Jõuluaeg on eriline aeg aastas. Jõulud on hingerahu otsimise aeg, lootuse aeg. See on rõõmu aeg. Jõuluaeg on ka pere aeg, lähedastega koosolemise aeg. Kõige enam me vajame just jõuluajal teadmist, et me pole üksi, et meid toetatakse ja meist hoolitakse, et me oleme üksteise jaoks olemas nii kurbuses kui rõõmus.
Jõuluaeg on ka kiirenevate toimetuste aeg. Aastalõpu kokkuvõtted ja aruanded töökohas. Üha paisuvad kingiostud, kusjuures kaubanduspoeesia on alustanud juba oktoobris kihutuskõnedega, nagu oleks tegemist lähenevaga orkaaniga. „Hullud päevad, mustad ööd ja mustad päevad, põlevad hinnad, ole esimene, kes soetab endale jne jne …“ Arvukad tähistamised ja üritused, kontserdid ja etendused, päkapikud ja pikapäkud – see kõik tekitab tihti tunde – et „ei jõua seda kõike kaasa elada“. Tunneme ja teame kõik fraasi „las see jääb uude aastasse, praegu on hullumaja!“ Ja ses virrvarris on siiski ka tore keerelda, ja ohata, et saaks see aeg juba läbi.
Haiglas, kus hingehoidjana töötan, on jõuluaeg vaikne aeg. Vaikne nagu haiglas ikka. Kontrastiks meeleolukale aastalõpu rahmeldamisele, pühade eelsele tormlemisele, on siin rahulik. Igapäevased raviprotseduurid jätkuvad nagu alati ja samas on siin jõuludel teistmoodi atmosfäär. Jõulurõõmu taustal on haigete ja üksildaste inimeste nukrus siin väga kirkalt tunda. Nõnda on ka teravalt tunda lohutuse vajadus. Igatsus teise inimese ja läheduse järgi. Just jõulupühade ja aastalõpu aegu vajavad kannatavad ja üksildased inimesed enim tuge ja soojust. Lähedastega koosolemist. Haigla töötajate hoolivat ja empaatilist suhtlemist.
Ühe raskelt haige patsiendiga vesteldes jõuludest ja lootusest, tunnistas ta, et ta suurim soov on jõuluaeg üle elada. Et mitte rikkuda laste ja lastelaste jõulurõõmu oma lahkumisega maisest elust. Nõnda ta sõnastas. Ja rõõmustas, et on lootust, et ta palve Looja poolt on saanud vastuse, kuna ta enesetunne on paranenud. Rääkisime temaga ka perest, lastelastest, kellest vanaemal suur rõõm, kes joonistanud ja meisterdanud jõuludeks kingitusi, käivad vaat et isegi liiga tihti vanaema haiglas vaatamas, tegevat endale memme sõnul tüli. Lähedastest sündiv rõõm andis jõudu kanda haiguse koormat. Seda näen haiglas palju, kuidas lähedaste hool ja armastus leevendavad üksindust ja valugi.
Kui küsisin meie kliiniku arstidelt ja õdedelt, kuidas nemad jõuluaega haiglas tajuvad, siis oli vastus, et see aeg on ikka teistmoodi kui teistel päevadel ja pühadel. Jõulude aegu on haiglas pidulikum atmosfäär, juba see, et osakonna puhkenurgas on kuusk ehitud, seinu ja laudu ehivad jõulukaunistused, see kõik loob pühadetunde. Ja kui tulevad vabatahtlikud, kas pidama jumalateenistust või andma kontserti või toovad kaasa väikeseid kingitusi, siis see annab inimesele, kes peavad pühade ajal ravil olema, emotsionaalselt palju, annab vähegigi kodusoojust, enese väärtuslikkuse tunnet. Loomulikult tahavad patsiendid minna pühadeks koju oma pere juurde, aga kui see haiguse ja ravi tõttu pole võimalik, siis on oluline ka, et lähedased tulevad külastama. Inimesed, nii patsiendid kui lähedased, on haiglas üldse jõulude ajal helgemas meeleolus ja südamlikumad, ütlevad meditsiinitöötajad. Kaebusi ja pretensioone on patsientide poolt vähem, ollakse leplikumad, ollakse teistmoodi meelestatud. Lahtisemad ka suheldes haigla töötajatega, neile tuuakse tihti piparkooke ja maiustusi. Ja töötajad on ise ka teises meeleolus. See kõik kokku tekitabki sooja tunde. Just inimesed ise on jõuluajal teistsugused. Üksteise jaoks olemas.
Haigla jõulude pühalikkus on teistmoodi kui „väljas“. Võib-olla isegi tõelisem kui ostuhulluses linnakäras ja pühadeürituste laviinis. Siin haiglas võib luua inimliku sideme, soojuse tunde üks lahke pilk, õrn puudutus, hea sõna. Abivalmis ja lohutav õde, „heade kätega“ hooldaja, patsiendi voodi juurde kauemaks vestlema jääv arst, patsienti palatist ratastoolis oma kabinetti kohvile viiv psühholoog. Iga tähelepanelik suhtlemishetk, iga pisimgi liigutus teise heaks loob silla inimeste vahel. „Mida välja annad, seda tagasi saad“, nagu ütles üks arst jõulutunde kohta haiglas. „See kehtib üldse inimeste vahelises suhtlemises“. Ta tunnistab ka: „Aga kui ma ise olen jõulude ajal olnud valves, siis olen mõelnud küll, et annaks Jumal, et ükski patsient ei sureks jõulu ajal. Sest see tähendaks perele kurba sündmust, mõtlen ja loodan ikka, et ka neile jõulurõõmu jätkuks, et ei peaks seda kurba sõnumit just sellel päeval edasi andma.“
Jõuluaeg võib olla ka kannatuse aeg. Raskelt haigele ja tema lähedastele. Leinajatele. Ja sellest justkui ei sobi rõõmupühade ajal rääkida, rikkuda jõulurõõmu. Aga elus on need näiliselt eraldiseisvad sündmused mõnikord Looja tahtel ühes. Minu isa oli aastaid tagasi raskelt haigena jõulude ajal haiglas ja lahkus igavikku uue aasta alguses. Toonane jõuluaeg isa haigevoodi kõrval, meie, laste kokkuhoidmine ja isaga viimased jutuajamised tuletavad end iga aasta jõuludel meelde. Jõulude ajal süütame küünlad kallitele lahkunutele. Tänutundes, et nad on meie juures olnud, meid hoidnud, meid armastanud.
See on sõnum n-ö tervete maailma, et haiglas võib jõuluaeg olla ka helge aeg, et ka siin kannatusrikkas paigas on võimalik rõõmuhetki luua, rõõm üles leida. Võib-olla ka õppida seda, mis on elus kõige olulisem ja mis meile just jõuluajal end meelde tuletab – olla üksteise jaoks olemas.
Katri Aaslav-Tepandi (1965), PhD, on Põhja-Eesti Regionaalhaigla hingehoidja, Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige, EELK Usuteaduse Instituudi teoloogia magistrant ja EELK liige.
