Bibliodraama kui viis jõuda Piiblile lähemale
Augusti lõpus toimus Belgias Torhouti linnas bibliodraama konverents. Europäisches Bibliodrama-Netzwerki (EBN) korraldatud bibliodraama konverentsid toimuvad alates 2004. aastast ning on pühendatud Piibli-kesksele bibliodraamale. Europäisches Bibliodrama-Netzwerki ehk Euroopa Bibliodraama Võrgustikku kuuluvad 15 Euroopa riigi esindajad. Igal aastal liigub konverents uude korraldajariiki, kus ühele Piibli kirjakohale pühendatud konverentsile kogunevad EBN-i liikmed, bibliodraama juhendajad ja õpetajad ning ka korraldajamaalt pärit huvilised, et erinevate meetodite ja viisidega üht kirjakohta mõtestada.
Tänavuaastase konverentsi korraldaja oli ühendus Het Leerke ning Torhoutis oli teemaks Joona raamat Vanast Testamendist. Osalejaid oli 14 riigist, kokku üle 70. Esindatud olid Soome, Rootsi, Taani, Saksamaa, Poola, Austria, Šveits, Itaalia, Suurbritannia, Belgia, Holland, Leedu, Rumeenia ja Eesti. Kohapeal kõlas ka ungari ning prantsuse keel. Olin esimene eestlane, kes on kunagi sel konverentsil osalenud, miska on Eesti bibliodraama nüüd Euroopa kaardile kantud.
Bibliodraama – mis see on?
Bibliodraama on tekstiga rühmas töötamise viis, kus osaleja saab luua iseendast lähtuva, elamustega seotud suhte tekstiga – ilukirjandusteosega, luuletusega, iga kirja pandud tekstiga. Osaleja saab luua tekstiga suhte, mis on vaba harjumuspärastest seostest. Bibliodraamas luuakse tekstile tähendus, see on isiklik ja vahetu teksti sisse minek vabana autoriteetidest ja tõlgendustest. Kui ma ütlen „vabana autoriteetidest“, siis ei tähenda see anarhiat. Iga inimene toob bibliodraamasse kaasa oma hariduse, tausta, autoriteedid.
Bibliodraama jaoks on vaja juhendajat, osalejate rühma ja ruumi, mis võimaldab ka natuke liikumist. Kui inimesed rühmas kohtuvad ja koos tööle hakkavad, siis tekivad seosed, luuakse suhted rühmas töötamise ajaks, mõjutatakse üksteist vastastikku. Samas ruumis viibiv bibliodraama juhendaja ei ütle ette, mida arvata või tunda. Inimene on vaba leidma oma seosed tekstiga koosmõjus teiste kohalviibijatega. Hea bibliodraama juhendaja aitab kaasa sellele, et ruumis, kus toimub bibliodraama, saavad inimesed vabalt seoseid otsida ja luua, oma elu ja suhteid uurida. Niimoodi vastastikku uurides ja küsides, erinevate taustade ja teadmiste koosmõjus sünnib intiimne suhe tekstiga, mis avab inimesele midagi uut nii endast, tekstist kui ka maailmast.
Bibliodraama ei ole näitlemine ega näidend. Bibliodraama rühmas osalemine ei eelda näitlemisoskust ega -kogemust. Bibliodraama rühmas osalemine ei eelda eelteadmisi või oskusi. Igaüks võib tulla kohale ja osaleda ühe rühma liikmena ‒ sellisena nagu ta on. Ettevalmistust ei ole vaja. Igaüks saab osaleda endale jõukohasel moel ja lahkuda, kaasas see, mille ta osalemise käigus endale pihku püüda otsustas. Kõik, mis sünnib kohapeal ning ei kahjusta teisi osalejaid, on hea ja õige.
Bibliodraama juhendajaks õppimine algab bibliodraama harrastamisest, kogemisest. Nii nagu iga tegevusliku meetodiga – kõigepealt peab inimesel olema arusaam sellest, mis asi see on, milles ta osaleb ja mis tema endaga toimub, kui ta osaleb. Alles siis saab juhendajaks õppida ja teisi kaasa kutsuda. Järvenpää Seurakuntaopisto Soomes on Eestile lähim koht, kus saab bibliodraama juhendajaks õppida.
Bibliodraama seos inimese elu ja Piibliga
Piibel on üks võimalik tekstide allikas, mida bibliodraamas uurida. Kultuuriloolised seosed on üks võimalik leidude allikas, kui osaleda Piiblil põhinevas bibliodraamas. Piibli lood on tähendusrikkad ja meie tänapäevaga seotud, nende taustal ja neid uurides on võimalik mõelda järgi oma elu, suhete, väärtuste ja tähenduste üle.
Bibliodraama sündiski 1970. aastatel Saksamaal nende inimeste loovusest, kes otsisid uut viisi, kuidas suhestuda Piibli tekstiga, kuidas uurida ja tunnetada Piiblit senisest erinevate, elavate ja tegevuslike meetodite abiga. Nende otsingutest sündis bibliodraama, tegevuslik viis tekstidega töötada. Paljud bibliodraama rakendajad kasutavad bibliodraamat senini peamiselt Piibli tekstidega töötamisel.
Rahvusvahelisele kogemusele ja oma praktikale toetudes saan öelda, et kui töötada bibliodraama võtmes Piibli tekstidega, siis on bibliodraama üks viis mõtestada inimese elu ja uurida oma suhet Jumalaga. Bibliodraamas osaleja ei pea teadma midagi tekstist, millega tööle hakatakse. Ka Piibli teksti mittetundmine ei sega – inimene, kes tuleb bibliodraamasse, võib seal esmakordselt Piibli tekstiga kohtuda. Küll peab bibliodraama juhendaja ennast iga tekstiga töötamiseks ette valmistama. Piibli tekstiga bibliodraamas töötamiseks viib juhendaja end kurssi kirjakoha eksegeesi, tausta ning seostega.
Minu jaoks on bibliodraama üks paljudest hingehoiu tööriistadest. Bibliodraamasse võib tulla oma küsimustele vastuseid otsima leinaja, vähki põdeva lähedasega inimene, segaduses olija, lihtsalt otsija. Bibliodraama toimumiskord on koht, kus igaüks saab esitada tekstile oma küsimused. Osaleja ei ole kohustatud jagama isiklikke lugusid, isiklikke seoseid, millele nad ehk loo sees olles mõtlevad või mis neil oma elukogemusega seostub. See annab suurema privaatsuse erinevalt teistest rühmatöö meetoditest. Vastused, mis inimene saab ja soovi korral välja ütleb, on vastused eelkõige tema enda jaoks, sulandudes tema elu, tema kogemuse ning tema esitatud küsimuste konteksti.
Minul aitab bibliodraamas osalemine selgeks mõelda segaseid kohti mu elus ja otsida lahendusi, kui teed mu elus keerdu on läinud. Olen kõrvalt näinud ja juhendajana kogenud, et bibliodraamast leitakse lohutust, saadakse oma ellu uut lootust, abi leinas, eneseotsingutes või eksistentsiaalsetes kriisides, leitakse vastuseid pikka aega piinanud dilemmadele või minevikust üles kerkinud valusatele küsimustele.
Piibli tekstidel põhinevas bibliodraamas osalejad on kõnelenud, et on leidnud kinnitust oma usule, mõistnud paremini Jumala kutset ja sõnumit inimestele, leidnud oma tee ja kutsumuse Jumala töös. Igaüks tuleb bibliodraamasse oma vaevade või igatsustega. Kui ta end avab ning grupi sünergial end kanda laseb, siis saab ta midagi. Kas vastuse oma küsimusele … või midagi muud.
Bibliodraama Eestis ja minu elus
Bibliodraama jõudis esimest korda Eestisse 1990ndatel Soome kaudu. Paraku jõudis 1990ndatel Eestisse väga palju uusi asju ning neid õppinud inimesed pidid mingil hetkel oma valiku tegema, millelegi spetsialiseeruma ja midagi kõrvale jätma. Bibliodraama „uus algus“ leidis aset käesoleval kümnendil nende inimeste toel, kes Eestis 90ndatel bibliodraamat õppisid. Anu Sarv viis 2013. aastal läbi lühikese bibliodraama kursuse ja sellest said esmase inspiratsiooni mitmed praegu Eestis bibliodraama vallas tegutsevad juhendajad. Täna on Eestis kolm aktiivselt tegutsevat bibliodraama juhendajat ning mitmeid kirikutöö tegijaid, kes oma töös bibliodraama elemente kasutavad.
Esimest korda kogesin ma bibliodraamat 2015. aasta jaanuari alguses, 45. Põhja-Euroopa Nõustamise, Teraapia ja Teoloogia konverentsil (45th North European Conference for Counselling, Therapy and Theology) Saksamaal. Osalesin töötoas, mille viisid läbi Saksamaa bibliodraama korüfeed Tim Schramm ja Ellen Kubitza. Harva antakse inimesele kogeda midagi sellist, kus ta kohe ära tunneb, et on leidnud midagi omast, lähedast ja õiget. See esimene kogemus oli seda minu jaoks. Sellest alates olen otsinud võimalusi osaleda ja ise teha, kuni selleni välja, et olen jõudnud õppida Soomes bibliodraama juhendajaks.
Trükitud Piiblit kätte võttes ja sealt tekste lugedes kogen ma, et see on natuke hirmutav, nõudlik, jäik ja eeldab minust rohkemat, kui mul on anda. Piibli lugemises ja Piiblist rääkimises on palju formaalsust ja mõistuslikkust. Millegipärast tundub, et loetust arusaamiseks on vaja ohtralt taustateadmisi.
Esimesel korral bibliodraamas osaledes kogesin ma, et kaks tuhat aastat tagasi kirja pandu kõneleb mulle minu elust – sellest tavalisest elust, mida ma iga päev elan. Selgus, et mul oli küsimusi, mida ma polnud esitanud. Piibli tekstil oli mulle vastuseid – ohtralt elulisi, edasi aitavaid vastuseid. Ma sain tol esimesel bibliodraama-korral Piiblit tunnetada, seose loomine oli mulle jõukohane, andis toitu mu mõistusele ja seondus mu oma eluga.
Olen sestsaadik bibliodraama abil käinud ajas rändamas ja kogenud, et piiblilood räägivad inimestest nagu meie. Suhted vanematega, suhted õdede-vendade vahel. Maailm meie ümber on muutunud. Inimesed on samaks jäänud. Neid kisuvad siia-sinna need samad kired, vastuolud ja suhted perekondade sees, mis olid päevakorras ka siis, kui pandi kirja Piibli esimesi lugusid.
Bibliodraama on mulle turvaline, õnnelikku lõppu võimaldav keskkond. Seal võime mina või inimene meie rühmast, minu kõrval, proovida seda, mida me elus muidu mitte kunagi ei katseta. Kui hiljem saabub elus järgmine riski võtmise koht, siis võib bibliodraama-kogemuse võrra rikkam inimene olla teadlik, et temas on olemas julgust seda riski võtta. Ta võib olla ette valmistatud rohkemaks, kui ta tegelikult varem proovida on julgenud.
„Regret for the things we did can be tempered by time; it is regret for the things we did not do that is inconsolable.“ ― Sydney J. Harris, Strictly Personal.
Bibliodraama rühmas osalemine on andnud mulle kogemuse, et kaks-kolm tuhat aastat tagasi kirja pandud Piibli tekst kõneleb kaasaegsele inimesele. Piibel on kogetav, inimlik ja hoomatav. Piibel räägib inimesega inimese elust, mõistetavatest asjadest, mitte kõrgelennulistest teooriatest, mille mõistmiseks ei jätku mul lugemust. Piibli teksti saab kogeda kodusena ja julgustavana. Bibliodraamas kogetud piiblilood tulevad ju ikka ette ka teises kontekstis. Kui kuulen pühapäevase jumalateenistuse ajal mõnd bibliodraamas läbi tehtud lugu, siis tulvab hinge soojus. Lugu tundub omane ja kõnetab aina uuesti ja uuesti. Ka järgmine kord, järgmisel kokkupuutel, järgmisel kuulmisel või lugemisel.
Koos Aarne Adleriga bibliodraamat tehes oleme leidnud, et kui lugeda Piibli kirjakohti bibliodraama kaudu, siis saame sarnasemaks eeskujule, kelle järgi me oleme loodud. Me oleme loodud Jumala sarnasteks. Piibli kaudu kõneleb meiega meie Looja. Meie kogemuse kohaselt on bibliodraama kaudu Piibli tekstiga suhestumine üks viis õppida tundma seda, kuidas Looja meiega kõneleb ja mida Ta meile ütleb.
Kuidas ja kellega toimuvad bibliodraama õhtud Jaani kirikus?
Jaani kiriku keldrisaalis toimuvad alates 2016. aasta veebruarist teisipäeviti Tooma palvuse raames bibliodraama õhtud, neid viivad läbi Aarne Adler ja Kreet Aun. Tooma palvusel ja bibliodraamas osalevad need, kes soovivad tulla – need, kes parasjagu on kohale tulnud. Aja jooksul on välja kujunenud kohalkäijate tuumik, kes on leidnud, et bibliodraama on just nende viis oma elu ja Piiblit uurida.
Tänavu sügisel loeme Tooma palvustel teist Moosese raamatut, uurime Moosese elu ja kasvamist juhiks. Selle sügise Tooma palvuse bibliodraama õhtute suur pealkiri on „Moosese elu. Kasvamine ühenduses.“
Lingid ja viited:
Euroopa Bibliodraama Võrgustiku ajaloost
Soome Bibliodraama Ühenduse koduleht
Tänavuse Euroopa Bibliodraama konverentsi korraldaja Het Leerke tehtud konverentsi erilehekülg avaneb siit.
Fotod: Kreet Aun Bibliodraama konverentsilt Torhoutis.
Kreet Aun (1969), on Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna vilistlane ja EELK Usuteaduse Instituudi kristliku kultuuriloo magistrant, superviisor, koolitaja ja bibliodraama juhendaja, EELK liige ja Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
