Martin Lipp (14. aprill 1854 Vooru – 8. märts 1923 Tallinn) sündis Tarvastu kihelkonnas Vooru vallas renditalu pidaja pojana. Ta omandas koolihariduse kohalikus vallakoolis, Tarvastu kihelkonnakoolis ja Valga kreiskoolis ning Tartu Kroonugümnaasiumis. Seejärel asus ta 20-aastase noormehena Tartu Ülikooli usuteadust õppima ning lõpetas 1878. aastal ülikooli teoloogiateaduskonna kandidaadi kraadiga. Eestimeelse teoloogina oli tal saksameelses keskkonnas sekeldusi prooviaasta pidamisel ja hiljem pastorikoha saamisel. 1882. aastal kutsuti ta Tartu Jaani kiriku abipastoriks ja valiti samal aastal Saaremaale Kaarma koguduse hingekarjaseks. 1884. aastal valiti ta kirikuõpetajaks Nõo kogudusse, kus ta töötas elu lõpuni. Martin Lipp on maetud Nõo kalmistule.
Martin Lipu elutöö sai alguse Eesti järelärkamisaja murrangulistes sündmustes. Ta osales aktiivselt Eesti Kirjameeste Seltsi ja Eesti Üliõpilaste Seltsi töös, ta on üks Eesti genealoogia rajajaid ning pühendunud ajaloo uurija. Martin Lipu koostatud uurimused Masingite suguvõsast ja Karellide suguvõsast on oluliseks lähtekohaks Eesti genealoogias. Tema kirjutatud „Kodumaa kiriku ja hariduse lugu“ ja „Lühike Kodumaa Kirikulugu“ kuuluvad esimeste ulatuslikumate teoste hulka eesti kiriku- ja haridusloo alal. Usuõpetuse vallast on Martin Lipu tööde seas „Kristliku kiriku lugu“, „Kooli Katekismus ehk Õndsa Lutheruse Wäike Katekismus seletustega“, „Piltidega Piibli-Lugu“ jt.
Lisaks sellele on Martin Lipp arvukate luuletuste autor, tema loomingusse kuulub üle 800 luuletuse, millest osa on praeguseks välja antud kolme kogumikuna. Viimane luulekogumik „Hilised õied“ on käsikirjana hoiul Eesti Kirjandusmuuseumis ning Nõo koguduse soov on ka see kogumik raamatuna välja anda. Martin Lipu vaimulik luulelooming on kõigile nähtav tänini kasutuses olevas „Kiriku laulu- ja palveraamatus“, mis sisaldab arvukalt nii Martin Lipu algupärast luulet kui ka tõlkeid. Lipu luule on tunnustust võitnud tänu paljude silmapaistvate heliloojate tööle, kes kasutasid meelsasti tema loomingut oma koorilauludes. Tuntuimad Lipu luuletustele loodud laulud, mis on viisistatuna Eesti koorilauluparemikus kuni tänase päevani säilinud, on Enn Võrgu „Eesti lipp“, Aleksander Läte „Kus Põhjalahe kohiseb“, Johannes Kappeli „Kostke, laulud, eesti keeles“ jpt.
EELK Nõo Püha Laurentsiuse koguduse eestvõtmisel on avaldatud Martin Lipu mälestused kahes köites, pealkirja all „Minu elumälestused: noorest põlvest kuni aastani 1910“, mis ilmus 2013. aastal. „Minu elumälestused. Teine anne“ ilmus 2017. aastal. Esimeses köites, mille käsikiri on hoiul Eesti Kirjandusmuuseumis, räägib Martin Lipp oma lapsepõlve- ja õpinguaastatest, tööle asumisest ja elu tähtsamatest sündmustest kuni aastani 1910. Käsikirja teine pool on hoiul Rahvusarhiivis ning see käsitleb suurelt jaolt Eesti Vabariigi sünni ja Vabadussõja aastaid.
Mälestuste mõlema köite väljaandmise juures on teinud suure töö toimetaja Mare Kanarbik, kes on käsikirjalise teksti trükikõlblikuna ette valmistanud ja kommentaaridega varustanud. Lisaks on kaastoimetajatena ja kommentaariumi koostajatena teise köite juures andnud väga suure panuse Nõo koguduse õpetaja ja Valga praostkonna praost Mart Jaanson ning Tartu Ülikooli ajaloodotsent Ago Pajur. Raamatud on varustatud rikkaliku fotomaterjali ning isiku- ja kohanimede registritega, teises köites sisaldub Martin Lipu kirjatööde nimekiri. Mõlema kauni köite kujundaja on Ivi Piibeleht, raamatud on trükitud Tallinna Raamatutrükikojas.
Suur tänu kõigile nende kahe raamatu avaldamisele kaasa aidanud Kirjandusmuuseumi, Rahvusarhiivi ja Tartu Ülikooli teadlastele ning toetajatele. Palju tänu Nõo koguduse liikmetele, Eesti Lipu Seltsile, Eesti Kultuurkapitalile ning Siseministeeriumile ja Rahandusministeeriumile, kes on projekti toetanud KÜSK Kohaliku Omaalgatuse Programmi vahenditest, samuti Nõo Vallavalitsusele ja paljudele eraannetajatele.
Mälestuste teise köite esitlus toimus Nõo kirikus 28. oktoobril 2017. a. Päevakohaste sõnavõttudega esinesid Tartu Ülikooli Eesti ajaloo dotsent Ago Pajur, Eesti Lipu Seltsi esimees Jüri Trei, EV100 juhtrühma esimees Toomas Kiho, riigiarhivaar Priit Pirsko jt. Muusikalise külje eest hoolitses Nõo kiriku meesansambel. Raamat on Nõo koguduse poolt pühendatud Eesti Vabariigi 100. aastapäevale ning on kantud ka EV100 sündmuste kalendrisse. Rahvarohke esitlus lõppes sõbraliku koosviibimisega kiriku kooriruumis, kus osalejatele pakuti Mare Kanarbiku poolt valmistatud hernesuppi ja Anne-Ly Juhkami poolt küpsetatud rikkalikku pidupäevatorti, mida ehtis Nõo kiriku pilt.
Millisena on Martin Lipp oma mälestustes kirjeldanud eesti rahvuse ja Eesti Vabariigi sündi? Lugedes Martin Lipu mälestusi, saame tunnistust, et Lipu rahvuslik maailmavaade on kujunenud rahumeelse ja sihikindla arengu tulemusena, kus peamisteks alussammasteks on töö, haridus ja usk Jumalasse. Lipu soov on varasest noorusest olnud liikumine vabaduse ja valguse suunas. Ta tõstab mälestustes esile oma esivanemate pärandi tähtsust, kirjutades: „Üksi töö, ustava mehetöö ja palava palehigi valamise läbi on need meie esivanemad püüdnud tungida laanest lahtisele maale, pilvesagaraist läbi päiksepaistele, valguse ja vabaduse poole.“ (Lipp, I kd, 28).
Tähtis roll Lipu maailmavaate kujunemises oli valla koolmeistril Peeter Tekkelil, kelle seisukohad ilmnevad ühest tema vestlusest Martin Lipuga: „Meie rahvas seisab hädaohtlikul teel. Kaks kosilast kosivad teda, ühelt poolt sakslased, teiselt poolt venelased; kosivad teda nii, et teda suurest armastusest ära süüa. Venelased tahaksivad meid venelasteks, sakslased sakslasteks teha. Sünnib üht ehk teist, oleks see määratu õnnetus. Eestlane võib ju üksi eestlaseks jääda. Aga mis arvad sina […] – kumbat tahaksid sina ennemini vastu võtta, kumbat vähemaks õnnetuseks pidada?” „Enne saksa mõju, kui vene vitsa alla sattuda,” oli minu [Lipu] vastus.“ (Lipp, I kd, 47).
Oma ülikooliaastatest kirjutab Lipp järgmist: „Oli näituseks ka aeg, kus rahvuslised vahed eesti ja saksa olluste vahel hakkasivad teravaks saama. Saksa üliõpilased ei lasknud oma lauludes mitte üksi Dorpatit elada, vaid laulsivad ka Deutschland, Deutschland über Alles…“ (Lipp, I kd, 78). „Eesti üliõpilane hoidis kõrgel Eesti lippu. Kui oma isamaa laulusid laulsime, siis mõtlesime oma Eesti isamaa pääle. Temale tahtsime ükskord oma elutööd ohverdada ja selleks nüüd hääd seemet külvata. Selleks huvitasivad meid meie koosolekutel eesti keele, kirjanduse ja ajaloo küsimused. Tõmbasime ise värsket ärkamise aja eluõhku sisse, mille õhkkonnas ju alles viibisime. Nimed Koidula, Jakob Hurt ja Carl Robert Jakobson olivad meil sel ajal veel kõik üheväärtuslised. Ei ehmatanud meid veel need lahkhelid, mida pärastise aja tormituuled on toonud.“ (Lipp, I kd, 82).
Mälestusi lugedes saame kinnitust, et Lipp ei pidanud ennast rahvuslikult meelestatud revolutsionääriks, vaid pigem meheks, kes nõudis eestlastelegi baltisakslaste kohta käivate reeglite kehtivust – esialgu üliõpilaselus, hiljem kirikuõpetaja ametis. See aga ei sobinud kokku baltisakslaste enamiku vaadetega ühiskonnaelule. Lipp kirjutab: „Meie baltisakslus pole mõttegi pääle tulnud ühesuguste tingimuste all meie, eestlastega, ühe sihi poole tõmmata. Tema nõudis enesele kutsari osa kõrgel pukil, kuna meie läbi pori ja prügi rasket koormat pidime vedama. Et meie omalt poolt sellega leppida ei võinud, see ongi vastu viinud katastroofile, mis vana Baltia likvideerinud ja tõstnud Eesti kohale, kus ta mitte üksi enam koormakandja ei ole.“ (Lipp, I kd., lk. 134).
Ülikooliõpingutele järgnesid esimesed tööaastad kirikuõpetajana Saaremaal Kaarmas ja ka reis Soomemaale ehk Kaljuvalda, nagu Lipp Soomet nimetab. Südantsoojendav on lugeda Lipu mõtteid Eesti ja Soome vaimsest lähedusest, millest ta on kirjutanud oma mälestuste II osas: „Soomes viibides … õppisin ma tundma soome rahvast, kes oma isamaad eeskujuliselt armastab, aga ka kui rahvast, kes rajab oma elu ristiusu kalju pääle, … Soome ja meie rahva vahel on sündimas sild – kuulus luuleilma Soome sild on teoks saamas. Selle kohta soovin ma täna üksi: saagu see sild rajatud nii, et selle kaudu mõlemad rahvad leiavad ka tee – igavese isamaa poole. Jumal õnnistagu Eestit ja Soomet kui kristlikke rahvaid!” (Lipp, II kd, 240).
1884. a asus Lipp teenima Nõo kogudust ning sellest ajast on tal kirja pandud järgmised read: „Töösse tuli astuda liikuval, kõikuval ajal Eesti elus, just siis, kui laened kõige kõrgemale tõusivad, kui „siin Jakobson!” – „siin Hurt!” hüüdsõnadeks olivad, ehk küll Jakobsoni ennast enam olemas ei olnud. Ja kuna üleüldiselt tuttav oli, et mina oma rahva keskel tahtsin ses vaimus tööd teha, nagu kuldsed Jakob Hurda küpsed ja kained mõtted seda nõudsivad, siis ei võinud raske olla mulle vastalisi muretseda!“ (Lipp, I kd, 148). „Kui ma Nõo õpetajaks saanud, tegin pääle oma otsese kirikliku töö ka rahvahariduse küsimuse oma südameasjaks. Kõigepäält katsusin kihelkonna raamatukogu asutada. See hakkas juba töösse. Nüüd aga küsiti, kes tema juhataja on? Vastasin, et ise seda olen ja kõige eest vastutan. Selle pääle keelas kuberner Schewitsch (Ivan Jegorovitš Ševitš oli Liivimaa tsiviilkuberner aastatel 1883–1885) Nõo raamatukogu ära. Õpetaja raamatukogu juhatajana oli talle kahtlane! […] Oh, vene värk, kui imeline oled sa kõigiti olnud!“ märgib Lipp irooniliselt, mis on tema mälestustes muidu üsna harv nähtus. (Lipp, I kd, 153–154).
Alanud venestamisajast annab Lipp teada järgnevat: „Emakeele asemele astus õppekeelena vene keel, mida lapsed ei tundnud ja mis ka õpetajatele täiesti omane ei olnud. Vanad auväärilised ja eluküpsed kooliõpetajad lasti lahti; nende asemele pandi tihti poisikesed, kui nad aga vähegi vene keelt oskasivad. Esialgul oli ka veel kahtlane, kas usuõpetus emakeelseks jääb. Meie maad ja rahvast ähvardas hädaoht, mis teda katastroofile pidi vastu viima. […] Siiski on aga usuõpetus rahvakooli jäänud. Vene võim on meile enam luband kui Eesti vabariik meie päivil – üks inimese iga hiljem – lubada tahab! Usuõpetus on sinna jäänud.“ (Lipp, I kd, 154–155).
Lipp viitab siin Eesti Vabariigi algaastatel sündinud diskussioonile kiriku ja riigi lahutamise ja usuõpetuse kaotamise üle, millest ta kirjutab oma mälestuste teises osas. On huvitav jälgida, et kaaludes tärkava rahvusriigi ja kiriku väärtusi, seab Lipp esiplaanile kiriku tähtsuse ja avaldab suurt kriitilisust noore Eesti riigi algaastail ühiskonnas tärganud kiriku usu- ja majanduselu muudatusi puudutavate arutelude suhtes, mis ähvardas kirikuelu tõsiselt kahjustada. Nimelt võttis Asutav Kogu 7. mail 1920. a. vastu avalikkude algkoolide seaduse, millega muuhulgas kaotati koolidest usuõpetus. Kristliku Rahvaerakonna eestvedamisel korraldati 17.–19. veebruaril 1923. a rahvahääletus, mille tulemusena toodi usuõpetus koolide õppekavasse siiski tagasi.
Lipu elu ja tööd ei teinud sugugi kergemaks ka kohati üsna terav vahekord baltisakslastest ametivendadega, kellega tuli tuliseid vaidlusi pidada nii 19. sajandi lõpul kui 20. sajandi alguses. Tülist Võru praostiga Johann Oskar von Falckiga (J. O. von Falck oli Võru praostkonna praost aastatel 1903-1918) kirjutab Lipp järgmiselt: „Kuid siis on aasta 1905 suure muutuse toonud. See tõi suure lõhe praosti ja kahe eesti õpetaja vahele. […] Paraku pole selle prao kaotamiseks enam rohtu olnud. See on aastate jooksul üksi laienenud. Mis on küll selle põhjuseks olnud? Ei muud kui see, et minu poliitilised vaated kodumaa küsimustes praosti omadega kuidagi kokku ei sündinud. Tema oli balti saks, kes selle saksluse ajaloolisest ülevõimust teiste rahvuste üle ka juuksekarva võrra ei tahtnud ära anda, … mina aga olin eestlane, kes oma rahva inimese õiguste eest välja astusin ja selle poolest ei võinud ka mina omalt poolt järele anda. Nii sai kokkulepe võimatumaks.“ (Lipp, I kd, 197–198).
Neile vastuoludele vaatamata jätkub Lipul baltisakslasate suhtes ka mõnevõrra kaastunnet, kui ta ilmutab oma vastumeelsust Eesti Vabariigi maareformi ja mõisamaade võõrandamise suhtes. Mälestuste II osas kirjutab Lipp selle kohta järgmist: „… sellele on ometi ka mõnda vastu rääkida. Kõigepäält kõlab see väide just niisama kui Lenini oma: „Meie röövime, mis meilt röövitud!” Sääl peaksime meie ometi vähe kõrgemal seisma kui see unistaja oma verega rüvetatud troonil. […] Meie eetika peab olema teine, kui ta oli meestel, kes kandsivad mõeka 13. aastasajal. Ja siis peame küsima: kus on siis need raudrüütlid ehk nende järeltulijad, kellelt meie võtaksime, mis nemad meilt võtnud? Neid pole enam kuskil! Nende asemele on ammu, ammu, mitme aastasaja jooksul astund teised, otse uued mehed, kellel nendega midagi ühist ei ole. Oma maaomanduse on nad enesele omandand seaduse teel, suur jagu neist ka otse oma töövaevast. Mõisaid on nad üksteise käest ostnud sularaha eest. […] Näituseks Joh. v. Seidlitzil, kes omal ajal Meeri mõisa ostis, ei olnud endiste aastasadade raudrüütlitega kõige vähemat tegemist. Päälegi voolas tema soontes ka eesti verd“. (Lipp, II kd, 257–258). Meeri mõisa pantis nimelt baltisaksa arstiteadlane Carl Johann von Seidlitz 1841. aastal ning ostis päriseks 1844. aastal. Mõis oli Seidlitzide perekonna omanduses kuni 1919. aasta võõrandamiseni.
Minnes I maailmasõja algusaastate juurde, on Lipp sõja puhkedes rahva ja küllap ka iseenda maailmavaadet kirjeldanud veel üsna truuna Vene keisririigile: „Ehk küll suur Venemaa nii tihti meie Eesti koduga otse võerasemalikult ümber käinud – ehk meile nii kaua usu- ja südametunnistusevabadust keelatud, meilt emakeelne kool ja kohus võetud, ehk kõik tähtsamad ametikohad võeraste kätte antud, kes meie pühamaid õigusi jalgade alla talland –, on meie rahva parem jagu siiski veel lojaalne olnud. Ta oli valmis isandate sõna kuulma, kui nad ka tigedad ja imelikud olivad. […] Need lojaalsed hääled kostsivad meie sõdurite kirjadest, nimelt kahel esimesel sõja-aastal, kui veel kõige ilma ees avalik ei olnud, kui mäda see suur Vene koloss seestpidi oli ja kui saviste jalgade pääl ta seisnud. Kui tamm seisis meie rahvas oma ustavuses ka keisritrooni vastu niikaua, kui tuuled mujalt poolt ei olnud tulnud, et ta oksi lõhkuda ja need tuuled tormiks ei olnud saanud, mis ka ta tüve ta juurteni pidivad kõigutama.“ (Lipp, II kd, 27).
Järgnevad aga 1917. aasta tormiliste sündmuste kirjeldused: „Aasta 1917 on algand, vilu ja tuuline Venemaale. Juba aasta esimestel päevadel ähvardab see tuul tormiks saada. […] Vene ja Saksa väed seisavad veel ikka võitluses üksteise vastu. […] Sõjaõnn kaldub kord siia-, kord sinnapoole. Kuid seda kõike ei panda suuremalt tähelegi. Kõikide silmad on pööratud sinnapoole, mis sünnib Peterburis.“ (Lipp, II kd, 51). „Troonilt astumise manifest oli mulle pühapäeva hommikul, 5. märtsil „Postimehe” kaudu kätte jõudnud. Ma ei suutnud seda jalamaid avaldada. Sõnum oli liig tähtsusrikas ja päälegi jättis hinge liig suure rõhutuse, ka kõigi nende koguduse liikmete juures, kellega eraviisil sellest … kõnelesin. Olin tsaaride valitsuse ajal mõndagi rusuvat läbi elanud – nimelt kui ma evangeeliumi usu õpetajana seisnud võitluses usu- ja südametunnistusevabaduse eest, – kuna mind enam kui üks kord … Siberisse saatmine ähvardas. Kuid Vene tsaaridele, ka Nikolai II-le olin ma ustavust vandunud. Seda vannet ei võinud ära salata.“ (Lipp, II kd, 54–55).
„Nii on siis Ajutine Valitsus oma tegevust algand. Temale on maksnud nüüd ka evangeeliumi kiriku eestpalve. „Lase oma arm suureks saada” – nii palusivad nüüd ta kogudused, nende hulgas ka Nõo oma, meie riigi valitsuse üle. […] Ja ka kantslist seletasin omalt poolt, et elusse astunud Ajutine Valitsus meie seaduslik valitsus on, kelle ümber meie kõik ennast tahame koguda, teda toetada ja tema sõna kuulda; temaga ühenduses teha kõik, et suur riik, kelle alamad meie oleme, uuele, paremale tulevikule võiks vastu minna. Selle sooviga, ses olin kindel, ühinesivad ka koguduse soovid. Meie rahvas ja kogudus teab, mis vanded tähendavad. Tema omalt poolt ei saa vande murdjaks ja peab seda pühaks viimse võimaluseni. Kuid peagi ilmnes, et meie hääd soovid suure Vene riigi kohta ei tahtnud täide minna.“ (Lipp, II kd, 54–55).
Bolševike riigipööret Venemaal ja Saksa okupatsiooni Eestis kirjeldab Lipp muu hulgas järgmiselt: „Sotsialismus oli maailma haiguseks saanud. Vene päädes oli ta enesele veel iseäraliku, küllalt pääliskaudse kuju omandanud, et unistada sellest, et uue ilmavaate utoopilisemad vormid elus läbiviidavad on. Seda vene haridust oli ka meie noore soo pähe terve inimese iga topitud. Kas siis ime, kui see sotsialismus vene värvides ka Eestis enesele poolehoidjaid leidis ja siis viimaks oma propagandaga ka meie vaiksesse Nõkkugi jõudis…“ (Lipp, II kd, 60).
See sotsalismus ähvardas Eestit kõige hullemate hädadega, millest Lipp kirjutab järgmiselt: „Nõnda nägi vaene Eesti ennast kesk barbarismust, mis veel kaugemalt kui Aasiast näis pärit olevat. […] Vene poolt ei olnud meil raskel ajal kõige vähemat kaitset enam oodata, vaid üksi vägivalda, toorust, riisumist ja tapmist. Näis, nagu oleksivad Ivan Hirmsa ajad Eesti radadele tagasi tulnud. See kõik on aidanud purustada sidet, mis meid veel Venega ühendas. Venelased ise on selle katki lõiganud, Vene riik on meid omast sülest välja puistand. […] Ta võim, mis veel idas olemas ja meile lähenes, oli enamlaste röövliriik. See ähvardas kui hukatuse laene Eesti pääle langeda.“ (Lipp, II kd, 64).
Ja siinkohal sõnastab Lipp loogilise järeldusena järgmised read Eesti edasisest saatusest: „Mis pidi temast saama? Kuhupoole pidi ta ennast pöörama? Kas ehk lääne poole, kuhu mõned vähesed vaatasivad? Sügavama järelekaalumise järgi ei võinud sellest kõnet olla. Tundsime ju liig hästi seda Saksa raudrusikat, mis meid 700 aastat rõhunud. Ei olnud muud teed: Eesti pidi ise ennast aitama! Sellele sundis teda üks kõrgem käsi. Ajaloo käigu raudne otsus juhtis teda uuele orientatsioonile: Eesti iseseisvuse mõte pidi tärkama ja ta on tärgand neil tormipäivil, mis kätte tulnud.“ (Lipp, II kd, 64).
Järgnenud keerukatel sõja-aastatel, mil Nõod läbisid nii taganevad vene punaväed kui saksa väed, eesti enamlaste jõugud, vene valgekaartlased ja läti punased kütid, pandi Lipu diplomaatilised oskused tõsiselt proovile. Jäädes kõigi sõja-aastate jooksul oma koguduse juurde, pidi Lipp neile erineva tausta ja elukogemusega sõjameestele oma koduses pastoraadis ulualust ja leiba jagama. Seejuures tuli neile kõigile oma maailmavaadet ja Eesti ajalugu selgitada üsna erinevatest aspektidest.
Näitena sellest on Lipp oma mälestustes kirjeldanud vestlust Nõo pastoraadis ulualust leidnud saksa ohvitseridega: „Kesk ajaloo tormi, kus Vene ise meid oma hõlmalt maha puistand,” vastasin mina, „ja mujalt ei olnud abi kusagilt oodata, ei jäänud 1917. aasta lõpul väiksele Eestile muud pääsemise teed, kui oma jalgadele tõuseda. Ja tulgu nüüd mis tuleb, … saab sel üksi siis kindlust olema, kui Eesti enesemääramise õigust respekteeritakse, ta iseäralikke kultuurihuvisid kaitstakse, kui see Eesti niihästi kui iseseisev on. Kas saab ta selleks küps olema? Ma loodan seda. Selle juures võib tulla, et ta oma eksamit tehes ka mõne eksisammu astub, aga kord vette visatud, saab ta ujuma õppima ja sihile saama. Üks rahvas, kes kord ennast rahvana tunneb olevat, kord iseteadvusele tõusnud, see ei lase ennast enam orjastada. Ja selle astme pääl seisab Eesti rahvas juba kaks sugupõlve, see rahvas, kelle keskel analfabeetisid ei ole.“ (Lipp, II kd, 115).
Ühena viimastest soovidest lausub Lipp mälestuste lõpuosas: “Andku Jumal seda armust! Kaitsku tema meie vabat Eestit ja õnnistagu tema ka meie väikest Nõo kogudust! Tema andku, kui see võib olla, ikka jälle siin, mu armsa Nõo koguduse keskel, mulle mu – viimse rahuaseme!“ (Lipp, II kd, 249).
Kokkuvõttes tõdegem, et Martin Lipu maailmavaade rajanes usul. Lipp oli rahvuslane, pooldades seejuures eesti rahvusliku liikumise rahulikku alalhoidlikku arengut. Käremeelne revolutsioonilisus oli talle vastumeelne, samuti nagu oli talle vastumeelne kitsarinnaline baltisakslus või suurriiklik venestamine. Võime olla kindlad, et oma eluõhtul mälestusi kirja pannes võis Lipp kokkuvõttes eelkõige siiski rahuloluga näha Eesti riigi sündi ja arengut. Ehkki teda tegi murelikuks pahempoolsete jõudude esiletõus, kirikumaade võõrandamine, usuõpetuse kaotamine ja muud talle vastumeelsed arengud noore riigi sünni juures, oli keerukates sõja ja revolutsiooni tingimustes sündinud Eesti riik parim, mis Lipu arvates võis juhtuda. Lipp jäi kõigil neil keerukatel aastatel, mil käis sõda, tekkisid ja kadusid riigid, valitses hirmuäratav vägivald, alati oma Nõo koguduse juurde, tegi koos oma kogudusega läbi kõik pöördeliste aegade mured ja katsumused ning hoolitses koguduse ja kiriku eest.
Lõpetuseks: 1944. aasta 26. aprillil kirjutas koolimees, kirjandusloolane ja bibliofiil Jaan Roos ajalehes „Postimees“ Martin Lipu 90. sünniaastapäeva puhul avaldatud artiklis: „Kui enamlaste võimupäevil 1917–1918 meie maal pastorid enamasti oma koguduse juurest lahkusid, siis ei teinud M. Lipp seda mitte. Ta jäi kohale ja enamlased ei puutunud temasse, sest et tal ei olnud pealekäijaid ega -kaebajaid, küll aga eestseisjaid. Erilist rikkust ja jõukust tal ei olnud, mispärast ta ka kelleski kadedust ei äratanud. Ta elas omaette, tegi oma teaduslikku tööd ja oli majanduslikkudes asjades kaunis saamatu. Kõik see asetas teda väljapoole vaenu ja kadedust. M. Lipp on ise oma eluloo huvitavalt kirja pannud. Mõni aasta tagasi oli käsikiri nende ridade kirjutaja käes läbi vaadata. Tol korral elulugu väljaandmisele ei tulnud. Kus see käsikiri praegu on, ei ole teada. Igatahes võiks Nõo kogudus selle käsikirja vastu huvi tunda ja selle kord välja anda, mis oleks kaunis monument M. Lipule Nõo rahva poolt.“
Hea meelega saame siinkohal Nõo koguduse poolt kinnitada, et see ammune soov on nüüd täitunud. Martin Lipu mälestused on kahes köites trükituna ilmunud ning ootavad lugejaid. Nõo rahvas on rõõmus ja tänulik, et meie Nõo kihelkonnas ja vallas on elanud selline silmapaistev mees, kirikuõpetaja Martin Lipp, Eesti lipulaulu sõnade autor, kelle töö on tänase päevani nähtav Nõo kirkus, keda Nõos mälestatakse igal aastal aprilli alguses Martin Lipu päeval ja kelle sõnadele kirjutatud lipulaulu laulame rõõmuga juuni alguses lipupäeval, mida traditsiooniliselt tähistatakse koos Nõo koolilaste ja vallarahvaga Nõo kirikuaias. Oleme Nõo koguduses rõõmsad ja tänulikud, et meie kauaaegse kirikuõpetaja Martin Lipu mälestuste teine osa on raamatuna ilmunud 2017. aastal, reformatsiooni 500. juubeliaastal, mil tähistasime Eesti vaba rahvakiriku 100. sünniaastat ning lähenevat Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva.
Kasutatud kirjandus
Martin Lipp, Minu elumälestused: noorest põlvest kuni aastani 1910. Tartu, 2013.
Martin Lipp, Minu elumälestused. Teine anne, Aeg pääle 1910. aasta. Tartu, 2017.
Madis Kanarbik (1962) on Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti esinduse Tartu filiaali juhataja, Tartus asuva Rootsi aukonsulaadi aukonsul ja EELK Nõo Püha Laurentsiuse koguduse juhatuse esimees.
