma loen.
Väliseesti piiblitõlkijad on 1968. aasta tõlkes kindlustamise vastena kasutanud sõnapaari „kindlaks tegema“ ja seda arvesse võttes muutub ka 1968. aasta piiblitõlke tekst seni ehk valesti aru saanud lugeja jaoks nii-öelda õigeks. Endastmõistetavalt püsib kirjapilt samana, muutub ainult lugeja arusaamine tekstist, seda lugedes oskab ta nüüd erinevates sõnades sünonüüme näha. Korrigeeritud teadmisega loetuna omandab kõnealune salm lisaks elementaarsele algupärasele sisule vähemalt minu arvates senisest veel nüansirikkama tähenduse: Jumal on igaüht kutsunud ja ära valinud, mitte inimene ei vali, kas Jumal kutsub teda või mitte.
Kui olin aastaid hiljem juba usuteadust õppimas, käisin nimetatud piiblisalmi teksti veel algkeele baasil läbi, et nüüd juba saada veelkord kinnitust oma varasema võrdlemise ja uurimise käigus muutunud tekstitundmisele: 2Pt 1:10 tekstis ei ole kirjutatud kutsumise ja valiku määratlemisest, vaid selle kindlustamisest ehk tugevdamisest.
Käesolev oli vaid üks näide vaimulikuameti argipäevast. Minu hinnangul põhjendavad sarnased episoodid, miks on vaja jätkuvalt Piibli tõlkimisega tegeleda ega saa jääda loorberitele puhkama, öeldes, et korra on tõlketöö ju tehtud, milleks seda uuesti vaja on. Abikaasa meenutas, kuidas ta tutvus hiljutisel välisreisil suure hulga erinevate ingliskeelsete Piiblitega. Valida oli erinevate ajastute tõlgete kõrval ka erinevatele sihtgruppidele mõeldud ja vastava tekstilise ülesehitusega Piibleid. Suur keelerühm saab endale mõistagi enamat lubada kui väike, aga lootus jääb, et Eesti lugejagi hoiab ühel päeval käes emakeelset Pühakirja, mille tekst arvestab ka lugeja vanuserühma või kodupaiga keelemurret. Piibliselts teeb selle saavutamise nimel jätkuvalt tööd ja kui vahendite ning tegijate nappus ei takista, on lootust, et isa Vello Salo idee jõuda uue piiblitõlkeni 2039. aastaks, mil on eestikeelse Piibli 300. aastapäev, saab teoks. (Vello Salo intervjuu Jaan Tammsalule 7. mail 2013, 18. sept. 2018)
Toivo Kaasik (1969) on Rakvere ning Jõgeva adventkoguduse pastor ja Eesti Piibliseltsi nõukogu liige.
