Siinkirjutaja osales tänavu 2.-4. maini Berliinis Luterliku Maailmaliidu konverentsil, mille teemaks oli „Kirik ja õiglus ühiskonnas populismi vastu”. Käesolev essee on isiklik refleksioon antud konverentsi teemal.
Kust tuleb meie igatsus õigluse järele? Kas kultuur, mis meid ümbritseb, õpetab igatsema õiglust? Võib-olla pole õigluse igatsus üksnes õpitud, vaid on sisse kirjutatud inimhinge olemusse. Võib-olla on õigluse igatsus seotud Jumala enda olemusega, mistõttu õigluse igatsus on tegelikult Jumala enda olemuse igatsus. Võib-olla on õigluse nõudmise sisemine igatsus püüdlus teatud ideaali poole, mille osa iga üksik õiglane tegu on.
Nagu alguses mainisin, oli Berliini konverentsi teemaks kiriku roll ühiskonnas ühenduses õigluse kaitsmise ja populismi vastasusega. Suur osa ettekannetest tutvustas sissejuhatavalt populismi mõistet, mille määratlemine osutus kokku saanud teadlaste jaoks keeruliseks. Maailm on muutunud järjest rohkem pluralistlikuks ning nähtuste määratlemisel tuleb arvestada kultuurse mitmekesisuse nüanssidega. Meie ajastul ei kehti enam klassikalised poliitilised vasak-parem kaksikjaotused ning populismi esineb poliitilisel maastikul igas valdkonnas. Populism kõige laiemalt mõistetuna on määratletav mõjutamise vahendina teatud eesmärkide saavutamiseks. Probleemiks defineeritud populismi peeti üheks praeguse aja demokraatia kriisi tahuks. Demokraatia ohtudena mainiti ühes ettekandes järgmiseid aspekte:
- Polariseerimine ehk vastandumise õhutamine ning populaarsuse ja võimu taotlemine „meie head – nemad pahad” diskursuse loomise kaudu.
- Tõejärgsuse narratiivi kinnitamine ehk post-facticity. Tõejärgse diskursuse kinnitamine tähendab argumenteerides apelleerimine tunnetele ja subjektiivsele kogemusele. Faktid ja argumendid ei ole selles diskursuses olulised, vaid tõeseks teeb väite selle relatsioon antud ühiskonna või kultuuri struktuuriga.
- Protectionism ehk teatud riigi, rahvuse või rühma taotluslik isoleerimine ning üksnes selle huvide sotsio-ökonoomiline kaitsmine.
- Populism on vähemus(t)e võimustamine selleks, et marginaliseerida ühiskonna keskset ja laiemat kontingenti.
Teises ettekandes rõhutati, et praeguse demokraatia kriisi põhjuseks on demokraatliku substantsi puudumine. Populism iseenesest ei ole hea või halb, vaid kuulub iga demokraatliku süsteemi sisemise mehhaanika juurde. Selleks et teatud poliitiline rühm saaks piisavalt hääli valimistel, tuleb neil püüda mõjutada valijaid valima nende hulgast poliitilisi esindajaid. Demokraatia ei ole ju puhas demokraatia, vaid esindusdemokraatia, kus rahvas peab usaldama esindajaid, kes teevad poliitilised otsused nende eest. Kõik avalikud argumendid, millega partei mõjutab rahvast ehk valijaskonda, on mõjutamine ehk teatud laadi populism. Selleks et luua veenev argument diskursuses, tuleb parteil ikkagi tekitada mingisugune polarisatsioon ehk meie-nemad jaotus – „Meie partei seisab nende väärtuste ja prioriteetide eest. Nendel teistel on teised väärtused ja prioriteedid. Valige meid, kui te usute meie väärtustesse”.
Valijate mõjutamine on avalik tegevus ning see on alati olnud demokraatliku ühiskonna tunnus. Elades kapitalistlikus informatsiooniühiskonnas, elame me pidevalt erinevate diskursuste keskel, mis püüavad mõjutada eelkõige meie raha kasutamist, aga ka teisi valikuid. Probleemiks muutub mõjutamine siis, kui see muutub liiga marginaliseerivaks ja võtab teatud neonatsionalismi vormi.
Demokraatia peaks kutsuma suuremat osa rahvast osalema esindavas poliitilises tegevuses, selleks et arendada ühiskonda ilma vägivallata, kaitsta vähemusi ja kodanikke, ning sallima mingil määral ka ebatolerantsust. Ebatolerantsuse sallimise piirid ei ole alati selged, otsuseid tuleb teha iga kaasuse põhjal erinevalt. Negatiivse populismi positiivne mõju ühiskonnas on aga see, et passiivne valijaskond aktiveerub ja inimesed hakkavad rohkem mõtlema poliitilistele valikutele.
Demokraatlik substants kaob, kui usaldus esindajate ja rahva vahel hakkab kõikuma. Selle nähtusega on seotud ka libauudiste levimine ning avalik mõjutamine valetamise teel. Kui rahvas ei usalda uudiseid ja peab kogu aeg mõtlema, kas meedia valetab neile, kaob kontakt inimeste ja riigi vahel. Probleemiks on ka see, kui poliitikud ja parteide esindajad ei soovi enam kohtuda valijatega. Kui rahvas ei usalda enam riigi struktuure ja enda valitud esindajaid, saavad marginaalsed poliitilised rühmad rohkem hääli, poliitika muutub killustatuks, kasvab polariseerumine jne. Neoliberaalne kapitalism pakub valijatele erinevaid valikuvabadusi, selle asemel et ühiskond otsiks kogu rahva või vähemalt enamuse heaolu.
Siinjuures võib tuua näite, mis on seotud konverentsi teemaga. Teema pealkirja sõnastus on näide neutraalsest populismist ehk mõjutamise viisist, luues meie-nemad jaotuse. Konverentsi pealkirja temaatiline „meie” on mingis mõttes eliit; teoloogid, teadlased ja kirikute esindajad, kellel on kõrghariduse eelis ning positiivne mõjutamise võimalus ja kohustus õiglaseks peetud demokraatlike võimustruktuuride kaudu. Temaatiline „nemad” on aga inimesed ja kogukonnad, kes kasutavad negatiivset populismi teatud indiviidide ja gruppide õiguste kahandamiseks ja nende represseerimiseks. Nähtamatuks kolmandaks osapooleks ehk temaatiline „nähtamatu nemad” on hoi polloi ehk keskpärane mass, kellel ei ole oma häält, kes vajavad sotsiaalsel ja ühiskondlikul tasandil eestkostjaid, kes on repressiooni ja manipuleerimise objekt ning keda haritud eliit oma õilsuse ja vooruslikkuse kutsumusel kaitseb.
Lugeja saab kindlasti aru, et esitan siinkohal karikatuuri, aga sellise narratiivi kaudu tunnistame inimestena oma mõtlemise varjatud eeldusi, oma subjektiivsust ning diskursuse taustal olevaid stereotüüpe. Igal juhul tuleb tunnistada, et on naiivne ette kujutada, nagu oleks meie enda kultuur laitmatu, loomulik ja kallutamatu ning et meie enda sisemine diskursus ei sisaldaks kallutatud stereotüüpe ja struktuure.
Võtame näiteks meie ajastu marksistliku „rahva oopiumi” ehk meelelahutus- ning meediatööstuse. Uudised, mida loeme või kuuleme igapäevaselt, ei ole absoluutse tõe ilmutus, vaid iga diskursus on sündinud meie kultuuri keskkonnas ning uudiste ja info eesmärk on toetada ja edendada kehtivat ühiskonna korda. Kõmu-uudised seaduse ja korra rikkujatest kinnitavad sotsiaalseid stereotüüpe ja kutsuvad kodanikke elama seadusekuulelikku elu ja alluma riigikorrale. Poliitika kriitikat käsitlevad uudised tõestavad lugejatele, et meie riigis ei kehti totalitaarne riigikord ning et rahva esindajate ehk võimustruktuuride kritiseerimine ja korralekutsumine on lubatud. Nõnda kasvab usaldus esindusliku demokraatia ja kapitalistliku süsteemi vastu, mis kaitseb oma lapsi, kui nad on tublid ja kuulekad. Selle süsteemi eesmärgiks on tehnoloogia tõhus areng, millega inimkond allutab looduse endale ja võitleb oma hingedes näriva kontingentsuse rõhuva sensatsiooni vastu. Uudised looduseõnnetustest ja katastroofidest kinnitavad meie hirme looduse ees ja õpetavad meid usaldama ühiskonda ja tehnoloogiat abi ja pääste toojatena. Õpime olema tänulikud ühiskonnale selle pääste ja abi eest koguni nii palju, et mõned hakkavad uskuma, et tehnoloogia päästab inimkonna ja aitab ületada ületamatu kategoorilise kuristiku kontingentse ja transtsendentse vahel. Karta on, et kui Sisyphos lõpuks jõuakski oma elutööga lõpule ja kivi jääma seisma mäe tippu, vaataks ta ringi, tunneks kurbust ja elu mõtte puudumist.
Selleks et tehnoloogiline areng võiks jätkuda, on kapitalistlikul ühiskonnal vaja töölisi, kes on valmis ohverdada oma aega inimkonna hüvanguks ja tulevaste põlvkondade teenimiseks. Kapitalismi on mõnikord võrreldud peale surutud altruismiga: inimene on sunnitud pakkuma teistele inimestele teenuseid või tooteid, sest muidu ei saa ta kusagilt raha, et endale eluks vajalikku soetada. Vastutasuks oma tööaja eest saab inimene ühiskonnalt kaitset, suure valiku teenuseid ja tooteid kaubamajades ja asutustes, kultuuri- ja meelelahutusprogrammi ning erinevaid ravimeid ja raviteenuseid, millega on võimalik võidelda töö nüristumise ja elu tühjuse kogemuse ning depressiooni vastu. (Kes igatseb mõtiskleda veelgi utreerituma düstoopilise ühiskonna kirjelduse üle, võib tutvuda Aldous Huxley romaaniga „Uljas uus ilm”.) Kultuur ja kunstid ei olegi enam tingimata inimese loomisvabaduse väljendus, vaid ühiskonna produktid, mis teenivad tehnoloogilise arengu õilsat eesmärki.
Soovin siinjuures rõhutada, et kapitalismi eesmärk järjekindlalt ja tõhusalt tehnoloogiat arendada ei ole sugugi halb. Meie ajastul on tavalistel töölistel võimalus elu jooksul soetada endale maja ja autosid ning meie käe ulatuses on suur hulk meelelahutust ja kultuuri, toodetest ja teenustest kõnelemata. Ühiskond kaitseb oma elanikke ning elu kvaliteet on läänemaistes ühiskondades parem ja kindlam kui näiteks sada aastat tagasi. Sellise ühiskonnakorra säilitamine nõuab aga seda, et haridus-, meedia- ja kultuuritööstus koolitab iga uue põlvkonna igatsema ja tahtma saavutada antud eesmärki. Seda agendat võib nimetada indoktrineerimiseks, aga sõbralikum ja neutraalsem nimetus võiks olla lihtsalt haridus. Haritud inimene mõistab ühiskonna eesmärke, on nendest teadlik ning tunnistab ka vajadust alluda teatud korrale, selleks et ühised eesmärgid saavutataks. Haritud inimene mõistab, et ebavajalike „meie-nemad” jaotuste loomine takistab ühiskonna sujuvat arengut, aga samas ka seda, et demokraatlik ühiskond vajab kindlaid võimustruktuure. Kui nüüd peame tõdema, et demokraatia on kriisis, kas see siis tähendab, et ühiskonnal ei ole õnnestunud kasvatada ja harida uut põlvkonda armastama ja toetama tehnoloogilise arengu poole püüdlevat süsteemi? Suur mõju on kindlasti sellel, et rahvaste rändamine on toonud demokraatlikesse riikidesse inimesi, kes ei ole saanud läänelikku ideoloogilist haridust.
On tähtis mõista, et kultuuris olevad struktuurid pole aga mõne rühma poolt kindla eesmärgiga kehtestatud reeglid, selleks et represseerida teisi ja nautida ise teatud hüvesid. Struktuurid tekivad ühiskonnas, kui ühiskond püüdleb oma suurema eesmärgi poole. Kapitalismis on selleks tõhus tehnoloogiline areng. See sotsiaalne struktuur võiks olla nagu mesilaspesa, kelle kollektiivne teadvus on määratud kogu pesakonna elu eesmärgist. Iga inimene tahab endale paremaid elutingimusi, millest kasvab välja kollektiivne eesmärk luua võimalikult paljudele inimestele võimalikult head materiaalsed elutingimused ning kõige parem viis selle saavutamiseks ongi teaduslik ja tehnoloogiline areng.
Rõhutasin eelmises lauses meelega sõna „materiaalne”, sest isegi kui lugeja pole Huxley romaaniga tutvunud, võime aimata, et materiaalsete vajaduste täitumine ei ole inimkonna jaoks piisav. Inimene on psühhofüüsiline tervik ning implitsiitselt tajume, et inimteadvuse olemasolu on tunnistus selle üleloomulikust karakterist. (Siinjuures tuleb mõistet üleloomulik mõista selle metafüüsilises tähenduses.) Puhtalt füsioloogilise tasandi ajukeemilised reaktsioonid on kvalitatiivselt ja kategooriliselt erinevad inimese subjektiivsest minakogemusest ja inimteadvuse suundumusest (intentionality). Loomulikult on võimalik teaduslikult tõestada, et närvisüsteemi reaktsioonide ja inimese mõtete vaheline relatsioon on korrelatsioon, aga kindlasti ei ole tegemist kausaalse relatsiooniga. See tuleb välja, mõeldes loogilisele mõtlemisele näiteks süllogismi vormis. Lihtsa süllogismi osad vastavad teatud keemilistele reaktsioonidele inimajus, aga nende omavahelised seosed on primaarselt ja kvalitatiivselt loogilised, aga mitte füsioloogilised. Loogika ja füsioloogia samastamine on aga selge kategooriaviga, mille tulemuseks on mõistuse olemasolu eitamine. Mõned äärmuslikult materialistlikud filosoofid on läinud seda teed ning pooldavad maailmavaadet, mille kohaselt inimteadvust pole üldsegi olemas ning inimteadvusest kõnelemine on üks levinud rahvamüüt. (On seetõttu raske mõista, mis aluselt nad oma väidet kehtestavad.)
Religioon lähtub loogilisest eeldusest, et inimmõistus on tõeline ja inimteadvus ületab materiaalse maailma kausaalse struktuuri, olles nõnda supranaturaalne nähtus. Nõnda annab religioon inimesele semiosfääri ja diskursuse, mis loob terviklikuma minapildi võrreldes puhtmaterialistliku arusaamaga inimesest. Kiriku roll ühiskonnas on aidata inimestel sõnastada oma kontingentne minakogemus, aidata mõista enese teadvust ning luua süntees loomuliku ja üleloomuliku vahel. Usukogemus on tingimusteta armastatud olemise kogemus, mis on terve minapildi aluseks. Selle kogemuse sõnastamine ei tohiks olla seotud ühegi konkreetse võimustruktuuri või ühiskonnakorraga, kuigi religiooni ärakasutamist ja valestimõistmist on esinenud ja esineb ka tänapäeval. Populismi üks omadus on religiooniga seotud väärtuste kaaperdamine ja kasutamine mõjutamise vahendina.
Tuleme nüüd uskliku indiviidi juurest kogukonna juurde. Kas kirik peaks seisma vastu negatiivsele populismile? Kas kirikul ehk kristlaste kogukonnal on moraalne ja teoloogiliselt põhjendatav kohustus kaitsta neid, kelle häält ühiskondades ei kuulda ja kelle õigusi ei kaitsta? Suurem osa konverentsil osalejaid vastaksid küsimusele jaatavalt ning juba sellel osalemine on märk nende hoiakust. Inimeste aitamise ja nõrgemate eest kostmise teoloogiliseks põhjuseks toodi peamiselt loomisteoloogia ja ligimesearmastuse maksiim: meil on kohustus hoida üksteist ja aidata nõrgemaid seetõttu, et oleme kõik Jumala loodud olendid.
Mida see aitamine tähendab ning kuidas saavutada seda eesmärk? Konverentsil esitatud peamine nõuanne strukturalistlikus vaimus oli see, et kiriku liikmetel tuleb kõneleda tõde võimu esindajatele. Eelduseks on idee, mille kohaselt ühiskondades ja kultuurides on teatud metastruktuur, mis määratleb inimeste ja gruppide vahelisi suhteid. Suhted leiavad oma struktuuri vastavalt inimeste põhivajadustele, mis ulatuvad füsioloogilistest põhivajadustest kompleksseteni, kuni loomise ja eneseteostuse vajadusteni välja. Suhete kujunemine tekitab alati teatud võimupositsioonid, mis võimaldavad aeg-ajalt ka võimu ärakasutamist ning sealjuures laiemalt ka füüsilist või vaimset vägivalda. Inimkonna eksistentsi suurimaks probleemiks on kalduvus isekuse poole ja võimu ärakasutamine, mistõttu kogukonnal tuleb seada teatud reegleid indiviidide ja kogukonna kaitsmiseks. Üldiselt kutsutakse neid reegleid moraalireegliteks. Reeglitele lisaks on oluline püüda paljastada võimu kuritarvitamise mustreid erinevates ühiskonna struktuurides, sest isekust ja vägivalda püütakse varjata erinevate diskursuste taha. Ebavõrdsus ühiskondades tuleneb sellest, et teatud represseerivad diskursused kuulutatakse puutumatuks, pühaks, loomulikuks või muutumatuks, ning neid hoitakse väljaspool igasugust ümberhindamist, uurimist või kriitikat. Jeesuse ajal oli selliseks puutumatuks diskursuseks näiteks teatud viis tõlgendada Moosese seadust. Meie ajal on kultuuris samuti hulgaliselt selliseid diskursuseid ja eeldusi, mida me alati ka ise ei suuda kriitiliselt analüüsida ja hinnata, sest oleme ise nende struktuuride sees. Sellise diskursuse näitena võib nimetada demokraatia ideed, mis paljude jaoks on enesestmõistetav summum bonum ja status quo. Moosese seadus ja demokraatia on head näited seetõttu, et mõlemad diskursused sisaldavad potentsiaali nii õigluseks kui ka repressiooniks, mis tähendab, et mitmetimõistetavus on iga diskursuse iseloomujoon.
Kui me aga aktsepteerime oma kohustust aidata nõrgemaid ühiskonnas seetõttu, et usume inimese väärtusesse tema loodud olemise tõttu, seab see meid huvitavasse positsiooni. See tähendab ju, et me jaatame inimeseks olemist ja tunnistame selle eriliseks väärtuseks. Nagu varem kirjeldasin, inimsust jaatades me tunnistame, et meid kannab meist väljaspool asuv ideaal, milles me just inimestena osaleme. See tunnistus aga nõuab eelmainitud strukturalismi käsitlemist ainult meetodina ning mitte metafüüsikana. Teisisõnu: inimene ei ole kultuuride struktuuride poolt determineeritud produkt, vaid tal on oma supranaturaalse olemuse ja jumalasuhte tõttu võime ületada neid struktuure, märgata tõde, ilu, headust ja õiglust, ning kritiseerida neid struktuure, mis ei vasta ideaalile. Inimene on seega „kahe riigi kodanik” või hen polla ehk korraga kaudselt osaline ühest jumalikust ja samas osaline materiaalsest paljususest, nagu Plotinus hinge ja ihu dialektikat kirjeldaks.
Kas aga kirik on olemuslikult seotud mõne sotsiaalpoliitilise korraga? Kirik on ju ajaloo jooksul kohandunud erinevate ühiskonna mudelitega ning teatud aegadel on peetud oluliseks vastandumist kehtivale korrale. Teatud küsimustes on aga soovitud kinni pidada antud ühiskonna traditsioonidest ja tavadest, olgugi et need tavad on seotud represseerivate diskursustega. Näiteks me võime eshatoloogiliste ootuste valguses mõista, miks Paulus soovitas üldiselt orjadel jääda antud ühiskonnas orjadeks. (1Kr 7) Samas aga Paulus ei teinud antud soovitusest jumalikku seadust, vaid seletas Filemonile, kuidas kristlus muudab inimsuhteid armastuse kaudu. Filemoni kirja jätkuks ei ole aga meil infot sellest, kas Oneesimos lasti vabaks või jäi ta ikka juriidiliselt orjaks oma elu lõpuni.
Tuleme tagasi küsimuse juurde, mida võiks sõnastada ka nõnda: kas teatud riigikorral on eriline Jumala õnnistus? Kas kristlik kirik peaks toetama demokraatiat seetõttu, et usume, et Jumal seda tahab? Kas piisab sellest, et aktsepteerime ühiskonnas erinevate inimgruppide olemasolu, oleme vastu igasugustele vastandumist tekitavatele maailmavaatelistele jaotustele ja pooldame kõikidele võrdset seadusandlust ja võrdseid võimalusi? Kui sellest ei piisa, kas kiriku liikmed peaksid lausa vastu seisma represseerivatele struktuuridele ja mida see reaalselt tähendaks? Kas rõhutud saavad vabaduse üksnes siis, kui nendest endast on saanud rõhujad?
Nende küsimuste väline vaatlus näitab kohe, et nõnda küsides oleme juba eksiteel. Kiriku kuulutus on seotud Jumala enda armuvalitsuse kuulutusega, mis ei ole seotud ühegi riigikorra säilitamise või kehtestamisega. See aga ei tähenda, et kristlased peaksid aktsepteerima igat riigikorda, kõige vähem selliseid, mille valitsejad kasutavad demagoogiat, polariseerimist, manipuleerimist, vägivalda ja repressiooni. Pigem annab usk kristlastele vastutuse ja kutsumuse ületada iga ajastu kehtivad normid ja püüda avada inimeste silmad nägema Jumala armuvalitsust nende elus.
Sama idee esineb teises kontekstis Platoni dialoogis Gorgias. Hea riigikord on selline, mis võimaldab inimestel olla head ehk kasvada vooruslikuks, õiglaseks, ausaks ja siiraks. Hea inimene on selline, kes püüab teha teisi inimesi samuti vooruslikuks ja julgustab neid talitsema oma himusid, mis on kahjulikud nii indiviidile kui ka kogukonnale. See julgustamine pole repressioon, sest teiste inimeste mõjutamine ei saa olla võimu kasutamine, vaid üksnes apelleerimine inimese mõistusele, kasutades argumentatsiooni, mis nõnda muudab inimest temast endast lähtuvalt ja sisemiselt. See eeldus on omakorda eelduseks sellele, et me üleüldse saame kasutada mõistet diskursus. Diskursust ei ole ilma dialektikata, dialektikat ei ole ilma loogikata ning loogikat ei ole ilma teadvuseta. Teadvus omakorda eeldab osalemist olemises endas ehk heas, ilus ja tões.
Joona Toivanen (1984) on EELK Tartu Maarja koguduse õpetaja.
