„Ja sa tõesti usudki Jumalasse?“ küsis mu käest üks kolleeg haiglas. Meie vestlus algas koridori akna all möödaminnes põgusast tervitusest ja arenes sügavaks arutlemiseks, et millesse me inimestena ikka päriselt usume. Ja mis see usk inimese elus on üldse on ja kuidas see inimest aitab. Mis on kristlik usk? Kuidas see aitab kannatavat inimest? Väga mõtlemapanevad olid ta sõnad: „Ma tean, et Jumal on olemas, aga niimoodi, kuidas piiblitunnis ja jumalateenistusel räägitakse, on see võõras, võõristav, ikka kohe väga kauge. Nii ei oska ma küll uskuda. Siis ei oskagi öelda, et mis või kes see on, millesse peab uskuma.“
Jah, inimesed küsivad haiglas hingehoidjalt sageli kristliku usu kohta. Küsivad nii kristlased kui mittekristlased. Ja siis me räägime neist asjust. See on mu jaoks muutunud tõsiseks küsimuseks, kuidas rääkida usust Jumalasse, Jeesusesse Kristusesse, Tema ristisurmast ja ülestõusmisest, selle tähendusest nõnda, et see võiks avada kristliku usu, üldse elu ja inimeseks olemise sügavama tuuma, et sel sõnumil oleks algsõnumi – evangeeliumi jõud ja vägi, mis puudutaks inimese südant, kõneleks inimesele tema enda elust, aitaks leevendada kannatust, annaks elujõudu, hingerahu, looks rõõmugi. Et me näeks enda osana suuremast tervikust ja taipaks oma kohta ja ülesannet selles Jumala loodud maailmas.
Mõtlemapanev on mu jaoks see, et me kristlastena räägime tihti sõnu, millest saame aru, mida taipame vaid meie ise n-ö siseringis (kui sedagi), oma kirikus. Aga ühiskonnas laiemalt jääb kristluse sõnum arusaamatuks. Tõden tihti neil teemadel rääkides, et niisama, kui kauge ja võõras tundub tänasele inimesele Piibel, niisama vähe teatakse kristliku usu tuumast: Jeesus Kristusest, Tema ristisurma ja ülestõusmise tähendusest. Jumala maailma loomine, inimese loomine, inimese pattu langemine, inimese lunastamine, evangeelium, Jeesus Kristuse armastuse sõnum – kui neis lugudes ja mõistetes puudub inimese jaoks seos selle eluga, mida ta isiklikult iga päev elab, kui puudub isiklik suhe omaenda katsumuste ja kannatusega, – siis on need vaid teoreetilised teoloogilised mõtteread või lihtsalt kiriku kantslist kuuldavad kantseliidid, pelgalt lihtsalt sõnad.
Mõnikord on just lapsed need, kes oskavad usu tuuma, Jumalat taibata ja Temast rääkida, sügavuti, enesekohaselt ja siiralt. Õhtuti, enne magamaminekut arutame pojaga ikka maailma asju. Ta küsis ühel õhtul mu käest, et ema, kas Jumal ikka on olemas, et ma pole ju teda kunagi näinud. Küsisin, et kuidas sul see mõte tuli? Poja siis mõtles tükk aega ja ütles, et jõuluvana pole ma ka näinud ja päkapikke, aga nemad on ju kindlasti olemas. Et nad toovad kinke. Aga kuidas ma teada saan, kas Jumal on ikka olemas. Vastasin, et on veel asju, mida me pole näinud, aga ikka usume.
Rääkisin talle, et usk Jumalasse on meie südamesse pandud, et Jumal on pannud meie südamesse igaviku, tükikese endast, et me ta ära tunneksime. Me oleme osa Jumalast, Jumala loodud ja Tema poolt armastatud ja hoitud. Pärast neid mõtteid poiss vaikis mõnda aega ja siis ütles: aga ma tahaks teda näha. Jätkasin, et mõtleme nüüd niimoodi, et kui meil on raske olnud ja oleme palvetanud, siis on ju pärast seda hea tunne, kindel tunne, et saame hakkama. Ise sa oled seda mulle öelnud, et kui pahad mõtted pähe tulevad, siis meieisapalve aitab sind. Ja et kui su prillid ära kadusid, siis palvetasime mõlemad, et Jumal annaks tarkust neid otsida õigest kohast ja sa olid väga rõõmus, kui need üles leidsid. Jumalat me ei saagi niimoodi otse näha, aga ta elab meie sees ja annab meile armastust ja tarkust ja jõudu, et raskustest üle saada. Aga ta annab siis jõudu, kui me seda vastu võtame. Mis tähendab – kui me usume. Siis ta aitab. Poeg siis vastas: jah, ega Jumal pole ju jõuluvana, et kellelt nuiata kinke, et ta kohe annab, viskab taevast alla mulle jalgratta. See on nagu elekter, et kui ma lülitan sisse, läheb lamp põlema. Kui ma palvetan, siis Jumal kuuleb, Jumala lamp läheb põlema ja Jumal aitab mind. Ja kui ma olen vihane või kuri, siis lamp kustub ära ja Jumal ei kuule mind.
Oleme uskuvad inimesed ja usuküsimus on tõsine küsimus. Meedia pühendab päris palju tähelepanu tänase inimese uskumistele, toites inimese uskumisvajadust väga erinevate „usulaadsete toodetega“. Ikka iga päev saab lugeda horoskoope, lugusid sensitiividest ja nõidadest, häid nõuandeid, kuidas kõrgemate jõududega kontakti saada ja ennast sisemiselt puhastada. Ja see on igati loomulik – inimene vajab usku, et on veel miski, mis on meie maapealse olemise üle, et on olemas ka „teine reaalsus“, et imed on olemas, et kõrgemate vägedega hea läbisaamine aitab siinses ilmas hakkama saada. Mõtlemapanev on seegi, kui hästi läheb tervendavate kivikeste äri, et lehe müügiedu võib sõltuda horoskoobi olemasolust ja et alternatiivmeditsiin ja imeravitsemine on tihti usaldusväärsem kui teaduspõhine meditsiin. See nimistu on lõputu, millesse me inimesed võime uskuda: musta kassi, ämblikku, tagurpidi selga pandud särki, valgesse liblikasse, aga ka poliitilistesse doktriinidesse, ajaloo tõlgendustesse, teadusesse, sõltuvasse ja sõltumatusse ajakirjandusse jne jne.
Ja nüüd siis peateema juurde tagasi. Usk Jumalasse, usk Jeesusesse Kristusesse. Kristlik usk, kristlik maailmakäsitlus nõuab meilt kõigilt isiklikku pingutust, et ta ei kaoks, et ta ei taanduks lihtsustatud konstruktsioonide ja usukaupade surve all. Siin näen tõsist ülesannet igaühele meist, kes me usume Kolmainu Jumalasse, tõsist ülesannet kristlikule kirikule. Tõlkida kristliku usu sõnum tänapäeva inimese keelde, eelkõige tõlkida see omaenda isiklikku ellu. Leida oma elus ja laiemalt kogu meie ühises elus üles Jeesuse Kristuse armastuse ja risti vägi. Küsida endalt, kas ma oma sisimas tajun seda armastust ja igavikku, mille Jumal on mu südamesse pannud? Kas ma tunnen endas ära hea ja kurja? Mida mina usun? Mis on tegelikult minu usk? Ning see enesekohane taipamine on üks võimalik tee Jumala toimimise mõistmisele ja taipamisele. Ja Temast rääkimisele nõnda, et see puudutab meie kaasinimeste südameid.
Katri Aaslav-Tepandi (1965), PhD, on Põhja-Eesti Regionaalhaigla hingehoidja, Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige, EELK Usuteaduse Instituudi teoloogia magistrant ja EELK liige.
