Minu kogemus põhiliselt noorte ja keskealiste inimestega töötamisel on avanud paljude nende valu, kes on tundnud Jumala kutset ja liitunud kirikuga. Väljakuulutatud armulise vastuvõtu asemel on nad aga saanud tunda külma ja tõrjuvat suhtumist, mõnelgi juhul lausa kogudusest väljaheitmist oma normatiiviks peetavast erineva seksuaalsuse tõttu. Episkopaalkiriku preestri dr Don Hanway väljendit kasutades on väga paljudel seksuaalvähemustesse kuuluvatel inimestel kirikukujuline haav südames.
2011. aastal kaitsesin magistritööd „Inklusiivne kirik. Stigmatiseerimine pastoraalpsühholoogia vaatenurgast“, mille teemaks oli stigmatiseeritud indiviidide ja inimgruppide koht ja kohtlemine tänapäeva kristlikes kogudustes. Keskendusin just ühele kindlale grupile – seksuaalvähemustele – selle teema terava esile kerkimise tõttu ka Eesti kiriklikul maastikul. Järgnevalt toetun nimetatud töös kirjapandule.
Kogu inimkonna ajaloo jooksul on olnud indiviide ja terveid inimgruppe, keda on kogukonnas eristatud ja tõrjutud. Ajalooliselt ja kultuuriliselt on need olnud muutuvad. Hirmust teistsugususe ees ja selle eitamisest tekkivat vägivalda võib pidada inimkonna julmaks reaalsuseks. Praegugi on ühiskondi, kus nt jänesemokaga sündinud laps võidakse tappa või eraldada laps koos emaga kogukonnast. Lääne-Aafrikas võidakse tappa üks sündinud kaksikutest, et elimineerida anomaaliat, sest kaks last ei saavat samaaegselt ühest emast sündida.
Vanast Testamendist teame hulga keeldusid ja piiranguid inimese liginemisel Jumalale. Jeesus Kristus, kelle läbi on meil oma Loojaga uus leping, ei piiranud aga oma halastuse ja armu avaldamist. Oma tegevuses ja õpetuses oli Jeesus inklusiivne.
Kiriku diakoonilise iseloomu väljendamiseks on inklusiivsuse kutsumus oluline. Jeesus on andnud vaid ühe käsu – armastada Jumalat ja ligimest, ning õndsaks saamiseks vaid ühe tingimuse – usu Temasse. Ometi on olnud kirikus erinevad normid naistele, teiste rasside esindajatele, teisest sotsiaalsest kihist tulnutele ning samuti seksuaalvähemustele.
Aegade jooksul on mitmed sellised tõrjutud rühmad tõusnud, seista oma õiguse eest olla arvatud Jumala laste hulka võrdväärselt kõigi teistega. Tänapäeval on juba enesestmõistetav näha kirikus võrdseina erinevast soost ja rassist, erinevailt sotsiaalsetelt tasanditelt ja erinevas vaimse või füüsilise tervise seisundis olevaid inimesi. Kui kusagil esineb nende tõrjumist, leiab see üldist hukkamõistu. Siiski on ka tänapäeval inimgruppe, keda ei kohelda vastavalt Jeesuse sõnadele „[K]es minu juurde tuleb, seda ma ei aja välja“ (Jh 6:37).
Seksuaalvähemused on üks neist. Paljuski põhineb tõrjumine teadmatusel. Seksuaalset orientatsiooni on peetud ja peetakse sageli veelgi vaid valiku küsimuseks ning sellele liginetakse moraali seisukohalt, vaadeldes seda patu kategooriates. Sageli konservatiivsete religioossete poliitiliste liikumistega seotud inimesed või grupid on toetanud homoseksuaalsuse stigmatiseerimist religioossel või poliitilisel pinnal.
Lääne industriaalühiskondades moodustavad homoseksuaalid elanikkonnas märkimisväärse vähemuse 5–10%. See reaalsus puudutab kõiki sotsiaalmajanduslikke ja etnilisi gruppe. Seetõttu ei ole põhjust arvata, et koguduste lõikes oleks statistika teistsugune. Üldjuhul on see nähtamatu osa kogudusest, kuna puudub kindlus enda aktsepteerimise suhtes. Kogudusel on käitumises homoseksuaalide suhtes valida, kas lükata see vähemus kogudusest välja kui „patused“ või võtta nad vastu võrdsetel alustel kõigi teiste koguduseliikmetega. Praktikas võib sageli kohata ka kolmandat varianti, n-ö vaikivat poliitikat, mida võiks nimetada analoogselt USA sõjaväes aastaid valitsenud poliitikaga „Don’t Ask, Don’t Tell“: seni kui homoseksuaalne ajateenistuja oma seksuaalset orientatsiooni avalikult ei tunnistanud, lubati tal teenida armees ja ta oli isegi kaitstud diskrimineerimise eest, keelatud aga oli seksuaalse orientatsiooni avalikustamine ja rääkimine homoseksuaalsetest suhetest.
Diakooniapastor Arja Penttinen on sõnastanud küsimused: kas rahvastiku enamikust erinevad inimesed on kiriku jaoks olemas? Kas seksuaalvähemused kuuluvad nende inimeste hulka, kelleni kirik tahab jõuda? Kirik on Kristuse järgijate ühendus. Seda põhiülesannet on eri aegadel tõlgendatud eri viisil. On määratletud, kes järgib Kristust õigesti. Ajas muutuv õpetuse tõlgendamine on olnud kiriku olemasolu eelduseks. Penttinen esitab küsimuse, kas kirik julgeb nüüd üle vaadata oma õpetuse seksuaalvähemuste kohta ühise hüve tarbeks. Kas kiriku tugevuseks ei ole mitte olemas olla kõigi oma liikmete läbi? Penttinen leiab, et kirikus esineb võõrahirm, ollakse huvitatud enda ja enda suguste heaolust, jättes väljapoole võõrad ja teistsugused. Seejuures unustatakse, et kogukond elab nii hästi või halvasti, kui elavad selle varjus olevad liikmed ja need, kelle olemasolu on jäetud tähelepanuta. (Penttinen 2011: 271)
Kiriku kui Jeesust järgiva kogukonna ülesanne on alati olnud ja on jätkuvalt kuulata neid, kes on ühiskonnas nõrgemal positsioonil, ning hoolt kanda vajavate ja kannatajate eest. „EELK diakoonia- ja ühiskonnatöö talituse arengustrateegia 2010–2017“ kinnitab oma põhiväärtustes, et fookuses on inimese elukvaliteet ja inimväärikus. Eesmärgiks on säilitada või parandada inimese või grupi vaimset, psühholoogilist või sotsiaalset seisundit. Erilist tähelepanu osutatakse haavatavatele gruppidele, kahjude ja kannatuste vähendamisele. Diakooniline tegevus lähtub kirikust ja on väärtus- ja teadmuspõhine, läbimõeldud, eesmärgistatud ja põhjendatud. (EELK Diakoonia- ja ühiskonnatöö talituse arengustrateegia 2010 – 2017)
Kiriku käsitus seksuaal- ja soolistest vähemustest on juba mõnda aega olnud muutumisprotsessis. Seksuaalsuse teaduslik uurimine on toonud arusaama seksuaalsuse komplitseeritusest ning teisalt on uurimused rõhutanud homoseksuaalide elustiili ja isiksusetüüpide mitmekesisust: neil ei ole rohkem ega vähem eeldusi olla õnnelikud, edukad, artistlikud, moraalsed, konservatiivsed, religioossed jne kui heteroseksuaalidel. Need teadmised on viinud suurenenud tolerantsini seksuaalvähemuste suhtes mõnedes kristlikes kogukondades. Vaikimisest ja tõrjumisest on edasi liigutud sedavõrd, et seksuaalvähemused on saanud kirikus nähtavamaks. Sageli on tolerants aga siiski tingimuslik: oodatakse oma seksuaalse orientatsiooni tunnistamist patuks ning kas sellest „tervenemist“ ja heteroseksuaaliks saamist või eluajaks tsölibaati jäämist.
Sajandite jooksul on kirik mitmeid kordi pidanud vabandama oma eksimuste eest. Need eksimused on sageli olnud põhjustatud teadusuuringute ja -saavutuste mittekuulamisest ning Piibli literaalsest interpretatsioonist.
1973. aastal hääletas Ameerika Psühholoogide Assotsiatsioon (APA) homoseksuaalsuse vaimsete häirete nimekirjast kõrvaldamise poolt. Nii sotsiaalteaduste kui vaimse tervise professionaalide konsensus on, et homoseksuaalsus per se on inimliku seksuaalse orientatsiooni normaalne ja positiivne variant. See ei ole vaimne haigus ega moraalne kõlblusetus, vaid viis, kuidas osa elanikkonnast väljendab inimlikku armastust ja seksuaalsust. APA on väljendanud ka muret jätkuvate katsete üle vääralt iseloomustada homoseksuaalsust ja propageerida ettekujutust, et seksuaalne orientatsioon on muudetav. (American Psychological Association)
Kirikutel kui traditsioone ja väärtusi hoidvatel institutsioonidel on suur vastutus paradigmade loomise ja hoidmise osas, millega kaasneb ka destruktiivsete paradigmade muutmine. Iga põlvkonna ees seisab väljakutse (enese)kriitiliselt üle vaadata kehtivad paradigmad ja adekvaatselt edasi anda kristlikku sõnumit.
Kirjandus
A. Penttinen (2011) Pappi ja sateenkaari. – Saanko olla totta? Sukupuolen ja seksuaalisuuden moninaisuus. Toim. L. Tuovinen, O. Stalström jt. Helsinki: Gaudeamus Helsinki University Press.
EELK Diakoonia- ja ühiskonnatöö talituse arengustrateegia 2010 – 2017. EELK veebileht http://www.eelk.ee/diakoonia/doc/DTstrateegia.pdf (vaadatud 18.01.2018).
American Psychological Association veebileht http://www.apa.org/topics/lgbt/orientation.aspx (vaadatud 18.01.2018).
Reet Eru (1957) on Tallinna vangla kaplan.
