Vaimulik, poliitik ja kirjamees Jaan Lattik kirjutab 1944. aasta veebruaris: „Aga sõda on käimas. Vererohke ja ränk sõda. Heideldakse Peterburi väravate ees. Meist mitte väga kaugel. Ärevil oleme õppinud endid lahti kiskuma paljudest, isegi väga paljudest mõnusustest ja mugavustest. Oleme koormaid ja raskusi pidanud õlgadele võtma, mida varem et ole jõudnud maastki üles tõsta, see kõik on meid teinud tugevamaks, on meie jõudu karastanud ja kasvatanud.“ Eesti Vabariigi ja Eesti vaba rahvakiriku 100. sünniaastal avaldab Kirik & Teoloogia meie eelkäijate vaimulike jutlusi-mõtisklusi, neid, millel on tähendus ka tänasele eesti inimesele. Jaan Lattiku sõnum aastakümnete tagant tuletab meelde, kui habras on inimese elu ja riigi iseseisvus, tuletab meelde, et meie vabadus on Looja and, mis on meie kätte usaldatud koos kohustusega seda hoida. Hoides ja armastades üksteist ja oma maad.
Jaan Lattik sündis 22. oktoobril 1878. aastal Võrumaal Karula vallas. Sai korraliku hariduse Tartus Hugo Treffneri eragümnaasiumis ja sooritas lõpueksamid Tartu kroonugümnaasiumis. 1908. aastal lõpetas ta Tartu Ülikooli usuteaduskonna cand. theol. kraadiga. Seejärel oli prooviaasta Peterburis Eesti Jaani koguduse pastori Rudolf Gottfried Kallase juures. Oli Eesti Üliõpilaste Seltsi liige. Alates 1909. aastast kuni 1939. aastani oli ta Viljandi maakoguduse õpetaja ja Viljandimaa praost. Eesti Vabariigi algusaastatel valiti ta Eesti Luteri Kiriku konsistooriumi assessoriks. Lattik sai tuntuks laiemale avalikkusele lastekirjanikuna, esimene jutukogu „Meie noored” ilmus 1907 ning see oli toona üks populaarsemaid eesti lasteraamatuid.
Oma kogudust teenis ta mahuka poliitilise ja riigimehetegevuse kõrvalt. Lattik kuulus Eesti Vabariigi Asutavasse Kogusse ja oli I–V Riigikogu liige. Oli üks Kristliku Rahvaerakonna asutajaid ja juhte. Aastail 1926–1927 oli Eesti Vabariigi haridusminister, 1928–1931 välisminister. Kiriku ametist lahkus 1939. aastal, mil ta määrati Eesti saadikuks Leedus. 1940. aasta juunipöörde ajal pöördus Lattik tagasi Eestisse ja Nõukogude okupatsiooni ajal oli lühikest aega maapaos koos metsavendadega ning Saksa okupatsiooni ajal pidas 1944. aastani Kambja kihelkonnas talu ning tegi kaastöid ajakirjandusväljaannetele, külastas ka Viljandit. Oma viimase jutluse Viljandi Pauluse kirikus pidas Lattik 10. septembril 1944. Ta põgenes koos tuhandete kaasmaalastega 1944. aastal Rootsi. Oma elu viimased kümnendid elas Lattik Södertäljes, kus tegutses ka emeriteerumise järel kohaliku koguduse õpetajana ning kirjutas mälestusi. Lattik suri 27. juunil 1967 Stockholmis, maeti sealsele Metsakalmistule. 1. novewmbril 2008 maeti Jaan Lattiku ja tema abikaasa põrm ümber Viljandi kalmistule.
Rootsis ilmusid mälestusraamatud: „Viljandi kirikumõis kõneleb” (1948), „Teekond läbi öö” neli osa, (1950–1958), „Minu album” (1960). Kodu-Eestis on Lattiku loomingust valikkogu „Kui meil veel püksa ei olnud” (1998), mille koostas Hando Runnel.
Järgnev Jaan Lattiku mõtisklus on kirjutatud 1944. aasta veebruaris Tartumaal maapaos olles.
Saatesõna Katri Aaslav-Tepandi
Selle sinaga on meil elupäevad tegemist. Vaevalt avad hommikul unised silmad, kui juba kostavad korraldused ja käsklused. Sina too seda ja seda, sina tõuse üles, sina mine sinna. See kestab kogu päeva läbi. Ja õhtul, kui väsinud silmad otsivad und, räägivad su huuled poolunes: sina oled süüdi, et see päev oli nii vaene ja kurb. Sinule veeretatakse kaela kõik süüd ja visatakse näkku teravad ning porised sõnad, mida vihasest südamest leiti ja korjati. Vähemalt üks sina leidub iga inimese jaoks, kellele võib armuta hoope jagada ja jalaga lükata, kui süda on ääreni täis mõru sappi ja kurjust. Ma tundsin üht meest, kes tuli maruvihasena koju ja ei leidnud ühtegi sina eest, kellele saanuks auru vastu nägu lasta. Haaras siis laualt äratajakella, pani sellele paar kuradit külge ja virutas vastu põrandat tükkideks. Imekombel kella luukere tiksus ikka veel. Siis andis jalg surmahoobi ja mees ütles: „Või sina, näru, julged, häält teha, kui oled juba prügihunnik.” Sellepeale vaikis kell. Need on loomulikult erakordsed juhud, kus elusa sina asemele astuvad eluta asjad. Harilik sina on ikka teine inimene. Eks ole see meile suureks kergenduseks, et meie kõrval ja meie läheduses üks käsu- ja süüalune viibib, kes nagu piksevarras võtab vastu kõik nooled ja löögid ning vabastab meid ebameeldivaist ülesannetest ja kohustustest. Muidu peaksime hakkama ise endale käske jagama ja süüdlast otsima enda taskuid mööda. See on kohustus. Nii rasket ülesannet ei taha keegi enda kanda võtta. Seepärast jäägu sina süüdlaseks ja raskema koorma kandjaks elus kuni tee lõpuni. Nii oleme harjunud mõtlema, elama ja tegutsema.
Aga sõda on käimas. Vererohke ja ränk sõda. Heideldakse Peterburi väravate ees. Meist mitte väga kaugel. Ärevil oleme õppinud endid lahti kiskuma paljudest, isegi väga paljudest mõnusustest ja mugavustest. Oleme koormaid ja raskusi pidanud õlgadele võtma, mida varem et ole jõudnud maastki üles tõsta, see kõik on meid teinud tugevamaks, on meie jõudu karastanud ja kasvatanud. Kas me siis ei saaks hakkama ka niisuguse asjaga, et võtame tollelt sinalt, teiselt inimeselt ühe osa süüd, muresid, käske ja korraldusi enda kanda. Teeme oma mina veidi väiksemaks ja anname õhku ja ruumi oma kodus ja südames sinule, teisele inimesele. Oleme vahel ise ka halvad ning ülekohtused. Oleme süüdi, kui on midagi halvasti tehtud. Teine saab siis ka veidi jalgu puhata ja pisaraid palgelt pühkida, mida sinna kogunes meie süüdistuste peale. Kui korraks harjutada endamisi sellist kõnekäändu: mina lähen, mina teen, mina toon, mina aitan vaigistada valu ja mina korjan rohtu nurmelt ning niidult ja viin seda oma haigele sõbrale, kelle süda on väsinud. Avaneb silmile otsekohe uus maailm. Uued rannad paistavad. Ja näed uusi inimesi enda läheduses, kes käe teretuseks vastu sirutavad ja suruvad südamlikult neile ulatatud sõbrakätt. Oleks mõeldav niisugune asi, et sõnu saab haamri või kirvega puruks taguda, siis ma kirjutaksin kivisse raudsulega üheainsa sõna – mina –, ja lööksin selle pihuks ja põrmuks. Pole seda tarvis praegusel raskel ajal. Las jääb sina. Mitte käsutatava orjana, mitte ainsa süüdlasena ja igapäevase kohtualusena, vaid sõbrana ja üheväärse rahvuskaaslasena, kelle hõiskeid ja ohkeid kuuleb meiegi kõrv juba kaugelt eemalt. Seni istus mina igal pool ees. Kumises kõrvus, põles silmis, pesitses südames ja puges jalgadesse peitu, et me ei kuuleks, ei näeks, ei tunneks ega astuks sammugi teise inimese kutse ja appihüüde peale. Astume võitlusse iseenda vastu, oma mina, oma mõnususe, omakasu, oma leiguse, külmuse ning ükskõiksuse vastu. Kuulutame sõja ka hädaldamisele, pettumustele, mida üks kui teine päey meile toob ning mis ähvardavad meid vahel jalust maha murda. Jõudu niisuguse teo ja töö jaoks võib saada ja juua mitmest allikast. Maitse ja tunnete ning teadmiste järgi.
Meie usuisa dr Martin Luther otsis endale sedaviisi jõudu, et võttis kriidi ja kirjutas toa uksele ühe ladinakeelse sõna: vivit. See on tõlkes ‘ta elab’, nimelt Lunastaja. Ja samas oligi ta oma elutahte ja elujõu süüdanud elava Lunastaja elu sügavustes. Ka mina tean seda, et ta elab, ning ei tunne ennast sellepärast ka suurimates raskustes üksinda olevat. See allikas ei ole igaühele vastuvõetav, on võõras. Ka seda ma tean. Kuid need, kes seda teed ei suuda käia, mingu meie vanemate ja esivanemate elupäevadesse tagasi ja küsigu nõu eesti suitsutarelt ja talutare elanike vaimudelt, kuidas tuleb toimida, kui on jõudu vaja võitluseks iseendaga ja eluraskustega. Vaimujõu poolest oli meil karm minevik siiski küllalt tugev. Seda ainult ei nähtud. Sest ühe Põhjamaa inimese hing on sügavam kui Soome lahe sügavam koht. Ja ühe võõra silm ei ulatu sinna kunagi vaatama. Mõtelge nüüd ise, kui mehised, julged ja vabad võime olla, kui meie neil süngeil päevil ütleme oma kodustele, oma naabritele ja oma rahvale: „Sina oled mulle kallis, sinu valu on minu valu ja sulle ma annan vähemalt osa omast südamest. Mina astun teelt kõrvale, et sinu rännak oleks vaba.” Tahab keegi aga kirjutada üht armastuskirja või mõnd hümni kodumaale, see visaku paberile üksainus sõna: sulle. Sellest jätkub.
Jaan Lattik (1878–1967) oli eesti vaimulik, kirjanik, haridus- ja poliitikategelane.
