Katri Aaslav-Tepandi (K.A.-T.): Esimene eestikeelne suur Piibel ehk täispiibel ilmus 1739. aastal, pea kakssada aastat pärast reformatsiooni algust. On omamoodi üllatav, selle tõlge oli üle kahesaja aasta muutumatuna kasutusel ning alles 1968. aastal toimetasid pagulaseestlased uue piiblitõlke, 1989. aastal ilmus Toomas Pauli ja Uku Masingu Uue Testamendi tõlge ja Eesti Piibliseltsilt viimane tõlge 1997. aastal. Mõtlemapanev on, et nii suur ajaline vahe oli esimese ja teise tõlke vahel.
Kristiina Ross (K.R.): Paljudel rahvastel ongi mõni varane piiblitõlge väga ainulaadse tähendusega. Kui võtta Martin Lutheri piiblitõlge, mille esialgne variant valmis 1534, siis alles pietistid söandasid seda tõlget hakata kommenteerima ja muutma. Ka see tõlge pidas ilma parandusteta pikka aega vastu. Inglise King Jamesi tõlget 1611. aastast tsiteeriti veel ka 20. sajandi alguses kirjanduses just algse versiooni järgi, ehkki ta on kõnekeelest ja muust ilukirjanduskeelest väga erinev.
K.A.-T.: Muutumatuna püsiv piiblikeel pidi mingil moel mõjutama eestlaste igapäevakeele kasutust ja kirjakeele arengut, kirjandust, üldisemalt mõtlemistki, kuulas ju maarahvas kirikus pea igal pühapäeval Piibli lugemist?
K.R.: Väga raske on hinnata, kui palju eestikeelne piiblitekst eestlaste kõnekeelt mõjutas. Ega meil pole kuigi täpseid andmeid, kui palju maarahvas ise 18.–19. sajandil kodus Piiblit luges, kui palju nad sellest aru said. Kogu situatsioon eestikeelse Piibli jaoks oli erinev, võrreldes sakslaste ja inglastega. Tõlkijad olid ju võõra emakeelega inimesed, saksa pastorid. Eestlased ise hakkasid oma keele arendamisega tegelema alles 19. sajandil.
Viimasel ajal olen vaimustunud hoopis kirikulaulude keelest ja nendega tegelenud lähtudes hüpoteesist, et kirikulaul mõjutas keelt isegi enam kui piiblitekstid, sest kirikulaul oli see, millest mitte keegi nii-öelda ei pääsenud. Kõiki muid tekste sai ainult kuulata, lasta ühes kõrvast sisse ja teisest välja. Aga laule lauldi kaasa. Lauluraamat kujunes peaaegu intiimseks asjaks. See oli inimesele midagi väga lähedast ja olulist.
Esimene värsistatud lauluraamat ilmus meil 1656. aastast. Sealsed laulud olid tõlgitud barokse luule laadis ja jäid talupoegadele võib-olla veel üsna kaugeks. Aga hiljemalt alates piiblitõlkijatest-pietistidest on kujundikeelt lauluraamatutes teadlikult lihtsustatud, arvestatud sellega, et eesti keelt rääkisid harimatud talupojad. Luuletõlke puhul on muidugi raske tõestada, et kujundeid on teadlikult lihtsustatud. Kuid neid tekste originaallauludega kõrvutades võib siiski näha, et literatuursed kujundid on kõik kõrvale jäetud ja laulutekste on püütud lihtsamaks teha. Tõenäoliselt jõudsid niisugused laulud sisu poolest inimestele hästi lähedale, muu hulgas ka selle tõttu, et neid pidi ise kaasa laulma. Ja laulud jäid meelde. See pidi tasapisi kogu mõtlemist ja keelemaailma mõjutama küll.
K.A.-T.: Kas siis lauluraamatu puhul võib väita, et sel on olnud keele mõjutajana vaat et suuremgi osa kui Piiblil?
K.R.: Võiks niimoodi arutada küll. Kogu eesti koguduse kirjaoskus tähendas 18. sajandil pigem lugeda oskamist, mitte veel kirjutamist, ja tõenäoliselt oli see lugeminegi pigem veerimine. Niisuguses olukorras oli just lauluraamatu järgi inimesel väga hea oma lugemisoskust lihvida, sest kui laul on niikuinii pooleldi peas, piisab ka vähesest kirjatundmisest, et kirjutatust aru saada. Niimoodi tasapisi sai eestlane end kirjaliku maailmaga siduma hakata. Piiblilugusid kuulati ja küllap neist saadi aru ka, aga keerulisemaid ja abstraktsemaid Uue Testamendi tekste oli talupojal raske jälgida ja mõista, liiatigi veel tollases saksapärases keeles.
K.A.-T.: Piibel tervikuna on andnud ainest kogu meie kultuurile ning kõige üldisemas mõttes kujundanud meie mõtlemist Jumalast, inimesest, elust, iseendast. Mis on aga päris meie enda oma, milline oli meie päris oma keel, meel ja mõtlemine – kas me saame selle tuumale enam üldse ligi? Palju meie keeles on soome-ugri ainest, kui palju kristliku kultuuri mõjusid?
K.R.: Kui võtta eesti keel ja seda analüüsida, siis sõnavarast saab ju kindlaks teha ja on üleski loetud, kui suur hulk sõnatüvedest on soome-ugri algupära. Selle saab täpselt välja arvutada. Mida see aga meile ütleb, et üks sõna on häälikuliselt kujult tagasiviidav mingisugusele sõnale, mida kasutati kunagi, ja mis on soome-ugri või koguni kõigis uurali keeltes ühine, kui tähendus ja kontekst, milles seda sõna kasutati, on muutunud?! Võib-olla on mõtlemise seisukohalt palju kõnekam kui geneetiline keelesugulus hoopis see, et oleme seotud teatud kultuuritüübiga. Kõik see, mida me soome-ugrilisuseks peame, on seotud varasema astme kultuuritüübiga. Ja ega meil teistmoodi poleks olnud mingit võimalust Euroopa kultuuriruumi osaks saada. Me ei saaks aru, millest räägitakse, kui me poleks kõiki neid kristlikke kujundeid tundma õppinud ja omaks võtnud. Ega sõnade foneetiline kuju ja selle päritolu pole mõtlemise kujunemisel nii olulised, olulised on pigem tähendus-seosed, mis tekivad. Metafoorsed ülekantud tähendused. Ja selles osas oleme saanud tohutult palju kristlikust maailmast ja kultuurist. Ega me muidu ei saaks teiste rahvastega suheldagi.
Euroopaliku mõtlemisega puutusime esialgu kokku peamiselt saksa keele vahendusel. Saksa keelest oleme laenanud tohutult palju sõnu, aga ka kogu meie kirjakeele lausestus on suuresti kujunenud saksa keele mõjul. Ka kristliku elutunnetusega tutvusid eestlased suuresti saksa keele kaudu. Folklorist Arvo Krikmann on uurinud suulist keelt, ja leidis, et väga palju Piibli ütlusi on tulnud suulisi teid pidi, mitte Piiblist, vaid ilmselt saksa kõnekeele vahendusel. Suulises folklooris on paljud nn piibliütlused lähemal Lutheri piiblitõlkele kui meie oma tõlkele. 1739. aasta Vana Testamendi tõlge on väga originaalitruu tõlge heebrea keelest, aga Luther teatavasti tõlkis väga loovalt ja dünaamiliselt, tema tõlge pole sugugi täpne. Meie folklooris on paljud ütlused tulnud Lutheri tõlkest ilmselt suulise suhtluse kaudu.
K.A.-T.: Mis tähendus on olnud sellel, et eesti keele grammatika loojad olid sakslased, baltisaksa pastorid, mitte omakeelsed loojad?
K.R.: Asjaolu, et mitte ainult eesti kirjakeele grammatikale, vaid kogu meie kirjakultuurile laiemalt panid aluse sakslased, on kindlasti väga oluline teadvustada. Oleme koos lätlastega praegu vist ainsad omariiklusega eurooplased, kellele teine rahvas on loonud kirjakeele, sest kriitilisel ajal me ise olime võimetud seda tegema. Soomlastel, näiteks, oli luterlik pastor Agricola, emakeelne soomlane, soome kirjakeele rajaja. Olgugi et rootsi keele mõju oli suur, olid soome kirjakeele sünni ja arendamise juures emakeelsed inimesed. Ja võrreldes lätlastega oleme meie veelgi keerulisemas situatsioonis, sest läti ja saksa keel on mõlemad indoeuroopa keeled, ehituselt ja mõistetavuselt lähedasemad kui eesti ja saksa keel. Aga meie olime soomeugrilastena sakslaste jaoks täiesti eksootilised. Johann Gottfried Herderi innustusel see eksootika muidugi oligi tol ajal moes ja hinnatud. Aga sakslastel pidi olema meie kirjakeelt ikka väga keeruline luua. Kuid just tänu kirjakeele olemasolule õnnestus meil siis, kui algas rahvuslik ärkamine, n-ö rahvana pinnale ujuda. Meil oli olemas kirjakeel, ehkki veel 19. sajandi keskel polnud selge, milleks seda kasutada saab. 19. sajandi baltisaksa ringkondade estofiilid, kes eestlaste pärast südant valutasid, jagunesid kaheks: ühed olid veendunud, et eestlastele tuleb saksa keel selgeks õpetada, sest muud võimalust neid kogu euroopa kultuuripärandi juurde juhtida pole. Teised püüdsid eesti kirjakeelt arendada. Aga neid, kes pidasid võimalikuks, et võiks tekkida mingi iseseisev eesti keeles mõtlev euroopalik kultuur ja suveräänne eesti ilukirjandus, oli esialgu väga vähe, kui üldse. Ka haritud eestlaste seas. Kristian Jaak Petersoni luuleline küsimus „Kas siis selle maa keel…“ oli oma ajas ju täiesti mõistetamatu ohkamine või tõesti „ainult“ luule. Tõenäoliselt ka Kreutzwald ja Faehlmann ei mõelnud nii kaugele ja väidetavalt vast Koidula oli see, kes söandas unistada eesti keelest kui kultuurkeelest. Tänapäeval on raske tajuda, kui lootusetu meie keeleline olukord oli ja kuidas äkiliselt toimus plahvatus. Aga toimuda sai see suuresti tänu sellele, et kirjakeel oli juba varem loodud.
K.A.-T.: Luterikiriku pastoritel oli ilmselt oma osa ka kõnekeele kujundajatena, pidid ju nad maarahvaga rääkima eesti keeles, jutlustama jumalateenistusel eesti keeles, rääkimata ristimisest, matusetalitusest ja muudest ülesannetest. Kui lugeda näiteks sakslastest pastorite eestikeelseid jutluseid 19. sajandist, on imetlusväärne, millist rikkaliku sõnavara ja keerulisi lauseid mõni pastor kasutas. Omaette küsimus on, mida see maalt linna saabunud madala haridustasemega eestlane aru sai, kuidas kiriku „kõrgkeel“ tema mõtlemist võis mõjutada.
K.R.: Kirikukeele prestiiž oli talupoegade hulgas väga kõrge, seda on juba Eduard Ahrens rõhutanud. Ta kurtis, et temal kui kirikuõpetajal pole ligipääsu talupoegade keelele, sest kui ta läheb talupoegadega rääkima, siis nad lülituvad kohe ümber teisele keelevariandile, on justkui kakskeelsed. Omavahel räägivad külakeelt ja kui pastor nende poole pöördub, siis hakkavad rääkima vigast kirikukeelt.
K.A.-T.: Milline on meie eesti keel tänapäeval? Kas võib täheldada, et on n-ö kõrgkeelt ja rahvakeelt?
K.R.: Eks meie kultuurikiht on nii õhukene, et päris kõrgstiili polegi välja kujunenud. Kui vaadata ka 1739. aasta Piibli tõlget, siis ega ta ei mõju kõrgstiilina. Tammsaare kasutab aeg-ajalt Piibli keelt, stiili ja väljendeid, ja ka Luts ning teisedki 20. sajandi esimese poole autorid. Kui 20. sajandi alguse kirjanduses tsiteeritakse vana Piiblit või vihjatakse sellele, siis pigem mingis nukker-naljatlevas kontekstis. Sellel piiblitõlkel on kummaline konnotatsioon, kindlasti pole see võrreldav inglise kirjanduses King Jamesi versiooni mõjuga. 19. sajandil oli toimunud pööre: alguses oli saksapärasel kirjakeelel kõrge prestiiž, aga kui saksapärasus teadvustati, kui teadvustus, et me päritolult oleme soome-ugrilased, siis läks pendel teise serva ning kõike saksapärast hakati välja rookima.
K.A.-T.: Piiblitõlked on ilmselgelt eesti keele sõnavara ja kujundikeelt rikastanud ja mõjutanud. Piiblis on aga ka tõlkimatuid väljendeid ja sõnu. Näiteks Johannese evangeeliumi algushümnis „Alguses oli sõna …“ on kreekakeelne sõna logos tõlgitud eestikeelse sõnana „sõna“. Uue Testamendi aegses kultuuriruumis ning evangeeliumis on mõistel logos avaram tähendus kui meie „sõnal“. Kuidas taoliste tõlkimatute sõnade tõlkimine-tõlgendamine keele arengut mõjutab?
K.R.: On foneetilised laenud, aga on ka tähenduslaenud, see, kuidas oma sõna hakkab saama teist sisu. See on tagantjärele hoomamatu protsess. Otsisin tänaseks välja Michel de Montaigne´lt ühe tsitaadi, mis seda tabavalt kirjeldab: „Teadmiste hankimine on palju riskantsem kui mis tahes muu söögi- või joogipoolise muretsemine. Sest teiste asjadega on nii, et me toome oma ostu mingi anuma sees koju ja võime seal siis selle väärtust uurida ja otsustada, kui palju ja millal me seda tarvitame. Aga teadmisi ei saa hakatusekski panna mingisse muusse anumasse peale meie hinge: neelame nad kohe ostes endasse ja lahkume turult kas juba nakatunult või rikastunult.“ Mu meelest on just keelelise laenamise, kultuurilise kokkupuute ja kontakti juures kõige olulisem meeles pidada, et me ei oska ennast eelmisesse faasi tagasi mõelda. Niipea kui inimesed mingi uue mõistega kokku puutuvad või nende oma sõna hakkab tähendust muutma, siis on peaaegu võimatu tajuda, kuidas eelmine faas oli, kui ma seda kõike ei teadnud. Tänapäeval on keeleuurijate käsutuses erinevad korpused. Kui tahetakse teada saada, mida sõna tähendab, vaadatakse, milliste sõnadega ta koos esineb, milliseid paare või seoseid moodustab. Ka eesti keeles saab sedasi näiteks uurida, kuidas mõne sõna tähendus on 19. ja 20. sajandi jooksul muutunud. Aga eelkristliku aja kohta eesti keeles kirjalikke mälestusi pole, seepärast me ei tea, mis need sõnad varem tähendasid. Kogu sõnavara, millega me kristlikke mõisteid väljendame ning mis ei ole laenatud, mis on meie oma sõnavara, selles kõiges on sees ka varasemad seosed, mida me ei oska sealt ise välja filtreerida. Me ei taju neid varasemaid seoseid ja nende omapära, kuni me oma keelt teiste keeltega ei võrdle. Igas keeles on see pilt, mis tekib, kui kristliku põhitõe lause sellesse keelde tõlgid, natuke erinev.
Eesti keeles on hea näide kasvõi termin „ristima“. Kreeka sõna βαπτίζω (baptizō) tähendab ’vette kastma’ ja on seotud veeprotseduuriga. See on kõikides euroopa keeltes meist lääne pool võetud kasutusele kas laensõnana, nagu näiteks inglise keeles baptize, või tõlgitud sellest vette kastmise tähendusest lähtuvalt, nagu näiteks saksa keeles taufen. Eesti keeles on baptizo vaste ristima, mis pole üldse veeprotseduuriga seotud. See on tulnud idakirikust. Juba Oskar Loorits kirjutas, et ristima on vana laen kirikuslaavi keelest. Lääne-Euroopa traditsiooniga harjunud inimesele on konkreetse puhastusriitusega seotud kohti Uuest Testamendist ilmselt võõristav tõlkida sõnaga, mis seondub kristianiseerimisega ja eesti keeles ka üheselt ristimärgiga. Seepärast ongi näiteks esimese säilinud eestikeelse käsikirjalise piiblitõlke autor Johannes Gutslaff üritanud seda terminit ära muuta ja on tähenduses ’ristima’ kasutanud sõna kastma. Aga teistes tekitas selline sõnakasutus segadust, sest 17. sajandi keskpaigaks oli termin ristima eesti keeles juba ammu juurdunud.
K.A.-T.: Jah, sõnad ristima, Ristija Johannes, Jeesuse rist, ristimärk, ristirahvas – meie keeles on kõik need ristiusu kesksed mõisted.
K.R.: Jah, ja tänapäeva eestlase jaoks seostub ristimine ristimärgiga, ristiusuga. Nii et ehkki me kõige üldisemas plaanis jääme läänekristluse mõjualasse, siis ristimise koha pealt koos lätlastega ida poole. Ega me ei pääse, olemegi kahe kultuuri vahepeal.
Kristiina Ross (1955), PhD, on keeleteadlane ja tõlkija, Eesti Keele Instituudi juhtivteadur.
Katri Aaslav-Tepandi (1965), PhD, on Põhja-Eesti Regionaalhaigla hingehoidja, Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige, EELK Usuteaduse Instituudi teoloogia magistrant ja EELK liige.
