Kirjutis ei ole sissejuhatus pealkirjas sõnastatud teemasse, ammugi mitte ülevaade, vaid üksnes erinevate religiooni, soolisuse ja seksuaalsusega seotud probleemide ja uurimuste markeering.
Läänes peetakse enesestmõistetavaks, et naised on religioossemad kui mehed, ent ilmselt pole see alati nii olnud. Kui mehed linnade kasvades kodust ära tööle läksid, siis lõdvenes nende seotus ka kirikuga. Samuti olid nad vastuvõtlikumad sekulaarsetele maailmavaadetele. Naised jäid esialgu koju ning eeskätt nende kohustuseks sai lapsi kristlikult kasvatada ning terve pere moraali järele valvata. Kristlus feminiseerus, koguduseliikmete seas kasvas naiste osakaal ning nende maitsele orienteeritud vagakirjandus hakkas kujundama üldpilti kristlusest. Max Weberi võrdlus ülereguleeritud modernsest ühiskonnast kui raudpuurist on laialt tuntud. Ta kirjutab: „See on meie aja saatus talle omase ratsionaliseerimise ja intellektualiseerimisega. Eelkõige: see on maailma vabanemine lummusest. See, et avalikkusest on taandunud viimsed ja ülevad väärtused, kas siis müstilise elu varjatud riiki või vahetutesse inimestevahelistesse sõprussuhetesse” (Max Weber, Wissenschaft als Beruf – Gesammelte Aufsätze zur Wissenschaftslehre, 3. Auflage, Tübingen: J.C.B. Mohr, 1968, 612). See aga ei kehtinud veel naiste kohta.
Kristluse kriitika ja nelipühi sooparadoks
Vasakpoolne ja liberaalne kriitika kristluse aadressil 19. sajandi lõpus ning 20. sajandi algul ei jätnud siiski oma mõju avaldamata, kuid massilist kirikust eemaldumist see veel kaasa ei toonud. Soolisest aspektist asusid kriitikat tegema esimese laine feministid, kes võitlesid võrdsete poliitiliste ja juriidiliste õiguste eest. Näiteks Elizabeth Cady Stanton, „Naiste piibli“ (The Woman’s Bible, 1895) autor, ütles, et kõik religioonid alandavad naisi. Niikaua kui naised seda kannatavad, on emantsipatsioon võimatu. Kuigi Stanton ja teised pöörasid tähelepanu eelkõige kristlikule õpetusele, mis seadis naise mehest alamale positsioonile, kritiseerisid nad ka võimu ja staatuse jagamist kirikus. Esimese laine feministidele olid sümpaatsed religiooni müstilised vormid, nt teosoofia.
Kui naiste tööl käimine muutus Läänes massiliseks, kerkis 1960. aastaist alates esile feminismi teine laine, mille sisuks oli võitlus tööelus aset leidva soolise ebavõrdsuse kaotamise eest. Samal ajal toimunud kultuuripöörde käigus mõtestati ümber ka soolisus, kehalisus, seksuaalsus, eriti naiste oma. Kuna muutused toimusid liberaliseerimise suunas, hakati seda nimetama ka seksuaalseks revolutsiooniks. Liberaliseerimine sai suuresti võimalikuks rasestumisvastaste vahendite massilise kasutuselevõtu tõttu. Feminismi teises laines võideldi ka abordi ja seksuaalse enesemääramisõiguse eest.
Naiste sooroll põhines kristlusel ning uue mõtestatusega eemalduti sellest. See tekitas tugeva pinge nende kirikutega, mis jäid konservatiivsetele normidele ja väärtustele truuks. Murrangulised muutused naise soorolli mõtestamisel ei puudutanud kõiki põlvkondi korraga, vaid eeskätt neid, kes said täiskasvanuks 1960. aastatel. Näitena teise laine feminismist võiks tuua Rosemary Radford Ruetheri, kes esitas süstemaatilise kriitika kristliku teoloogia vastu feministlikust perspektiivist lähtuvalt (Sexism and God Talk: Toward a Feminist Theology, 1983[1]). Ta näitas, et objektiivse ja neutraalsena esitatud jumalasõna lähtub tegelikult mehe tasandilt, mistõttu pole see sooliselt neutraalne. Kuigi lunastuses võrdsed, on naine kristluses allutatud mehele. Pauluse õpetuse tõttu jäi naistele sajanditeks ligipääs vaimulike ametitesse takistatuks.
Teise laine sekulaarsed feministid selgitasid, et naised, kes jäävad patriarhaalse korraldusega kirikusse, on ohvrid, kes kannatavad vale soolise teadlikkuse käes. Samas arenes teise laine mõjul välja feministlik teoloogia ning järjest enamatel naistel on olnud võimalus asuda vaimuliku ametisse liberaalsetes protestantlikes kirikutes.
Vaatamata feministlikule kriitikale on kristlike koguduste liikmed suuremas osas endiselt naised. Miks see nii on? Naiste liitumist, liikmeks olemist ja selleks jäämist on uuritud Läänes mitmest aspektist. Esiteks soorollikesksed seletused: naisi on õpetatud olema alistuvad, passiivsed, kuulekad ja hoolitsevad ning sellistena sobivad nad kristlikusse patriarhaalsel võimusuhtel rajanevasse kogudusse. Lisaks on naised laste kasvatamisega rohkem hõivatud, mistõttu neil on ka rohkem huvi kogudusega liituda – religioon toetab oma väärtuste abil perekonda. Teiseks psühholoogilised seletused: naised on loomult religioossemad kui mehed või teisiti sõnastatult, erinevalt maskuliinsest on feminiinse orientatsiooniga inimesed, keda kohtab ka meeste seas, religioonile vastuvõtlikumad.
On küsitud, miks jäävad naised kirikusse, mis jätab nad ilma positsioonist ja võimust. Vastuseks on leitud, et põhjus on hoolivas kogukonnas, mis pakub sooje suhteid kaasinimeste ja Jumalaga. Lisaks on see paljude jaoks endiselt võimalus tunda end kohaliku elu osana, suhelda naabruskonnas elavate inimestega.
Uurimuses fundamentalistlike kristlike koguduste naiste kohta küsis Nancy Ammerman (Bible Believers, 1987), kuidas need naised õpivad toime tulema pingega, mis valitseb patriarhaalsete perekesksete ning moodsate individuaalsust ja võrdsust rõhutavate normide vahel. Ta osutas, et uurimusse hõlmatud naistele meeldib konservatiivse kristluse juures see, et nende roll naise ja emana on privilegeeritud ning sellisena omandavad nad staatuse, mida neil pole moodsas sekulaarses maailmas.
Sarnases seoses on tuntud ka nelipühi sooparadoks. Ladina-Ameerika karismaatilist kristlust uurides selgus, et see ei muuda sugudevahelisi suhteid mitte üksnes naisi rohkem jõustades, vaid ka mehi rohkem koduga köites. Kuigi kirikus kehtib patriarhaalse autoriteedi süsteem ning naised pole reeglina juhtivatel positsioonidel, siis kodus toimub tegevus naise ja laste heaks. Nelipühi kristlus muudab mehed peresõbralikumaks ja nende endine elu macho-kultuuris muutub võimatuks, kuna liikumises nõutakse meestelt väärikust, mis on rajatud Jeesuse eeskujule ja nõudele järgida püha elu reegleid. Seda, mida kirik nõuab, võivad endised sõbrad häbimärgistada kui ebamehelikku, mistõttu meeste kogudusest väljalangemine pole erandlik. Mitmed nelipühi uurijaid on leidnud, et liikumine soodustab just naiste ja noorte edenemist. Imekspandav on olnud, et ei peavoolu kristlus oma leebusega, arenguagentuurid, abiorganisatsioonid ega ka Lääne feminism pole suutnud kergendada vaeste piirkondade naiste olukorda sel määral nagu nelipühi kristlus. Seega on nelipühi kristlikud kogudused atraktiivsed naiste jaoks, kes ei soovi meestega ühiskondliku võimu pärast võidelda, vaid nendega pere luues koos elada. Nad kogevad sellist tüüpi kogudusi nende püüdlusi toetavana.
Uus vaimsus: naised loovad religiooni oma käe järgi
1960ndatel toimunud kultuuripöördes mõtestati ümber naise sooidentiteet kristlikest normidest ja väärtustest eemaldudes. Naiselikkust hakati mõistma senisest kehalisemana ja seksuaalsust rohkem väärtustavana. Kujunesid ka uued religioonivormid – uuspaganlus ja new age –, kus sel viisil mõtestatud naiselikkus esile kerkis ja pühitsemist leidis. Uskumused, rituaalid ja sümbolid olid mõeldud eeskätt naiste jõustamiseks. Uuspaganluses muutusid oluliseks jumalannad vastukaaluks kristlikule Jumalale kui Taevasele Isale. Mõlemate arengus oli naistel endil juhtiv roll ning suuremas osas on see nii jäänud tänaseni, kuigi sealgi kohtab liidripositsioonil mehi protsentuaalselt rohkem, kui neid on gruppides keskmiselt. Uues vaimsuses pole üks sugu teisest kõrgemal positsioonil ega rohkem väärtustatud, kuid neis maagilistes-müstilistes praktikates, mis on suunatud ainult naistele oma naiselikkuse loomiseks ning iseenda naisena jõustamiseks siiski arendatakse eeskätt stereotüüpselt naiselikuks peetavaid omadusi: salapära, veetlust, ilu, loodusega harmoonilist kooskõlalisust, pehmust, õrnust, tundlikkust jms. Enamasti on nendes praktikates osalemise eesmärk seotud kas oma sooidentiteedi taastamise ja tugevdamise ning seeläbi oma psühholoogilise heaolu suurendamisega või partneri leidmisega, temaga suhte parandamise või muu sellisega. Seega ei mõisteta naiselikkust uues vaimsuses võrreldes kristlusega sugugi väga teistmoodi.
Märkimisväärse erinevusena peab siiski välja tooma naiseliku seksuaalsuse jaatamise ning arendamise. Kui konservatiivses kristluses on traditsiooniline naiseideaal kinnistunud normides ja väärtustes ning naissoost üksikisik kas vastab sellele suuremal või vähemal määral või üldse mitte, siis uues vaimsuses on see pigem iga indiviidi isiklik valik. Erinevad praktikad on üsna selgelt eesmärgistatud. Soov arendada naiselikkust traditsioonilisel viisil, mehelikuks peetust selgelt eristuvana, viitab selle tajutud eelistele sooneutraalse käitumise ja eneseväljenduse ees. See on täheldatav näiteks olukordades, kui püüdluseks on parem positsioon sookaaslaste seas konkurentsis vastassoo tähelepanu eest, potentsiaalse elukaaslase köitmisel ja muus sellises. Samas võib uues vaimsuses kohata ka praktikaid, mis jõustavad nii naisi kui ka mehi paremini hakkama saama näiteks majanduslikus konkurentsis, mille käigus arendatavad psühholoogilised omadused kuuluvad pigem mehelikuks peetu juurde, nagu näiteks julgus, sihikindlus, püsivus. Seega pole ettekujutus traditsioonilisest naiselikkusest kinnistunud ideaalina uues vaimsuses, vaid pigem osana mitmekesiselt tajutud soorollist, mille erinevaid tahkusid rakendatakse elu eri situatsioonides.
Suurema seksuaalse eneseväljenduse ja vähema vägivalla poole
Seksuaalsusest rääkides tuleb märkida, et arengud alates 1960ndate kultuuripöördest on käinud kahes suunas. Esiteks suurema seksuaalse eneseväljenduse poole ning teiseks vähema vägivalla poole. Need võivad käia käsikäes, kuid võivad ka omavahel konflikti sattuda. Näiteks homoseksuaalsuse liberaliseerimisel on need arengud käinud pigem koos. Homoseksuaalne eneseväljendus on muutunud julgemaks, avalikumaks. Seda on omakorda võimaldanud heteronormatiivse sunni vähenemine.
Homoseksuaalsuse nagu ka soolisuse puhul on olnud üks pikemaid ja püsivamaid vaidlusteemasid küsimus, kas selle tingivad peamiselt bioloogilised või sotsiaalkultuurilised tegurid. Tuues lisaks religiooni teema, muutub see küsimus määravaks suhtumise kujundamisel homoseksuaalsusesse. Bioloogilise põhjenduse kohaselt pole homoseksuaalsus valik, vaid kaasa sündinud orientatsioon. Seega peaks kristliku usu järgi neid aktsepteerima Jumala looduna ning mitte moraalsete argumentide alusel süüdistama. Ent kristlike konservatiivide meelest see siiski nii ei ole. Nende võitlus lähtub veendumusest, et homoseksuaalsus on vale moraalne valik, mis tehakse manduva ühiskonna ahvatlustest lähtuvalt. Homoseksuaalsuse sallimist peetakse perverssuse normaliseerimiseks. Sellises suhtumises pole kristlikud konservatiivid Eestis üksi, suurem osa mittekristlikust elanikkonnast on nendega sama meelt, mis on viimastel aastatel kaasa toonud sellise nähtuse nagu asenduskristluse tugevnemine. Konservatiivsed kristlased toetuvad oma seisukohtades Piiblile ning väidavad, et Piibel mõistab homoseksuaalsuse hukka. Neile vaidlevad vastu liberaalsed kristlased, kes ütlevad, et Piibel ei tee seda või vähemalt mitte sel viisil, nagu konservatiivid usuvad.
Kui leitakse selged ja kontrollitavad homoseksuaalsuse bioloogilised põhjused, kas sel juhul võiksid homoseksuaalid end kindlamini tunda ning olla paremini kaitstud süüdistuste ja rünnakute eest? Sellele küsimusele üheselt vastata on keeruline, sest avastused võivad põhjustada homoseksuaalsuse paigutamise tagasi stigmatiseeriva haiguse või hälbe kategooriasse ning tekitada uue ühiskondliku surve raviks – juhul, kui see leitakse.
Mitte üksnes kristlikud konservatiivid ei ole seisukohal, et homoseksuaalsus on valik, vaid äärmusliku sotsiaalkonstruktsionistliku vaate järgijad samuti. See teooria eeldab, et keegi pole sünnipäraselt puhtalt hetero- ega homoseksuaalne. Orientatsioon kujuneb peenes protsessis kasvamise käigus. Homoseksuaalne identiteet on harv, kuna ühiskond survestab inimesi hegemoniaalse heteroideoloogia kohaselt võtma omaks heteroseksuaalset identiteeti, mida mõistetakse selle teooria kohaselt vägivallana, kuna indiviidil endal ei lasta sel juhul suveräänseid valikuid teha. Rõhutatakse valikuvabaduse vajadust, õigust ise otsustada oma keha ja seksuaalsuse üle. Selles seoses nõueldakse ka normaalsuse staatust homoseksuaalsele identiteedile. Seda teooriat nimetatakse hälvikteooriaks (queer-theory). Selle esindajad pooldavad ka sooneutraalset laste kasvatamist, et laste seksuaalse orientatsiooni protsessi ei sekkutaks ning nad saaksid selle täiskasvanuks saamise jooksul ise kujundada.
Neist arengutest ja seisukohtadest lähtuvalt on kristlikud konservatiivid ikka ja jälle küsinud, et kui homoseksuaalsus muutus sallitavaks, kas ees ootab ka pedofiilia lubamine. Kui mõelda, et arengud pole kulgenud üksnes suurema seksuaalse vabaduse ja eneseväljenduse suunas, vaid ka vähema vägivalla poole, siis ilmselt pole selleks hirmuks põhjust. Pedofiilia kui teema pole esile kerkinud mitte selle lubamise taotlemisest, vaid vastupidi, selle vastu võitlemisest. Sama võib näha ka naistevastase seksuaalvägivalla, prostitutsiooni ja pornograafia osas – tolerantsus väheneb, mitte ei kasva. Tänase normi järgi on naise keha ja seksuaalsus tema oma, mistõttu näiteks tuttava naise ahistamine peol võib tekitada suuremat ühiskondlikku pahameelt kui abielurikkumine, nagu ilmnes Taavi Rõivase juhtumi puhul 2017. aasta sügisel. Igasugune naise keha seksuaalse alatooniga kasutamine, näiteks reklaamis, võib tekitada nördimust, kui selles nähakse alandamist või vägivalda. Seksuaalvallas toimuv areng vähema vägivalla poole seab piirid suurema seksuaalse eneseväljenduse suunale, mis samal ajal käimas on.
Seksuaalse eneseväljenduse ja praktikate mitmekesistamise osas võib aga tähele panna, et tõesti normaliseeritakse seda, mida sajandeid on peetud perverssusteks. Inimestele pole aegade hämarusest saadik õieti midagi võõras olnud, ent normaalseks peetu sõltus kultuurist. Näiteks keskaegsete patukahetsusraamatute (Bussbücher) järgi oli oraal- ja anaalseksi eest ette nähtud karistuseks vastavalt 3–4 ja 4–10 aastat patukahetsust vee ja leiva peal. Tänapäeval ilmuvad periooditi artiklid naistele mõeldud rubriikides, kus julgustatakse seksuaalelu elavdama, proovima ja katsetama ning jagatakse nippe, kuidas seda kõike osavamalt teha. Arvustatakse ning manitsetakse neid, kes on selles vallas vähem ettevõtlikud. Sellised artiklite pealkirjad nagu „Küsimus, mida sageli ei julgeta küsida: kuidas valmistuda anaalseksiks?“ ja „Eesti naised ei oska suuseksi teha“ räägivad enda eest. Artikkel „Seda mina voodis küll ei tee, pervo!” toob kurva näite Illest, kes kaotas oma abikaasa, kuna ei lubanud naistepesusse riietunud meest endaga voodisse. Ille jäi ilma perekonnast, majast ja autost ning pidi kadestades teise naise õnne pealt vaatama. Seda kõike võib olla esialgu naljakas lugeda, kuid normi kujunedes tekivad vastavad ootused, mis võib viia uue sunnini – kas iseenda suhtes, et olla nõuetekohane, või partneri suhtes – ning seega ka vägivallani.
Tulles tagasi homoseksuaalsuse juurde, võib väita, et Piiblist on raske leida kohta, mis keelaks armastuse kahe samast soost inimese vahel. Konservatiivses kristluses on selle taunimise aluseks hoopis oletamisi praktiseeritav lubamatu seksuaalne praktika, mis Piibli põhjal hukka mõistetakse kui loomuvastane. Pole aga kuulda olnud, et hukka mõistetaks heteropaare, kes samasugust praktikat harrastavad. Seni on jäänud arusaamatuks, miks see nii on.
Kahtlemata on religiooni, soolisuse ja seksuaalsuse teema ammendamatu, eriti tänapäeval, mil selles vallas toimuvate muutuste kiirusega on raske sammu pidada. Seetõttu kordan lõpetuseks üle, et minu kirjutis oli ainult osutus mõnele probleemile.
[1] Katkend sellest tekstis on ilmunud ka eesti keeles: Ruether, R. R. (2013) „Seksism ja Jumala-kõne (1983)“ – Uuema evangeelse teoloogia põhitekstid. Koost. W. Härle, T.-A. Põder. Tartu: Ilmamaa, 659–672.
Lea Altnurme (1968) on Tartu Ülikooli usuteaduskonna religioonisotsioloogia vanemteadur.
