Mõte ärkamisest, virgumisest on inimkonnas levinud juba tuhandeid aastaid kui mitte aegade algusest. Palju on ajaloos näiteid, kuidas seda ei ole saanud saavutada, veidi vähem neid näiteid, kui mõni inimene selle justkui täielikult on saavutanud. Kõige rohkem aga on teooriaid, kuidas seda saavutama peaks. Minu kirjatükk tiirleb nende kõigi keskel, hüppab religioonifilosoofilisest käsitlusest luulesse, milliseid on vast alusetult püütud eraldada, ja tagasi, et näha olukorda erinevatest perspektiividest, et vähemalt minu jaoks saavutada terviklikum pilt, abiks elusamuse rajal. Mõne teise jaoks on see vast õhkamine või tühi loba, sisutu ja seosetu. (Kuid sellest ei saa kirjutades ju lähtuda.) Tegelik soov on lihtsalt mõista, kuidas leida endas eristusvõimet, mis näitab, kas tegemist on äratava või uinutava teega, ja sellest lähtuvalt suund võtta. Uku Masing on inspiratsiooniks, kindlasti ka oma elukäiguga.
Kui inimene teeb hästi kellegi teise tööd, siis see on mõttetum, kui teha endale määratut piiritletult või laiemas mõttes kehvasti. Mõnikord on isegi nii, et justkui pandaks fakti ette: ei saagi toimetada millegi muuga kui ainult nende teiste, kõige tähtsamate asjadega. Tervis võib hakata pealtnäha põhjuseta halvenema, asi ei suju. Ja kui seda mitte ära tunda, siis võib tuua endale palju kahju; kõrgemalt poolt võidakse leping katkestada, sest inimene ise on seda murdnud, teadmatusest, kuid ignorantselt siiski. See on natuke ka ego teema: kui on liialt edevust, et minna säravate tulede järele, siis võib hakata elujõud väga kiiresti kahanema – näiteid popkultuurist on lugematu hulk. Seda on näha ka siis, kui tehakse kompromisse lähisuhete arvelt, kui ei olda tänulikud selle eest, kuhu ollakse sattunud. Selle asemel valitakse eneseteostus, öeldes, et see on praktika ja nn minu tee. Kuid enamasti on see sellest teest hoidumine, kuhu algselt on satutud. Ma arvan, et kõigile jääb pidevalt ette väikseid proovikivisid, mille tõttu võib kukkuda. Võib-olla siis, kui on aru saadud, et kukkumine pole olnud inimese soov ja tahe, võib-olla siis ei asetata enam neid tema ette. Kuid ma pole kedagi kohanud, kellel nõnda oleks läinud. Mõned on hoopis rõõmsad ja uhkustavad, kui kivisid pole üldse, kui nad ei märka neid enda ees, aga ise on juba pikali. Eks ta ole.
„Pointed threats, they bluff with scorn // Suicide remarks are torn // From the fool’s gold mouthpiece the hollow horn // Plays wasted words, proves to warn // That he not busy being born is busy dying // Temptation’s page flies out the door // You follow, find yourself at war // Watch waterfalls of pity roar // You feel to moan but unlike before // You discover that you’d just be one more // Person crying // So don’t fear if you hear // A foreign sound to your ear // It’s alright, Ma, I’m only sighing“[1] (Bob Dylan, „It’s Alright, Ma (I’m Only Bleedin’)“ – Bringing It All Back Home. New York: Columbia Records, 1965). Aga mida siis teha, kui ollakse kellegi poolt arvatud ebasoosingusse? Kui see ülemvõim on nii tugev, et ongi valida, kas hoiad end maksimaalselt tagasi või lõpeb siinse elu leping. Ja siis veel see küsimus, miks ning kas see on osa teest, mis inimesel on vaja käia – olla väljaarvatud ja vaadata pealt, kuidas igapäevaselt toimub lauslollus. Ning siis kõigele lisaks peaks vaikselt tõdema, et ega ise ka ilmselt parem pole. Enda puudusi ei tarvitseta küll mõista puudustena, sest tuleb ette, et ollakse endid ära tuimestatud ning ei saadagi aru, et tegemist on puudusega. See on see nõmeduse ja teadmatuse tippsaavutus, millest rääkis Buddha; valeõpetajate võidukäik, kui ollakse nii kadunud, et sellest isegi aru ei saada. Kuid ega keegi ei ütle, kes sinna siis ikka kuulub või mitte. Saab ainult tunnetada, ise otsustada oma samme, vaateid, usaldust timmida, südame põhja kompida ja küsida, kas antud tee on see, mida pidada õigeks. Püüda siis tuulest vastus kinni ja sellest paremaks saada. Ehk siis saaks osaks rõõm.
Võib aga tekkida küsimus, mis küsimus üldse oli. Võib-olla tekib see alles siis, kui pool vastust eimillestki on välja imetud ja nüüd tühjusesse hõljuma jääb, sest tekib mõistmine, et see ei toetu millelegi, isegi küsimusele mitte. Aga millest see unustamine siis? Miks saab arvata, et on midagi öelda, kui tegelikult isegi ei pruugi aduda, millest räägitakse? Need üürikesed ja segased viipekeelsed õhkamised, mis on meelevaldselt ära tõlgendatud, on ainult need, kuhu see teine tahtis inimest suunata. Ja võib-olla ta tõesti tegi nii hästi kui oskas ja ilma tagamõtteta, kuid need on nn selle maailma asjad. Kuid see, kes õpetab teist maailma, nõuab enne küsimust ja pöördumist õpilaselt, mitte ei paku oma sõnastusega üht ajutist ahhetama panevat, kuid kiiresti ununevat elamust. Tõeline suhe on teisel tasandil – sundimatu ja vaba.
„Kui oleks keegi nii kerge nagu pudenev lumi, // sama lihtsalt laseks enda lahti // tarkuse kyljest, millel on oksad ja okkad // ning kahvatu jumi, // siis ma vist paluksin päevad ja ööd // nagu nälgiv lind, // et SA juhataksid minu ta juurde, // sest igavesti SINA ju luhtad ning lokkad, // teeliste Jumal, // yle maa. // ja ma tean, et SA kuuleksid mind, // kasvõi õhtul, mil pole mu lambis teps tahti, // kui kulunud katki on kõik mu valged vööd, // igavik raiub teisiti astjale uurde“ (Uku Masing, „Taanduja palve“ – Luule I. Tartu: Ilmamaa, 2000, 113). Mul on tunne, et poeesiat ja religioonifilosoofiat ei saa kuidagi sisuliselt eraldada. Need on erinevad keeled, mida mõnikord erinevad, mõnikord samad inimesed korraga oskavad. Religioonifilosoofiliselt sõnastatuna oleksid need read taandujast ilmselt palju igavamad ja tavapärasemad tundunud, nendest poleks saanud võib-olla kunagi laul. Ja ilmselt poleks ka paljud neid märganud. Sarnaselt ka read poeemist „It’s Alright, Ma (I’m Only Bleedin’)“ – terve filosoofia võib panna laulu, kuid sellel filosoofial on lisamõõde vabaduse näol, mille annab esitus. Igatsus näha ja näidata maailma ridade taha ja vahele – see paneb religioonifilosoofia ja mis iganes muu filosoofia tuuma sõnastama luuleks, vormima riimiks, et teha see selgeks ka neile, kes ei oleks muidu filosoofiast võib-olla üldse huvitatud. Ja muidugi selleks, et tekiks lihtsalt peatumine ja mõistmine, naeratus sissepoole. Siis pole isegi pudenevat lund vaja vaadelda, sest „uksest väljumata // mõistan taevaalust // aknast vaatamata // silman taevakulgu // mida kaugemale matkad // seda kaugemaks jääb mõistmine“ (Lao-zi, Daodejing: kulgemise väe raamat. Tõlk L. Mäll. Tallinn: Koolibri, 2016, värss 47). Ei tasu minna rajale, kus antakse nii lihtsalt kiirtoidu korras mõni viivu kestev elamus, mida kogu ülejäänud elu lahti peab pakkima, vaid tõeline tahe näha reaalset.
Kuid küsimus jääb, mis on see, mis või kes on kogu oleva keskel. Oleks lihtne öelda kõiki neid väljendusi, mida Jumalale antakse, kuid mõte ju pole selles, et seda mitmekümnes keeles osata öelda, vaid selles, kuidas seda suuta lahti mõtestada nii, et oleks tõeline rahu südames. Õnneks aga ei saa inimene põhimõtteliselt midagi täpselt ette planeerida – vähemalt minu enda kogemuse kohaselt –, alati peab säilitama avatuse, et tegevused mängivad orgaaniliselt endid ümber. Ja Jumal – olgu ta ainus, kolmainus, isikuline, isikustamata või kuidas tahes – on ikka mõistetamatu. Ja olgugi, jäägu nõnda. Trafaretne tundub üldse sellist asja väita, kuid ninakas oleks väita vastupidist (ehk väita, et Jumal on mõistetav) ning pime oleks arvata, et keegi suudab pelgalt oma sõnadega ütelda inimkeeli midagi sellist, mis kõigile teistele kohale jõuaks tõeliselt. Nagu Jeesuski Mt 18:20 ütles: „Sest kus kaks või kolm on minu nimel, seal olen mina nende keskel.“ Seda mõistetakse ikka selles mõttes, et kogudus, kirik või nii, kuid äkki on siinkohal mõeldud maksimumi. Tõeliselt harv on see, kui suur hulk inimesi on ühel hetkel nii samal lainel, et mõistavad tõeliselt ja läbistavalt elu põhiküsimusi ja nende vastuseid. Olen küll näinud karismaatilisi inimesi kõnelemas, äratamas inimestes kirge, viha, tegutsemistahet, ekstaasi jne – ka tsiteeritud Bob Dylani 1960ndate keskelt pärinev laul viis publiku saalist välja pärast kontserti tundega, et nüüd ollakse võimelised maailma muutma –, kuid neid, kes suudaksid puudutada südame põhja suurte masside ees, on väga vähe ja sellisedki korrad on tavaliselt ka neile äärmiselt erakordsed. Seepärast võib küsida, kas üldse on võimalik mingisugune kollektiivne ärkamine, millest näiteks uue vaimsuse ringkondades kõneldakse. See on justkui messia ootus. Samas on väikeses ringis, just kahe- või kolmekesi väga lihtne jõuda südame teemadeni ning tunda ühist liikumist, ühist jumalikuga, olles tänus, palves.
Kui aga vaadata ja süveneda, kuhu inimkond on liikunud oma otsustega, siis oleks kollektiivne ärkamine küll kannapööre. Ja ütlen seda mitte kuidagi kahjutundega (kuigi sisemine kaastunne selle küsimuse juures kindlasti ärkab), vaid lihtsalt avatult inimlikul tasandil. Kuidas on Eestigi tuntud rahvusvaheliselt kui Roheline riik või Metsariik, kuid mis toimub tegelikult? Ostetakse sisse Monsanto jpt tootjate kemikaale (mis siis, et paljudes riikides on selle tõttu põhjavesi reostunud), raiutakse suurtes kogustes riigimetsa ning muu hulgas tahetakse ehitada Emajõe äärde suurt tselluloositehast. Ülejäänud maailmas pole lugu sugugi parem. Geenmuundatud monokultuurid laiutavad ka Maa kopsude ehk Amazonase vihmametsade piirkonnas. Enamik maailma inimesi ei saa juua puhast vett – ka looduslikud allikad on mitmel pool põllumajanduskemikaalidega mürgitatud. Neid näiteid võiks tuua veel ja veel ning paraku midagi sama mastaapset, kuid hinge õnnistavat pole tasakaaluks ühiskonnast kõrvale panna. Kuid oleks vale arvata, et maailmas või praegusel ajal on olulisimad põllumajandusprobleemid, magevee probleemid, prügi probleemid jne, vaid, nagu tavatseb öelda zen’i õpetaja ja teemeister Wu De: need on südameprobleemid. Väärtushinnangud kipuvad olema tugevalt mõjutatud kasumist. Siinkohal oleks paslik tõmmata paralleel stimuleerivate ainetega, mida inimesed eneste sisse viivad, et keha suurema leegiga põleks, et saaks väiksema ajaga rohkem tulemusi. Nõnda on ka põllumajanduses. On ju avalik saladus, et kemikaalid pole mingisugune maagiline lisajõud, vaid stimulaator loodusele, et see ühekorraga rohkem välja suudaks anda. Ja kuigi on väga kindlad ettekirjutised, kui palju ja mida võib kasutada, siis nt Taiwani saarel kasvatati massiliselt teed väetiste baasil, kuni üha rohkem farmereid hakkas enneaegselt surema. Sellest tulenevalt on viimase paarikümne aasta jooksul paljud otsustanud loobuda igasugustest keemilistest väetistest. See, kui omavoliliselt inimene looduses käitub, sarnaneb olukorrale, kui üks osa rakke hakkab kehas piiramatult vohama, mida nimetatakse väga selgelt vähiks. Igaüks teab, mida see tähendab.
Ühiskondlik nihe ei tähenda aga isikliku tasandi võimaluste ahenemist. Tõepoolest üha raskem on vältida laste vaktsineerimist, mõnes riigis GMO toitu või sisse hingatava õhu saastatust, kuid see ei takista inimeses eneses südamerahu säilitamist. Sellised tendentsid võivad toimida liimina, kleepimaks mure, rahulolematuse või viha külge, kuid ei pea seda. Võimalik on näha neid asju hoopis teiselt poolt, alustades sellest, et uurida ja seejärel mõista, kas ühiskonna valitsev kiht, s.h mõjuvõimsad ärimehed hoolivad inimestest, võimaldades neile kõike seda, mis maailmas praegu võimalik on. Ei saa kuidagi väita, et meie liikumis-, suhtlemis- või informatsioonivõimalused oleksid piiratud, kuid kas see kuidagi aitab kaasa meelerahu tekkimisele või igal hommikul elujõuliselt ärkamisele? Pole kuigi keeruline näha neid mänge, mis toimuvad maailma võimukoridorides. Muidugi saavad vaid vähesed öelda selle kohta midagi konkreetset, kuid on näha niigi, et raha ei ole viimselt see, mis maksab, vaid võim. Võim on see, mis võimaldab inimesel saada seda, mida tema tahab – see on mõne jaoks isiklik püüdlus. Aga kui sellistest küsimustest läbi minna, siis ei vaeva ühiskondlikud teemad enam isiklikult, sest enda elu kulgeb (ilmselt) teistel radadel. Muidugi väliselt ja igapäevaselt puutuvad kõik kokku endast mõjuvõimsamate inimeste otsustega, kuid sisemiselt ei takista see käimast oma rada, oma südame järgi, teha otsuseid oma elu kohta. Lahtiütlemine kahtlustest pole enam nii raske ja rahulolu on tunduvalt suurem. Ning seda suuresti tänu sellele, et silmaga nähtava maailma teenimine on nõnda selges vastuolus sisemise tõetunnetusega.
Uku Masing kirjutab: „Vaata mind! Seepärast, mu poeg, ära anna neile võimalust sundida sind selleni, mida nad hüüavad kompromissiks. Seda pole, on vaid orjus. Kui sa neile ei anna võimalust, nemad sind sundida ei saa. Ära näita neile, et oled teisiti, ära ütle, et oled. Ära mine sinna, kus sinu erinevus hakkab silma. Lavalt ja kantslist võid sa öelda Teist Maailma ja Jumalat ja ennast. Keegi ei pane sind tähele peale su taoliste. Kõikjal mujal see maailm kargab su kallale kui koer siilile. Ei ta jäta enne, kui ta kisub sinu lõhki. Seda koer hüüab kompromissiks. Seda koer hüüab näitamiseks, et oled söödav, ei ole millestki parem muist loomist. Siil vist iial pole mõelnud nõnda. Koer leiab igast okkast ülbe üleoleku kaasloomadest. Mügisemisest väärad väited.
Karda neid kalleid sõpru, mu poeg. Karda neid enam kui elusaid kuradeid. Rohkem kui mistahes põrgut. Põrgus põled teades, et muuta ei saa. Tasapisi kõrbed elus, teades, et saanuksid olla teisiti. Vahel koguni katsud orjust üles öelda. Aga su süüsid sulle meenutatakse siis. Esitatakse sinu järeleandmised. Nõutakse, et oleksid korralik inimene, peaksid sõna. Ei mässaks selle vastu, mis oled võtnud õigeks. Ori peab jääma orjaks. Nuheldavamaks ainult kui enne. Ja vanana, oh vanana, mu poeg! Sul ei ole nii palju silmavett, kui tahaksid nutta…“ („Kompromissidest“ – Pessimismi põhjendus. Tartu: Ilmamaa, 1995, 359–360).
Arvan, et keegi ei soovi astuda sellele teele. Küsimus jääb siis ainult selline, kuidas saaks nii elada, et elu viimasel tunnil ei peaks nutma seda kõike, mis on valesti tehtud. Milliseid samme tuleks juba nüüd astuda? Igaüks enda äranägemise järgi, enda elu järgi, isikliku olukorra ja võimaluste kohaselt – kuid see on mõte, mida ei saa unustada.
Elusamuse põhimõte viitab küllaltki selgelt just unustamisele – on ärkvelolemine ju seisund, kus teadvus on virk ja terane. Unustamine on aga selle vastand – teadmatus ja sellest tulenev võimalik ignorantne hoiak, mis võib olla nii lihtsate igapäevaelu korralduslike aspektide kui sügavate ja määravate hoiakute suhtes. Ei pruugi vaevuda, sest ei pea vajalikuks, ei tea. Kirglik tööinimene võib karjääriredelil turnides unustada oma lapsed ning võib-olla nad meenuvad alles siis, kui enesel toimub mingisugune selginemine või ametialane tagasilöök, mis sunnib peatuma. Alles siis, kui igapäevase elu sisse tallatud rada enam ei kanna, hakkab inimene vaatama põhjalikumalt enda ümber ja märkama lähedasi, kes alati on isetult toetanud, kuid vajanud ka ise toetust, mida pole tulnud, sest tähelepanu on olnud teistes kohtades. Seda võib nimetada läbipõlemiseks, kuid mitte ilmtingimata – see võib olla ka virgumine. Muidugi ei ole mõeldud praegu täielikku virgumist, mida Buddha õpilased püüdlevad. Toimub väike virgumine (võib öelda ka rahunemine) väga jämedal tasandil, nagu seda on konkreetse aja elukorraldus. Sellest võib saada see hommik, kus seni vastamata jäänud küsimused saavad vastuse ning kus on võimalik tunnetada end rohkem ärkvel, rohkem elusana.
„Stay true // To you // As you do // What you do“ (Ben Orki, autori pühendus esseekogumikule A Way Of Being Free, 07.2007).
[1] Ligikaudne tõlge: „Teritatud ohud, need tõmbavad põlgusega haneks, // enesetapu märgid on lõhki käristatud // rumala suu kuldse osaga; õõnes sarv // mängib raisatud sõnu, mis osutuvad hoiatuseks: // ta pole hõivatud sündimisega, vaid tegeleb suremisega. // Kiusatuse lehekülg lendab uksest välja, // sa järgned ning leiad end sõjast, // vaadates möirgavalt kaastundlikke koskesid, // sa tunned, et tahaksid kurta, kuid erinevalt varasemast // sa avastad, et näeksid välja lihtsalt, nagu üks veel, // kes nutab. // Nii et ära karda, kui kuuled // üht võõrast heli oma kõrvus // kõik on korras, Ema, ma ainult ohkan.“
Hanno Padar (1993) on Tartu Ülikooli usuteaduskonna bakalaureuseüliõpilane.
