Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) töötegijatele, kes vajavad abi jutluste koostamisel või aruteludel Piibli üle, muutuvad äsja alanud kirikuaasta tähtsamate pühapäevade ja pühade abimaterjalid tasapisi ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa avaldada neid materjale paralleelselt ka ajakirjas, mida püüamegi teha.
1. Tekst
Tekstis puuduvad tekstikriitilised probleemid. Perikoobi mahu üle otsustades on jäetud sellest välja salm 6, ilmselt seetõttu, et see tegeleb ühe tänapäeval mitte enam mõistetava probleemiga 1. sajandi lõpu Aasia provintsi kristlaste hulgas. 7. salm on nii vormiliselt kui sisuliselt oluline inglile antava sõnumi lõpp ja Jumala riigi tõotuse sõnastus, mille väljajäämine pole päris mõistetav.
2. Struktuur
Tekst on kavandatud kui sõna taevast kogudusele maa peal. Nikolaus Ludwig von Zinzendorf on öelnud, et Uus Testament on raamat, mis räägib meile Kristusest, kuid Ilmutusraamat on veel eriliselt raamat, kus meiega räägib Kristus. Just selline koht on ka antud jutlusekirjakoht.
Selle 1. salm tutvustab kõnelevat Kristust, ta on seesama hiigelkuju Ilm 1:16-st, kelle käes on seitse taevatähte. 2.–3. salm kinnitavad, et Kristus näeb kogudust. See taevase, ülendatud Kristuse pilk on sama mis evangeeliumites, kus öeldakse, et Kristus „nägi“, „tundis“ (Mk 2:8; Jh 2:25), mida inimesed mõtlesid, mis oli nende südames. 4.–5. salm on karistavad sõnad kogudusele, kirjutatud Vana Testamendi prohvetite kombe kohaselt.
Sõna „kirjuta“ salmis 1 ei pruugi olla lihtsalt käsk sekretärile, vaid mõte karistusest või selle vältimisest („nimi leiti eluraamatus“), samuti on kirjutamine juba alates kiilkirja loomisest ka püha tegevus iseeneses.
Lõpusõnas, salmis 7 kirjutatud „kellel kõrv kuulda“ puhul tuleks vältida inimeste jagamist kaheks, nendeks, kellel on kõrv, ja nendeks, kellel ei ole. Targad ja rumalad, karismaatilised ja mittekarismaatilised on ühed patused kõik. See üleskutse Jeesuse suus võib pigem olla viide Js 6:10-le, karmile sõnale, et tahtevabadust ei ole, inimene ei tee õigust, ei oskagi seda. Jeesuse suus kõlab see kui vabastatud tahte kinkimine, sõna võtab kuulaja kaasa vabadusse, talle antakse uus tahe ja Jumala sõna selle tahte hoidmise anumaks.
3. Kontekst
Lõik salmides 1–7 on Kristuse kõne Efesose kogudusele ja see kõlab kui kõne ühele inimesele. Kogudust nähakse kui üht südant ja üht hinge (Ap 4:32), kogudusel on üks usk, armastus, tegu. Koosnedes paljudest inimestest, jääb kõlama ikkagi, otsekui sulaksid kõigi koguduse inimeste tugevused ja nõrkused kokku, üheks, maises elus võitevaks Jumala lapseks.
Kõnelejaks on Ilmutusraamatu 1. peatükis tutvustatud Kristus, maa ja taeva ja mere valitseja, kelle suus on sõnamõõk. Kristus kirjutab kirjad seitsme koguduse inglitele. Need võivad olla inimestest käskjalad, kuid võivad olla võrreldavad ka mingi maa inglitega. Kogudus moodustab seega otsekui maa ja rahva. Läkitused on seitsmele kogudusele (peatükkides 2–3), arv viitab täiuslikkusele, kogu kirik maa peal on adressaat. Samas on koguduste seas omad sümpaatiad ja antipaatiad, ning tundub, et vaeseid kogudusi hinnatakse kõrgemalt. Siiski on kirja adresseerimine iseenesest poolehoiuavaldus.
Seitsmele kirjale järgneb ilmutus Jumala troonisaalist Ilm 4–5 ja 21–22 ning nende vahel maailma draama 6–20. Seal on Kristus kui Jumala Tall, tapetuna ja elavana, kes istub Jumalaga samal aujärjel, mis on kohtu aujärg (Mt 25:31).
Seoses vana-aastaõhtuga ja aegade möödumise teemaga ütleb Jeesus siin ka muidu raamatu tervikus olulised sõnad „teod“ ja „vaev“ (kord nimi- kord tegusõnana, viimasel juhul tähenduses „väsima“) ning „kannatlikkus, talumine“ (otsetõlkes „alal püsimine“, samuti kaks korda).
4. Ajalooline kontekst
Karl Marx on kirjutanud, et Johannese ilmutusraamat on algkristluse vanim ja väärtuslikem allikas, rääkides kannatavate kristlaste hulkade („ma tean sinu kitsikust ja vaesust“, 2:9) leppimatust protestist maailmas (18:12–13) valitseva korra vastu. Siin kõneleb lihtne inimene, sõnumit ei ole vee jõudnud rikkuda (Marxi meelest) hilisemate evangeeliumite ja Pauluse oopiumina valu vaigistav, kõrgema klassi poolt alamatele pakutav sõnum. (Seejuures, salm eespool 18:11 on juba ette kirjas Marxi teooria viletsuse kasvust kapitalismis, meie mõistes turu ebapiisavusest ühiskonna korraldamisel, ning 18:15–17 on revolutsiooniline situatsioon.)
Ilmutusraamatu autoris ei ole teoloogidel tõsiseid kahtlusi, ainus vastuväide traditsioonilisele arusaamale on see, et autoriks ei ole apostel Johannes, samuti eitatakse Ilmutusraamatu kuuluvust Johannese koolkonna tekstide hulka.
Ilmutusraamatu autor on keegi prohvet („nägija“) Johannes, kes tunneb hästi arameakeelse (Jeruusalemma?) koguduse lauluvara, kes on tõlkinud seda ka kreeka keelde. Ilmselt on ta sattunud Juudi sõja põgenikuna Aasiasse, Efesose kanti. Ta ei ole väga osav kreeka keeles, kirjutab vigadega. Prohvetina on tal sedavõrd lai haare, et ta võib sõnastada oma kirja lausa hulgale kogudustele. Tegevus on teeninud ära sedavõrd tähelepanu, et tagakiusamiste ajal on ta pagendatud Patmose saarele, mis on tegelikult noobli inimese karistus.
Raamat on kirjutatud Patmose saarel keiser Domitianuse viimastel aastatel; Lyoni Ireneuse nimetatud päritoluaasta 95 pKr suhtes ei ole väga palju kahtlusi. Taustaks on see, et kristlaste tõrjumine argipäevatasemel kahtlustatuna milleski, millel polnud alust, hakkab asenduma süstemaatilise tagakiusamisega, kristlasi hakatakse pidama riigi vaenlasteks. Just sellistest tagakiusamistest räägivad ka 1Pt ja 1Clem, siinkohal võib öelda, et Ilm ja 1Clem on kirjutatud samal aastal. Tekstid ise erinevad teineteisest nagu öö ja päev, kuid eri mõtteviisid ja stiilid on ikka ühte ja samasse aega mahtunud.
5. Paralleeltekstid
Paralleelideks on ülejäänud kuus sõnumit kogudustele (Ilm 2 ja 3). Kaugemad paralleelid on Aamose sõnad rahvastele (Am 1:3–2:16) ja sama Jesajal (Js 13–23). Geograafiliselt ja koguduse ülesehituse seisukohalt on lähedane 2Jh.
Esimese armastuse maha jätmine on viide Hoosea põhjalikult lahti kirjutatud ja pea romaani vormi, kuid mitte mõõtu pandud Jumala ja Iisraeli armastuseloole (Ho 1–3). Esimene armastus on kõrberännak ja lepingu tegemine, sellele järgnes elu kultuurmaal, jõukus (mida Hoosea kirjeldab värvikalt 2:7), suhtlemine baalidega, viljakuse asjatu otsimine nende juurest ning Jumala kutse Iisraelile tagasi kõrbe.
Meeleparanduse – täpsemalt ja vanatestamentlikumalt pöördumise, tagasipööramise – nõue ei ole siin pöördumise kutse paganatele või juutidele pöörduda näiteks ebajumalate juurest Kristuse poole, nii nagu muidu algkristluses; see on kutse kristlastele pöörduda Kristuse poole. Kogudust oli tabanud leigus Jumala asjades. Kogudusest ei mindud küll ära, andis see ju ikkagi identiteedi ja kuuluvuse tunde, ka oli kogudust võimalik kasutada süvenemisel vaimsetesse asjadesse väljaspool Kristust, näiteks „saatana sügavustesse“ (vihje gnoosisele ja muudele salaõpetustele, 2:24). Nüüd aga kuulutab Kristus teistkordset meeleparandust. Selle, teistkordse meeleparanduse põhjalikum kirjeldus on Hb 10:26–30 (seal küll karistusena, teile ei anta uut võimalust!), ja leebemana taas Hb 12.
6. Tõlgendusloolised märkused
Aastavahetus ei kuulu otseselt lunastuslooliste tähtpäevade hulka, vaid lähtub ühiskondlikust kalendrist. Aasta vahetumine tuletab meelde aja ning elu kaduvust. Seda rõhutavad mitmel kombel enamus vana-aastaks antud kirjakohti.
Seetõttu olgu siin nimetatud mõned näited, kus leiab kajastamist aja möödumine ning piiratud ajaga seotud vajadus parandada meelt.
Keila kiriku käärkambris on tundmatu kunstniku ilmselt 18. sajandil loodud maal, mis kujutab laua äärde tukkuma jäänud aadlidaami. Tema ees põleb küünal, on avatud raamat ning kell, seljataga on vikatiga skeletina kujutatud surm. Surm lausub talle: „Ma olin valmis sulle hoopi andma, kuid see kõrge käsi kinkis sulle elu“ (Ich war bereit dir einen Hieb zu geben,/ doch eine hohe Hand die schenckte dir das Leben). Maali allservas on daami sõnad: „Mitte miski ei pea mind nüüd õigelt sihilt kõrvale kalluta[ma], mu hing igatseb olla kõigest [v]aba, maailma [arm?]sus on u[n]i ja piin, [… minu süda? ei hooli sellest enam?] (lõpp halvasti säilinud) (Nichts soll hinfüro mir das rechte Ziel verrück[en,]/ Mein Geist der sehnet sich von allen [f]rey zu sein,/ Die [Lieb?]lichkeit der Welt ist Schla[fe]rey und Pein/ [… mein Hertz ? … einen ?] stücken.)
Viimsepäeva kell on Chicago ülikooli teadusajakirja Bulletin of the Atomic Scientists kolleegiumi poolt 1947. aastal loodud sümboolne sihverplaat, mis näitab kujundlikult, kui palju on jäänud aega inimkonnale saatusliku katastroofini. Mida lähemal on osutid keskööle, seda lähemal on teadlaste arvates inimkonda ohustav katastroof. Algselt nähti inimkonna huku põhjustajana ülemaailmset tuumasõda, hiljem on ohuteguritena lisandunud biorelvad, inimtegevuse mõju kliimale ning muud inimese põhjustatud katastroofid. Kellaaega muudetakse vastavalt sellele, kuidas muutub geopoliitika. Kõige kaugemal oli kell südaööst 1991. aastal, kui USA ja NSVL sõlmisid strateegilise relvastuse piiramise leppe ja NSVL lagunes, kell näitas siis 23:43. Kõige lähemal oli kell südaööle 1953. aastal (23:58), kui USA ja NSVL katsetasid üheksakuulise vahega oma termotuumapomme. Viimane parandus tehti 25.01.2017 ning kell näitab hetkel 23:57:30.[1]
Kristuse ja koguduse vahelise armastuse ja selle jahtumise kohta on rida näiteid Vanas ja Uues Testamendis. Pühakirja seletamise traditsioon on tervet Ülemlaulu mõistnud Kristuse ja koguduse vahelise armastuse väljendusena.
Eelnevates jaotustes on juba nimetatud Hoosea traditsiooni (Ho 1–3). Ho 2:21–22 kasutatakse Agendas leerijumalateenistuse algussalmidena.
Ülal on tähelepanu juhitud veel ühele olulisele põhimõttele, mida Ilmutusraamatu üle jutlustades ei ole paslik kõrvale jätta: mõnikord on arutletud, kas on võimalik samastada kiriku ajaloo järke ja olusid nende seitsme koguduse vaimse seisukorraga. See on apokalüptiline (vrd Tn 2:36–45) ületõlgendamine. Ka on siin tekstis otsitud diagnoose meie aja koguduste muredele, kuid ravimina mõjuvad need meile ikkagi ühe tervikuna.
7. Liturgilised soovitused
Kasutan siin ja järgnevas teadlikult mõistet „aastalõpu jumalateenistus“, kuna paljudes kogudustes peetakse see jumalateenistus juba päeval ning vana-aastaõhtu ei ole sel juhul kuigi kohane. Aastalõpu jumalateenistuse liturgiliseks värviks pakub kirikukalender kas valget või violetti. See annab võimaluse kujundada jumalateenistus kas tänujumalateenistusena möödunud aasta eest (valge värv liidab päeva ka jõuluaja päevade hulka) või pigem jumalateenistusena, kus paluda andeks möödunud aasta patte (violett). Seda rõhutab eriliselt ka neljaosalise kirikupalve teine osa: „Me kahetseme seda, mida oleme sel aastal valesti teinud. Oleme eksinud Sinu ja ligimese vastu nii mõtte, sõna kui ka teoga. Kahetseme ka seda, et nii mõnigi hea tegu on jäänud tegemata. Me palume, anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele“ (Intraneti kirikupalvetest).
Seetõttu on mõeldav aastalõpu jumalateenistus pidada spetsiaalse pihijumalateenistusena (vt Talituste Käsiraamat, lk 93–105; kui pühitsetakse armulauda, liitub pihijumalateenistusega armulauaosa, vt Jumalateenistuste Käsiraamat, lk 425–430) või kasutada armukuulutusega seoses käte pealepanemise varianti (vt Jumalateenistuste Käsiraamat, lk 342).
Nii siin avatud jutlusetekst kui ka alternatiivne epistel (ja evangeeliumid) rõhutavad rohkem teist varianti: järelemõtlemist.
Seetõttu olgu aastalõpu jumalateenistuse koraalisoovitustena antud kaks varianti.
Tänujumalateenistusel:
alguslaul: 302
päeva laul: 47
jutluselaul: 48
ettevalmistuslaul: 42
lõpulaul: 386
Kahetsusjumalateenistusel:
alguslaul: 44
päeva laul: 47
jutluselaul: 51
ettevalmistuslaul: 410
lõpulaul: 386.
Päeva palve: tänujumalateenistusel vt Jumalateenistuste Käsiraamat, lk 66 nr 1, kahetsusjumalateenistusel samas, nr 2.
Kiituspalve (prefatsioon): vt Jumalateenistuste Käsiraamat, lk 348.
Palve pärast armulauda: samas, lk 66.
8. Muud soovitused
Kristlikul ajajärgul on tsiviilaasta algusena olnud tuntud erinevad tärminid, näiteks 1. jaanuar, 1. märts, 25. märts, ülestõusmispüha, 1. september ja 25. detsember. Aasta alguse paigutas 1. jaanuarile Julius Caesar 45 eKr, ühildades aasta alguse ja konsulite ametiaasta alguse. 1. märtsile aasta algusena viitab praegune kalender, kus 9. kuu (september) nimetus on suguluses ladinakeelse arvsõnaga septem ’seitse’ jne kuni detsembrini (decem ’kümme’). Liigaasta puhul lisatakse liigpäev veebruarile, mis on kooskõlas tavaga lisada liigpäevi aasta viimasele kuule. 25. märtsil algavat Maarja-aastat kasutab dateerimisel Henriku Liivimaa kroonika. Martin Luther eelistas aasta algusena Saksamaal levinud tavale vastavalt jõule, millele viitab tema tuntud jõululaulu „Ma tulen taevast ülevalt“ viimane salm (mida KLPR enam ei tunne): „Sest inglid toovad rõõmsasti/ Meil’ uue aasta sõnumi“ (Uus Lauluraamat, nr 132:15).
1. jaanuari peeti varakristlikul ajajärgul pigem paganlikuks tähtpäevaks ning sellega seotud orgiate tõttu kuulutati 1. jaanuar sageli paastupäevaks. Roomas pühitseti 1. jaanuari Maarja pühana või jõulude oktaavina (8. päev jõuludest). Alates 6. sajandist Gallias tähistatud Jeesuse ümberlõikamise püha kinnistus kristlikus ruumis üldisena 13. sajandil.
(Punktid 1–6 on koostanud Vallo Ehasalu, punktid 7–9 Joel Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)
