2.–4. mai 2018 toimus Berliinis kõrgetasemeline rahvusvaheline suurkonverents „Kirikud õigluse eest seisjate ja populismi vastastena – avalik teoloogia üleilmses kontekstidevahelises dialoogis“, mille korraldasid Luterlik Maailmaliit, Berliini Evangeelne Akadeemia, Saksa evangeelne humanitaarabi organisatsioon Brot für die Welt ja Rootsi evangeelne luterlik kirik. Konverents oli jätkuks Luterliku Maailmaliidu uurimusprotsessile „Kirik avalikus ruumis“, mille tulemused on sõnastatud 2016. aastal valminud samanimelises dokumendis (ilmunud eesti keeles K&T nr 318-319/ 12.-19.1.2018, tlk Alar Helstein). Konverentsil oli osalejaid 26 kuuest riigist üle kogu maailma. Eesti Evangeelsest Luterlikust Kirikust osales konverentsil ettekandega EELK Tartu Maarja koguduse õpetaja Joona Toivanen. Tema mõtteid konverentsist, mis ilmusid hiljuti Kirik & Teoloogias, saab lugeda siit.
Kokkuvõte konverentsi peamistest tulemustest
„Õiglus on tagasi tõrjutud ja õigus seisab kaugel, sest tõde komistab tänaval ja ausus ei saa sisse tulla“ (Js 59:14).
„Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga!“ (Rm 12:21)
„Mina, kes olen vang Kristuse pärast, kutsun teid üles elama selle kutsumise vääriliselt, millega te olete kutsutud, kogu alandlikkuse ja tasadusega, pika meelega, üksteist sallides armastuses, ning olles usinad rahusideme kaudu pidama Vaimu antud ühtsust“ (Ef 4:1–3).
Sissejuhatus
2.–4. mail 2018 kogunes enam kui 65 osavõtjat 25 riigist Berliinis asuvasse Dietrich Bonhoefferi Majja, et arutleda teemal „Kirikud õigluse eest seisjate ja populismi vastastena. Avalik teoloogia üleilmses interkontekstuaalses dialoogis“. Konverentsi avasid sõnavõtud ürituse organiseerijatelt: Berliini Evangeelselt Akadeemialt (Evangelische Akademie zu Berlin), Luterlikult Maailmaliidult, organisatsioonilt Brot für die Welt ja Rootsi Kirikult. Avasõnavõttudes kõneldi viimase aja suundumustest, mis osutavad mitmel pool maailmas valitsevale demokraatia kriisile. Erinevad andmed kinnitavad, et ruum, mis võimaldab kõikide mõttekat osalemist poliitilistes protsessides ja ühist arutelu ühiskondlike kitsaskohtade üle, on kitsenemas. Kodanikuühiskonna, sh kirikute ja usupõhiste organisatsioonide tegutsemisruum on kahanemas, kuna neil on üha keerulisem panustada kriitilisse ühiskondlikku ja poliitilisse diskursusesse. Teoloogide, eetikute, kirikujuhtide ning sotsiaalteadlaste ja politoloogide vahelise interdistsiplinaarse dialoogi kaudu püüdis konverents taas kinnitada ja reformida teoloogia avalikku rolli ning tugevdada kaasavate, õiglaste ja turvaliste ruumide loomist ühiskonnas kirikute poolt. Käesolev kokkuvõte pakub ülevaate konverentsi arutelude põhjal tehtud peamistest järeldustest.
„Populism“ ja väljatõrjuv poliitika
Erinevates kontekstides täheldatava kahaneva demokraatliku ruumi fenomeni peamisteks põhjusteks on mitmesugused poliitilised, kultuurilised ja majanduslikud jõud. Konverentsil nenditi esmalt, et mõistet „populism“ kasutatakse terve hulga erinevate reaktsiooniliste ja väljatõrjuvate liikumiste tähistamiseks, mis võtavad sõna (väidetava) eliidi ning ülemkihi vastu. Sellised liikumised kerkivad esile väga erinevate ajalooliste ja kultuuriliste kontekstide pinnalt ning kasutavad seetõttu erinevaid kontseptsioone, eesmärke ja meetodeid, mida tuleb mõista kogu nende keerukuses. Väljatõrjuvat populismi võib mõista nii demokraatia kriisi ja ebaõiglaste majandussüsteemide sümptomina kui sellele kriisile kaasa aitava tegurina. Iseäranis Euroopas ja USA-s, kuigi mitte üksnes seal, ohustavad etnonatsionalistikud populistlikud liikumised demokraatlike põhimõtete funktsioneerimist ühiskonnas ning need arengud ähvardavad avaldada mõju ka maailma teistele piirkondadele.
Väljatõrjuvad populistlikud liikumised kasutavad demokraatlikke protsesse ära selleks, et õõnestada ja hävitada olulisi eelduseid ja väärtuseid, millele demokraatia tugineb: ausus, siirus, vastutustunne, austus teise vastu, kompromiss jne. Seal, kus vihakõne, valeuudised ja pealiskaudse propaganda meetodid pääsevad poliitilise diskursuse keskmesse, kitseneb olulisel määral soliidse ja tõsiseltvõetava demokraatliku läbirääkimise ruum. Konverentsi eesmärgiks oli identifitseerida ühisjooni, mis on omased väljatõrjuvatele populistlikele diskursustele, mis püüavad kitsendada avalikku ruumi ning jätta inimesed ilma nende õigusest osaleda demokraatlikes protsessides ning evida ligipääsu õiglastele elutingimustele.
Välistavad populistlikud liikumised avaldavad sageli muret võimu, jõukuse või sotsiaalse esindatuse ja poliitilise osaluse ebaõiglase jaotuse pärast. Nad väidavad, et väljendavad „rahva“ häält ning taotlevad „rahva valitsust“ nn „intellektuaalse“ või majandusliku „eliidi“ poliitilise võimu vastu. See tendents on Põhja-Ameerika ja Euroopa kontekstis aidanud kaasa vastava diskursuse nimetamisele „populismiks“. Kui need aspektid seotakse nativistlike ehk sünnipära ideoloogiatega, on etnonatsionalistlikel populismi vormidel võimalik kiirelt koloniseerida avalikku diskursust. Nativism piiritleb „rahvast“ välistavate mõistete abil, vastandades „põlisrahvast“ teistele. Konverentsil tõdeti, et see välistava populismi baasdünaamika pole piiratud vaid Euroopa ja Põhja-Ameerika kontekstidega, vaid seda võib kohata ka mujal (hindutva ideoloogia Indias).
Etnonatsionalistlik populism püüab „teistsuguse“ identifitseerimise protsessi kaudu ümber sõnastada „rahva“ mõiste, kasutades selleks vastandamist. Enamuse või enamuskultuuri hulka kuulujad identifitseerivad selle protsessi raames kultuuriliselt, keeleliselt, religioosselt, seksuaalselt, rassiliselt või sooliselt „teistsuguseid“ patuoinana, kes on süüdi sotsiaalsetes või majanduslikes ängides ja ebavõrdsustes. Levitades meedia ja teiste kriitiliste häälte mitteusaldamise tõejärgset õhkkonda hävitatakse ühiskondliku sidususe alused ning võim koondatakse patriarhaalsete, autoritaarsete süsteemide kätte. Etnonatsionalistlik populistlik diskursus tugineb baashirmul ebaselguse ning erinevuse komplekssuse ees. Kuid soov lahendada kindlusetust kultuurilise, religioosse, rassilise või rahvusliku puhtuse narratiivide kaudu viib identiteedipoliitika väljatõrjuvate vormideni, mis eitavad üksikisikute kuulumist „rahva“ hulka, piirates nende õigust ühiskonnaelust täiel määral osa võtta. Väljatõrjumine vähendab avalikku ruumi ning kitsendab [sellele] ligipääsu, olles ülalmainitud kriisi põhjuseks.
Kirikud õigluse eest seisjatena
Konverentsi avataktiks oli laiemale publikule avatud õhtune paneelistung, mis arutles kiriku rolli üle populismi ajajärgul. See oli üks viis luua avalik ruum ühiskondliku arutelu läbiviimiseks. EKD (Evangelische Kirche in Deutschland, Evangeelne Kirik Saksamaal) juhtiv piiskop Heinrich Bedford-Strohm kutsus kirikut üles vastama nihilistlikele populistlikele narratiividele Saksamaal alternatiivse lootuse narratiiviga, mis on rajatud Jeesuses Kristuses ilmutatud Jumala armastuse heale sõnumile. Rootsi Kiriku peapiiskop Antje Jackelén rõhutas, et kuigi populistlik diskursus võib mõjutada ka kirikut, peab kirik nägema kaugemale lühinägelikust ja reaktsioonilisest poliitikast ühiskonnas ning tegutsema kindlameelselt, hoides kinni oma nägemusest. Ta rõhutas, kui oluline on kirikuks olemine ülemaailmse osaduse liikmena, kuna see aitab ületada rahvuste ja riikide piire.
Üheks arusaamaks, milleni konverentsil jõuti, oli see, et kirik peab alati olema enesekriitiline. Kirik peaks endalt pidevalt küsima, kas ta erineb ühiskonnast või kas me peegeldame patriarhaalseid, autoritaarseid, diskrimineerivaid või väljatõrjuvaid struktuure? Kas kirikud loovad ruume, mis toetavad iga inimese täielikku osalust? Konverentsi ajal tuletati meile meelde neid aegu möödanikust, mil kirikud pole suutnud neile küsimustele jaatavalt vastata. Kirikud on takistanud naiste, eriti värviliste naiste täielikku osalust; kirikud pole tervitanud võõramaalasi ega aidanud abivajajaid; kirikud pole armastanud oma vaenlasi ning oma ligimesi. Iga põlvkonna kristlased peavad tagasi pöörduma kiriku tunnusjoonte ning usu ja tarkuse erinevate tunnetuslike allikate juurde. Sealt leiame me teoloogilised ja vaimsed ressursid, mis kujundavad ja reformivad avalikku teoloogiat ning motiveerivad täitma oma kutsumust osaleda kodanikuühiskonnas kõigi usklike preesterkonna liikmetena.
Paljudest meie diskussioonidest ilmnes, et on keeruline tegutseda ebaõiglases ruumis, kus poliitiline tagakiusamine, meedia ja religioosse fundamentalismi mõju esitavad väljakutse kiriku suutlikkusele olla kaasava narratiivi kuulutajaks. Rassism, seksism ja võõraviha raskendavad populistlikku vastandamist ületava radikaalse kaasamise pidevat ja usutavat tunnistamist. Vaatamata sellele püsis meil meeles, et meid on kutsutud olema maa sool, mis annab maailmale vabaduse ja kõigi inimeste väärtustamise maitse, jaatades sisukat osalust demokraatlikes protsessides. Kiriku vaimulik ja teoloogiline pärand pakub vahendeid selleks, et esitada väljakutse soovile ületada loovat ebaselgust lihtsate vastandamiste abil. Kirik näeb erinevuses andi ning keerukuses ilu. Kirik on rahvas, mis koosneb erinevatest sugudest, rassidest, keeltest, rahvustest ja kultuuridest nii enamuse kui vähemuse kontekstides üle kogu maailma.
Kirikusse kuulumine ei sõltu ühegi ühiskonna, kultuuri, rahvuse või poliitilise süsteemi puhtusest. Pigem määratleb seda kogukonda Jumala armastuse kaasav iseloom, millel jagub õiglust igale teistsugusele ja erineva võimekusega olendile selles maailmas ning mis kutsub inimesi sügavale solidaarsusele kõigi teiste loodutega. Selle kutse üheks tähenduseks on tõmmata pidevalt uuesti kuuluvuse piirjooni, kaasamaks marginaliseerituid uutesse ja õiglastesse vahekordadesse. Kirik on kogukond, mis annab tunnistust üha komplekssemate ja täielikult kaasavate kogukondade loomise elujaatavast iseloomust.
Kokkuvõte
Konverentsist osavõtjad innustasid kirikuid ja teoloogilisi institutsioone:
- edendama haridust ja vaimulikku ettevalmistust, võimaldamaks meie kogukondade pidevat transformeerimist vägivallatuteks ruumideks, kus on kõikidele tagatud täielik, õiglane ja turvaline osalemine,
- tunnistama seda, et kiriku sees on erinevaid ja mõnikord vastandlikke suhtumisi populismi ning looma võimalusi nende perspektiivide siiraks dialoogiks, et süvendada mõistmist,
- looma võimalusi oikumeenilise ja uskudevahelise kohtumise transformatiivse loomuse kogemiseks ning looma usaldust „teise“ vastu,
- moodustama võrgustikke teiste aktiivsete osalejatega kodanikuühiskonnas ning rajama partnerlussidemeid kodanikuühiskonna liitlastega, kes jagavad samu väärtuseid ja eesmärke,
- meenutama kriitiliselt seda, kui kirik ja teoloogia on olnud kaassüüdlased etnonatsionalistlike populistlike poliitikate toetamisel ning osutama meeleparanduse vajadusele,
- õppima ära tundma ebaõigluse aluspõhjuseid, seisma õigluse eest ning andma prohvetlikku tunnistust rõhuvate ja välistavate süsteemide ja struktuuride vastu,
- jagama lootusest, kaasatusest ja inimväärikusest kõnelevaid narratiive ning uuendama narratiive, mis kujundavad avalikku teoloogiat,
- arutlema uuesti õigluse, vabastuse ja vabaduse tähenduse üle, taasavastamaks demokraatiat selle kontekstides.
Konverentsil tõdeti, et kuigi kirik ei ole alati tegutsenud demokraatlikult või olnud aktiivne kõikide vabastamise nimel, püüab kirik kasvada arusaamises sellest, kuidas osaleda avalikus ruumis. Iga põlvkond peab demokraatiat enda jaoks uuesti sõnastama ning kirikud, kuigi nad ei ole seostatavad ühegi poliitilise süsteemi või parteiga, peavad tugevdama enda suutelisust osaleda kodanikuühiskonnas ja kuulutama lootuse prohvetlikku narratiivi avalikus ruumis. Selliselt toetusime me teiste hulgas kahe teoloogi mõtlemisele, kelle teosed pole olnud olulised mitte üksnes kontekstis, kus antud konverents toimus, vaid ka oikumeenilises liikumises laiemalt:
Dietrich Bonhoeffer kirjutas: „Kristlus seisab või langeb koos oma revolutsioonilise protestiga vägivalla, omavoli ja võimuiha vastu ning oma apoloogiaga nõrkade kaitseks. – Mul on tunne, et kristlus teeb selles osas pigem liiga vähe kui liiga palju. Kristlus on liiga kergelt kohandunud võimu teenimisega. Ta peaks maailma märksa enam solvama ja šokeerima kui ta seda praegu teeb“ (Dietrich Bonhoeffer, „Õhtune jutlus 2Kr 12:9 üle“ (London, 1934), väljaandes: Dietrich Bonhoeffer Werke 13. Gütersloh, 1994, 411).
Dorothee Sölle kirjutas: „Teoloogilises perspektiivis on selge, et selle [kristluse parempoolse tiiva] sisu on vastuolus juudikristliku traditsiooni sõnumiga. Prohvetite Jumal ei jutlustanud rahvusriiki, vaid võõraste ja põliselanike kogukonda… Jeesus ei teinud perekonda inimelu keskseks väärtuseks, vaid nende solidaarsust, kellelt nende õigused ära olid võetud“ (Dorothee Sölle, The Window of Vulnerability: A Political Spirituality. Minneapolis, 1990, 138).
Konverentsil osalejad olid pärit Argentiinast, Austriast, Petlemmast, Brasiiliast, Horvaatiast, Tšehhi Vabariigist, Taanist, Eestist, Soomest, Saksamaalt, Suurbritanniast, Haiitilt, Hong Kongist, Ungarist, Indiast, Itaaliast, Lesothost, Myanmarist, Norrast, Poolast, Rwandast, Lõuna-Aafrikast, Rootsist, Šveitsist, USA-st, Zimbabwest.
Tõlkinud Anne Burghardt.
Vt Luterliku Maailmaliidu kajastust siit ning konverentsi programmi siit.
