Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) töötegijatele, kes vajavad abi jutluste koostamisel või aruteludel Piibli üle, muutuvad äsja alanud kirikuaasta tähtsamate pühapäevade ja pühade abimaterjalid tasapisi ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa avaldada neid materjale paralleelselt ka ajakirjas, mida püüamegi teha.
1. Perikoobi tekst
Kirikukalendris on Esimeseks ülestõusmispühaks antud tekst, millel puudub igasugune seos Kristuse ülestõusmisega ja mille puhul isegi selle algne seos ülestõusmispühadega on äärmiselt ebakindel (vt selle kohta salme 7 ja 8). Perikoop on osa tervikust, milles Paulus tegeleb ühe Korintose koguduses aset leidnud kõlblusevastase eksimuse lahendamisega (5:1–5). Suuri tekstikriitilisi probleeme selles lõigus ei leidu; väiksemad probleemid on ära nimetatud üksikute salmide kommentaarides.
5:6 Salm algab kriitikaga korintlaste kiitlemise (kr kauchēma) aadressil – apostel ütleb, et see ei ole „ilus“ ehk „hea“ (kr sõna kalos võib tõlkida mõlema vastega). Milles siin „kiitlemine“ seisneb, saab oletada eelnevate salmide (5:1–5) ja ka kirja kui terviku põhjal. Osa Korintose kristlastest oli veendunud, et nad seisavad teistest kõrgemal (vt teleioi ’täiuslikud’ 1Kr 2:6) ja vaatasid neile ülevalt alla kui alaealistele (vt 1Kr 1:3). Nad praalisid oma „tunnetusega“ (kr gnōsis; vt 1Kr 8:1; 13:8) ja olid veendunud ka, et moraalivastased eksimused ei puuduta neid (vt 6:12 jj). Ei saa tõestada, et tegemist oleks olnud juba väljakujunenud gnoosisega, nagu arvas näiteks saksa teadlane Walter Schimthals, kuid on tõenäoline, et korintlased põhjendasud oma suhtumist dualistliku antropoloogiaga, mille järgi ihuga sündiv ei mõjuta vaimu.
Apostli kriitika jätkub retoorilise küsimusega, mille aluseks on ilmselt mingi vanasõna, mille tähendus on, et väikesel asjal võivad olla suured tagajärjed. Siin on seda mõeldud negatiivselt: väike halb võib ära rikkuda suure hea (vrd Kg 10:1: „Surnud kärbes paneb haisema võidevalmistaja õli, pisut rumalust rikub tarkuse väärtuse“). Sama mõtet kohtab Paulusel ka Gl 5:9. Haputaigna (kr zymē) kujundit, mida Paulus järgnevalt kasutab, kohtab ka Jeesuse tähendamissõnades (vt Lk 13:20 / Mt 13:33 – mõlemad pärinevad allikast Q), ent seal esineb haputaigen positiivses tähenduses. Üldiselt oli haputaignal juudi traditsioonis negatiivne tähendus (nii ka Jeesusel Mt 16:6 – „variseride ja saduseride haputaigen“; Aleksandria Philonil sümboliseerib haputaigen inimese täispuhutust (Spec. leg. I 293); selle aluseks on 2Ms 13:3 jj toodud eeskiri paasapühade pidamise kohta, mis nõudis haputaigna kõrvaldamist majapidamisest ja vaid hapnemata leibade söömist pühade ajal. Ka rooma usundis peeti haputaignat ebapuhtaks, mistõttu Jupiteri preester ei tohtinud seda puudutada ning seetõttu võis haputaigna negatiivne tähendus olla mõistetav ka mittejuutidest kristlastele. Paulus kasutab siin ja järgnevalt haputaignat moraalse rikutuse võrdpildina. Pildi mõte on, et nii nagu väike tükike haputaignat hapendab kogu taigna, mõjutab ka ühe koguduse liikme moraalne eksimus tervet kogudust.
On võimalik, et pildil haputaignast ei olnud algselt midagi pistmist kõlblusega. Nii oletab näiteks saksa eksegeet Wolfgang Schrage, et selle algtähendus võis olla apokalüptiline – haputaigen võis olla mööduva ja kurjuse valitsuse all seisva vana ajastu sümbol, ent antud kontekstis on pildi mõte ühemõtteliselt moraalne ja selle eesmärk on kogudust manitseda.
5:7 Apostel arendab edasi eelmises salmis kasutatud haputaigna võrdpilti, kutsudes lugejaid otsesesõnu üles puhastama end vanast haputaignast ja olema uus taigen. Ta vastandab „vanale haputaignale“ (kr palaia zymē) „uue taigna“ (kr neon phyrama) ning lisab sellele pildi kristlastest kui „hapnemata leibadest“ (kr azymoi) ja Kristusest kui „paasa(talle)st“ (kr pascha). Viimasele pakub paralleele Ristija Johannese viide Jeesusele kui „Jumala tallele“ (Jh 1:29) ning Talle kuju Ilmutusraamatu nägemustes (vt Ilm 5:6 jm).
Kristuse surma seos paasaga, millele salmis 7 viidatakse, on mänginud suurt rolli Kristuse elu viimaste päevade dateerimise küsimuses, mida siinkohal ei käsitleta. Seos paasaga on siin ja ka järgnevas salmis ainus koht, mille põhjal saaks teksti seostada ülestõusmispühaga, ent sellise seostamise vastu kõnelevad järgmised argumendid: 1) tekstis leidub küll viide Kristuse surmale ja paasale, kuid puudub igasugune vihje ülestõusmisele; 2) kui ka osa (juudikristliku taustaga?) Korintose kristlasi pidas paasapühasid, ei tulene sellest veel, et nad tähistasid juba ka Kristuse ülestõusmist aastapühana; 3) salmis 8 leiduv vihje pühade pidamisele võib tähendada üksnes paasat või metafoorselt kogu kristlikku elu.
Eelmises salmis öeldu kehtib põhimõtteliselt sellegi salmi puhul – kuigi on võimalik, et haputaigna-võrdpildi algne Sitz im Leben („koht elus“, st funktsioon algkristliku koguduse elus) ei olnud moraalialane parenees, vaid apokalüptiline kuulutus uue ajastu saabumisest. Sellele võib viidata „uue“ ja „vana“ vastandamine, samuti viide Kristuse surmale, milles nähti pöördelist sündmust „aegade vahel“ oleva inimkonna jaoks. Mitmed käsikirjad lisavad Kristuse surma kohta öeldule hyper hēmōn ’meie eest’, mis loob seose Kristuse surma ja kristlaste elu vahele ning on sellisena sisuliselt õige, kuid teksti seisukohast sekundaarne täiendus. Kontekstis, milles pilt on jõudnud meieni, teenib vastandamine koguduse manitsemise eesmärki: et olla puhas (nagu seda peavad olema hapnemata leivad, mida süüakse paasapühal), peaks Pauluse meelest kogudus eraldama ennast patustajast, kellest on juttu 1Kr 5:1–5.
5:8 Paulus viib lõpule võrdpildi haputaignast ja hapnemata leivast, tõlgendades nüüd vana haputaignat selgesõnaliselt „halbuse ja kurjuse haputaignana“ ja sellele vastanduvaid hapnemata leibu „puhtuse ja tõe hapnemata leibadena“. Esimese fraasi (kr zymē kakias kai ponērias) juurde tuleb lisada, et mõned käsikirjad pakuvad viimase sõna asemel lugemisviisi porneias (kr porneia ’hoorus’), s.t „halbuse ja hooruse haputaigen“, mis on küll mõistetav kirja kui terviku taustal – Paulus räägib siin korduvalt porneia’st koguduses –, ent see ei ole algne lugemisviis. Teine fraas azymois eilikrineias kai alētheias (kr elikrineia tähendab moraalset puhtust) kutsub üles esimest hülgama ja teist omaks võtma. Paralleeliks sellele on vana ja uue inimese vastandamine Pauluse korpusesse kuuluvate kirjade pareneetilistes osades, kus vana inimene on seotud pahedega, uus inimene aga voorustega. 1Kr 4:8 järgi on üleskutse võrreldav nt salmidega Kl 3:5 jj, kus kutsutakse üles endas erinevaid pahesid surmama ja „rõivastuma“ kaastunde, lahkuse jt voorustega, mida 3: 9–10 väljendatakse pildiga vana inimese ült võtmisest ja rõivastumisest uude inimesse.
2. Struktuur
Salmis 6a antakse hinnang korintlaste kiitlemisele. Sellele järgneb retoorilise küsimuse vormis manitsus (6b). Salmis 7a–c korratakse manitsust imperatiivses vormis ning 7d põhjendatakse manitsust Kristuse kui tapetud paasatalle meenutamisega. Salmis 8 järgneb uus manitsus, milles vastandatakse taas piltlikult haputaigen ja hapnemata leib, mis sümboliseerib puhast kogudust.
3. Kontekst
Manitsuse kontekst on, nagu juba alguses nimetatud, üks koguduses aset leidnud juhtum, millest teatakse 5:1–5. Manitsus on osa seda juhtumit käsitlevast terviklikust perikoobist 5:1–13), mis hõlmab ka juhtumi kirjelduse.
4. Kirjanduslooline kontekst
Apostel Pauluse esimene kiri korintlastele on kirjanduslikult ühtne, ent käsitleb erinevaid tolles koguduses üles kerkinud probleeme. Antud tekst kuulub tekstide hulka, mis käsitlevad moraaliga seotud küsimusi (nagu ka 6:1 jj; 6:12 jj; 7).
5. Ajalooline kontekst
Pauluse rajatud Korintose kogudus, kellele apostel kirja adresseerib, koosnes valdavalt paganakristlastest. Nagu kirjast ilmneb, säilitas osa koguduse liikmeid arusaamu, millised olid neil enne kristlaseks saamist. See põhjustas aga pingeid ja konflikte kaaskristlastega, kes olid kogudusega liitudes oma arusaamu muutnud. Palju taolisi konflikte tekkis moraaliküsimuste tõttu, mis on ka mõistetav, kuna vaatamata ühisosale, mis avaldub Pauluse nn vooruste ja pahede kataloogide näol (suur osa neis nimetatud pahedest ja voorustest kattub kreeka-rooma populaarfilosoofias nimetatud pahede ja voorustega), erinesid hellenistliku kultuuri arusaamad kõlblusest mitmes küsimuses Vana Testamendi ja kristlikest arusaamadest. Korintoses ilmneb see eriti teravalt seksuaalmoraali valdkonnas, millega tegeleb ka perikoobile vahetult eelnev lõik (5:1–5). Paulus ei näe oma põhiülesandena Korintlaste moraali parandamist, kuid ta ei saa ka ignoreerida koguduses üles kerkivaid moraaliküsimusi, vaid peab neile reageerima.
6. Paralleeltekstid
Manitsusi mitte kiidelda võib leida Piiblist veel mujaltki (vt nt Jr 9:22–23; 2Kr 11:16 jj). „Vana“ ja „uue“ vastandamine on oluline Paulusel (vt nt „vana“ ja „uue“ lepingu kohta 2Kr 3:1 jj; „vana loodu“ ja „uue loodu“ kohta 2Kr 5:17 jm), kes on võtnud selle üle apokalüptilisest mõtteviisist, kuid seda kohtab Piiblis ka mujal (vt nt Js 43:18). Haputaignast negatiivses mõttes räägib Jeesus Mt 16:6. Kristuse ristisurma lunastavast tähendusest räägivad juba enne evangeeliumide kirjapanekut tekkinud usutunnistuslikud vormelid, mida tsiteerib eriti Paulus (vt nt 1Kr 15:3; Rm 3:25 jm). Laiemas mõttes on perikoobi paralleeltekstideks kõik pareneetilised tekstid, mis kutsuvad üle moraalsele uuenemisele, eriti aga sellised tekstid, mis kutsuvad üles vanast (=halvast) loobuma ja uut (=head) omaks võtma (vt nt Kl 3:3 jj; Ef 4:17 jj jm).
7. Tõlgendusloolised märkused
Kolmanda lugemisaasta Uue Testamendi kirjakoht ei kõnele otseselt Jeesuse ülestõusmisest. Kirjakoha taustaks on paasasündmuse toodud muudatus Iisraeli rahva elus. Selja taha on jäänud senine elulaad, mida sümboliseerib juuretisega kergitatud leib (paikne elulaad, mis võimaldab lasta leivataignal hapneda), ning see eriline öö juhatab sisse rändava jumalarahva elulaadi.
Paulus loob kirjakohas paralleeli kristlaste jaoks. „Ka meie paasatall on tapetud“, s.t kristlastegi jaoks on üks elulaad saanud minevikuks ja alanud on uus, mida iseloomustab samuti paikse eluaseme puudumine selles maailmas. Seetõttu võib järgnevalt juhtida tähelepanu mõnele kunstiteosele, kus esineb Jumala Talle või paasatalle motiiv. Leiva sümboolika leiab mõningast käsitlemist Suure Neljapäeva kommentaariga seoses.
Ilmutusraamatus esineb korduvalt motiiv Tallest, kes „oli otsekui tapetud“ (Ilm 5:6). Samast Ilmutusraamatu peatükist pärineb Agenda kasutajatele tuttav paastuajal kasutatud laul Gloria asemel: „Tall, kes on tapetud, on väärt võtma väge ja kiitust ja au igavesti“ (Ilm 5:12; Agenda, lk 11). Ilmutusraamatus näeb Johannes Talle, kes on troonil, ja kes hoiab pühasid otsekui karjane (Ilm 7:17). Tõenäoliselt nendele kirjakohtadele viitab allolev raidkivi Veneetsia püha Markuse katedraali välisseinal. Raidkivi keskel on kujutatud trooni, mille kohal on aupaistega ümbritsetud Tall (teda identifitseerib raidkiri ho amnos). Kahel pool trooni on kaksteist lammast, kaksteist apostlit (hoi hagioi apostoloi).
Pühakutest ja inglitest ümbritsetud Jumala Talle on kujutatud Genti altari kesktahvlil. Altar on omistatud Hubert ja Jan van Eyckile, valminud 1420. ja 1432. aasta vahel. Altari röövisid Saksa väed Teise maailmasõja ajal ning altar peideti soolakaevandusse. Altari otsimine ja tagasitoomine Belgiasse figureerib 2014. aastal loodud tõsielul põhinevas põnevusfilmis „Monumendimehed“ (The Monuments Men).
Altari kesktahvlil on kujutatud altarit, millel seisab Jumala Tall. Altar asub rohelisel aasal, esiplaanil on purskkaev. Altarit ja kaevu ümbritsevad erinevad rühmad pühakuid, taustal paistavad Jeruusalemma tornitipud. Figuuride paigutus näib viitavat kõikide pühakute päeva liturgiale.
Talle ja altarit ümbritsevad 14 inglit, neist mõned hoiavad Kristuse kannatusriistu, kaks suitsutavad viirukit. Tallel on haav rinnas, millest voolab veri kuldsesse karikasse.
„Jumala Tall“ (1635–1640) on Hispaania barokk-kunstniku Francisco de Zurbaràni õlimaal Prado muuseumis Madriidis. Jumala Tall viitab Jeesuse tiitlite Johannese evangeeliumis (Jh 1:29).
Kuigi püha õhtusöömaaeg on Martin Lutheri arvates kõige sobivam altarimaali temaatika, on Eestis säilinud vaid üksikuid altarimaale, mis kujutavad õhtusöömaaega. Nende hulgas tasub nimetada Kihelkonna kirikut (kus asub Eesti vanim luterlik altariretaabel), ja Türi kirikut, mille 1693. aastal Chr. Ackermanni töökojas valminud retaablil asuvad maalid „Kolgata“ ja „Püha õhtusöömaaeg“. Viimased kaeti 19. sajandil A. G. Pezoldi poolt lõuendile maalitud samateemaliste maalidega. Pezoldi teosed varastati 1990. aastal ja nende alt paljastusid originaalmaalid. Harju-Madise vana tiibaltari (tundmatu kunstnik B.B., 1631) kesktahvel kujutab samuti püha õhtusöömaaega. Eriliseks muudab maali asjaolu, et Kristuse ees laual on kujutatud vaagnal paasatalle.
Paasatalle motiiv esineb 11. sajandil Burgundia Wipo poolt loodud ülestõusmispüha sekventsis „Victimae paschali laudes“.
Victimae paschali laudes immolent Christiani.
Agnus redemit oves:
Christus innocens Patri reconciliavit peccatores.
Mors et vita duello conflixere mirando:
dux vitae mortuus, regnat vivus.
Dic nobis Maria, quid vidisti in via?
Sepulcrum Christi viventis, et gloriam vidi resurgentis
Angelicos testes, sudarium, et vestes.
Surrexit Christus spes mea: praecedet suos in Galilaeam.
Scimus Christum surrexisse a mortuis vere:
tu nobis, victor Rex, miserere.
Amen. Alleluia.
Sekventsi on tõlkinud eesti keelde preester Rein Õunapuu (Oikumeeniline noortelaulik OIKU. EKN 2003, nr 51).
Kiites veatut Paasatalle, ohvreid toogu kristlased.
Kes tõi rahu maailmale,
päästis põrgust patused, lunastuse kinkis meile.
Pidas eluvõitlust,
rasket surmaheitlust, suri ristipuul, ärkas ellu.
Meile ütle Maarja, mida nägid sa haual?
Inglid mulle rääkisid, surilinu näitasid.
Lunastaja hauda tühjana nägin ma, sest auga üles tõusis ta.
Tõusis surnuist minu lootus, Galileas jüngritele ilmus.
Teame nüüd, et Kristus tõusis surnuist üles tõesti.
Meile armu heida, valitseja.
Aamen. Halleluuja.
Juba enne reformatsiooni (12.–15. saj) loodi ladinakeelse teksti alusel saksakeelne koraal „Kristus on tõusnud“ (Christ ist erstanden), KLPR 106. Koraali hakati laulma ladinakeelse sekventsiga vaheldumisi ning see praktika jätkus ka reformatsiooni järel.
Kiites veatut Paasatalle, ohvreid toogu kristlased.
Kes tõi rahu maailmale,
päästis põrgust patused, lunastuse kinkis meile.
Pidas eluvõitlust,
rasket surmaheitlust, suri ristipuul, ärkas ellu.
Kristus on tõusnud,
kõigest piinast pääsnud.
Meil rõõmu nüüd peab olema,
sest Kristus on me Trööstija.
Halleluuja!
Meile ütle Maarja, mida nägid sa haual?
Inglid mulle rääkisid, surilinu näitasid.
Lunastaja hauda tühjana nägin ma, sest auga üles tõusis ta.
Tõusis surnuist minu lootus, Galileas jüngritele ilmus.
Kui Ta poleks tõusnud,
ilm oleks hukka läinud.
Seepärast et Ta tõusis tõest,
siis kiitkem Kristust kõigest väest.
Halleluuja!
Teame nüüd, et Kristus tõusis surnuist üles tõesti.
Meile armu heida, valitseja.
Halleluuja, halleluuja, halleluuja!
Meil rõõmu nüüd peab olema,
sest Kristus on me Trööstija.
Halleluuja!
Ka Soome luterliku kiriku lauluraamat tunneb sellist versiooni (Virsikirja, nr 87). Täiesti võiks koraali sellisel kujul võtta EELK loodavasse uude lauluraamatusse.
8. Liturgilised soovitused
Ülestõusmispüha on kristlaskonna suurim püha, mil kõlab iidne tervitus: „Kristus on surnuist üles tõusnud!“ Kristuse ülestõusmine on ristiusu lähtekoht ja kõige olulisem veendumus.
Liturgiline värv: valge.
Lauldakse Laudamus’t ja loetakse Nikaia usutunnistust. Kui öist jumalateenistust ei peeta, võib hommikust või päevast jumalateenistust alustada paasaküünla süütamisega, patutunnistuse võib asendada ristimistõotuse uuendamisega.
Alguslaul: 101.
Päeva laul: 102.
Jutluselaul: 106.
Ettevalmistuslaul: 119.
Lõpulaul: 105.
Päeva palve – Käsiraamat, lk 144, nr 3 / Agenda, lk 102, nr 2.
Kirikupalve – Intranet, Jumalateenistuste käsiraamatust välja jäänud kirikupalved, lk 19 / Agenda, lk 102–103.
Kiituspalve – Käsiraamat, lk 351.
Armulauapalve – Käsiraamat, lk 360–361 (F).
Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 144, nr 1 / Agenda, lk 105.
(Punktid 1–6 on koostanud Jaan Lahe, punktid 7–9 Joel Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)
