Me elame poliitiliselt keerulisel ajal, seda nii Euroopas kui globaalselt. Tänast poliitikat iseloomustab kahtlemata populismi võidukäik – meeldib see meile või mitte, aga populism mängib Euroopa poliitilisel maastikul kasvavat rolli. Populismi tõus täidab iga päev uudiseid, olgu siis tegemist Brexitiga või parteidega nagu Alternative für Deutschland Saksamaal, Fidesz Ungaris, Front National Prantsusmaal, Põlissoomlased naabrite juures või EKRE meie endi koduõuel. Peamiselt parempopulismi, aga ka vasakpopulistlike liikumiste võidukäik (nt Podemos Hispaanias ja Syriza Kreekas) meenutab ähvardaval kombel eelmise sajandi kolmekümnendaid aastaid.
Mis on populismi tõusu põhjuseks? On üsna tavapärane ja küllap õigustatud näha populismis vastust moderniseerumiskriisile. Selles põimuvad kolm erinevat mõõdet: majanduslik jaotuskriis, kultuuriline identiteedikriis ja poliitiline esindatuse kriis.
Esimene tähendab kasvavat ja globaalselt tegelikult dramaatilist kuristikku rikaste ja vaeste vahel. Ka märkimisväärne osa keskklassist tunneb majanduslikku kukkumist, isegi kui see ei vasta alati objektiivselt tõele. Oluline on justnimelt ebakindluse või ebasoodsa olukorra tunne, mis võib tabada ka neid, kelle käsi käib üsna hästi.
Lisaks teeb Euroopa ühiskondade pluraliseerumine nähtavaks elustiilide ja väärtushoiakute mitmekesisuse. Sisseränne väga erinevatest kultuuridest on tugevdanud Euroopa mitmerahvuselist ja -kultuurilist palet. Teatud osa ühiskonnast kogeb seejuures kohtumist „teisega“ kui ohtu omaenda identiteedile. Asja pingestab see, et identiteedikriis on seotud samas ka ühiskonna individualiseerumise ja ratsionaliseerumisega. Need murendavad ühelt poolt tavapäraseid sotsiaalseid sidemeid, teisalt võivad aga ärgitada avatust uutele pakkumistele elu mõtte ja hoiakute osas.
Viimaks ammutavad populistlikud liikumised jõudu poliitilise esindatuse kriisist nii riiklikul kui Euroopa tasandil. Märgata on usaldamatust tavapäraste parteide ja teiste demokraatlike institutsioonide suhtes, tunnet, et „meid ei võeta kuulda“. Põhjusteks võivad olla valikute puudumine olukorras, kus peavooluparteid on muutunud ideoloogiliselt sarnaseks, otsustuspädevuse liikumine riigiüleste institutsioonide kätte, pankade ja suurkorporatsioonide poliitiline mõju ja administreerimise võimutsemine poliitika üle.
Populismi tunnusmärgid
Populism on muutmas Euroopa poliitilist maastikku. Samas on populismi mõiste ja nähtus üsnagi vaieldavad. Vaja oleks rohkem uurimistööd nii empiirilisest kui teoreetilisest vaatevinklist. See puudutab ka küsimust, kas ja millised võiksid olla populismi positiivsed mõjud. Meie arusaamine populismist sõltub muu hulgas meie arusaamast demokraatiast – kas me rõhutame demokraatia deliberatiivset ja konsensusele suunatud külge (nt Jürgen Habermas) või agonistlikku ja konfliktset poolt (nt Ernesto Laclau ja Chantal Mouffe)? Järgnevas ma seda küsimust siiski ei käsitle, vaid toon esile mõned populismi tunnusjooned. Populismis võib seejuures näha õblukest parasiitideoloogiat, mis toitub mõnest rasvasemast peremehest, olgu see siis parem- või vasakpoolne.
Populismi esimeseks tunnusmärgiks on jäik vastuolu hea rahva ja korrumpeerunud eliidi vahel. Populism demoniseerib eliiti ja idealiseerib lihtsat inimest, kelle tahet ja „tervet talupojamõistust“ poliitika peaks järgima. Täna võidutseva parempopulismi puhul ei moodustu rahva ühtsus mitte ainult kontrastina eliidile, vaid samuti võõra ja kurja „teise“ välistamise kaudu, olgu selleks siis pagulased, moslemid või homoseksuaalid. Rahva ühtsusega on seotud ka populismi vaenulik hoiak pluralismi. Populistlik loosung „Meie oleme rahvas!“ tõrjub mitmepalgelist sõnumit „Meie oleme ka rahvas!“. See on hoiak, mis seab löögi alla liberaalse demokraatia südamiku, ärgitab vaenu ja flirdib vägivallaga. Pluralismivastasus väljendub ka soovis tasalülitada ühiskonna mitmetahulisust, näiteks kohtuid, ülikoole või häirivaid MTÜ-sid, millel on võimu piirav iseloom.
Populismi puhul on tihti oluline ka karismaatilise liidri olemasolu, kes imetabasel moel kehastab tervet mõistust ja rahva tõelist tahet. Ta seisab vastu eliidi ja meedia valedele ning on valmis end heroiliselt ohverdama. Pilti täiendab asjaolu, et populistlik poliitika on suurel määral kibestumise ja vimma poliitika. See kultiveerib ja võimendab oskuslikult negatiivseid emotsioone, pöörates need vihaks vaenlase või patuoina vastu.
Populismi ja religiooni põimumised
Meie aega ei iseloomusta ainult populism, vaid ka religiooni tagasipöördumine ühiskondlikku sfääri. Euroopat iseloomustab pingeline segu religioossuse kasvust ja jätkuvast ilmalikustumisest. Religiooni taastulemisel on mitu nägu, hõlmates traditsioonilisi religioone, uue vaimsuse erinevaid vorme, usulisi fundamentalisme ja religioonilaadseid liikumisi. Seda ärgitab ühelt poolt Euroopa ühiskondade kasvav usuline ja kultuuriline mitmekesisus, teisalt aga elu mõtte otsingud meie hilismodernsel ajastul. Selles olukorras on peamiselt kaks võimalust, kuidas populism ja religioon võivad põimuda – religiooni politiseerimine ja poliitika sakraliseerimine.
Viimastel aastakümnetel on paljud parempopulistlikud parteid üle Euroopa politiseerinud religiooni, kasutades seda osana oma poliitilisest agendast. Sobiv näide on siinkohal Ungari peaminister Viktor Orban, kes esineb meelsasti kristluse ja Lääne kristliku identiteedi kaitsjana islamiseerumise vastu. Nõnda on kristlusel oluline roll populistliku „meie“ ja „nemad“ vastanduse defineerimisel, asetades ühele poole rahvuslikult meelestatud kristlased ning teisele poole moslemid ja jumalatud liberaalid. Taoline kristluse kaitsmine on tihti suunatud selle kultuurilise markeerija rollile ega pea tähendama erilist sisulist huvi kristliku usu ja spirituaalsuse vastu.
Kuidas reageerivad sellele kirikud? Kas nad distantseerivad ennast (nagu Saksamaal seoses Pegida või AfD-ga) või hakkavad hoopis populistide liitlasteks (nagu on juhtunud osalt Ungaris ja Poolas)? Viimasel juhul teostavad vähemalt mingid osad kirikutest ise religiooni populistlikku politiseerimist. Seda mõistetakse seejuures otseselt Jumala tahte ja plaani täitmisena, mis võib võtta tõelise „kultuurisõja“ mõõtme. Selles sõjas kaitstakse vahetult jumalikena nähtud elukorraldusi saatana, liberaalide, islami, feministe, homoseksuaalide ja muude pahalaste eest. Orban ja Trump ei oleks pääsenud võimule, kui neid ei oleks toetanud arvukalt kristlasi.
Teine religiooni ja populismi põimumisvorm – poliitika sakraliseerimine – on rohkem varjatud. Populistlik poliitika võib võtta religioonisarnase iseloomu, olles suunatud totaalsele muutusele ja andes elule justkui viimse tähenduse. Tagapõhjana võib siin näha Lääne ühiskondade modernset ratsionaliseerumist ja vaimset tühjust, mis sellest lähtuda võib. Eelmise sajandi totalitaarsete ideoloogiate kokkuvarisemises on nähtud „maailma teistkordset lummusest vabanemist“ (Irving Wohlfarth). Täna aga taassünnib sakraliseeritud poliitika ja selle pakutud lummus populistlike liikumiste näol. Populistlikku poliitikat kogetakse kui midagi erakordset ja viimset. Poliitilise messianismina püüab see päästa allakäigu äärel õhtumaad, nähes maailma manihheistliku võitlusena hea ja kurja vahel.
Religiooni antipopulistlikud impulsid
Millised võiksid aga olla religiooni antipopulistlikud impulsid? Seda võib püüda selgitada, toetudes ühele konkreetsele näitele – luterlikule kristlusele. Esimese olulise momendina tooksin välja asjaolu, et kristlik usk Jumalasse kui loojasse tähendab ühtlasi maailma maisusest lugupidamist. See tähendab ideoloogiakriitilist vaatenurka, et poliitiline toimimine leiab aset alati vaid maiste ja loomulike tingimuste raames. Me ei peaks poliitikat sakraliseerima, ei populistlikku „rahva tahet“ ega karismaatilisi juhte. Maailma maisus tähendab ühtlasi seda, et me ei peaks omistama poliitikale lunastuslikku väärtust. Kristlikku usku peaks seetõttu mõistma justnimelt ka maailma vabastamisena asjalikule maisusele – avatud ja kriitilisele dialoogile ning kompromissile.
Teiseks sisaldab kristlik usk positiivset hoiakut pluralismi suhtes. Südametunnistuse- ja religioonivabadusel on juured ka protestantlikus reformatsioonis. Kuna vaid Jumal võib valitseda inimeste südamete üle, on oluline suhtuda teiste inimeste veendumustesse tolerantsi ja respektiga. Pluralismi ärgitab aga ka ennist osutatud maailma maisus: me ei saa tuletada poliitilisi elukorraldusi otsejoones kristlusest (või kuskilt mujalt), vaid peame osalema mõistuslikus, parimatele lahendustele suunatud ühiskondlikus arutelus.
Luterlikust vaatekohast tuleb arvestada ka kõikide inimeste patususega. See tähendab, et me peame võtma tõsiselt inimeste piiratust, ekslikkust ja kalduvust võimu kuritarvitada. Seetõttu on väga oluline õigusriiklus, võimude lahusus, vaba meedia ning riiklikud ja kodanikuühiskonnale toetuvad kontrollimehhanismid. Meie patususe ja eksivuse universaalsus on vastuolus populistliku loogikaga, mis jagab inimesed headeks ja kurjadeks. Seetõttu võiks püüda avalikus debatis vältida ka üleliigset moralismi ning arvestada kõigi osapoolte ja reaalsete olude piiratusega.
Viimaks tuleb rõhutada kristliku eetika südamikku – armastuse radikaalset nõuet ja kingitust –, mis ei ole ühildatav populistliku vimma ja viha poliitikaga. Kristlik eetika rõhutab kõigi inimeste universaalset inimväärikust ja astub välja eriti just nende eest, kes on nõrgemad ja haavatavad. Seetõttu on näiteks kõik suured kirikud üle Euroopa astunud otsustavalt välja põgenike kaitseks ning hoiatanud rassismi, ksenofoobia ja kitsarinnalise natsionalismi eest.
Kuidas võiksid kirikud niisiis populismi suhtuda? Seal, kus populistid seavad kahtluse alla demokraatia põhireeglid, õigustavad psühholoogilist või füüsilist vägivalda ja ründavad kedagi näiteks rahvuse, religiooni, soo või seksuaalse orientatsiooni pärast, oleks vajalik kirikute otsustav sekkumine ja protest. Muul juhul on kohane asjalik, kriitiline ja argumentidele toetuv dialoog. Moderniseerumiskriisiga seotud probleemid vajavad igal juhul lahendusi. Võimalik, et see tähendab vajadust varasemast enam rõhutada demokraatia konfliktset poolt. Erinevuste teravdumine poliitilises peavoolus aitab poliitikat taaspolitiseerida ja näha justkui loomulikuna võetud konsensuseid ja elukorraldusi taas poliitiliste valikutena.
Johann-Christian Põder (1977), dr. theol. ja EELK õpetaja, on Kopenhaageni ülikooli süstemaatilise teoloogia ja meditsiinieetika järeldoktor.
