Eestlaste ja mitte-eestlaste ootused kirikute sotsiaalsele rollile Eestis – kas kaks erinevat nägemust?

Artikkel tugineb Eesti Sotsiaalteadlaste 10. aastakonverentsil „Eesti 100 – teel avatusele“? peetud ettekandele „Eestlaste ja mitte-eestlaste ootused kirikute sotsiaalsele rollile Eestis – kas kaks erinevat nägemust?“.

Püüan pealkirjas esitatud küsimusele vastata Eesti Kirikute Nõukogu korraldatud ja uuringufirma Saar Poll poolt läbi viidud küsitlusuuringu „Elust, usust ja usuelust“ 2015. aasta uuringuetapi (edaspidi lühendatult EUU 2015) andmestiku põhjal. Kuna nimetatud uuringu valim peegeldas Eesti elanikkonna demograafilist struktuuri ja oli piisavalt suur (1002 vastajat), oli võimalik võrrelda omavahel kahe kogukonna, eestlaste ja mitte-eestlaste, seisukohti. Siinsetest mitte-eestlastest moodustavad teadagi põhiosa vene rahvusest inimesed, kellest viimase, 2011. aasta rahvaloenduse andmetel pidasid ligi pooled omaks õigeusku.

Eestis korraldatud religioonisotsioloogilised uuringud on näidanud, et siinsed venelased on nii oma identiteedilt kui tõekspidamistelt kristlikumad, käivad sagedamini kirikus ning hindavad üldse kiriku tähtsust oma elus suuremaks kui eestlased. Nende seotus õigeusu kirikuga on aastate lõikes liikunud erinevalt eestlastest kasvavas joones. Üksikisiku valikuid ja vabadusi puudutavates hoiakutes on venelased eestlastest konservatiivsemad. Ave Roots, Laur Lilleoja ja Mai Beilmann tegid 2014. aasta Euroopa Sotsiaaluuringule tuginedes huvitava tähelepaneku: end religioosse inimesena identifitseeriv eestlane eristub oma väärtustelt märksa vähem ülejäänud eestlastest kui usklik vene keele kõneleja ülejäänud vene keele kõnelejatest. (Roots, Lilleoja, Beilmann 2016: 326) Seega võib järeldada, et õigeusklik venelane elab ümbritseva ühiskonnaga suuremas väärtuste konfliktis kui luterlane.

Samad uurijad täheldasid 2015. aasta Integratsiooni monitooringu andmete põhjal, et peaaegu kõigi Eesti ühiskondlike institutsioonide vastu on muust rahvusest elanike usaldus väiksem kui eestlaste oma, välja arvatud kohalikud omavalitsused, mida usaldatakse eestlastega samal määral, ja kirik, mida usaldatakse märksa enam. (Samas 332)

Mida näitas aga EUU 2015?

Vastajatele esitati suulise intervjuu käigus järgmine küsimus: „Kui rääkida praegusest Eestist, siis milline peaks Teie arvates olema kiriku roll järgmistes eluvaldkondades?“ Küsimus esitati kõigile 1002 vastajale. Vastusevariandid pakuti ankeedis välja ja vastaja valis sealt endale sobiva. Nendel vastajatel, kes kuulusid mõnda kogudusse, paluti vastates mõelda oma kirikule, nendel, kes aga kuhugi ei kuulunud, paluti mõelda Eestis tegutsevatele kirikutele üldiselt. Ühiskonnaelu valdkondade valik küsitluse ankeedis ei sõltunud sellest, kui suur on kirikute roll nendes tegelikult. Pigem teisiti, milline oleks inimeste hoiak kiriku (hüpoteetilise) osaluse korral antud valdkonnas.

Rootsi, Lilleoja ja Beilmanni artiklist lähtuvalt tekib huvitav ja mõneti vastuoluline küsimus: kas mitte-eestlased kui kristlikumad võiksid suhtuda kiriku suuremasse kaasatusse eestlastest positiivsemalt, kuna see võiks soosida kristlike väärtuste „ülekandumist“ sootsiumi? Või on vastupidi: kuna usklikel venelastel on täheldatav teatud „väärtuste konflikt“ ilmaliku keskkonnaga, ei soovita näha ka õigeusu kiriku aktiivsemat osalust ühiskonnas (põhimõttel „kirikul on oma eesmärgid ja roll“)? Kuidas erinevad aga üldises plaanis kahe rahvusrühma hoiakud?

Vastajatest 68,2% olid eestlased ja 31,8% mitte-eestlased (põhiosas venelased). Mõnda kogudusse kuulus 20,7% valimist, eestlastest 18,5% ja mitte-eestlastest 25,2%. Nendest vastajatest, kes kuulusid mõnda kogudusse, olid 40% õigeusklikud ja 35,8% luterlased. Teised konfessioonid ja usuliikumised olid valimis oluliselt vähem esindatud. Näiteks kolmandale kohale platseerunud Jehoova tunnistajaid oli valimist vaid 4,8%, ülejäänuid veelgi vähem. Eestlastest õigeusklikest 73,2% ehk enamus kuulus Eesti Apostlikku Õigeusu Kirikusse, mitte-eestlastest aga lausa 94,3% Moskva Patriarhaadi Õigeusu Kirikusse. Seega jooksis kuuluvus õigeusu kirikutesse suuresti mööda rahvuslikke piire. Nagu eelnevalt sai öeldud, oli väiksematesse konfessioonidesse kuuluvate inimeste osakaal valimist siiski marginaalne ning järgnevad andmed iseloomustavad telgi religioosne-mittereligioosne, eestlane/mitte-eestlane, luterlane-õigeusklik.

Edasi olulisematest tähelepanekutest seoses kahe grupi poolt antud vastustega.

1. Suhtumine kiriku rolli sõltub oluliselt inimese usklikkusest ja seotusest kirikuga ning seda hoolimata rahvusrühmast, kuhu ta kuulub. Mida sagedamini käib inimene teenistustel ja mida usklikum on inimene, seda suurem peaks olema tema arvates kiriku roll ühiskonnas. Samuti toetavad koguduste liikmed kirikute rolli suurendamist kõikides valdkondades enam kui kogudustesse mittekuuluvad inimesed.

2. Suhtumine kiriku võimalikku rolli sisepoliitikas ja välispoliitikas (välispoliitika puhul sõja ja rahu küsimustes, rahvusvaheliste konfliktide lahendamisel) on aga omavahel üsna erinevad. Kui sisepoliitika puhul arvas 64,1% eestlastest ja 54,3% mitte-eestlastest, et kiriku praegune roll selles valdkonnas on sobiv, siis 10,8% eestlaste ja koguni 19,2% mitte-eestlaste arvates võiks see olla praegusest väiksem. Neid, kelle arvates kiriku roll sisepoliitikas võiks olla senisest suurem, oli mõlema rahvuse puhul 13% ringis. On imekspandav, et nii suur protsent mitte-eestlasi leiab, et kiriku(te)l üldse on sisepoliitikas mingi roll, mida tuleks veelgi vähendada. Paraku on see tulemus ilma kvalitatiivuuringuta raskesti tõlgendatav ja jääb küsimuseks, mida sellega on õieti mõeldud. Pole võimatu, et vastajad kardavad kiriku(te) sekkumisel sisepoliitikasse veelgi suuremat rahvuslikku polariseerumist ühiskonnas.

Kuidas aga suhtutakse kiriku võimalikku rolli sõja ja rahu küsimustes ning rahvuste vaheliste konfliktide lahendamisel? Võrreldes eelmise küsimusega arvavad märksa enamad vastajad ehk 28,9% eestlastest ja 31,5% mitte-eestlastest, et siin võiks kiriku roll olla suurem. Arvestades, milline on usklike protsent valimist, on tegemist üllatavalt suure protsendiga. Ligi pooled vastajatest arvavad, et praegune roll on piisav, ja 10% ligi jääb nende arv, kes arvavad, et kiriku roll nendes küsimustes võiks olla praegusest väiksem. Seega näib, et teatud osa vastajate arvates võiksid kirikud sisepoliitikast eemale hoida, kuid välispoliitikaga tegelema sobivad nad küll. Raske öelda, kas tegemist on vastajate jaoks piisavalt neutraalse ja kauge teemaga või siis nähakse endiselt kirikuid mingis „rahusobitaja“ rollis.

3. Keskkonnakaitse ja keskkonna probleemidega tegelemise küsimuses lähevad eestlaste ja mitte-eestlaste arvamused kokku. 57,4% kõigist vastajatest arvab, et praegune roll on piisav; 24,2 % arvab, et see võiks olla suurem, ning 8,2%, et väiksem. Ligi 10% vastanutest ei oska sellest küsimusest midagi arvata.

4. Kõige suuremat ühiskondlikku rolli nähakse kirikul vaesusesse ja sotsiaalprobleemidesse sattunud inimeste abistamisel, näiteks töös probleemsete noortega, sõltuvushaigetega, endiste vangidega jne. Ligi kolmandik mõlemast rahvusgrupist vastanutest arvab, et kiriku praegune roll on selles küsimuses sobiv, ning ligi kaks kolmandikku arvab, et see võiks olla senisest suurem. Vähe on neid, kes arvavad, et kirikute roll võiks nendes küsimustes olla tagasihoidlikum. Erinevate rahvusgruppide hoiakud on selles küsimuses sarnased ja antud juhul on tegemist valdkondadega, kus kirikul on ka reaalselt märgatav roll, millega ehk osa vastajaid on võib olla kokku puutunud.

5. Rahvussuhete ja lõimumise puhul on tulemused rahvusrühmade lõikes erinevad. Kui eestlastest leiab 58,9% vastanutest, et kiriku praegune roll antud teemas on sobiv, ja 22,4% vastanutest arvab, et roll võiks olla suurem, siis mitte-eestlastest näevad praegust rolli sobivana pooled ja 29,4% ehk peaaegu kolmandik vastanutest leiab, et kiriku roll antud küsimustes võiks olla suurem.

Iseenesest on tegemist huvitava küsimusega. Alar Kilp väidab oma 2007. aastal Eesti Päevalehes ilmunud artiklis „Usk lõimumise edendajana“, et religioossetel organisatsioonidel, nii kirikutel kui ka sektidel, on potentsiaali toimida lõimijate ja sotsiaalse kapitali loojatena juhul, kui nad on piisavalt avatud. Silmatorkavalt edukad olevat Eestis selles osas näiteks Jehoova tunnistajad, nelipühilased ja vabakogudused, kuhu kuulub nii eestlasi kui mitte-eestlasi. Need kogudused peavad usulist pöördumist olulisemaks kogukondlikust kuuluvusest ja sinna kuulub eri rahvustest inimesi. Suurtel kirikutel aga, eelkõige muidugi luteri ja õigeusu kirikutel, mis on rohkem seotud rahvuslike traditsioonidega, on kalduvus jääda ühiskonna eri poolustele. Baptistide liit ühendab küll nii vene- kui eestikeelseid kogudusi, kuid nende omavahelised suhted olevat Kilbi sõnutsi nõrgad. (Kilp 2007) Tavaline vastaja siiski näeb lõimija-potentsiaali ka suuremates kirikutes.

6. Ligi pooled mõlema rahvusgrupi vastajatest leiavad, et kiriku praegune roll seisukohtade väljendamisel meedias üldistes moraali ja eetika küsimustes on sobiv, veidi üle 25% arvab, et see peaks olema senisest suurem ja ligi 10% mõlema rahvusrühma vastajatest arvab, et see võiks olla senisest väiksem. Need tulemused üllatavad, kuna eeldasin, et venelased võiksid siinjuures oodata kirikult suuremat rolli. Eestikeelset meediat lugedes jääb aga inimesele kergelt mulje, et iga kiriku väljaütlemist moraali ja eetika teemadel „tervitatakse“ vihase sõimukisaga. Tegelikult ei eristu kahe rahvusrühma seisukohad antud küsimuses peaaegu üldse.

7. Üllatav on ka hoiakute eristumine küsimuses, mis puudutab kiriku rolli koolihariduse andmisel. Kui nende osakaal, kes leiavad, et kiriku roll antud valdkonnas võiks olla suurem, on rahvusrühmiti sarnane (neid on 15–16% ringis), siis nende hulk, kes leiavad, et kiriku roll antud küsimuses võiks olla väiksem, on mitte-eestlaste hulgas suurem (19,6%) kui eestlaste hulgas (14,3%). Lisan veel, et praegust rolli pidas sobivaks 58,9% eestlastest ja 52,1% mitte-eestlastest. Taaskord jääb tulemuse adekvaatseks tõlgendamiseks kvalitatiivsest infost puudu. Ehk on eestlaste positiivne kogemus kristlike koolidega lihtsalt suurem?

8. Ka kiriku võimalikus rollis kunsti, muusika ja kultuurialase tegevuse juures ilmneb mitte-eestlaste suurem vastuseis. 14,4% eestlastest ja ligi poole vähem ehk 7,5% mitte-eestlastest leiab, et kiriku roll võiks siin olla suurem; praegust rolli peab sobivaks 68% eestlastest ja 60,7% mitte-eestlastest ning neid, kes leiavad, et kiriku roll nendes küsimustes võiks olla väiksem, on eestlaste hulgas 7,4% ja mitte-eestlaste hulgas 16,8%. Siin ilmneb veelgi selgemalt osade venelaste soov hoida kiriklik ja ilmalik kultuur lahus.

9. Küsitluse käigus tunti huvi ka selle vastu, kuidas kirik vastajate arvates mõjutab nende rahvuskultuuri säilimist. Vastajate käest küsiti: „Mida Te arvate, millist mõju omab kirik Teie rahvuskultuuri säilimisele Eestis?“. Ootuspäraselt arvasid mitte-eestlased eestlastest enam, et kirik soodustab nende rahvuskultuuri säilimist (protsendid vastavalt 52,7 ja 44,3). 7,2% eestlastest ja 6,4% mitte-eestlastest arvas, et kirik ei soodusta rahvuskultuuri säilimist, ning eestlastest 41,7% ja mitte-eestlastest 28,6% arvasid, et kirik ei mõjuta rahvuskultuuri säilimist üldse.

10. Kuidas suhtutakse aga kiriku kaasamisse riiklikult tähtsate pühade või sündmuste tähistamisse nagu näiteks Vabariigi aastapäeva paraad või mõne riiklikult tähtsa ausamba avamine? Vastused jaotusid järgnevalt:

Antud küsimuses polariseeruvad Eestis elavate rahvusrühmade antud vastused üsna teravalt. Oluline osa mitte-eestlastest on kiriku kaasamise vastu või nad on vastamisel sattunud kimbatusse. Oleks võinud eeldada, et kirikuga enam seotutena oleksid venelased võinud olla kiriku kaasamise osas positiivsemalt meelestatud. Nii see aga ei ole. On tõenäoline, et antud küsimuse puhul mõtlevad ka mitte-eestlastest vastajad kiriku kaasamise puhul eelkõige luterlikule kirikule, kuna just viimane on enamasti riiklikult tähtsate pühade tähistamisse kaasatud. Ilmselt pelgavad vastajad riiklikele sündmustele luterliku kiriku osalemise läbi suurema rahvusliku varjundi andmist ja seeläbi muust rahvusest inimeste suuremat kõrvalejätmist nende sündmuste tähistamisest. Sellisel juhul on pigem tegemist integratsiooni küsimusega kui kirikuvastase hoiakuga.

Antud küsimuse juures paluti vastajatelt ka põhjendust oma seisukohale. Nimetan neist sagedamini esinenuid. Esiteks, miks need, kes toetavad kiriku kaasamist riiklikult tähtsate sündmuste või pühade tähistamisse, seda teevad? Eestlaste arvates on oluline seos kommete ja traditsioonidega (22,9%), tähtis kiriku osalus ühiskonnaelus (16,3%), see on tähtis ja hea, lisab pidulikkust (11–12%). Need mitte-eestlased, kes pidasid kiriku kaasamist oluliseks, nimetasid kiriku osalust ühiskonnaelus (25%), kiriku koostöövõimalust riigiga (19,9%), inimeste/rahvuste lähendamist (15,3%) ning et see on lihtsalt tähtis ja hea (13,5%).

Miks aga olid osad vastajad kiriku kaasamise vastu? Eestlastest „vastased“ arvasid, et kirik tegelegu oma asjadega (25,8%), kiriku osalus pole vajalik/ei meeldi neile (22,3%) ja kirik peab olema riigist lahus (20,8%). Mitte-eestlastest „vastastest“ leidis ligi kolmandik, et kirik peaks olema riigist lahus, et kirik tegelegu oma asjadega (18,3%), kirik on iseseisev organisatsioon (11,3%), peaks osalema ainult kirikuga seotud pühadel (16,7%) ning et kirikul on oma missioon ja eesmärgid (11,5%).

Kokkuvõtteks. Käesoleva artikli järeldusi tuleks pigem võtta kui suhteliselt nappide küsitlusandmete põhjal tehtud tähelepanekuid. Selleks et teha ulatuslikumaid ja tõsikindlamaid järeldusi, oleks vaja siiski põhjalikumat uurimist. Ometi said artikli alguses tõstatatud küsimused mõningast selgust. Esiteks ei ole ootustes kiriku ühiskondlikule rollile eestlaste ja mitte-eestlaste puhul tegemist kahe erineva nägemusega. Pigem kumab läbi mitte-eestlaste kartus, et kaasates vaid ühte, luterlikku kirikut, minnakse ühiskonna suurema rahvusliku polariseerumise teed ning lõhe ühiskonnas kasvab veelgi. Seega on nendel puhkudel, kui venelased kiriku kaasamist ühiskonna asjadesse ei toeta, tegemist pigem integratsiooni küsimusega kui kirikuvastase hoiakuga. Teiseks paistab mitte-eestlaste puhul silma, et kirikult eeldataksegi teatud distantsi, eemalehoidmist ühiskonna asjadest, keskendumist oma missioonile ja eesmärkidele ning ka sellisel puhul pole kiriku kaasamise vastases hoiakus tegemist tõrjuva suhtumisega kirikusse. Ning kolmas ja vast kõige olulisem tähelepanek on, et suuremal osal ei eestlastest ega venelastest pole tegelikult midagi kiriku sotsiaalse kaasatuse vastu.

Kasutatud kirjandus

Ave Roots, Laur Lilleoja, Mai Beilmann (2016) „Võrguühiskond kui missioloogiline võimalus. Kirjeldav osa“ – Kuhu lähed, Maarjamaa? Quo vadis Terra Mariana. Toim. Eerik Jõks. Eesti Kirikute Nõukogu. 321–336.

Kilp, Alar (2007) „Usk lõimumise edendajana“ – Eesti Päevaleht. 28.09.

Kasutatud andmestikud: Eesti Statistikaameti rahvaloenduse REL2011 tulemused ja Eesti Kirikute Nõukogu uuringu „Elust, usust, usuelust 2015“ tulemused.

Liina Kilemit (1972), MA sotsioloogias, on EELK UI koosseisuväline lektor, Tartu Ülikooli usuteaduskonna doktorant ja EELK liige.