Elame ajas, kus isiklike arvamuste ja uitmõtete kontrollimatu väljendamine on lausa normiks kujunemas. Ikka ja jälle on keegi mõtlematult säutsunud midagi, mille silumiseks kulub hiljem aega ja vaeva. Kiire ja spontaanne seisukohavõtt näib samas olevat eelistatum kui läbimõeldud ja kaalukalt põhjendatud arvamuse kujundamine, mille sõnastamine võtaks aega ja vaeva.
Teiselt poolt kutsutakse meid alatasa osalema pinnalistes arvamusküsitlustes, kus me tegelikult ise midagi arvata ei saagi. Tuleb lihtsalt valida, kas ja millise etteantud arvamusega üldjoontes nõustuda. Üheks näiteks on Postimehe igapäevased sektordiagrammid, mis väidetavalt üldistavad Eestimaa inimeste hoiakuid ja arvamusi küll Igor Mangi horoskoopidesse uskumise, sõidukijuhtide joobe piirmäära, Eurovisiooni tulemuste vms osas. Pisiasjad? Seda kindlasti, aga pisiasjad, mille kaudu vaikselt ja tasapisi avalikku arvamust kujundatakse.
Inimestena me tegelikult arvame kogu aeg midagi: ilma kohta, valitsuse kohta, oma tööandja kohta, pühapäevase jutluse kohta. Sageli me ei vormista oma arvamust sõnadesse, me lihtsalt käitume sellest lähtuvalt. Sõnu oma seisukoha väljendamiseks läheb meil vaja ehk alles siis, kui keegi meie käitumise motiivid mingil põhjusel küsimuse alla seab.
Kuidas on lugu kristlaste arvamisega? Arvamuse avaldamise võimalustega, arvamise julgusega, arvamuste kujundamise oskusega? Kuidas on lugu arvamusvabadusega kiriku sees ja sõnumiga kirikust väljapoole ulatudes? Mõneti näib, et see vabadus oleks selles kontekstis justkui pisut piiratum; et oleks nagu paigas mingid põhiseisukohad, millega vaikimisi eeldatakse kõiki nõustuvat. Seetõttu mingit arvamuste erinevusi peegeldavat sektordiagrammi justkui ei saakski kujuneda, rääkimata vabalt väljendatud ja selgelt sõnastatud isiklikust arvamusest. „Kirik“ koosneb aga tegelikult sadadest erinevatest inimestest, igaüks oma mõttekäikude ja arusaamadega. Isegi kui meie mõtteviisi aluseks on üks ja sama oluline raamat Piibel, on meil ometi vähem või rohkem erinevad arvamused selle kohta, mida Piibel ühe või teise teema kohta ütleb.
Kõnelesin hiljuti ühe noore pastoriga, kes kurtis, et ei ulatu kuidagi inimesteni „väljaspool“ – ja kui mõnikord harva ulatubki, siis kogeb eeskätt pettumust senistest kokkupuudetest kirikuga. Ootused on olnud vägagi vaimsed ja sügavad, aga tegelik kogemus kirikust pakkus jäikadesse raamidesse suletud seisukohti ja suutmatust või tahtmatust inimeste tegelikele küsimustele vastuseid anda. Rääkimata sellest, et võtta aega mõne otsijaga vaimulikel teemadel arutlemiseks, lubades sealjuures väljendada ka kahtlusi, ebakindlust ja erinevaid (või alles ebaküpseid) arvamusi.
Meie arvamused kasvavad ja kujunevad koos meiega. On muidugi ka võimalus, et nad ei kasva, ei muutu, et arvamused kivinevad ja saavad veendumusteks: nii on. Mina tean, kuidas asi on – ja kõik teised mu ümber arvavad valesti. Kus selliselt mõtlejaid palju koos on, tekkivad kergesti mini-dogmad, mis välistavad igasuguse edasise arutelu. Seetõttu on huvitav tähele panna, et juba üle 80 aasta tagasi kirjutas eesti usundiloolane Eduard Tennmann: „Terve kiriku ja dogmade ajalugu on elava, voolava usulise hingeelu tõestiste kogu. Seda kõike uuriti, ilma et oleks täheldatud liikuvat ollust ennast kui hingeelulist. Sest kõik see aeg otsiti ju ikka kindlat, püsivat, objektiivset, ümberlükatamatut, inimesest sõltumatut usulist tõtt. Ja kui see tõde oli juba ammugi Pühakirjas olemas, siis veeretas tegelik elu ennenägematuid juhtumeid ette, milleks puudusid otsesed selged juhtnöörid Pühakirjas ja mille tõlgitsemiseks ja lahendamiseks osutus mitu võimalust. Nii sai kõige kindlam tõde uuesti liikuvaks, kõikuvaks, painduvaks, subjektiivseks.“ (Eduard Tennmann, Üldine usundipsühholoogia, Tartu: Akadeemilise Kooperatiivi Kirjastus, 1936, 10) Teisisõnu: uued olukorrad sundisid uuesti tõde otsima, ikka sellestsamast igavese tõe allikast.
Paulus kõneles avameelselt oma seisukohtade muutumisest usulise arengu käigus, tunnistades otsesõnu: „Mina ise olin ka kunagi arvamisel, et ma pean kõigiti vastu tegutsema Jeesuse Naatsaretlase nimele.“ (Ap 26:9) Teisisõnu: mina ise olin kunagi lausa vastupidisel arvamusel kui praegu. Aga nüüdseks ma olen oma arvamust muutnud. Ma ei jäänud sinna, kus ma olin, sest mulle ilmutati midagi sootuks uut. Kogu mu perspektiiv muutus, kui see Jeesus Naatsaretlane mind isiklikult kõnetas ja sai minu Issandaks.
Evangeeliume lugedes näeme, et Jeesus ei kartnud küsimusi, isegi mitte provokatiivseid küsimusi. Ta ei peljanud ka kahtlejaid. Ta julgustas inimesi usuliste tõdede üle järele mõtlema, ise vastuseid otsima, oma isiklikku arvamust kujundama. Üsna mitmel korral pöördub ta kellegi poole otsesõnu küsimusega: „Mis sa arvad?“ või „Mis teie arvate?“ (Mt 17:25; 18:12; 21:28; 22:42). Sama mõtet väljendab ka küsimus kirjatundjale: „Mis Seaduses on kirjutatud? Kuidas sa loed?“(Lk 10:26) – ehk teisisõnu, kuidas sina isiklikult mõistad Jumala Sõna oma elu jaoks.
Kasvasin üles kristlikus koguduses, kus noori julgustati Piiblit lugema ja selle üle järele mõtlema, teisisõnu: oma isiklikku arvamust kujundama. Usun, et 1970-ndatel ei olnudki see kuigi tavapärane lähenemine. Olen korduvalt jaganud seda kogemust, kuidas meie noortegrupi liikmetele jagati kätte erinevad sõnad, mille kohta pidime Piiblist ühe kirjakoha välja valima ja siis teistele põhjendama, miks valisime just selle kirjakoha. Minu sõnaks oli „maailm“ ja ma valisin kirjakoha „Minge kõike maailma…“(Mk 16:15). Alles hiljem jõudis minuni kuuldus, et meie noortejuht oli lootnud kuulda kirjakoha „Ärge armastage maailma ega seda, mis on maailmas!“ (1 Jh 2:15). Aga tema auks peab ütlema, et ta mingil moel ei vaidlustanud minu kirjakoha valikut ja minu arvamust.
Võibolla me igaüks ei koge sellist elumuutvat ilmutust nagu Paulus. Võibolla meil ei ole ka vaja oma seisukohti ja arvamusi tingimata ümber pöörata. Aga oma isiklike usuliste arvamuste ja hoiakute revideerimine ei teeks meist kellelegi paha. Sest mõnikord meie seisukohad lihtsalt hakkavad meid edasiminekul takistama. Kui mina oleksin ses kauges minevikuhetkes jäänud kitsalt kinni üksnes kirjakoha juurde „Ärge armastage maailma“, siis oleks mul edasise usutee vältel olnud väga raske tõsiselt võtta väidet „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks…“ (Jh 3:16). Ma oleksin arvanud, et seal on ilmselgelt mingi viga, et tegelikult on mõeldud ikka üksnes seda osa maailmast, millesse mina kristlasena kuulun ja millesse „need teised, patused“ ei kuulu. Mul ei oleks tekkinud mingit motiivi hea sõnumiga kiriku seinte vahelt välja minna, vaid oleksin rõõmsalt aasta aasta järel istunud ikka sellessamas kirikupingis teadmisega, et olen hoidnud end piisavalt hästi eemal sellest rikutud maailmast „seal väljaspool“.
Paulus pidi aga Roomas olevaile kutsutud pühadele hoiatuse saatma, et igasuguse arvamisega võib ka liiale minna; seda juhul, kui jääb tahaplaanile kõige olulisem: Jumala kui Jumala ülistamine ja tänamine (Rm 1:20-21). Kui see kõige olulisem fookus meie usulistes arutlustes kaotsi läheb, võime Pauluse sõnutsi „oma arvamustega tühja joosta“. Osvald Tärk on selle kohta öelnud: „Inimene võib „Jumalat tundes“ teda mitte „kui Jumalat“ austada, s.t. temas ei ole Jumalale kohta. Meie elus on Jumalale vaid üks õige koht. Esimene koht. Kui meie ei anna Jumalale esimest kohta, siis me ei anna talle üldse mingit kohta. /…/ Uskmatus ei võtnud mõtlemisvõimet ära. Nad jätkasid mõtlemist ja mõtlesid palju, kuid usutult.“ (Osvald Tärk, Rooma kirja seletus, Tallinn: Logos, 2002, 119)
Mida siis arvata arvamisest? Esmalt peaksime ehk ausalt endale tunnistama, mida me tegelikult arvame. Usust, elust ja usuelust. Ja muustki – olgu siis pagulastest, Iisraeli riigist, kirevatest inimsuhetest või Jumala armust. Kui Jeesus praegu seisataks meie ees ja küsiks: „Mida sa arvad?“ – kas me mõistaksime siis oma seisukohti sõnadesse panna? Või kas me julgeksime neid temale silma vaadates ausalt tunnistada? Samas aitab Pauluse poolt meelde tuletatud fookus, Jumala kui Jumala ülistamine, Tema kesksele kohale seadmine, meil oma arvamisi ja seisukohti tasakaalu seada.
Meeli Tankler (1956) on Eesti Metodisti Kiriku Teoloogilise Seminari rektor ja praktilise teoloogia doktor (Doctor of Ministry).
