See aasta tuleb sügis teisiti, võib rõõmuga parafraseerida Henrik Visnapuu tuntud luulerida. Tartu Ülikooli usuteaduskonna pere on ühes humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna ning kogu Tartu Ülikooli perega rõõmus, et sel aastal leidis nii palju uusi tudengeid tee usuteaduskonda. Võrreldes eelmise aastaga kahekordistus meie vastuvõtuarv ning võime üldse rääkida kõige edukamast vastuvõtust pärast aastat 2012. Religiooniuuringute magistriõppekava jõudis 21 uue üliõpilasega humanitaarvaldkonna edukaimate hulka, bakalaureuseastmel alustab tervelt 18 uut tudengit.
Usuteadus, nii kristliku teoloogia mõistes kui laiemalt religiooniuuringute mõistes ei ole pildilt kuhugi kadunud. Kinnitust sai see, mida me oleme tundnud iga-aastasel doktorantide vastuvõtmisel – heal tasemel religiooniküsimustega tegelemise vastu on Eestis huvi vägagi arvestatav ning heade ja väga heade kandidaatide järjekord doktorantuuri ukse taga on olnud kogu aeg stabiilselt pikk. Suudame vastu võtta tavaliselt vaid kaks riikliku stipendiumiga garanteeritud doktoranti aastas, käesoleval aastal erandkorras vähemalt kolm, aga inimpotentsiaali on palju rohkem. Sel aastal tavapärasest palju kõrgem lõpetanud magistrantide arv ning väga hea mulje sisseastumisvestlustest bakalaureuseõppe kandidaatidega kinnitab tendentsi.
Usuteaduskond on kogu ülikooli taustal keskmisest parem publitseerija ja aktiivsem teadusprojektide taotleja ning praegu on ka teadusprojektide osakaal usuteaduskonna eelarves keskmisest kõrgem. See kõik kokku tähendab, et võime rahulikult tunnistada, et usuteaduskond on akadeemiliselt stabiilne, teaduslikult väga aktiivne ning õppijate arvu poolest tõusuteel. Kui lisada veel, et meie perre lisanduvad projektide najal aastaks üks teadur ja üks nooremteadur, et usuteaduskonna liikmed on ühiskonnas nähtavad, rääkimata meie vilistlastest, ning et meie teadustöö evalveerimine läks koos ülejäänud ülikooliga hästi, võime rahulolevalt tõdeda, et võtame usuteaduse valdkonna eest vastutamist Eestis jätkuvalt tõsiselt.
Nii on uut õppeaastat alustada lihtsalt üliväga meeldiv. Teame, et auditooriumites on hulk häid kuulajaid, eksamitele tulevad motiveeritud ja ärksad üliõpilased, et meie õpetamine tugineb kõige otsesemalt teadustööle, et me paneme hästi tähele, mis Eesti, Euroopa ja maailma usulisel maastikul toimub, ning et leiame innukalt ja loominguliselt uusi võimalusi Eesti-siseseks ja rahvusvaheliseks koostööks. See kõik tasakaalustab täiesti ülikooli raamatukogu remondi venimist ja pisukesi rahamuresid. Küllap näeme varsti nendeski töölõikudes edusamme.
Uue õppeaasta alguse teeb põnevaks ootusärevus, et mis hakkab edasi juhtuma meie peamistes uurimissuundades. Nimetagem need siin ka ära: teaduse ja religiooni vahekord, Eesti kirikulugu, kaasaegsed religioossed suundumused ning vana Lähis-Ida usundilugu. Kõiki neid esindavad väiksed, aga töökad uurimisgrupid ning kõigis neis on liikmeteks rahvusvaheliselt tuntud ja nähtavad kolleegid. Tärkava suunana tahaksin nimetada ka Piibli ja sellega seotud kirjanduse tõlkimist, sest alustatud on raamatusarja „Piibel kontekstis“; seda toetavad maailmas tuntuima Eesti soost humanitaarteadlase Arthur Võõbuse nime kandva uurimiskeskuse esimesed tegevused ning terve rida usuteaduskonna õppejõude ja üliõpilasi, kelle igapäevaseks tegevuseks on tõlkimine ja kommenteerimine.
Selle kõrval, et Tartu Ülikoolis tervikuna kogub hoogu Aasia ja Lähis-Ida suunaline uurimis- ja õppetöö, milles usuteaduskonnal on mängida proportsionaalselt silmapaistev roll, oleme löönud kaasa ning osaleme suurima heameelega reformatsiooni 500. aastapäeva tähistamisel, mis ju nii süvitsi ja põhjalikult puudutab meie Eesti ajalugu ja praegust olemist. Kohe-kohe, oktoobri lõpus ja novembri alul kulmineerub see tähtis juubel. Aga veel, terve Tartu ülikooli – ning selle loomuliku koostisosa usuteaduskonna – algus ja saatus on olnud seotud reformatsiooniga. Rootsi kuningas Gustav Adolf kirjutas 30. juunil 1632. aastal Nürnbergi lähedal sõjalaagris alla Academia Gustaviana / Dorpatensis’e asutamisürikule. Laager oli keset sõda, kolmekümneaastast sõda, ning seda peeti protestantismi eluõiguse nimel. Protestantismiga on käinud kaasas eesrindlik teoloogilise ja laiemalt teadusliku mõtte areng. Tartu ülikool ja usuteaduskond ühes sellega võib olla uhke, et need asutati protestantlikena, luterlikena.
1632. aasta 15. oktoobril (uue kalendri järgi 25. oktoobril), 385 aastat tagasi avati Tartus akadeemia. Läbi ajaloo keerdkäikude on sellest ülikoolist saanud Eesti rahvusülikool ning usuteadukonnast usuteaduse eest vastutaja eesti keeleruumis. Selle ülikooli seinte vahel on kasvanud esimesed Eesti soost kirikuõpetajad, esimene eestikeelne teoloogiline mõte, millel on selge akadeemiline dimensioon; selle kooli ruumes on praeguseks religiooni uurimise raskuspunkt Eestis, siit on pärit üle kogu maailma tuntuimad eesti soost teoloogid ja usundiuurijad, siit on välja kasvanud teisedki teoloogilised koolid Eestis.
Maailmas on vaid umbes nelikümmend keeleruumi, mis võivad lubada endale omakeelset kõrgharidust ja teadust. Eesti on suuruselt eelviimane (Islandi ees), kus on võimalik kristlikust teoloogiast või laiemalt religiooni uurimisest rääkida omas keeles ja kõrgeimal akadeemilisel tasemel. Iga uus eestikeelne mõte kristliku teoloogia või religiooniuurimise alal on kulla hinnaga. Iga uus üliõpilane, iga uus eestikeelne pingutus õppimise teel on otse jumalik kingitus. Olgu see meile innustuseks uuel õppeaastal!
Vivat academia!
Vivant professores!
Vivat membrum quodlibet;
Vivant membra quaelibet;
Semper sint in flore.
Urmas Nõmmik (1975), dr. habil., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna juhataja ning Vana Testamendi ja semitistika dotsent, EELK liige ning ajakirja Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
