Usk on alati ühiskonnas olulist rolli mänginud – see täidab inimhinges kohti, mis muidu tühjaks jääksid. Olgu selleks leinaga toimetulemine, südametunnistusepiinad või hirm tundmatu ees – kristlus aitab tegeleda kõigi inimeksistentsi probleemide ja mõtisklustega. Juba enne meie ajaarvamist otsis ema tuge, kui ta laps suri, lambakarjus püüdis põhjendada oma lammaste äkilist haigestumist, talumees tänas kõrgemaid jõude hea viljasaagi eest ja kuningas ei astunud üle ühiskondlikust eetikakoodeksist, kuna kartis üleloomulike jõudude karistust. Need peamised usu funktsioonid, inimese hingeline toetamine ja õigel rajal hoidmine, on fundamentaalsed ka kristlusele ning hoolimata aja möödumisest pole kirik seda olulist eesmärki minetanud.
Siiski pole viisid, kuidas kirik institutsioonina oma rolli täidab, ajas püsivad, sest maailm on pidevas muutumises. Vanasti piisas aukartuse äratamiseks kõrgest kirikutornist ning kaunitest ikoonidest, tänapäeval on kõrgeid hooneid kõikjal ning nii internet kui kunsti elitaarsuse vähenemine võimaldavad igaühel lihtsasti ahhetamapanevat ning informatiivset leida. Kirik ei jõua paljude inimesteni enam jumalateenistusega, kuna nad kiriklikest üritustest osa ei võta, samuti ei loe inimesed piisavalt kiriku ajalehti ega veebilehti. Aina enam ilmneb, et praeguste meetodite ja suhtumisega väheneb kristlaste hulk. Paratamatult tekib küsimus, mida tuleb muuta, et kirik praegu ning ka tulevikus inimesteni jõuaks ja vastupidi. Erinevad ajaloolised usu-uuendused, kasvõi reformatsioon, mis muuhulgas emakeelse kirikuõpetusega inimesele sammu võrra lähemale astus, on kristluse paljudele hingelähedasemaks muutnud. Ka praegune ajahetk pole erand ning kirikut peaks kaasajastama.
Kirik peab rohkem rõhku panema laialdasele meediakajastusele ning võimaldama lihtsasti leida informatsiooni kristluse ning koguduste tegevuse kohta. Ilma teadmisteta religioonist ning selle sisust ei teki inimesel selle vastu huvi, mistõttu peab teadlikkuse tõstmise seadma üheks kiriku prioriteetidest. Teavitustööd peaks tegema erinevates meediakanalites, et informatsioon jõuks võimalikult paljudeni, lisaks on oluline ka misjonitöö ukselt uksele või tänaval, sest isiklik kontakt innustab ning julgustab inimesi kirikueluga tutvuma.
Suur vajadus on uute ning aktiivsete koguduseliikmete pealekasvu järele ning kirikule oleks kasulik leida kogudusse noori, kes kirikuellu kaua panustada jõuaksid ning kes aitaks ka oma lapsi varakult kiriku poole suunata. Uue põlvkonna kaasamiseks peab rakendama peale uuemate vormide, nagu seda on näiteks jumalateenistuste internetiülekanded ja veebilehed, ka uusi viise, kuidas kristlust mõtestada, sest just kristluse olemus on see, mis peaks inimesed Jumala juurde tooma, mitte kiriku kui institutsiooni vormilised pingutused. Selleks, et mõista, kuidas peaks kirik usupraktikat uuendama, tuleb analüüsida, mis on tänapäeva inimese vajadused ja puudujäägid ning leida kõige pakilisematele probleemidele vastukaaluks Jumala sõna.
Globaliseeruvas maailmas on üha olulisem suuta suhestuda teistest rahvustest, religioonidest ning rassidest inimestega. Lisaks on moderniseeruvas maailmas üha normaliseerunud mitteheteroseksuaalsed suhted. Vanemad inimesed on muutuste suhtes konservatiivsema hoiakuga, samas kui noored aktsepteerivad vähema vaevaga inimkogemuse mitmekesistumist. Kirikust on enamikul noortest jäänud mulje kui konservatiivsest organist ning see peletab paljud inimesed kiriku juurest eemale. Ometi on just Jumala sõna täis armastust ning üleskutset teiste sallimisele, mistõttu jäävad paljud inimesed asjata hingekosutusest ilma. Kuna Piiblit saab väga erinevat moodi tõlgendada, ei tohiks kirik võtta vähem avatud suunda, vaid pigem julgustama inimesi avastama, kuidas igaühe eripärad kristliku õpetusega suhestuvad. Paljudes riikides on seadustatud homoseksuaalne abielu, seda isegi sügavalt katoliiklikul Iirimaal, mis näitab selgelt ühiskonna muutumise tendentsi. Salliv kiriku kurss mõjub positiivselt nii keskmiselt sallivale üldsusele, teistsugustele enestele kui ka skeptikutele. Armastusel põhinev kirik teeb Jumala leidmise enamikele vähem vastumeelseks, sest kaovad negatiivsed konnotatsioonid kristluse ja sallimatuse vahel. Jumal kaitseb ja lohutab edukalt neid vähemusi, kes mõne ühiskonnagrupi poolt sallitud pole. Samas saab kirik aidata ka neid, kes muutuseid kardavad ning seda sallimatusena väljendavad, tutvustades sellekohaseid mõtteid Piiblist. Indiviidil võib olla raskusi kiirelt muutuvat ühiskonda mõista ning kirik ei tohiks mõistmist pärssida, vaid peaks seda pigem soodustama, et kirik kaotaks oma sallimatuse kuvandi.
Kirik peaks ka meedias aktiivselt mitmekesisuseteemadel sõna võtma, et kinnistuks teadmine, et kirik aktsepteerib erinevusi ning on toeks kõigile, kes endas või maailmas selgusele pole jõudnud. Sarnased arutelud nagu diskussioon Annika Laatsi ja Arne Hiobi vahel on ühiskonnas väga tervitatavad, sest aitavad selgitada kiriku seisukohti nii kirikusiseselt kui avalikkuses ning murravad stereotüüpe. Teine levinud väärarusaam, mida kummutama peaks, on kristluse pidamine teaduslikuks tagurluseks – usutakse, et Jumalasse uskujad eitavad tänapäeva teadussaavutusi ning -avastusi. Selle müüdi kummutamiseks ning näitamaks, et on võimalik uskuda korraga nii Jumalat kui ka enamikku teaduslikust mõttelaadist, tuleb aktiivselt kajastada kristlastest teadlaste tegevust, et kirikust vähem eemale hoidutaks. Just kiriku innovaatilisus lähendab inimest kirikuga ning võimaldab leida tee Jumala juurde.
Internetiajastul, kus aina vähem toimub silmast silma kohtumisi, projitseeritakse üha enam veebis hea elu kuvandit ning luuakse rohkem pealiskaudseid suhteid, tunneb inimene end üksikuna – individualistlik ühiskond on jätnud tagaplaanile kogukonnatunde väärtustamise. Ometi on inimene karjaloom ning ihkab luua tähendusrikkaid inimsuhteid. Ühtsustunnet otsitakse nii pidudelt, festivalidelt kui muudelt üritustelt, kuid ajutised tundmused ei ole inimese hingeliseks rahuks piisavad. Seepärast peab kirik enam tegelema koguduse kui kogukonnaga. Just lähedustunne ning tugisüsteem suudavad meelitada ning aktiivsena hoida laia kontingendi inimestest. Lähedased kogukonnad püsivad kaua koos ning on suurem tõenäosus, et ka koguduseliikmete lapsed sellest võlu leiavad, kuna tekib tugev inimestevaheline side, nagu oleks tegu perekonna või lähedaste sõpradega.
Ühtse kogukonna loomiseks on oluline, et inimesed oleksid oma kodukirikuga seotud ning neil oleksid positiivsed emotsioonid nii teiste koguduseliikmete kui kirikuõpetaja suhtes. Seetõttu peab kirikuõpetaja võimalikult palju panustama meeldiva õhkkonna ning ühtsustunde loomisesse. Kuna kogukonnatunde juures on vaja, et inimestel oleksid samad alusväärtused, siis on kirik kui sarnaste väärtuskandjate kokkutooja ideaalne ühtsustundeks. Koguduse tegevust peab lihtsalt innustama ning leidma viise, kuidas koguduse tegevustesse kaasata ka passiivsemad koguduseliikmed või sootuks veel kogudusse mitte astunud inimesed. Seda võib teha nii reklaami, flaierite jagamise või internetiteavituste kaudu. Seejuures tuleb leida tasakaal ürituste vahel, mis on mõeldud olemasoleva koguduse ühtsuse kasvatamiseks, ning ürituste vahel, mis on mõeldud uute koguduseliikmete leidmiseks, et tagada nii koguduse ühtsus kui uute inimeste liitumine. Lisaks peab kirik võimaldama koguduseliikmetel endil initsiatiivi võtta, oma ideid jagada ning julgustama jumalateenistustele. Samuti peaks nii kiriku kui koguduse korraldatud üritustele meelitama ka usuliselt ebakindlaid inimesi.
Kirikul on indiviidile palju pakkuda, kuid tänapäeval takerdub Jumalani jõudmine iganenud vormide ja sisu taha. Kirik peab hoolega kaaluma oma konservatiivse kuvandi vähendamist, rõhutades sallivuse olulisust ning tänapäevase mõtteloo saavutusi, tagamaks oma kuvandi parandamise enamike inimeste jaoks. Positiivne seos kristlusega on hädavajalik, et inimene kaaluks enda sidumist kirikuga. Sellele aitab kaasa ka meediakajastus, mis viib info kristluse põhimõtetest ning üritustest potentsiaalsele tulevasele koguduseliikmele. Kui inimesed on kogudusega liitunud, peab see olema piisavalt ühtne, et kogukonnatunne inimesi koos hoiaks ning sidet kirikuga kindlustaks. Vaid uuendustele avatud kirik tagab tulevikus koguduste edasipüsimise ning parandab inimeste heaolu kiirelt muutuvas maailmas.
Susanna Mett on Tallinna Reaalkooli 11. klassi õpilane. Ta huvitub ühiskonnast, kultuurist ja filosoofiast, vabal ajal loeb ning tegeleb pärimusmuusikaga. Kuigi ta pole ühegi usundiga seotud, paelub teda usu keskne roll ühiskonnas ning inimeste usulise kogemuse mitmekesisus.
