Erinevatesse konfessioonidesse kuuluvate kirikute juhtimisstruktuure vaadates torkab kerge vaevaga silma, et ühetaolisusest siin kõneleda ei saa. Mõistagi väljendub kiriku teoloogia ka juhtimisvormides. Sakramentaalsust rõhutavad kirikud kalduvad toonitama hierarhilisust nii loomiskorras kui vaimulikus ametis ja kiriku juhtimises; teoloogia, mis rõhutab pigem inimeste samaaegset patusust ja õigeksmõistetust ning kõigi usklike resp. ristitute üldist preesterlust, kaldub asetama suuremat rõhku kollegiaalsetele ja sinodaalsetele aspektidele episkope (ehk kiriku ülevaatamise või juhatamise) teostamisel. Eelöeldu ei tähenda aga sugugi, nagu valitseks sama konfessiooni raames kõikjal ja alati tingimata ühesugused episkope mudelid. Käesolev artikkel vaatleb vastavaid erinevusi Luterlikku Maailmaliitu kuuluvate kirikute näitel ning osutab põgusalt ajaloolistele põhjustele, mis nende erinevusteni on viinud. Lisaks tutvustab artikkel 2007. a Luterliku Maailmaliidu nõukogu poolt Lundis vastu võetud dokumenti „Piiskopiamet kiriku apostlikkuse raames. Luterliku Maailmaliidu Lundi avaldus”, mis püüab sõnastada luterlikku ühisosa episkope mõistmisel, osutades teoloogilistele argumentidele, mis seda luterluse-sisest lepitatud (või õigemini luterlikus kontekstis mitte kunagi konfliktis olnudki) erinevust episkope mõistmises võimaldavad.
Erinevad episkope vormid luterlikus maailmas
Kel on mahti külastada Luterliku Maailmaliidu kodulehte ning tutvuda liikmeskirikute üldandmetega (vt siit), märkab juba põgusal vaatlusel, et sugugi mitte kõik kirikupead ei kanna piiskopi või peapiiskopi tiitlit, vaid leidub ka (kiriku)presidente ja superintendente. Lähemal vaatlusel selgub ühtlasi, et tihtipeale on vaimulikust kirikujuhi kõrval oluline roll ka nt peasekretäril või sinodi eesistujal, kelleks on sageli ilmik. Sel kõigel on nii ajaloolised kui teoloogilised põhjused. Alustuseks sedapuhku mõned viited ajaloolistele teguritele, kusjuures sissejuhatuseks võiks paari näite varal meenutada mõnda muutust, mille luterliku kiriku juhtimisstruktuur ja episkope reformatsioonist kuni vaba rahvakiriku tekkimiseni meie oma kodukamaral läbi tegi.
Paar näidet Eestist
Kui Jakob Kukk 1921. a Rootsi peapiiskop Nathan Söderblomi poolt Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku piiskopiametisse pühitseti (piiskopiks oli ta küll valitud juba 1919. a, kui senine kindralsuperintendent Wilhelm Kentmann tagasi astus), sai vastrajatud Eesti vabast luterlikust rahvakirikust (taas) üks neist luterlikest kirikutest, mis võivad väita, et neil on piiskoppide ajalooline suktsessioon e ajalooline piiskopiamet. Kuigi „kuldsel Rootsi ajal“ oli Rootsis juba Eestimaa piiskoppe ordineeritud[1], ei nimetanud nt Gustav II Adolf 1622. a Liivimaal kiriku tsentralisatsiooni läbiviimise eesmärgil enam ametisse mitte piiskopi, vaid superintendendi. Vene tsaaririigi aeg tõi omakorda kaasa põhjalikud muudatused; näiteks nõudis Eestimaa rüütelkond vastupidiselt vaimulikkonna soovidele 18. saj alguses piiskopiameti kaotamist ja maanõuniku määramist konsistooriumi esimeheks. 1743. a otsustas senat asja rüütelkonna kasuks. Veidi vähem kui sajand hiljem, 1832. aastal, jagas Venemaa uus kirikuseadus kiriku konsistoriaalringkondadesse. Selle seadusega likvideeriti senine luterlike maakirikute struktuur, kirik suruti riigikiriku raamidesse ning kiriku juhtimisorganiks sai Peterburi ülemkonsistoorium, mida juhtis esimehena mittevaimulik ja aseesimehena vaimulik. Eesti aladel asuvaid konsistooriume, mis allusid Peterburis olevale, juhtisid samuti ilmalikud eesistujad ning aseesimehena kubermangu kõrgeimad vaimulikud, kes kandsid superintendendi nimetust.
Saksamaa ja Skandinaavia
Eesti näite varal on hea meenutada paari asjaolu, mis on olnud ajalooliselt määravaks selle juures, milliseks on kujunenud luterlike kirikute episkope vorm. Erinevalt Saksamaast pidasid Skandinaavia kuningad ja reformaatorid oluliseks piiskopiameti ja episkopaalse korra jätkumist kirikus – küll evangeelselt mõistetuna –, ning kuna Rootsis ja selle koosseisus olnud aladel (nt Soomes) läksid piiskopid reformatsiooniliikumisega kaasa, säilis institutsiooni kui sellise kõrval ka piiskoppide ajalooline suktsessioon ehk järjepidevus. Sama kehtis hiljem kirikute kohta, mis sündisid Rootsist lähtunud misjonitegevuse tulemusel nt Aafrikas jm. Taanis seevastu säilis küll piiskopiamet, kuid esimesed reformatsioonijärgsed piiskopid pühitseti ametisse 1537. a Saksa reformaatori Johannes Bugehnageni poolt.
Saksamaal seevastu tekkis reformatsioonijärgselt olukord, kus reformatsiooniga kaasa läinud piiskoppide puudusel seati pastoreid Sõna ja sakramendi ametisse teiste pastorite, sh Lutheri enda poolt. Kiriku ülemkarjase amet tekkis küll üsna peatselt, kandes enamasti superintendendi nimetust; Saksamaal asendas suurem osa luterlikke maakirikuid selle pärast 1918. aastat piiskopi nimetusega (Gassmann 1977, 176). Piiskoppide ajaloolist suktsessiooni ei peetud kiriku jaoks hädavajalikuks tingimuseks; olulisem oli õpetuse puhtus (ehk apostlikus traditsioonis resp. apostlikus suktsessioonis olemine selles mõttes, kuidas seda mõistab nt 1982. a Kirikute Maailmanõukogu nn Lima dokument „Ristimine, armualud ja vaimulik amet”; sellest aga allpool lähemalt).
Nii Saksamaa kui Skandinaavia puhul mängisid reformatsiooni ametliku kehtestamise juures olulist rolli ilmalikud valitsejad. Kirik allutati de facto ilmalikule võimule, kasutades seejuures argumentidena reformaatorite ja eeskätt Lutheri enese väiteid. Luther oli küll oma kirjutistes (nt „Saksa rahva kristlikule aadlile”) ilmalikke valitsejaid innustanud kiriklikke väärpraktikaid kõrvaldama, kasutades seejuures argumendina ka kõigi ristitute preesterlust, kuid oli ilmalike valitsejate sekkumist mõistnud pigem hädalahendusena ja „armastuse teona”, mitte püsiva lahendusena. Saksa vürstid ja maavalitsejad paraku institutsionaliseerisid sellise kiriku ja riigi vahelise suhte, kus kirik oli selgelt riigile allutatud, luues nt oma valitsuste juurde konsistooriumid ehk kirikuvalitsused (vrd ülaltoodud näide Vene tsaaririigi aegsest ülemkonsistooriumist). Alles pärast Saksa Keisririigi lõppu, 1919. a Weimari Vabariigi ajal lahutati kirik riigist, mis andis kirikule suurema vabaduse enda valitsusvormide kujundamisel.
Skandinaavias, kus samuti kirik ja riik olid tihedalt seotud, ei käsitlenud kuningad end siiski Saksa mustri järgi „hädaabipiiskopi” või n-ö summus episcopus’ena. Küll oli Taanis ning hiljem ka Norras, Islandil ning Rootsis maapäevadel juriidiline autoriteet kirikuõiguslikes küsimustes. Riigi ja kiriku ametlik lahutamine algas Skandinaavias märksa hiljem kui Saksamaal (Rootsis 2000. a, Norras 2017. a) ning pole siiani kõigis maades lõpule viidud (Taanis ja Islandil on nt luterlik kirik jätkuvalt riigikirik).
Ilmalik võim oli niisiis sajandeid nii Saksamaal kui Skandinaavias olnud tihedalt seotud kiriku valitsemisega. Kui selles kontekstis ei nähtud ilmikute sõnaõiguses mingit probleemi, siis üldkiriklikud sinodid, mis võimaldasid ilmikliikmetel laiemalt otsustuskogudes kaasa rääkida ja seeläbi viimselt episkope teostamises osaleda, tekkisid suhteliselt hilisel ajal. Rootsi Kirikus nt moodustati kirikukogu ehk üldine täiskogu alles 19. saj teises pooles. Evangeelne Luterlik Kirik Taanis, olles jätkuvalt riigikirik, tegutseb siiani ilma üldsinodita. Saksamaal aitas üldiste sinodite loomisele 19. saj kaasa nii riiklikul tasandil peetud põhiseaduse diskussioon kui ka reformeeritud kirikute mõju, kus ilmikute roll oli reformatsioonist saati luterliku kirikuga võrreldes suurem olnud[2]. Eraldi uurimist vajaks küsimus, mil määral 18. saj aktiivselt tegutsenud vennastekogudused lõid erinevates luterlikes kirikutes soodsa pinna arusaamisele, et ilmikute alt-üles panus kiriku ülevaatamis- ja juhtimisametis peaks suurenema (sellel peatume veel hetkeks Põhja-Ameerika luterluse arengut käsitledes). Eesti Evangeelne Luterlik Kirik või õigemini eesti luterlus, mis kannab endas nii Saksa kui Skandinaavia pärandit, on oma kujunemisloos olnud mõjutatud eelpool nimetatud arengutest.
Kesk- ja Ida-Euroopa
Järgnevalt tasub heita pilk sellele, milline on olnud areng teiste piirkondade luterlikes kirikutes, millest mitmed ei olnud nõnda lähedastes suhetes riigiga või pidid otse vastupidi olema rahul sellega, kui riigivõim neid tolereerida võttis.
Kesk- ja Ida-Euroopa luterlikud kirikud, mis tegutsesid nt praegustel Poola, Ungari, Slovakkia ja Rumeenia aladel, pidid paiguti (eriti Habsburgide dünastia valduses olevatel territooriumitel) tulema toime võrdlemisi vaenulikult meelestatud riigivõimuga, mis määras selgelt ära ka raamistiku, milles oli võimalik episkope’d teostada. Siiski oli neil kirikutel juba üsna varakult võimalik organiseerida oma valitsemisstruktuure episkopaal-siondaalsel põhimõttel. Mis puudutab ülemkarjase ametinimetust, siis asendati 19. sajandi vältel mitmes selle piirkonna kirikus superintendendi nimetus piiskopi nimetusega: Rumeenia sakside seas, kes olid 1572. a moodustanud Transilvaanias Saksi Rahva Jumala Kiriku (Ecclesia Dei nationis saxonicae, tänapäeval Augsburgi Usutunnistuse Evangeelne Kirik Rumeenias) toimus see 19. saj algul; Ungari ja Slovakkia luterlikes kirikutes said superintendendid õiguse kasutada piiskopi nimetust 1883. aastal (Gassmann 1977, 179).
Selle piirkonna kirikutes ei ole säilinud piiskoppide ajalooline suktsessioon e ajalooline piiskopiamet[3]. Samuti on enamikes Kesk- ja Ida-Euroopa kirikutes piiskopi ametiaeg siiani piiratud, nt Augsburgi Usutunnistuse Evangeelne Kirik Poolas valib piiskopi kümneks aastaks (kuni aastani 1938 kandis ülemkarjane selles kirikus ametlikku nimetust superintendent ning piiskop oli aunimetus). Juhul kui kõnealustes kirikutes on enam kui üks piiskop, valitakse üks neist n-ö juhtivaks piiskopiks e ülempiiskopiks (nt Evangeelne Luterlik Kirik Ungaris, Augsburgi Usutunnistuse Evangeelne Kirik Slovakkias jt).
Aafrika ja Aasia
Aafrikas ja Aasias mõjutas luterlike kirikute juhtimisstruktuuride kujunemist olulisel määral see, millise kiriku või misjoniseltsi misjonärid olid kiriku asutanud ning missuguse arusaamise kirikujuhtimisest ning episkope’st endaga kaasa toonud. Sarnaseks tendentsiks nii Aafrikas kui Aasias oli ilmikuid kaasavate juhtimisstruktuuride aeglane areng ka pärast kirikute iseseisvumist koloniaalajastu lõpu järel 20. sajandil. Selle põhjuseks olid osaliselt ühiskondlikud struktuurid, mis toetasid üksikute vanemate autoriteeti, aga kohati ka kristluse toonud misjonäride arusaamad. Personaalsele autoriteedile keskendumine ning laialt levinud hierarhiline mõtteviis soodustas piiskopiameti aktsepteerimist paljudes emakirikust iseseisvunud kirikuis. Lisategurina antud küsimuses tuleks veel nimetada anglikaani kiriku mõju mitmel pool Aafrikas, aga ka Aasias (Gassmann 1977, 181). Osades Aafrika kirikutes on hilisemal ajal püütud kirikujuhtimisel liigset autoritaarsust vältida piiskoppide ametiaja piiramisega. Erinevused kiriku juhtimisstruktuurides ja episkope käsitlustes viisid veel mõne aja eest nt Aafrikas huvitavate olukordadeni, kus ühel maal tegutsevate luterlike kirikute ühinemisel (nt Tansaanias) tekkis ühe riigi piires tegutsev luterlik kirik, mille raames olid samaaegselt ametis nii piiskopid, kes olid ajaloolises suktsessioonis, kui ka piiskopid, kes seda polnud; nii piiskopid, kes valiti tähtajaks, kui piiskopid, kes valiti eluajaks. Ühtlustusprotsessid on olnud aeganõudvad, kuid pelgalt fakt, et sellised erinevad käsitlused episkope’st on saanud rahumeeli kõrvuti eksisteerida ka ühes ja samas kirikus, rääkimata ülemaailmsest osaduskonnast, kõneleb luterliku ameti- ja episkope-mõistmise avarast ja erinevustega elada suutvast potentsiaalist.
Põhja-Ameerika
Põhja-Ameerika luterlikes kirikutes arenes episkope eelpool toodud näiteist üsna erinevaid radu pidi. Kuna Põhja-Ameerikasse saabunud immigrante ei oodanud ees institutsionaliseeritud kirikud (paljud immigrandid olid nende eest pigem pagenud), oli luterlus siin oma alguspäevil väga kongregatsionalistlik. Aegamööda oli organiseerutud kogudustesse, mis üksteist toetasid ja nõustasid, ning ühel pastoritest oli koordineeriv ja administratiivne funktsioon. Halle pietistide juures hariduse saanud pastor Henry Melchior Mühlenberg koostas 1762. a Pennsylvanias Philadelphia Püha Miikaeli koguduse kirikukorra[4], mis nägi ilmikliikmetele ette märksa suuremad kaasarääkimise võimalused kiriku valitsemisel kui see oli olnud võimalik luterlikes maakirikutes Saksamaal. See kirikukord andis olulise impulsi luterluse arengule Põhja-Ameerikas laiemalt ning oli ühtlasi kinnituseks sellele, kuidas pietism ja vennastekoguduste liikumine valmistasid soodsa pinnase laiapõhjaliste sinodaalsete struktuuride sisseviimisele luterlikes kirikutes. Alates 19. sajandist hakkasid Põhja-Ameerika luterlased kas geograafilise läheduse või etnilise päritolu alusel sinoditesse organiseeruma ning kuigi 19. saj keskpaigas olid nt Buffalo ja Iowa sinodites tugevad episkopaalsed tendentsid, soikusid need valitseva sinodaalse mõtteviisi tõttu peatselt. Alles sinodite ühinemine suuremateks luterlikeks kirikuteks 20. sajandil tõi endaga kaasa kirikupresidendi ameti (kes valiti teatud tähtajaks) ning 1970ndate alguses anti neile luba kasutada soovi korral piiskopi tiitlit. Etteruttavalt võib öelda, et suuresti seoses anglikaani kirikuga peetud dialoogile võttis Evangeelne Luterlik Kirik Ameerikas 1990ndate lõpus vastu otsuse nimetada kirikupead ametlikult piiskopiks, kuid vaatamata sellele on säilinud nende tähtajaline ametiaeg.
Ladina-Ameerika
Ladina-Ameerika luterlikud kirikud, millele pandi suuremalt jaolt alus 19. sajandil ja 20. sajandi alguses, võtsid erinevalt Põhja-Ameerikast immigrantkirikutena enamasti üle emakirikute juhtimisstruktuurid ning kohandasid neid kohalikele oludele vastavaks. Kuna selleks ajaks oli Euroopas juba enamikes luterlikes kirikutes viidud sisse sinodaalne kord, mis kaasas ka ilmikliikmeid, mistõttu ilmikute hääl ei piirdunud enam üksnes maavalitseja poolt määratud konsistooriumi mitteordineeritud liikmetega, viidi sinodaalne kord sisse ka Ladina-Ameerika luterlikes kirikutes. Kirikute eesotsas olid kirikupresidendid, vaid paaris kirikus kandis kirikujuht piiskopi tiitlit. Osaliselt on see seletatav Põhja-Ameerika mõjuga ning osalt sellega, et Ladina-Ameerika luterlikesse kirikutesse kuulus arvestatav hulk Saksamaa unioonikirikute taustaga liikmeid, kelle jaoks piiskopi tiitel oli liigselt hierarhilise ja kõrgkirikliku kõrvalmaiguga (Gassmann 1977, 181). Kirikujuhi amet on siiani pea kõigis Ladina-Ameerika luterlikes kirikutes tähtajaline (reeglina 4–5 aastat, üldjuhul on küll võimalik tagasivalimine vähemalt üheks lisaametiajaks). Ühe erandina võib nimetada El Salvadori kirikut, mille praegune piiskop on ametisse seatud tähtajatult ning kirikul on piiskoppide ajalooline suktsessioon. Mõned kirikud (nt Evangeelne Luterlik Kirik Tšiilis ning Luterlik Kirik Tšiilis) on viimaste aastate vältel asendanud presidendi ametinimetuse piiskopi omaga.
Eeltoodu eesmärgiks oli osutada mõningatele ajaloolistele teguritele, mis on aidanud kaasa erinevate juhtimisstruktuuride kujunemisele ja episkope ehk ülevaatamis- või juhtimisameti mõistmisele luterlikes kirikutes. Tänapäeval teostatakse praktiliselt kõigis luterlikes kirikutes episkope’d lisaks isiklikule tasandile (ülemkarjane: piiskop, kirikupresident, ephorus jne) veel kollegiaalsel (piiskoplikud nõukogud, ilmikutest ja ordineeritud vaimulikest koosnevad kirikuvalitsused) ja sinodaalsel tasemel (koguduste ilmikliikmed ja ordineeritud esindajad)[5]. See, kui suur on vaimulike ja ilmikute arvuline osakaal episkope isiklikku tasandit täiendaval ja toetaval kollegiaalsel ning sinodaalsel tasemel, erineb kirikuti. Samuti on erinevalt reguleeritud sinodite juhatamine: nt vastavalt Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku põhikirjale kuuluvad kirikukogu juhatusse peapiiskop ja kaks abijuhatajat, kellest üks valitakse konsistooriumi liikmete ja teine konsistooriumisse mittekuuluvate ilmikliikmete hulgast (EELK kirikuseadustik, 5. osa „Kiriku juhtimine“, 1. ptk „Kirikukogu kodukord“, §102 „Juhatus”) (sellisel moel sisaldab kirikukogu juhatus omamoodi kõiki kolme episkope tasandit). Mitmes luterlikus kirikus on aga sinodi juhatajaks ilmikliige ning lisaks eksisteerib osades kirikutes (nt Ladina-Ameerikas ja mõnel pool Aasias) peasekretäri resp. tegevsekretäri amet, mida peab vahel kiriku ilmikliige, kelle vastutusalas on peamiselt kirikuelu puudutavad administratiivküsimused jms.
Vt artikli 2. osa siit.
[1] Baltisaksa päritolu Johannes Robertus von Geldern oli esimene Uppsalas ordineeritud Eestimaa piiskop, kelle Rootsi kuningas Erik XIV kinnitas 1565. aasta mais esimeseks Liivimaa (Eestimaa) luterlikuks ordinaariuseks ehk valitsevaks piiskopiks.
[2] 19. saj algul püüti nt mõnel pool Saksamaal unioonipüüdluste raames kehtivat kirikukorda presbüteriaal- ja sinodaalsüsteemi vaimus ümber kujundada. Nt Rhein-Baieri (tänapäeval Rheinland-Pfalz) unioonikiriku põhikiri aastast 1818 säilitas ühelt poolt luterlikust traditsioonist pärit maaisanda poolt määratud koosseisuga provintsiaal- ja ülemkonsistooriumi, kuid kirjutas ka reformeeritud eeskuju põhjal ette presbüteeriumid, piiskopkondade sinodid ja üldsinodid. Närger 1988, 42.
[3] Antud artikli kontekstis kasutatakse neid mõistete paare sünonüümidena; „ajaloolise piiskopiameti” mõiste võttis 1870. a esimesena käibele ameerika episkopaalkiriku preester William Reed Huntingdon. Ajalooline episkopaat tähistab piiskopiameti katkematut suktsessiooni apostlite ajast üle reformatsioonisündmuste kuni tänasesse päeva.
[4] Vt nt Schemmel, Udo (2012) Laien in lutherischen Kirchenordnungen. Bibliotheka Academica, Soziologie, Bd. 9, Würzburg: Ergon-Verlag.
[5] Vrd Lima dokumendiga: „Ordineeritud ametit tuleks täita isikulisel, kollegiaalsel ja kogukondlikul viisil” (Kirikute Maailmanõukogu (2006) „Ristimine, armulaud ja vaimulik amet” – Documenta oecumenica. Kirik. Ühiskond. Misjon. Koost. P. Kaldur, I. Kurg, A. Laats, T. Teder, V. Vihuri. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 76; Porvoo ühisavaldus par 44 (siin ingliskeelse originaali järgi: „The ministry of oversight is exercised personally, collegially and communally”).
Kasutatud kirjandus
EELK Kirikuseadustik http://www.eelk.ee/et/kiriku-korraldus/seadusandlus/kirikuseadustik/.
Gassmann, Günther (1977), „The Ordained Ministry and Church Order” – The Lutheran Church. Past and Present. Toim. Vilmos Vajta. Minneapolis, Minnesota: Augsburg Publishing House.
Kirikute Maailmanõukogu (2006) „Ristimine, armulaud ja vaimulik amet” – Documenta oecumenica. Kirik. Ühiskond. Misjon. Koost. P. Kaldur, I. Kurg, A. Laats, T. Teder, V. Vihuri. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut.
Närger, Nikolaus (1988) Das Syondalwahlsystem in den deutschen evangelischen Landeskirchen im 19. und 20. Jahrhundert. Tübingen: Mohr (Paul Siebeck).
Schemmel, Udo (2012) Laien in lutherischen Kirchenordnungen. Bibliotheka Academica, Soziologie, Bd. 9, Würzburg: Ergon-Verlag.
Anne Burghardt (1975), mag. theol., EELK vikaarõpetaja, on Luterliku Maailmaliidu oikumeeniliste suhete sekretär, Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
