Kirik kui pühalik ilmaruum

Kirik – termin, mis kristlastele viitab millelegi väga salasuslikule (mysterion – μυστήριον), on paljudele siiski negatiivsetest stereotüüpidest kubisev stagneerunud institutsioon. Kuna kõik katsed seda salasuslikku kirikut skolastiliselt mõistetavalt defineerida on suuresti kasutud, siis alustagem oma lähenemist hoopis koolipoisiliku küsimusega: „Kui vana on kirik ja millal sai ta alguse?” See vastus tundub olevat lihtsate killast: eks ikka aastal 33 A.D., mil nelipühal Püha Vaimu tuleleegid apostlite peale langesid ning neile lõplikult Kristuse lunastustöö sõnumi selgeks tegid ja nad eelseisvaks kuulutusööks initsieerisid.

Just nelipühi peetakse traditsiooniliselt kiriku sünnipäevaks ja siiski on see laiemalt seotud Jumal-Sõna lihakssaamisega Kristuse näol, kelle sünd paneb alguse meie läänelikule ajaarvamisele (Anno Domini) ja kelle sündimise ootus (advent) kirikuaasta algusele. Ka need, kes nende määratlustega täpselt nõus pole, valivad kiriku alguse tähistamiseks mõne sündmuse, mis on seotud Jeesuse Kristusega. Idakiriku mõtteloos võime aga leida nägemusi, mis nõustuvad küll meie jaoks ca 2000 aasta vanuse Kristuse sünni (A.D.), selle ootuse (advent) ning nelipühi olulisusega kiriku arenguloos, kuid ei pea neid siiski täiesti õigeteks vastusteks esitatud küsimusele.

Huvitaval kombel seob idakirik kiriku alguse hoopis maailma loomise algusega.1 Idakristlik Bütsantsi (Ida-Rooma) ajaarvamine ei alanud seega mitte Issanda aastaga (A.D.), vaid hoopis maailma aastaga (A.M. – Anno Mundi – Έτος Κόσμου), mis arvestas kõike alates aeg-ruum süsteemi tekkest.2 Ka kiriku liturgiline aasta algas (alates 9./10. sajandist) ning algab ka praegu ortodoksidele 1. septembril, mis Bütsantsis sümboliseeris Anno Mundi raames maailma loomise kuupäeva3 ning mis on moodsal ajal kuulutatud oikumeenilise patriarhi Demetriose poolt (1989) kogu loodu kaitsmise päevaks. Ehk teisisõnu, nii üldine ajaarvamine kui ka kiriku liturgiline algus on kristlikus Idas otseselt seotud maailma loomisega.

Üks prominentsemaid kreeka kirikuisasid, kelle nägemus on antud teemas kirikut suuresti mõjutanud, on püha Maximos Usutunnistaja oma teosega „Mystagôgia”. Maximos nimelt võrdsustab kiriku ruumi- ja ajamastaabid kogu nähtava ja nähtamatu looduga, tuues välja, et loodud universumi ilmaruumi erinevad paigad on justkui kirikuruumi erinevad paigad.4 Kuna kirik võrdsustatakse looduga, saab kirik loogiliselt seega ka alguse looduga.5 Anakronistlikult võime lausa öelda, et kiriku alguse daatum paigutub u 14 mld aasta tagusesse Suure Paugu aega, mil sai alguse meie universum. Taoline mõtteloogika aga viib meid arusaamani, kus rääkides kirikust, räägime me sisuliselt ruumist ja tema pühalikust kasutamisest. Kirik viitab siin aegruumi eesmärgistatud kasutusele just sellisena nagu ta algselt loodud on. Kirik ongi seega lihtsalt öeldes loodud ruumi kasutus viisil, kus loodu on osaduses nii Looja kui ka iseenda liikmetega.

Kui me natuke mõtleme kiriku kreekakeelse termini ekleesia peale, siis sisult tähendab ta ju seda sama ühisesse ruumi punkti kokkukutsumist, kokku tulemist ja koosolemist (εκκλησία – εκ + καλώ). Kõikide koosolemiste puhul ruumis saab nii dialoogis kui ka seltskonnas alati tekkida üks mõtteline punkt, mis viib osadusse ja ühendusse. See sama ruum, mis võimaldab meile osadust ligimesega, võimaldab seda samaaegselt ka Jumalaga. See sama Looja, kes ise on ajatu ja ruumitu, suhtleb läbi oma mitteloodud energiate aeg-ruumilise looduga just ajas ja ruumis. See on ka põhjus, miks kristliku lunastustöö ehk jumalik-inimliku osaduse ülim manifestatsioon (lihakssaamine) toimus ajaloos ja ruumis ning mitte ajatult ja ruumita.

Et paremini mõista loodud ruumis kokku tulemist, toon ma näiteks kreekakeelse termini sümbol (Σύμβολον), mille pitseriga on kaunistatud ka kiriku iidsed usulised tunnistused ehk kirikut kokku toovad ususümbolid (Σύμβολον Πίστεως – Symbolum). Just nagu ekleesia toob kokku ruumis, toob symbol (kr k. kokku panema/asetama – συν + βάλλω ) kokku nii nähtava kui ka nähtamatu – iga nähtava sümboli taga peidab ennast osaduslikult miski nähtamatu, millest pole võimalik kinni haarata ega ka sõnadesse panna. Symboli termin saab seega koos ekleesiaga viidata ruumi ühendavale punktile ehk portaalile, kus loodu saab osa ajatust ja ruumitust Loojast.6

Just pühalik ruumikasutus on ka see põhjus, miks me peame kirikuks nii ruumilist hoonet (pühakoda, kabel jne.), maastikuruumilist geograafilist piirkonda (Eesti kirik) kui ka ruumilist maakeralist ala (üleilmne ehk katoolne kirik). Sama võimalus saab realiseeruda ka siis, kui me läheme teistele planeetidele või ükskõik kus universumi ruumis me ka ei viibiks. Neid kõiki võib mikrotasandist makroni nimetada kirikuteks, kuna nende ruumikasutuses astub inimene kui loodu osadusse oma Loojaga. Idakiriku sisearhitektuur koos oma kuplitega toob väga hästi välja makrotasandilise universumi maailmaruumi mikrotasandina. Kiriku mosaiikide või freskodega kaetud kuppel on justkui väiksem versioon universumi taevalaotusest, kuhu suunatud pilgud tundsid esteetiliselt väga lähedasena absoluudis olevat taevariiki ehk Loojat ennast. Kaunistatud kirik, mis tekitab ruumilise tunde taeva ja maa kokkutulekust, toob seega intensiivselt välja selle reaalsuse, kuidas kristlus näeb iga ruumi ja kogu ilmaruumi.

Kõik ruum, kus taoline osadus toimub, saab seega olla kirik ning kõik ruum, kus inimene oma vabas tahtes selle kõrvale lükkab, ei ole kirik. Kirik on seega alati ruumis tekkinud suhe, sest „kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel“.7 Oluline on selle puhul taas rõhutada, et erinevalt ilmalikest ekleesiatest ja kogukondadest, kus ruum ühendab omavahel vaid inimkonda ja loodut tervikuna, omab kristlik ekleesia ka osadust mittelooduga ehk Jumalaga, ilma milleta ei saa ta ennast kirikuks pidadagi. Sellega seoses vastandub symbolile kreeka keeles diabolo (δια + βάλλω – lahku panema/asetama), mis lõhestab, killustab ja eraldab. See sama diabolo on väärastunud ruumikasutus, kus loodud olendid ei taha enam olla osaduses loojaga ning ei suuda seda lõpuks olla ka teineteisega. Diabolo on vabatahteline ruumikasutus, mis viib hävitavasse vihkamisse, kaduvusse ja surma. Kuid, et mõista paremini osaduslikku ja ka diaboolset ruumikasutuse mastaapi, on idakristlased oma kiriku ja seega ka loodu ajaloo jaganud erinevatesse faasidesse:8

1. Ennist sai mainitud, et kirik sünnib koos loodu algusega. Huvitaval kombel on aga see kirik, mida nii evangeelium kui ka kirikuisad nimetavad esikpoegade kirikuks (ekklesia tôn prôtotokôn),9 olemas juba enne inimkonna ja maakera loomist. Tegemist on nimelt Jumala esmaloodute kirikuga ehk vaimsete ilmihuta olendite (inglid, väed, võimud) kirikuga, kes oma vägagi teistsugust aega ja ruumi10 olid samuti kutsutud kasutama vabatahteliste olenditena sel viisil, et olla osaduses oma olemise allikaga. Üks osa neist aga ei otsinud enam seda osadust ning asendasid osadusliku ekleesia ja symboli hoopis diaboliga, mistõttu võibki Luciferi just isikuliseks diaboloseks hüüda.

2. Selle sama algse esikpoegade kiriku sees tekib ka kiriku teine faas, mida kirikuisade terminoloogias võib pidada esmaloodute kirikuks.11 Selle all mõeldakse inimese loomist, kes koos tervikliku looduga oli samuti kutsutud olema kirik ehk jumalanäoline olend, kes kasutab oma aegruumi, et olla Jumalaga osaduses ja Tema sarnane. Seda ruumi, mida kutsuti Eedeniks, kasutasid Aadam ja Eeva samuti kirikuna. Inimene otsustas seda aga hoopis teisiti kasutada ning lõi iidse diabolose mõjutusel oma diaboolse ruumikasutuse, mis rebestas ta lahti oma Loojast (pattulangus), ning ka oma enda ligimesest (Kain ja Aabel) ja terviklikust loodust.

3. Vaatamata sellele jääb kirik edasi kestma, kuna Looja ei lõpeta oma kokkukutset olla osaduses looduga. Seda kiriku kolmandat faasi võib nimetada valitud rahva kirikuks (קהל – qahal),12 kes, nagu toob välja püha Athanasios Suur, moodustasid eelkujundina (προτυπομένα) kiriku, mis oli osaduses lihakssaamata Sõnaga (άσαρκος Λόγος).13 Nii patriarhid kui ka prohvetid väljendasid selles kirikus ilmekalt ruumikasutust, mis otsis osadust ja kontakti (leping, seadus jne) Temaga, „kes on teinud maailma ja kõik, mis siin sees“.14 Nemad olid see ainuke maa sool, ekleesia ja symbol ajal, mil enamus kiriku liikmetest oma tõelise Loojaga enam osadust ei otsinud.

4. Kuid ka selle valitud rahva seas eksisteeris paralleelselt nii kutse luua ruumist kirik koos valikuga seda mitte teha. Paljud neist ei võtnud vastu seda, mida nimetatakse kiriku neljandaks ehk Trööstija faasiks,15 kus Kristuse lunastustöös saadab Jeesus pärast ülestõusmist ja taevaminemist oma apostlitele Püha Vaimu, kes andis kogu loodule ruumis taas võimaluse oma Loojaga koos olla. Antud neljandas faasis loob Looja aegruumis looduga selle osaduse ise, pakkudes seda kingitusena kõigile. Just see, meie praegune faas, on seega oikumeenilise (üleilmse) kiriku ajastu, mis tunneb ja mõistab, et see, mille loodu ära kaotas, katki tegi ja mida ta enam taastada ei suutnud, on taastatud Looja enda poolt.

Ruum on täis tundmust ja lootust, et vaatamata diabolose pettusele on kõik loodu oma ruumis taas justkui Loojaga ühendunud. Kiriku neljas faas on seega väga dünaamiline etapp, kus taastatakse algne esikpoegade kiriku stardipakk, mis kutsub meid jätkama oma teekonda olukorrast, kus me kunagi juba inimkonnana alustasime, kuid mis kahjuks üürikeseks jäi. Kutsudes meid aktiivsemalt ja selgemini kui kunagi varem mõtestama ümber (metanoia) ruumi, mis ei tunneta enam valitsevat viha, pettumust, kibestumust ja lootusetust, vaid hoopis elu, lootust ja lepitatud osadust inimeste endi ja Jumala vahel – just seda apostlid nelipühi tuleleekides kuulutama läksidki. Nad teadsid, et taastatud on olukord, kus kõik ruum saab olla püha, iga hetk saab olla püha, iga kontakt saab olla püha. Nad mõistsid, lõpuks, ja ka kuulutasid, et jumalikku ja omavahelisse osadusse ei liigu enam ainult üks indiviid, valitud grupp indiviide, konkreetne sugu, klass või rass, vaid kogu universumi mikro ja makro ruum, ning kõik, mis seal sees on.

5. Kirik ei ole ega saa kunagi olema staatiliselt valmis, sest kiriku tee on alati eshatoloogiliselt liikuv ja dünaamiline. Kirik ehk pidevalt arenev ja uuenev loodu ei lõpeta mitte kunagi oma teekonda Jumala sügavustesse. Kiriku viies faas on seega tasand, mille täiuse suunas liigub neljanda faasi kirik. Tegemist on faasiga, mis näitab meile seda, et nõnda nagu kogu loodu saab ühel hetkel osa kõike muutvast ja justkui uude keskkonda viivast ülestõusmisest (Kristuse teine tulemine) ja metamorfoosist, saab sellest osa ka kirik.

Sellele kiriku faasile viitab näiteks Kaisarea piiskop Basileios Suur oma teoses „Hexaemeron”, nimetades seda sümboolselt kiriku „kaheksandaks päevaks“, kuhu suunas on teel kirik, mis asub praegu „seitsmendas päevas”. Dionysios Areopagiit, Maximos Usutunnistaja ning Gregorios Palamas ja ka teised kirikuisad selgitavad, et antud eshatoloogiline staadium pole mingi unelev, lõplik ja ülimas staatilisuses olev paradiis, vaid hoopis veelgi intensiivsem, sisekaemuslikum ja dünaamilisem Jumala lõpmatusse sügavusse sukeldumine.16 Oluline on siin seega mõista, et eshatoloogia, mis tavaliselt viitab aegade lõpule, pole sootuks kõige staatiline lõpp-punkt. See on hoopis meie iidse, kaotatud ja lühikeseks jäänud paradiisliku alguse uus dünaamiline algus.

Inimesed, kes hakkavad kirikut pidama staatiliseks ja kivistunuks, hävitavad ära kirgliku ja osaduslikku suhet otsiva ruumikasutuse ja tema eshatoloogilises suunas liikuva perspektiivi. Ajaloos on nii mõnigi kord ette tulnud katseid kuulutada kiriku neljas faas lõplikuks, staatiliseks ja muutumatuks. On lausa ära unustatud, et vaid mitteloodud Jumal on muutumatu, kuid loodu on teeline, kes ei lõpeta oma teeliseks olemist mitte kunagi ära. Selle väärastunud arusaamise põhjuseks on suuresti igavese ja muutumatu taevariigi ekslik võrdsustamine kirikuga.17 Idakiriku patristiline mõttekäik üritab seda võrdsustamist vältida, mõistes taevariigi all Jumala mitteloodud energiaid ja au, kuid kiriku all loodut, mis läbi enese pideva muutmise (metamorfoos) otsib ja liigub aina sügavamasse osadusse taevariigi (taevariigistumine) ehk Jumala enda auga (jumalikustumine ‒ theosis).¹⁸

Kiriku võrdsustamisel lõpliku Jumalariigiga loome me nägemuse, kus kirik on justkui juba siin maapealses faasis oma lõppeesmärgini jõudnud. Nikolai Berdjajev toob välja, et taoline võrdsustamine alavääristab taevariiki ning moonutab samas ka arusaama kirikust.19 Taolises võrdsustamises pole kirikul enam vaja olla dünaamiline ja liikuv teeline taevariigi suunal – ta ei pea enam otsima suhet taevariigiga, kuna ta juba ise ongi see. Selline staatilises vormis olev kirik muutub aga paratamatult stagneeruvaks, juriidiliseks ja moralistlikuks institutsiooniks, mis on enesega rahuldunud, vormist väljas ja dünaamilise liikumissuuna kaotanud. Ja nõnda juhtub iga kord, kui olemuselt muutuv loodu hakkab ennast pidama mittelooduks.

Õigeusu kiriku teoloogiline ülevaade faasidest pole seega kõigest üks kirikuisade filosoofiline spekulatsioon. See omab olemuslikku ja aktuaalset tähendust just neljanda faasi kristlastele endile. Selle eesmärk on näidata, et kirik ehk loodu enda osadus Jumalaga, on ajas ja ruumis olnud algusest peale liikuv, arenev ja dünaamiline, ning omanud ka erinevaid kujusid ja vorme. Ta on vastu võtnud kõik ajastud sellisena nagu nad on olnud. Ta on leidnud võimaluse vaatamata olukordadele igas ajastus kuulutada kokku tulemist ehk ekleesiat, unustamata samas ära, et ta on teeline ning peab siiski alati Jumala sügavuste poole edasi liikuma.

Kiriku faasid ja just eriti viies faas ehk eshatoloogiline 8. päev, mille auks on ortodoksid pühendanud isegi oma 8-viisilise (oktoih) liturgilise rütmi, aitab meil askeesis ära võita iga ajastuga kaasas käivad kibestumised, uhkeldamised ja vastandumised. Taoline faasilises liikumises olev kiriku tundmus rahustab meid maha ning vabastab kõige mööduva külge klammerdumisest, kuid samas annab oportunistlikult teada, et iga ajastu vormides saab inimkond vabalt kasutada temale antud aega ja ruumi, et luua pühalik ekleesia. Kuid mis kõige olulisem ‒ ta mõistab, et elu, loomine ja lunastus on loodule alati progressis olev seisund ja mitte kunagi staatiline ning valmis produkt. Looduna on meil kõigil veel kirikuna Mitteloodu suunal lõputult pikk tee käia.

Kasutatud kirjandus

ΘΗΕ – Threskeutike kai Ethike Egkyklopaideia, vol 5, Athenai, 1964.

The Oxford Dictionary of Byzantium, vol. I – III, Oxford University Press, New York-Oxford, 1991.

G. Mantzaridis, Christianike Ethike B’, ekd. Pournaras, Thessaloniki, 2000.

I. Kourempeles, Logos Theologias A’, Pournaras, Thessaloniki, 2009.

N. Matsoukas, (2000-2001) „Ekklesia kai Basileia tou Theou: Istoria kai Eshatologia” ‒ Ekklesia kai Eshatologia, Akademia Theologikôn Spoudôn, ekd. Kastaniôte, Iera Metroplis Dimetriados.

N. Matsoukas, Dogmatike kai Symbolike Theologia B’, ekd. Pournaras, Thessaloniki, 2010.

_________________

 

Tauri Tölpt (1987), mag. theol., on EELK Usuteaduse Instituudi usuteaduskonna õigeusu õppetooli koordinaator, Tartu Ülikooli usuteaduskonna doktorant ja EAÕK liige.