Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) töötegijatele, kes vajavad abi jutluste koostamisel või aruteludel Piibli üle, muutuvad äsja alanud kirikuaasta tähtsamate pühapäevade ja pühade abimaterjalid tasapisi ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa avaldada neid materjale paralleelselt ka ajakirjas, mida püüamegi teha.
1. Tekst
Esimese jõulupüha perikoobi Hb 1:1–3, 4–12 tekst on keeleliselt sedavõrd rikas ja ka keeruline, et selle mõtteid võib rühmitada ja salme tõlkida mitmel moel. Kuna aga just salmid 1–4 on üks pikk kunstipärane lause, siis tuleks seda siin esitada tervikuna, käsitleda tervikuna ja soovitada ka ühtse tervikuna vaadelda ning kasutada. Eksegeetiliselt on perikoobi sisu ja raam aga pikem lõik Hb 1:1–4, 5–14. Järgnevalt üks tõlkimisvõimalus:
„Palju kordi ja mitmel viisil on Jumal, kes on kõnelenud [meie] isadele prohvetite kaudu, nüüd päevade lõpul rääkinud meile Poja kaudu, kelle ta on seadnud kõige pärijaks ja kelle läbi ta on teinud maailmad;
kes, olles tema kirkuse kiirgus ja loomuse jäljend, kes kannab kõike oma väe sõnaga, kes pärast pattudest puhastamise teostamist on istunud Ausuuruse paremale käele kõrgustes, on saanud sellevõrra ülemaks inglitest, kuivõrd on ta pärinud neist ülevama nime!“
Algkeelne lause lõpeb siin ning jätkub küsilausega salmis 5, mis lausa kutsub lugejat ja kuulajat üles Poja võrdlemisele inglitega: missugusele siis inglite seast on ta kunagi öelnud: „Sina oled minu Poeg, täna ma sünnitasin sinu? ja taas: Mina olen talle isaks ja tema saab minule Pojaks?“
Salmi numbrid on Hb 1:1–4 tõlkes sujuvuse nimel ära jäetud. Tähelepanu väärib aga salmide 1 ja 2 ning seejärel 3 ja 4 omavaheline sisuline ja ka vormiline lähedus ning seda kokkukuuluvust saab edasi anda salmide 1–4 jagamisega kaheks retooriliselt eraldi loetavaks lõiguks. Eestikeelse Piibli lugeja näeb salmis 5 kohe ka poeetilisi tsitaate Vanast Testamendist, Ps 2:7 ning 2Sm 7:14.
Kirja kreekakeelne algus on nii kaunis, et lausa kutsub esimese salmi algust ilmekalt deklameerima: Polymerṓs kai polytrópōs pálai ho theós lalḗsas tois patrásin [hēmṓn]…
1:1. Kiri algab endastmõistetavalt, et ainus Jumal on kõikide asjade Isand ja kõneleb ning tegutseb ajaloo suveräänina. Mõnes käsikirjas on lisatud selgitav sõna, et Jumal on kõnelenud meie isadele. Heebrea Piibli valikuliste lõikude rohke tsiteerimine kinnitab aga arusaama, et kirja adressaadid tunnevad ja mõistavad nii Pühakirja kui ka selle kasutamise põhimõtteid nii, nagu neid tunti Iisraeli usulises komberuumis. Kaunis alliteratsioon rõhutab Jumala pikka tegutsemist ajaloos. Sõna polymerṓs tähendab mitmest osas koosnevat ja mitmekordset, polytrópōs aga algselt paljurännanut, adverbina ka erinevat, mitmekordset ja mitme-viisilist. Nõnda on edasi antud Jumala kõnelemise ajaliselt pikk traditsioon ja ilmutusvormide paljusus, mille prohvetlikke tunnistajaid on samuti palju. Kristlik teoloogia mõistab siinset juba ammustest aegadest saati õndsusloo lühikese esitusena.
1:2. Kui nüüd aga muud rahvad on saanud kristlasteks, saavad Iisraeli (esi)isad ka nende ehk meie isadeks. Nüüd aga laieneb kirja alguse teoloogia veelgi. Päevade lõpul on Jumal rääkinud Poja kaudu ja nii saavad kõik rahvad ka pärijateks. Vana Testamendi tsitaatide oskuslik kasutamine eeldab ka nende konteksti tundmist ning pangem tähele, et Ps 2:9 jätkab: „Küsi minult, ja ma annan paganad su pärandiks ning ilmamaa otsad su omandiks.“ Missuguse hoo annab psalmi seesugune jätkumine ka siinsele jõuluevangeeliumile! Pärandi saaja on aga samas seesama Poeg, kelle läbi on Jumal teinud kõik ajastud (eoonid) ehk maailmad. Õpetussõnade raamatus esitatud tarkus (8:23–31) on siin liidetud Pojaga. Kõikväeline Jumal on Poja kaudu loonud nii nähtava kui ka nähtamatu maailma; kirik väljendas hiljem seda mõtet Nikaia usutunnistuses. Poja ja inglite võrdlemine algab märkamatul kombel juba siin ja avaneb peatüki lõpul, kus lugejale saab selgeks, et inglid paigutuvad loodu hulka ja see määrab nende positsiooni maailmas.
Kirjakohas esitatud ajaskaala raames ongi kirja autor nimetanud Poja aega nende päevade lõpuks, mil Jumala kõne vahendajateks olid Iisraeli prohvetid ning kus nüüd on alanud uus ajastu. Lõpp ja algus puutuvad selles salmis imeliselt kokku ja nende ühendaja on Poeg. Kes on algus, seesama on ka lõpp, ja ümberpöördult.
1:3. Saalomoni tarkuseraamatus öeldakse tarkuse kohta, et ta on Jumala võimsuse hingus ja Kõigeväelise auhiilguse selge kiirgus (Trk 7:24–25). Siin öeldakse Poja kohta, et ta ongi Jumala kirkuse kiirgus ja loomuse ehk olemuse jäljend. Poeg on Jumala sisemise loomuse (hypóstasis) pitserijäljend, Jumala olemuse nähtav ja kogetav, ajalikkusesse sisenenud märk (charaktḗr). Olles olnud maailmade loomise osaline, on Poeg nüüd Sõna kaudu kõige loodu edasi kandja selles uues, endaga alguse saanud ajastus. Mõnes käsikirjas on küll väljendi „kes kannab kõike“ asemel väljend „kes ilmutab kõike“, ent parallelismi põhjal tuleks salmis 2 sisalduva kõige loomisega eelistada lugemisviisi, mille kohaselt poeg on nüüd ka kõige ülalpidaja.
Erinevalt üks kord aastas toimuvast suure lepituspäeva ohvritoomisest (2Ms 30:10 jm) on pattudest puhastamine Poja kaudu aset leidnud ühe korra. Ka salmi 3 selgitatakse ja laiendatakse kirja järgnevates osades. Poeg on uue lepingu vahemees (Hb 12:24), kes on ohverdanud üheainsa ohvri pattude eest ning on jäädavalt istunud Jumala paremale käele (Hb 10:12). Nii kinnistub kujutlus Jeesusest Ausuuruse paremal käel, kujutlus, mis toetub Psalmile 110:1a: „Jahve ütlus minu isandale: istu mu paremale käele…“
1:4. Sestap on selge ka Poja ülisuur kõrgus võrreldes inglitega. See salm moodustab kirja pikale avalausele stiilse lõpu ja avab samas retooriliselt mõjuka dialoogilise monoloogi Hb 1:5–14. Selle mõttearenduse käigus heidetakse valgust inglite loomusele ja ülesannetele ning rohkeid Vana Testamendi tsitaate kasutav tekst lõpeb selgitusega, et inglid on teenijad vaimud, kes on läkitatud abistama neid, kes kord pärivad pääste. Jeesuse nime ülevus ja ülimuslikkus on aga juba tuttav Heebrea kirjast paarkümmend aastat nooremast tekstist, nimelt Pauluse kirjast filiplastele, mille kohaselt Kristus Jeesus Jumala kujuna on tõstetud kõrgemaks kõrgest ja saanud nime, mis on üle iga nime (Fl 2:9).
2. Perikoobi struktuur
Esmalt tõdeme eripära, et perikoop salmides 1–4 on Heebrea kirja imeline avalause ja kirja paljude järgnevate teemade sisujuht. Tekstikriitiline aparaat ei näita, et kirjal oleks kunagi olnud Pauluse kirjadest tuntud ning kirikus õnnistusrikkalt kasutatav algustervitus.
Perikoobi struktuur avab meile teksti, see ei ole automaatselt jutluse struktuur. Tänase perikoobi struktuur on kaheosaline. Esimene ja teine salm esitavad Jumala sõna kaudu loomislugu ja õndsuslugu nii, et need kuuluvad kokku. Kolmas ja neljas salm esitavad loodu hoidmist, lunastamist ja Jeesuse asetumist kirkusesse:
1) perikoop on otsekui uks selja taha jäänud ajastust uude ajastusse. Jumala ilmutus on inimestele antud õndsusloo käigus, nüüd on need päevad lõppenud ja Poja kaudu kõneldu on rajanud uue ajastu;
2) Jumal on kõige looja ja oma Sõna välja saatja.
3) Poeg on kõige oleva pärija, puhastaja ja hoidja;
4) Poeg on Jumala kirkuse kiirgus ja loomuse jäljend ning kuvand.
3. Kontekst
Juba esitatud eksegees on samaaegselt lähtepunktiks konteksti kirjeldamisel, kusjuures teksti piiritlemine viitab ise autori ilmselt esmasele ülesandele selgitada Jeesuse asendit inglite suhtes samaaegselt inglite funktisoone kirjeldades (Hb 1:5–14).
Perikoop Hb 1:1–4 on pidulik sissejuhatus Heebrea kirja ja kogu kiri meenutab epideiktilist, osundavalt õpetlikku pidukõnet. Kirjas võib näha antiigis viljeldud õpetava ja ülistava kõnestiili jooni, mis kirja alguses kohe esile tõusevad ja ka hiljem korduvad. Kirjas on nähtavad ka sümbuleutilise nõuandekõne ja pareneesi tunnused, kus hoiatatakse paadumuse eest (3:13), rõhutatakse Jumala sõna tõsidust (4:12j), soovitatakse teha head ja pidada osadust (13:16) ning kutsutakse rändavat Jumala rahvast üles püsivusele (Hb 3–4).
Jutluse aluseks olev kirja avang on samas ka otsekui sisukord. Näitena toodud motiiv, et Jeesus puhastab pattudest (1:3) on nagu lääts, millega saab näha kirja mitmes lõigus Jeesuse ülempreesterlikku ülesannet ja temapoolset ühekordset ohvri toomist. Sellest detailist koorub välja Heebrea kirja tuntuim eripära, Jeesuse kujutamine tõelise ja ainsa ülempreestrina ning uue lepingu vahemehena. Juba päris kirja alguses (Hb 1:1–2) kirjeldatakse Jeesuse isiku kaudu nähtavale tulevat aegade pööret ja uue, lõpuajana esitatud ajastu algust. See viimane aga moodustab siiski koos eelneva prohvetite ajaga õndsusloo. Heebrea kirja erakordsuse üks joon ongi see, et ülimalt tiheda sisuga perikoobi (1:1–4) kontekstiks, laienduseks ja selgituseks on kogu järgnev kiri. Nii nagu jõulusündmuse kontekstiks, laienduseks ja selgituseks on kogu järgnev ajalugu ja meie selle sees.
Esimese nelja salmi lugemine näitas ka seda, et Heebrea kirja sõnavaras esile tulevad harukordsed terminid ja väljendid ning nende kombinatsioonid eeldavad lugejalt korraga kahekordse haridustausta olemasolu. Nendeks on ühelt poolt kreeka keele ja kultuuriloo ning teiselt poolt Vana Testamendi kreekakeelse tõlke põhjalik tundmine.
Kiri annab võimalusi paljudeks struktuurilisteks skeemideks ja neid on ka palju tehtud. Kirjas vahelduvad kristoloogilised lõigud hoiatavate, julgustavate ja nõu andvate lõikudega. Autor ongi Hb 13:22 kohaselt iseloomustanud oma kirjutist julgustuse sõnana (lógos tḗs paraklḗseōs), eriti palju nõuandeid ongi kirja viimases peatükis ja nõnda on seda kirja ka hea kasutada julgustava õpetussõnana.
4. Kirjanduslooline kontekst
Kirja algussalmid 1–4 moodustavad homileetilisele tekstile piduliku sissejuhatuse, kus kirja autor on kasutanud salmi 4 sidelausena, juhatamaks sisse inglite teemat, mis on mingil põhjusel märgatavat tähelepanu pälvinud. Kogu Heebrea kiri on sündinud korraga ja terviklikult koos pareneetilise kirja lõpuga Hb 13:1–25 ning stiililt ühtsena annab tunnistust ühest autorist. Sõnavara poolest rikas keel tunnistab autori heast haridusest, millesse on kuulunud ka Platonilt pärinvat mõistevara. Kirja saab pidada suurt mõju taotlevaks homileetiliseks tervikuks, millesse on põimitud Vana Testamendi tekstid, tüpoloogiliselt olulised isikud ja mõistukõnelised mõttekäigud.
Kirjal puudub algustervitus, adressaat ja viide kirja saatjale, mis on Uue Testamendi kirjade hulgas koos 1. Johannese kirja eripärase algusega üsna erandlik. Kirja lõpus on tervitused vendadelt Itaalias ja nimeliselt on mainitud üksnes Timoteost, kes on vabaks saanud (13:23j).
5. Ajalooline kontekst
Kirjal on üks autor, kelleks on 2. sajandil peetud kaudselt Paulust, võibolla sellepärast, et Heebrea kirja on kasutatud kogumikus, mille põhiosa moodustasid Pauluse kirjad. Nii nähtub ka papüürusest P46. Kirja keelekasutus, teemade ring, terminoloogia ja esitusviis erinevad aga nii palju Pauluse kirjadest, et hiljem on loobutud kirja omistamisest Paulusele. Pakutud on mitmeid nimesid, kuid tõendite nappusel ei ole ükski osutunud veenvaks.
Kirjast ei nähtu, et seal oleks viidatud või tahetud viidata Jeruusalemma templi hävitamisele. Kui kiri on kirjutatud pärast aastat 70, siis võivad selle hävituse mitte mainimisel olla omad põhjused, muu hulgas ka eripärane viis esitada Jeesust ainsa tõelise ülempreestrina, olenemata sellest, kas preestrite läbi viidav teenistus Jeruusalemmas toimub või enam mitte.
Kiri võib olla saanud oma kuju esimese kristliku sajandi teisel poolel kas enne või pärast Jeruusalemma langemist ning on kirjutatud ühe korraga. Pealkiri „Heebrealastele“ on arvatavasti üsna vana, aga see ei kõnele meile ei kirjutaja isikust ega adressaatide geograafilisest asukohast, vaid lubab eeldada Iisraeli usuga väga hästi kursis olevat kreekakeelset lugejaskonda. Kiri ise lubab 13:24 põhjal arvata, et selle teele saatmise koht on olnud Itaalia.
6. Teised perikoobi jaoks olulised kirjakohad
Esiteks, Heebrea kirja teoloogia tugitekstideks on Psalmid 2 ja 110 ning nende mõju avaldus juba nii perikoobis, salmides 1–4, kui avaldub ka kohe järgnevas salmis 5.
Teiseks, Jumala poolt Iisraeli rahvale läkitatud kõnelejate motiiv esines Jeesuse kõnedes peremehe poolt saadetud sulaste kujul, kus erinvalt Heebrea kirja algusest esineb kriitiline noot prohvetite tapmise pärast. Nii on Mt 21:33–43 ühelt poolt paralleeltekstina ja teiselt poolt hoopis antitekstina nähtav.
Kolmandaks, Jumala Poja tulemine ja kõnelemine päevade lõpul on kujundilt sarnane Sõna lihaks saamise teoloogiaga, mille leiab 1Jh 1:1–4. Kaudsemal kujul leidub Poja läkitamise motiiv ka 1Jh 4:9j.
7. Tõlgendusloolised märkused
Kunstiteoste kohta vt jõuluõhtu kommentaari.
Eriti sobilik jõulupüha jumalateenistuse päeva lauluks on KLPR 37 („Su sõime juures seisan ma“). Kui jõuluõhtu jumalateenistus keskendub pigem jõulusündmuse välisele küljele (küsimusele: kuidas?), siis jõulupäeva jumalateenistuse keskmes on küsimus: miks? Miks Jeesus sündis, miks sai Jumal inimeseks? Paul Gerhardti laul vastab sellele küsimusele väga selgelt.
Kui jätta kõrvale 1. salmis leiduv viide Petlemma sõimele, siis võiks nimetatud laulu pidada koguni Suure Reede lauluks. Sõltuvalt küll koguduse võimekusest tasub laulda seda J. S. Bachi loodud viisil (KLPR 37A).
Selle laulu kasutamine loob sideme jutlusetekstiga: „Kui ta oli täide viinud pattudest puhastamise“ (Hb 1:3).
8. Liturgilised soovitused
Alates Gregorius Suure ajast (pontifikaat 590–604) on teateid kolme jõulumissa pidamisest: jõuluöömissa (missa in nocte), jõuluhommiku missa (missa in aurora, missa in gallicantu) ja jõulupäeva missa (missa in die). Teine ja kolmas jõulupäev olid pühendatud vastavalt esimärter Stefanosele ja evangelist Johannesele.
Luther soovitas jaotada kolme jõulumissa propriumi kolmele järjestikusele päevale. Lutheri soovitust järgisid arvukad, muuhulgas ka Eesti aladel kasutusel olnud luterlikud kirikukorrad. Seetõttu leiab Agendastki üksnes 1. ja 2. jõulupüha propriumi.
Jumalateenistuste Käsiraamat esitab taas kolme jõuluteenistuse materjali: jõuluöö (lk 49–52), jõuluhommik (samas) ja jõulupüha (lk 53–55). Lisaks leidub Käsiraamatus proprium Stefanose, Johannese ja süütalastepäeva jaoks.
Neid erinevaid jõuluteenistusi peetakse kogudustes vastavalt võimalustele ja väljakujunenud tavadele. Vähemalt üks jõuluteenistus peetakse armulauaga.
Alljärgnevad laulud on valitud jõulupäeva propriumit silmas pidades:
Alguslaul: 21.
Päeva laul: 31.
Jutluselaul: 37.
Ettevalmistuslaul: 35.
Lõpulaul: 29.
Päeva palve: Käsiraamat, lk 54, nr 4.
Palve pärast armulauda: Käsiraamat, lk 55, nr 2.
Liturgiline värv: valge.
Jõulupäeva missal lauldakse Gloria’t, kasutatakse Nikaia usutunnistust.
Jõulupühadeks on kombeks kirikusse tuua jõulukuusk ja kaunistada see küünaldega. Altarililledeks sobivad punased roosid (Kristuse sümbol) või valged liiliad (Maarja sümbol). Sobivasse kohta kirikus võib paigutada ka jõulutähti. Samal põhimõttel, et kuna „altarililledel on ka koguduse tänuohvri tähendus, ei sobi altarile panna kunstlilli“, ei soovitata asetada altarile potililli (Jumalateenistuse Juhend, p 334). Potililled ei sobi ka sel põhjusel, et kastmise tõttu võivad altaritekstiilid kergelt määrduda.
Üha enamates kirikutes seatakse üles jõulusõim, mis on „n-ö vaadeldav jõuluevangeelium. Jõulusõime kompositsiooni kuuluvad enamasti sõim Jeesuslapsega, Maarja, Joosep, karjased lammastega, härg, eesel, võimalusel ka Idamaa targad“ (Jumalateenistuse Juhend, p. 339).
9. Muud soovitused
Kõige varasemad andmed Jeesuse Kristuse sünnipäeva tähistamise kohta 25. detsembril pärinevad rooma ajalookirjutajatelt 354. a-st. Nende andmed lubavad oletada jõulude tähistamist juba aastail 336–337. Vastasseis Ariusega Nikaia kirikukogul (325) tingis neitsi Maarjast sündinud lapse jumalikkuse ja preeksistentsi erilise rõhutamise: Kristus tuleb maailma kui „Jumal Jumalast, valgus valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast“. Laialt on levinud arvamus, et Jeesuse sünnipäev paigutati teadlikult nimetatud kuupäevale, et tõrjuda kõrvale paganlikku „võitmatu Päikese“ (Sol invictus’e) püha.
Joseph Ratzinger märgib, et Kristuse sünnipäeva kindlaksmääramise lähtepunktiks on 25. märts ning „vanad teooriad“ ei ole enam paikapidavad.
Tertullianuse teostest nähtub, et 2.–3. sajandil oli laialt levinud pärimus, mille kohaselt Kristus suri ristisurma 25. märtsil. 243. a Aafrikas koostatud ülestõusmispüha kuupäeva arvestamise juhendis nimetatakse 25. märtsi maailma loomise päevaks. Loomisloo kohaselt loodi päike neljandal loomispäeval, s.t 28. märtsil. Seetõttu tuleb seda päeva pidada Kristuse kui ajaloo tõelise päikese sünnipäevaks.
Seda mõtet arendati 3. sajandil veel niikaugele, et Maarja kuulutamist ja Kristuse ristisurma arvati toimunud olevat ühel ja samal päeval, 25. märtsil. Kristuse sünd paigutub seega 25. detsembrile (Joseph Ratzinger, Der Geist der Liturgie. Freiburg, Basel, Wien: Herder, 2007, lk 87, 93–94).
(Punktid 1–6 on koostanud Randar Tasmuth, punktid 7–9 Joel Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)
