10. ja 11. augustil 2018. a toimub Paides järjekordne Arvamusfestival. Käesolevas artiklis sisaldub üks arvamus, mis puudutab Arvamusfestivalil ees seisvaid arutlusi. Mina arvan, et inimene ja ühiskond tervikuna peavad võtma seisukoha kiriku suhtes ja Jumala suhtes – nii nagu Jeesus oma tegevuse alguses kuulutas: „Jumala Kuningriik on lähedal – uskuge, et mina olen Päästja Kuningas!“ Seisukoht selle kuulutuse suhtes võetakse nüüdki.
Igaüks, kes kristlikus infoväljas elab (ja Eesti on kahtlemata kristlikus kultuuriruumis), teeb mingil hetkel valiku, kuidas ta kiriku sõnumile reageerib. Samuti teeb valiku kirik, otsustades või otsustamata jättes, kuidas suhelda nendega, kes käivad kirikus „teenust tarbimas“, st kontserdil, laulatusel, ristimisel, leeris, matustel… Nad käivad ainult mõnikord, käivad harva või ei käi üldse.
Religioonisotsioloogilisi uurimusi on tehtud üsna palju ja ühtteist Eesti inimeste kiriku ja pühaduse tajumisest on teada. Mis võib põhjustada kiriku võimetust, oskamatust, isegi suutmatust mõista religioonisotsioloogiliste uurimiste tulemuste väärtust? Miks mitte neid tulemusi aktiivselt kasutada? Mida teada saadud arvamustega peale hakata?
Näen välja joonistumas kahte selget suunda meie kirikus ‒ kahanev ja kasvav kirik.
Kahaneva kiriku antimisjonaarne seisukoht toetub sellele, et kahanev kirik ei näe oma tugevust numbrites. Usutakse, et väike kirik ei ole tingimata halb, et vähe ustavaid on parem kui suur hulk leigeid ja eksiõpetustes olijaid. Jeesus ütles ju ka, et lõpuaegadel jääb ustavaid järjest vähemaks; Jeesus küsis, kas ta leiab õiget usku kui tagasi tuleb.
Inimesi ei peagi kaasama tegevustesse, sest on olemas liigne entusiasm, mis ei too soovitud tulemusi. Inimesed teavad ju kus me, st kirik, oleme. Kes ikka väga tahavad, leiavad ju meid üles. Talitused on see koht, kuhu inimesed ju tulevad. Koorides on meie aktiivseimad liikmed… Kahanevas kirikus puudub tahe ja võib-olla ka oskus suhelda.
Kasvava kiriku misjonaarne seisukoht on, et minnakse otsima neid, keda Kirikus ei ole. Otsitakse inimestega kontakti, püütakse neid kuulata ja kaasata, kasvatatakse tegevuste ja organisatsiooni sidusust ning koostööd. Misjonimeelsed vaimulikud oskavad mõista religioonisotsioloogia meetodite ja uurimisobjektide erinevust näiteks süstemaatilise teoloogia või piibliteaduste omadest.
Religioonisotsioloogia uurimismeetoditega saadud teadmisi kasutab kasvav kirik kui teadmist „rahva häälest“, osatakse mõista Maarjamaa misjoniperspektiivi, nii nagu sellest räägib ka dr Ingmar Kurg kogumikus „Kuhu lähed Maarjamaa“.
Professor Ülo Vooglaid paneb meile südamele, et meil on vaja mõista, milline on meie kommunikatsiooniprotsess kirikus. Kas me suhtleme inimestega või kohtleme neid?
Subjekt ja subjekt suhtlevad omavahel. Suhtlemine eeldab oma seisukohtade (jäigast) kaitsmisest loobumist, teise põse keeramist, oma sõprade eest suremist. Kas ma olen valmis teise eest surema? Suhtleja peab iseenda pandiks andma, oma õiguse taga ajamisest loobuma, „enda jaoks surema“. Ühiselt elamise kunst on üksteise tundmaõppimine, teineteise aitamine ja teiste enesest ettepoole asetamine ‒ isegi ja eriti nende osas, kes meie meelest meist „viletsamad“ on.
Subjekt kohtleb objekti. Objekt on passiivne vaatleja, vastuvõtja ja tarbija. Eesti keeles on levinud väljendid: ma soovin, et mind koheldakse hästi, kohtle teisi õiglaselt jne. „Suhtlemine“ kui mõiste ei ole väljendites väga levinud. Kirikus väljendub „kohtlemine“ sageli selles, et üks räägib, kuidas on õige, ja teised kuulavad. „Kas teil on küsimusi minu vastustele?“ iseloomustab sageli kirikus aset leidvat kohtlevat monoloogi.
Arvamusfestivalil kutsume inimesi kohtumisele ja mitte „kohtlemisele“. Soovime arvestada sellega, et nende elus, kellega me kohtume, on Jeesus juba kohal. Isegi kui nad ise ei identifitseeri end usklikuna, isegi mitte religioossena. Eestis valitseb üldine religioosne kirjaoskamatus. Meil ei ole mõtet küsida, kas inimene identifitseerib end religioossena, kristlasena, luterlasena, usklikuna. Sõna „luterlus“ võib inimesel seostuda hoopis Lutheri vineerivabrikuga.
Meie vs nemad? Üle 60% Eesti inimesi tajub end kuuluvat kirikusse ja soovib, et Eestis säiliks kristlik kuultuuriruum. See teadmine on meil mitme uurimuse tulemusel olemas. Küsimust, miks nad ei käi kirikus, ei mõisteta kirikuinimestega ühtemoodi. Ma ju käin kirikus. Jõulude ajal. Kontserdil.
Professor Ülo Vooglaid paneb meile veelgi südamele, et tähtis on näha inimest, mitte tema karakteristikuid – tema religioossust, poliitilisi vaated jne. Indiviidi karakteristikuid kokku lugeda on suhteliselt lihtne, isiksus aga on keerukas. Inimene on subjekt, ta orienteerub ise valikute vahel enda ees, edasisidestab, tagasisidestab, vastutab. Ta vastutab selle eest, mida ta otsustab. Selle ise otsustava inimesega on tarvis suhelda.
Asenduskristlust on raske lühidalt defineerida, kuid see annab meile hea võimaluse käsitleda kiriku ja ühiskonna suhteid. Asenduskristlus on nn traditsioonilise kristluse asendumine sünkretistliku ja religiooniõpetusevaba individualistliku usuga. Tavapärane kirikus käimine asendub jõuluaja kirikukontserdiga ja inimesed tajuvadki seda kirikus käimisena. Asenduskristlust võib mõista ka nii, et keegi teine palvetab meie asemel.
Me võime mõista asenduskristlust ainult siis, kui keskmes on inimene. Me saame oma küsimustele hulga vastuseid ning neid on võimalik mõista ainult vastajatega koos elu elades, sest tavaliselt iseloomustab vastus vastajat.
90-ndatel otsisid eestlased vabanemislootusele kinnitust kirikust. Kirikud olid tõelised kohtumispaigad. Eesti rahvas tajus end sel hetkel ühe kogudusena. Kuidas võiksid kirikud taas saada neutraalseks kohtumispaigaks nii väga erinevatele inimestele? Meil on vaja teada saada, kuidas hoida meie noori ja lapsi. Mis on nende kogudusest eemalejäämise põhjused? Miks inimesed ära lähevad? Kuhu nad lähevad? Meil on tarvis vaeva näha, et inimesi mõista.
Kirikus on väheste ustavatega tehtud palju tööd. Ustavalt on tehtud töö kohta kirjutatud sõnalisi aruandeid ja nendelt ustavatelt ning nende aruannetest on paljugi õppida. Aga veel rohkem on õppida neilt, keda kirikus ei ole, ja sellest, mida kirja pandus kirjas ei ole. Vaadakem kirikuseinte vahelt väljapoole ja nähkem neid kümneid ja isegi sadu tuhandeid Eesti inimesi, kes kirikusse ei tule, ent ometi tahavad kirikus kontserdil käia.
Annely Neame (1970) on EELK Tallinna Jaani koguduse diakon.
