Loe artikli 1. osa siit.
Olemise väest lähtuv ja olemisse endasse suubuv usk olemisjulgusena
Kogu loodu saab oma olemise väe Jumalalt, kõiksuse käivitajalt ja kooshoidjalt, sest „kui ta iseenesesse tõmbuks, oma Vaimu ja hingeõhu tagasi võtaks, siis heidaks kõik liha üheskoos hinge ja inimene saaks jälle põrmuks“ (Ib 34:14–15). Just Jumala väes kogeb inimene enese vastuvõetust ja on võimeline seda vastuvõetust aktsepteerima. See on suhe, kommunikatsioon, kuid mitte ainult. Julgus olla vajab olemiseks väge, mis oleks üle mitteolemisest, ja see vägi tuleb ilmsiks inimese kohtumisel Jumalaga, mil inimene saab aru oma lõplikkusest lõpmatu Jumala ees.
Protestantliku usujulguse keskmeks on julgus olla aktsepteeritud, vastu võetud, hoolimata inimese süüst. Andekssaamine on küll ehk olemas pea kõikides religioonides, kuuludes inimese olemisjulguse juurde, kuid ehedas protestantluses tuleb see vastuvõetuse aktsepteerimises kõige selgemalt esile. Vastuvõetuse aktsepteerimine ei ole siinkohal mingil juhul abstraktne väide, nii nagu ei ole abstraktne ka pattude andeksandmine, vaid see on fundamentaalne kogemus Jumalaga kohtumisel, sest religioon otsib väe algallikat, mis ravib. Religioon otsib Jumalat, Jumalat, kes algse ja viimsena on olemisjulguse allikas, usu allikas. Sellisest aktsepteeritusest kirjutab Paulus apostlina korintlastele: „… kui tundmatud, ent ometi tuntud; kui surijad – ja ennäe, me elame!; kui karistatud, aga mitte surmatud; kui kurvad, aga ikka rõõmsad; kui vaesed, kes siiski paljusid rikkaks teevad; kui need, kellel ei ole midagi ja kelle päralt on kõik“ (2Kr 6:9–10).
Kõik olev on paratamatult haaratud olemisse endasse, olenemata sellest, kas inimene seda tunnistab või mitte. Ta saab seda eitada, kuid olematuks ta seda teha ei saa. Küll aga on osalemine selle võrra ängistatum ja „kaugem“, kui seda saab olla ennast jaatava osaleja osalemine. Mitte argumendid, vaid olemisjulgus ilmutab olemise tõelist loomust, ja isegi kahtlus osaleb usus, nagu Kierkegaard kinnitab: „Vahetu taju ega teadmine ei peta. Seda on tähtis mõista, et mõista kahtlust ja näha kahtluse kaudu, mis on usk.“ (Kierkegaard 2008, 95). Usk on justkui kandja ja eeldus Jumalast osasaamisel, kuid samas on usk inimesele antud, see on väe läbi toimiv ja suunab meid uskuma ning osalema. Nagu mina ei saa tunda muidu, kui osaledes minas, ehk me võime (teist) mina uurida ja teadlaste kombel koguni klassifitseerida ja lahti lõigata, kuid teda (mina) tunda ilma osalemiseta ei saa. Usk on Tillichi kinnitusel siiski midagi veel enamat kui hinge tõusmine lõplikust igavikku, ja koguni veel enamat kui kokkupuude personaalse Jumalaga. „Usk on olemise seisund, mida hoiab olemise enese vägi. Julgus olla on usu avaldumine ja usu tähendust saab mõista läbi julguse olla.“ (Tillich 2014, 158). Usk on olemise väe kogemine.
Usk ja uus loodu
„Seepärast ei tunne me nüüdsest peale kedagi inimliku loomuse poolest; kui me ka oleksime tundnud Kristust inimliku loomuse poolest, siis nüüd me ei tunne teda enam nõnda. Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud.“ (2Kr 5:16–17). Usu läbi saab inimene uueks looduks ja siinkohal pole mingit eelist neil, kes tundsid Kristust inimliku ihu poolest. Mitte nägemine pole määrav (õieti on see täiesti tähtsusetu), vaid usk, sest usk ja olevakssaamine vastavad teineteisele. Jumal tuli maailma, et olla inimesele ise õpetajaks, kuivõrd inimene ei saa inimest viia edasi (välja) tema kõikehõlmavast ängist. Vaatamata sellele, et inimene sellest silmapilgust aru ei saa, toimub usus see õnnelik kohtumine ja ainult usu läbi jääb inimene Õpetajasse.
Uus olemine ei ole miski, mis lihtsalt asendaks vana olemise. Vana olemise uuendamine ja lunastus ei tähenda ka mitte loodu hävitamist. Uus olemine tähendab vana loodu muutmist uueks looduks Looja kaudu. Uus loodu on uus tegelikkus, kus lahutatu on taas ühendatud ja ühendatud paradoksi kaudu silmapilgus, kus Jumal tuli kaduvusse tõelise inimesena, tõelise sulasena, ning mitte oma vägevuses ja auhiilguses. Seepärast pidi Kierkegaard oma „luulelises ürituses“ laskma kuningal laskuda talutüdruku astmele, et talutüdruk mõistaks teda täiesti. Siinkohal viitab Kierkegaard paradoksile, mis sisaldab topeldatust, sest sama paradoks viitab absoluutsele erinevusele, kuid samas tahab tühistada absoluutse erinevuse absoluutses võrdsuses.
Kierkegaard kirjeldab inimese ja Jumala suhet kui äärmuslikku seisuste erinevust ja sellest tulenevat totaalset ebavõrdsust. Kuningas armastab talutüdrukut, kuid ei saa kuidagi minna tüdruku juurde, ilma et ta tüdrukule tema päritolu kohta ja seega ka seisuse kohta kuidagi ilmse ebavõrdsuse vihje annaks ning sellega armastussuhet kasvõi vihjamisigi ei kahjustaks. Kuningal on tõeliselt keeruline probleem: kuidas teeks kuninga armastus tüdruku õnnelikuks? Jumalale pole ju miski võimatu ja nii võiks Ta end inimesele lasta paista kogu oma hiilguses või tõsta inimese enda kõrvale. Sel juhul aga oleks see „armastus“ siiski vaid inimese imetlus ja tänuvõlg ning Jumala säramine, aga just seda armastus olla ei saa. Seega on kuningal võimalik olla armastatuga võrdne vaid ennast alandades, kuid mitte lihtsalt tõmmates selga sulase üleriided, vaid saades talutüdrukuga täielikult võrdseks. Alandumine pidi olema täielik (vt Js 53:2), et armastus oleks tõeline. Selle kõrval oleksid kõik muud ilmutused ilmselged armastuse petmised. Kuningas ja talutüdruk on leidnud mõistmise ja ühtsuse ning seda mõistmise ja ühtsuse hetke nimetabki Kierkegaard usuks, kirglikuks usuks. Läbi inimese jätkub Jumala poolt alustatud loomisprotsess – inimene peab vormima maailma ja ennast.
Puritaanluse ja kodanluse sajandite sihikindel surve on Tillichi hinnangul tootnud pea sama suures koguses süü- ja häbitunnet kui keskaegne põrguga ja puhastustulega ähvardamine. Sellises seisus on vaja teoloogidel seletada ning kaitsta elujõudu ja usukindlust. Ta esitab küsimuse: „Kui elu on sama mõttetu kui surm, kui süü on sama küsitav kui täiuslikkus, kui olemine ei ole sugugi sisukam mitteolemisest, siis millele saab toetuda julgus olla?“ (Tillich 2014, 161). Ta leiab, et sellele küsimusele on vaid üks võimalik vastus: „Justnimelt meeleheite tunnistamine on iseenesest usk ja see asub olemisjulguse piiril“ (Tillich 2014, 162). Küüniliselt öeldes „hoiab“ just selline meeleheite piir inimesed elavatena ja usklikena ja just siin tuleb esile kahekordne eitus: olemise eitamise eitamine vaatamata mitteolemise alalisele tajumisele. Absoluutne usk on ju enesejaatus, vaatamata inimest ümbritsevale mitteolemisele. Kierkegaard märgib: „Usk ei ole teadmine, vaid vabaduseakt, tahteväljendus, mis usub olevakssaamist ja tühistab ebakindluse – ebakindluse, mis vastab mitteoleva „eimiskisusele“; usu eesmärk on olevakssaanu „Nõnda!“; olevakssaanu kõikvõimalik „Kuidas?“ tühistub usus.“ (Kierkegaard 2008, 96–97). Siin on usk absoluutne.
Usk ei ole millegi ebakindla teoreetiline jaatamine, vaid see on tavakogemust ületava tunnustamine. Absoluutse usu sisuks on olemise väe kogemine ka kõige äärmuslikumas mitteolemise avaldumises; mitteolemise kogemine olemises ja mõttetuse kogemine sõltuvana mõttekusest ning viimaks vastuvõetuse vastuvõtmine, mis on absoluutse usu religioosne vastus. Absoluutses usus saatis Aabraham korda usuhüppe, lahkudes oma esivanemate maalt Jumala poolt tõotatud maale. Ta uskus absurdi mõjul, et tema eakas naine Saara jääb lapseootele veel raugaeas. Viimaks veel uskus Aabraham absurdi mõjul, et Jumal ei lase tal vaatamata kõigele oma poega tappa, kuigi andis talle korralduse ohverdada Iisak Morija mäel (1Ms 22:2). Võib-olla mõlkus Aabrahamil aina meeles see ilmutus, mille Jumal oli talle ühel selgel tähisel ööl andnud.
Usk kui olemise võti ja usk üle usu
Usk on vägi, milles me paratamatult osaleme, oleme me sellest teadlikud või mitte, ja usk kui kirg on seotud meie sügavaima põhiolemusega. Olemises osalemine koos teadlikkusega eeldab julgust, mis omakorda eeldab aga väge ja kirge. Olemine sisaldab mitteolemist, aga mitteolemine on olemise väe vastu võimetu just nii, nagu kurjus on suhtes heaga. Olemist tuleb mõista kui olemise eitamise eitust, mida on vast kõige selgem mõista kui olemise väge. Seega kuulub mitteolemine paratamatult olemise juurde, olles vaid sellisena lõpliku olemise aluseks ja andes olemisele selle kire, dünaamika. Mitteolemine sunnib olemist ennast dünaamiliselt jaatama, sest just mitteolemine teeb staatilise jumala elavaks Jumalaks armastusest tuleneva kirega, ja siinkohal on usk armastava suhte osa. Äng ja lõplikkus on võetud olemisse, saades osaks jumalikust õndsusest ja jumalikust väest. Tillich kinnitab: „Osaledes olemises, osaleb inimene olemise enda enesejaatuses, mida võimaldab jumalik enesejaatuse vägi, ja see, kes saab selle väe, kas müstilise või isikliku või absoluutse usu aktis, on teadlik oma olemisjulguse allikast.“ (Tillich 2014, 167).
Inimene saab jumalikust osa kirgliku usu läbi, kahtlematu usu läbi, absoluutse usu läbi. Kuid see ei saa olla kuidagi inimesest enesest, vaid Jumalast, kes selle usu annab: „Sest ma ei häbene evangeeliumi, see on ju Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub, juudile esmalt ja siis kreeklasele. Sest Jumala õigus on ilmunud evangeeliumis usust usku, nii nagu on kirjutatud: „Aga õige jääb usust elama.”“ (Rm 1:16–17) Jumalat ei saa mõista (tingituna inimese ja Jumala absoluutsest erinevusest), Jumalasse saab ainult uskuda, kuid mitte sellepärast, et inimene ei leia Jumala jaoks poolt- või vastuargumente. Inimesel on võimalik vaid uskuda, kuid mitte kahtlusega, sest kahtlemine tähendab paraku mõtlemist, mis viib aga pea alati kõige jumaliku eitamiseni ja julgusest eemale: „Usk on kahtluse vastand. /…/ nad on teineteise suhtes vastupidise suundumusega kired.“ (Kierkegaard 2008, 98). Kierkegaard välistab „aruka“ selgituse usust, sest ta näeb, et aru püüab usus olevat kirge ja väge taltsutada, arule allutada, kuigi see pole tema kinnitusel usu puhul mõeldav. Usk nõuab kirge ja selles kirglikus usus on kogu olemisjulgus inimesele tagasi antud, uuena Silmapilgus, nagu loomise hommikul: inimene on lunastatud.
Jumal üle Jumala ja usk üle usu
Tillichi ja Kierkegaardi jaoks ei ole usk mitte vastuhakk mõistusele, vaid hoopis vastuhakk usu ratsionaalsele dogmatismile. Usk ei lähe mitte ratsionaalsusega (aruga) vastuollu, vaid läheb sellest edasi või õigem on öelda: läheb teist teed, arust mööda. Absoluutse usu sisu on Tillichi käsituses Jumal üle Jumala, sest nii usu kui ka jumala mõiste on tänaseks lõppkokkuvõttes niisama sisutu kui stereotüüpne ateistide jumala mõiste. Ka teoloogias on Jumal mõistena allutatud tegelikkuse struktuuridele, Teda nähakse iseendana, kellel on maailm, olemisena, millel on kindel ruum ja lõputu aeg. Selles käsituses on Jumal olemises küll ülim, kuid siiski objekt vähemülimate objektide seas. Eeldatavasti just selline kujutlus jumalast sundiski Nietzschet väitma, et jumal on surnud (Nietzsche 1993, 7). Tillich kirjeldab aga Jumalat üle Jumala, mõistes sellega teismi objektiivse olemise struktuuridele mitteallutatud Jumalat.
Inimene ei saa oma aruga, vaatamata kogu pingutusele, luua pilti Jumalast, kuid usu absurdsus neelab väikluse, sest mil iganes inimene Jumalat ette kujutab, teeb ta jumalast endale paratamatult ebajumala ja selline olukord on jätkuvalt igasuguse religiooni probleem. Küsimus seisneb nimelt selles, et Jumal on olemine ise, mitte pelk objekt: „… kuigi tema küll ei ole kaugel ühestki meist, sest tema sees meie elame ja liigume ja oleme …“ (Ap 17:27–28). Just seda võtmeküsimust väljendab Tillich mõistega „Jumal üle Jumala“ (Tillich 2014, 171). Olemises osalevasse Jumalasse saab ju uskuda ainult kui objekti; inimese enda kui subjekti objekti. Kui inimene kohtub Jumalaga, ei ole Jumal ei objekt ega subjekt, vaid on hoopis kõrgemal skeemist, kuhu teism ta objektina asetanud on. Nii nagu usk, mis loob julguse, on kindla objektita, see on lihtsalt usk, ilma sisuta, absoluutne, üle igasugusest religioonist. „[Absoluutne usk] on alati seisund teiste vaimuseisundite sees ja koos nendega /…/ Seetõttu on ta nii meeleheite julgus kui ka julgus igas julguses ja üle iga julguse.“ (Tillich 2013, 495) Usk üle usu ei ole enam arvamus ega oletus, vaid Aabrahami, Moosese, Eelija, Gideoni, aga samuti ka Kierkegaardi ja Tillichi usk. Usk üle usu on seisund, milles inimene on saanud tagasi julguse olla, julguse osaleda olemises, julguse vastu võtta enda vastuvõetus.
Kasutatud kirjandus
Kierkegaard, Søren (2008) Filosoofilised pudemed. Tlk Jaan Pärnamäe. Avatud Eesti Raamat. Tartu: Ilmamaa.
Nietzsche, Friedrich (1993) Nõnda kõneles Zarathustra. Tlk J. Palla. Tallinn: Olion.
Tillich, Paul (2013) „Julgus olla“ – tlk T.-A. Põder. Uuema evangeelse teoloogia põhitekstid. Koost. W. Härle, T.-A. Põder. Avatud Eesti Raamat. Tartu: Ilmamaa, 469–486.
Tillich, Paul (2014) The Courage to Be. New Heaven & London: Yale University Press.
Volli Nugis (1967) on EELK Usuteaduse Instituudi magistrant teoloogia õppekaval ja EELK liige.
