Loe „Saalomoni oodide” 1. osa siit.
Loe Jaan Lahe saatesõna „Saalomoni oodidele” siit.
Kahekümnes ood
1. Issanda preester ma olen,
ja Teda ma teenin preestrina.
2. Ja talle ma annetan Tema mõtte anni,
3. sest see ei ole nagu maailm,
ega nagu liha ei ole tema mõte,
ega nagu need, kes teenivad lihalikult.
4. Issanda and on õiglus
ning südame ja huulte puhtus.
5. Anneta oma sisim laitmatult,
ja su kaastunne ärgu rõhugu kaastunnet
ja su hing ärgu rõhugu hinge.
6. Ära osta võõrast, sest tema on nagu sina,
ja ära otsi, kuidas petta naabrit
ja ära võta temalt ta alastuse rõivast.
7. Vaid pane ülle Issanda arm, mis on kadeduseta
ja tule tema paradiisi
ja tee endale kroon tema puust,
8. pane endale pähe ja rõõmusta
ja kinnita end tema õdususse.
9. Ja kõnnib sinu ees tema hiilgus,
ja sa saad osa tema lahkusest ja ta armust
ja sind salvitakse tõesse tema pühaduse kiitusega.
10. Kiitus ja au tema nimele!
Halleluuja!
Kahekümne esimene ood
1. Oma käsivarred ma tõstsin kõrgele,
Issanda halastuse poole,
2. sest minu ahelad ta heitis minult.
Ja minu aitaja tõstis mind
oma halastuse ja oma lunastuse poole.
3. Ja ma võtsin ült pimeduse
ja ma panin ülle valguse.
4. Ja minul endalgi olid ihuliikmed,
nendes ei olnud valu,
ei piina ega kannatust.
5. Ja ülirohkesti abiks oli mulle Issanda mõte
ja tema kadumatu kogudus.
6. Ja mind tõsteti üles valgusesse,
ja möödusin tema palge eest.
7. Ja ma olin lähedal temale,
teda kiites ja teda tänades.
8. Mu süda voolas üle ja see leiti mu suus,
ja ta ilmus mu huultele.
9. Ja sai suureks mu palgel
Issanda ülistamine ja tema kiitus.
Halleluuja!
Kahekümne teine ood
(Lunastaja kõneleb:)
1. Tema tõi mu alla kõrgustest
ja viis mu üles sügavikust,
2. tema, kes kogus vahepealsed ja lisas nad minule.
3. Tema, kes hajutas mu vaenlased ja mu vastased.
4. Tema, kes andis mulle meelevalla ahelate üle,
nõnda, et ma need lahti tegin.
5. Tema, kes alistas mu käte läbi seitsmepealise lohe,
ja seadis mu tema juurtele, et ma kaotaksin ta seemne.
6. Sina olid seal ja aitasid mind,
ja igal pool oli su nimi mu ümber.
7. Sinu parem käsi hävitas ta kurjuse mürgi
ja su käsi tasandas nende teed, kes sinusse usuvad.
8. Ja sa valisid nemad haudadest
ja sa eraldasid nad surnutest.
9. Sa võtsid surnud kondid
ja tõmbasid nende peale ihud.
10. Ja nad olid liikumatud
ja sa andsid neile elu jõudu.
11. Hävimatu oli su tee ja su pale,
sa tõid oma maailma hävingule,
et halvatuks kõik ja saaks uueks
12. ja kõige aluseks saaks sinu kalju.
Ja sellele sa ehitasid oma kuningriigi
ja see sai pühade elupaigaks.
Halleluuja!
Kahekümne kolmas ood
1. Rõõm on pühade oma,
ja kes paneb selle ülle kui ainult nemad?
2. Arm on valitute oma
ja kes võtavad selle muud kui need,
kes usaldasid seda algusest peale?
3. Armastus on valitute oma,
ja kes paneb selle ülle muud kui need,
kes omandasid selle algusest peale?
4. Kõndige Issanda teadmises,
ja te saate tunda Issanda armu ilma kadeduseta
nii tema ülistamiseks kui ta teadmise täiuslikkuseks.
5. Ja tema mõte oli nagu kiri,
ja tema tahe laskus alla kõrgustest.[1]
6. Ja ta saadeti nagu nool vibust,
mida lasti tugevasti.
7. Ja tormasid selle kirja poole paljud käed,
et haarata ja võtta ja seda lugeda,
8. aga see põgenes nende sõrmede eest.
Ja nad kartsid seda ja pitserit, mis selle peal,
9. sest neil ei olnud võimu teha lahti selle pitserit,
kuna vägi, mis oli pitseri peal, oli suurem nendest.
10. Läksid aga tema järgi need, kes kirja nägid,
et teada saada, kus ta peatub
ja kes teda loeb
ja kes teda kuulab.
11. Aga üks ratas võttis ta omaks
ja ta läks selle peale.[2]
12. Ja tunnustäht oli koos temaga,
kuninglusest ja juhtimisest.
13. Ja kõige, mis ärritas teda, ratast,
ta niitis selle maha ja tükeldas selle.
14. Ja hulgad kogunesid nendest, kes vastu tulid,
ja mattusid jõgedesse.
15. Ta möödus ja kiskus üles palju tihnikuid,
ja valmistas laia tee.
16. Läks alla pea jalgade juurde,[3]
sest kuni jalgadeni jooksis ratas
ja see, mis oli tulnud ta peale.
17. See kiri oli ka käsk,
sest kokku kogunesid kõik kohad,
18. ja ta päises tuli nähtavale pea, kes ilmutas end,
just tõe poeg Kõigekõrgemast Isast.
19. Ja ta päris kõik ja võttis endale,
ja lakkas siis paljude mõtlemine.
20. Hulljulged olid kõik need eksiteele juhtijad, kuid nad põgenesid,
ja kustutati nood tagakiusajad ja pühiti minema.
21. Ja kiri sai siis suureks tahvliks,
mis oli üleni kirjutatud Jumala sõrmega.
22. Ja Isa nimi oli selle peal,
ja Poja oma, ja Püha Vaimu,[4]
et valitseda igavesest ajast igavesti.
Halleluuja!
Kahekümne neljas ood
1. Tuvi lendas meie Issanda Messia peale,
sest pea ta oli talle.[5]
2. Ja ta laulis tema kohal
ja kuuldus ta hääl.
3. Ja kartsid kodumaalased
ja hirmul olid võõramaalased.
4. Linnud lasksid longu oma tiivad
ja kõik roomajad koolesid oma urgudes.
5. Ja sügavikud avati ja kaeti kinni.
Ja nad otsisid Issandat nagu need, kes sünnitavad,
6. kuid ei antud neile teda söögiks,
sest ta ei olnud nende oma.
7. Siis aga laskusid sügavikud Issanda laskumisse,
ja said hukka samas kavatsuses, mis oli nendega varem.[6]
8. Nad hävitasid ju algusest peale
ja nende hävituse lõppsiht oli elu.
9. Ja hukkusid neist kõik, kes olid puudulikud,
sest nad ei olnud võimelised andma salasõna, et nad jääksid püsima.
10. Ja Issand hävitas kõigi nende mõtted,
kelle juures ei olnud tõde.
11. Sest neil jäi puudu tarkusest,
nendel, kes kõrgid olid oma südameis.
12. Ja nad põlati ära,
sest nende juures ei olnud tõde.
13. Sest Issand näitas oma teed
ja avardas oma armu.
14. Ja need, kes seda tundsid,
teavad tema auväärsust.
Halleluuja!
Kahekümne viies ood
1. Mind vabastati mu ahelatest
ja ma põgenesin sinu juurde, mu Jumal,
2. sest sa olid mu lunastuse parem käsi
ja minu aitaja.
3. Sa takistasid neid, kes mulle vastu seisavad
ja uuesti neid ei nähta,
4. sest sinu pale oli minuga,
see, mis lunastas mind oma armus.
5. Mind aga põlati ja tõugati ära paljude silmis
ja ma olin nende silmis nagu tina.
6. Ja minuga oli vägi ja abi sinu juurest.
7. Lambi sa seadsid mulle mu paremale ja vasakule,
et midagi poleks minus valguseta.
8. Ja mind kaeti sinu vaimu kattega
ja sa tõstsid minult ära mu naha rõivad.
9. Sest sinu parem käsi tõstis mu üles
ja sa lasid mööduda haigusel minust.
10. Ja ma sain tugevaks sinu tões
ja õndsaks sinu õigluses.
11. Ja mind kartsid kõik minu vastased
ja ma sain Issanda omaks Issanda nime läbi.
12. Ja mind mõisteti õigeks tema lahkuses
ja tema rahu on igavesest ajast igavesti.
Halleluuja!
Kahekümne kuues ood
1. Ma kallasin välja Issanda kiitust,
sest ma olen tema päralt.
2. Ja ma laulan tema püha laulu,
sest mu süda on tema juures.
3. Sest ta kithara on minu käes
ja tema rahu laulud ei vaiki.
4. Ma hüüan tema poole kogu oma südamest,
ma kiidan ja ülistan teda kõigi oma ihuliikmetega.
5. Sest idast kuni läände
kiitus on tema päralt.
6. Ja lõunast kuni põhja
tema päralt on tunnustus!
7. Ja kõrguste algusest kuni nende lõpuni
täiuslikkus on tema päralt!
8. Kes on see, kes kirjutab Issanda oode
või kes on see, kes neid loeb?
9. Või kes on see, kes iseennast kasvatab elule,
et tema hing ise lunastub?[7]
10. Või kes on see, kes puhkab Kõigekõrgema juures,
nõnda et Tema räägib ta suu kaudu?
11. Kes on võimeline seletama Issanda imesid –
sest ju see, kes seletab, saab vabaks
ja püsima jääb see, kes selgitab.
12. Sest piisab, kui teada ja olla rahus,
sest lauljad ju püsivad rahus,
13. justnagu jõgi, millel on rikkalik läte
ja voolab abiks neile, kes seda otsivad.
Halleluuja!
Kahekümne seitsmes ood
1.Ma laiutasin välja oma käed
ja pühitsesin oma Issandat,
2. sest mu käte sirutamine
on tema märk.[8]
3. Ja minu väljalaiumine
on puu, mis sirge.
Halleluuja!
Kahekümne kaheksas ood
1. Nagu tuvide tiivad nende tibude kohal,
ja nende tibude nokad nende suude poole,
nõnda ka Vaimu tiivad on mu südame kohal.
2. Rõõmus on mu süda ja hüpleb,
nagu loode, kes hüpleb oma ema kõhus.
3. Ma uskusin, sellepärast ma sain ka rahu,
sest usaldusväärne on see, kellesse ma uskusin.
4. Rohkelt õnnistas ta mind
ja minu pea on tema juures.
Ja pistoda ei lahuta mind temast,
ega ka mõõk.
5. Sest ma olen valmis enne, kui tuleb hävitus,
ja ma toetun ta küljele, mis ei hävi.
6. Ja mind embas surmata elu ja suudles mind,
7. ja temast on Vaim, mis minu sees.
Ja tema ei või surra,
sest ta ise on elu.
(Lunastaja kõneleb:)
8. Ja imestasid need, kes mind nägid,
sest mind kiusati taga.
9. Ja nad arvasid, et ma olen alla neelatud,
sest ma paistsin neile nagu üks hävitatutest.
10. Aga ahistus, mis oli mu päralt,
lunastuseks sai mulle.
11. Ja ma olin ju nende põlatav,
sest armukadedust ei olnud minus.
12. Seepärast, et kõigile inimestele ma tegin head,
vihati mind.
13. Ja nad ümbritsesid mind nagu hullud koerad,
sellistena, kes teadmatult ründavad oma isandaid.
14. Sest nende mõistus oli rikkis
ja moondatud oli nende aru.
15. Mina aga hoidsin vett oma paremas käes
ja nende kibeduse ma unustasin oma magususes.
16. Ja ma ei saanud hukka,
sest ma ei olnud nende vend,
sest ka nemad ei tundnud mu sündimist.[9]
17. Ja nad otsisid minu surma, aga ei leidnud,
sest ma olen vanem nende mälust,
ja asjatult heitsid nad liisku minu üle.
18. Ja need, kes olid minu järel,
püüdsid edutult hävitada mälestust temast, kes oli enne neid.
19. Sest ennetamatu on Kõigekõrgema meel
ja ta süda on ülevam kui kogu tarkus.
Halleluuja!
Kahekümne üheksas ood
1. Issand on minu lootus,
ma ei ole segaduses tema pärast.
2. Sest oma kiituse kohaselt ta tegi mu,
ja oma armu kohaselt ta andis mulle,
3. ja oma halastuse kohaselt ta tõstis mu üles,
ja oma suure ilu kohaselt ta kergitas mind.
4. Ja ta pani mu tõusma She’oli sügavustest[10]
ja surma suust tõmbas ta mu välja.
5. Ja ma alandasin oma vaenlasi,
ja mind mõisteti õigeks tema armu läbi.
6. Sest ma uskusin Issanda Messiasse
ja mulle paistis, et tema on Issand.
7. Ja ta näitas mulle oma märki,
ja ta juhtis mind oma valgusega.
8. Ja ta andis mulle oma võimu saua,
et ma alistaksin rahvaste kavatsused,
ja alandaksin vägevate au,
9. et valmistada sõda tema nimes
ja võtta võit tema väes.
10. Ja Issand heitis maha mu vaenlase oma sõnaga
ja see sai kui tolmuks, mille tuul kannab ära.
11. Ja ma jagasin kiitust Kõigekõrgemale,
sest ta tegi suureks oma teenri ja oma teenijanna poja.[11]
Halleluuja!
Kolmekümnes ood
1. Täitke endid veega Issanda elavast allikast,
sest see avati teile.
2. Ja tulge kõik janused ja võtke juua
ja puhake Issanda allikal.
3. Sest see on kena ja puhas
ja rahustab hinge.
4. Sest meest palju magusamad on selle veed,
ja mesilaste kärg ei ole võrreldav sellega.
5. Sest see voolas Issanda huultelt,
ja Issanda südamest sai ta oma nime.
6. Ja ta voolab lõputult ja nähtamatult
ja enne, kui see asetati keskele, nad ei teadnud sellest.[12]
7. Õndsad on need, kes joonud sellest
ja kes on saanud sellest rahu.
Halleluuja!
Kolmekümne esimene ood
1. Issanda ees hajusid sügavikud
ja hävines pimedus tema ilmumise eel.
2. Eksitus eksis ja kadus tema läbi,
ja põlgus ei saanud enesele rada
ja ta uppus Issanda tõe läbi.
3. Oma suu ta avas ja kõneles heldust ja rõõmu
ja ta kõneles uut kiitust ta nimele.[13]
4. Ja ta tõstis oma hääle Kõigekõrgema poole
ja pakkus talle neid, kes olid saanud poegadeks tema käe läbi.
5. Ja sai õiglaseks tema pale,
sest nõnda andis talle ta Püha Isa.
(Lunastaja kõneleb:)
6. Tulge välja need, kes te olite ahistatud,
ja võtke vastu rõõm.
7. Ja pärige oma hinged tema armu käes,
ja võtke enestele surematu elu.
8. Ja nad taunisid mind kui ma tõusin üles,
teda, keda ei ole taunitud.
9. Ja nad jagasid mu saagi,
kuigi midagi ma polnud võlgu neile.
10. Kuid ma pidasin vastu, olin tasane ja vaikne,
nõnda et ma ei saaks häiritud nendest.
11. Aga ma seisin häirimatult nagu tugev kalju,
mille vastu pekslevad lainete vallid, ja ta peab vastu.
12. Ja ma kandsin nende kibedust alandlikkuse tõttu,
et lunastada oma rahvast ja teda juhendada.
13. Ja et ma ei tühistaks lubadusi, mis on isade peades,
kellele lubati mind nende järeltulijate lunastuseks.
Halleluuja!
Kolmekümne teine ood
1. Õndsatele rõõm on nende südamest
ja valgus temalt, kes elab nende sees.
2. Ja tõe sõna, mis on iseenesest.
3. Sest ta sai tugevaks Kõigekõrgema püha väe läbi,
ja ta jääb raputamatuks igavesest ajast igavesti.
Halleluuja!
Kolmekümne kolmas ood
1. Arm kiirustas taas ja saatis minema rikkuja,
ja ta laskus temasse, et teda tühjaks teha.
2. Ta oli hävitanud palju enne teda
ja rikkunud kogu ta loomingu.
3. Ja ta seisis kõrguse peal ja saatis välja oma hääle
ühest maailma äärest kuni teise ääreni.
4. Ja ta tõmbas enda juurde kõiki neid, kes talle kuuletusid
ja ta ei paistnud kurjana.
5. Siiski seisis täiuslik neitsi,[14]
kes kuulutas, kutsus ja ütles:
6. Inimese pojad, pöörduge
ja nende tütred, tulge
7. Ja jätke maha selle rikkuja teed
ja lähenege mulle.
8. Ja ma tulen teie sekka
ja toon teid välja hukatusest
ja teen teid targaks tõe teedel.
9. Ärge saage rikutuks, ega hävige.
10. Kuulake mind ja saage päästetuks,
sest Jumala armust ma räägin teie seas.
11. Ja minu läbi te saate päästetud ja õigeks.
Mina olen ju teie kohtumõistja,
12. ja neid, kes panevad mu ülle, ei ahistata,
vaid nad saavad uues maailmas rikkumatuse.
13. Minu väljavalitud kõndisid koos minuga
ja oma teed ma annan teada neile, kes mind otsivad
ja ma luban neile oma nime.
Halleluuja!
Kolmekümne neljas ood
1. Ei ole ränka teed, kus poleks lihtsat südant,
ega tõket sirgetes mõtetes,
2. ega keeristuult valgustatud mõtte sügavikus.
3. Seal, kus keegi on ümbritsetud igast küljest iluga,
ei ole temas midagi lõhestatut.
4. Kujutis, mis on all,
on sellest, mis on üleval.
5. Sest kõik on ülevalt
ja all ei ole midagi
muud kui nende arvamus, kelles ei ole teadmist.
6. Arm on ilmutatud teie lunastuseks,
uskuge, elage ja saage lunastatuks!
Halleluuja!
Kolmekümne viies ood
1. Issanda piserdus varjutas mind meelerahuga
ja see tõstis rahu pilve mu pea kohale,
2. et sellest saaks minu valvur kogu ajaks.
Ja see sai mulle lunastuseks.
3. Ja kõik olid häiritud ja hirmunud
ja neist tuli välja suitsu ja karistust.
4. Aga mina olin raugelt Issanda leeris,
ja enam kui vari oli ta mulle, ja enam kui alustala.
5. Ja nagu ema oma last kanti mind,
ja ta andis mulle piima, Issanda kastet.
6. Ja ma sain suureks tema annist,
ja ma puhkasin tema täiuslikkuses.
7. Ja ma sirutasin välja oma käed mu hinge tõusmisel[15]
ja ma suundusin Kõigekõrgema poole
ja sain lunastatuks tema juures.
Halleluuja!
Kolmekümne kuues ood
1. Ma puhkasin Issanda Vaimu peal
ja ta tõstis mu üles kõrgusesse.[16]
2. Ja ta pani mu seisma mu jalgadele Issanda kõrguses,
tema täiuslikkuse ja hiilguse ette,
kus ma ülistasin teda oodide loomisega.
(Lunastaja kõneleb:)
3. Ta sünnitas mu Issanda palge ette
ja kuigi ma olin inimese poeg,
nimetati mind Valguseks, Jumala pojaks
4. kuna ma olin ülistatuim ülistatute seas
ja suurim suurte seas.
5. Sest Kõigekõrgema suurusele vastavalt ta valmistas minu,
ja enda uudsusele vastavalt ta tegi mu uueks.[17]
6. Ja ta võidis mind oma täiuslikkusega
ja ma sain üheks tema lähedaste seas.
7. Ja mu suu avati nagu kastene pilv
ja mu süda voolas nagu õigluse vool.
8. Ja mu lähenemine oli rahulik
ja mind kinnitati ettehoolduse vaimus.
Halleluuja!
Kolmekümne seitsmes ood
1. Ma laiutasin välja oma käed Issanda poole
ja Kõigekõrgema poole ma tõstsin oma hääle.
2. Ja ma kõnelesin oma südame huultega
ja ta kuulis mind, kui mu hääl kandus temani.
3. Tema sõna tuli minu juurde,
et anda mulle mu tööde vilju,
4. ja ta andis mulle rahu Issanda armus.
Halleluuja!
Kolmekümne kaheksas ood
1. Ma läksin üles tõe valgusesse nagu kaarikusse[18]
ja tõde juhtis mind ja pani mu tulema.
2. Ja ta viis mu üle kuristike ja sügavike,
kaljurüngastest ja vallidest ta päästis mind.
3. Ja ta sai mulle lunastuse sadamaks
ja seadis mu surematu elu seisundisse.
4. Ja ta läks koos minuga, pani mu puhkama ja ei lasknud mul eksida,
sest ta on ja oli tõde.
5. Ja mulle ei olnud ohtu, kuna ma kõndisin koos temaga.
Ja ma ei eksinud milleski, kuna ma kuuletusin talle.
6. Sest tema juurest põgenes eksitus
ega kohanud teda enam.
7. Aga tõde läks sirget teed pidi
ja kõike, mida ma ei mõistnud, ta näitas mulle:
8. kõiki eksituse arstirohtusid
ja neid surma piinu, mida peetakse magususeks,
9. ja rikkuja rikkumist.
Ma nägin, et ehitud oli rikutuse mõrsja
ja peigmees, kes rikub ja saab rikutud.[19]
10. Ja ma küsisin tõelt, ‘Kes on need?’
ja ta ütles mulle, ‘Need on petja ja eksitajanna’.
11. Ja nad jäljendavad armastatut ja tema mõrsjat
ja nad eksitavad maailma ja rikuvad seda.
12. Ja nad kutsuvad paljusid pulmapeole
ja annavad neile juua nende joobumuse veini.
13. Ja panevad nad välja oksendama oma tarkuse ja teadmise
ja valmistavad neile ette mõttetuse.
14. Siis nad jätavad nad maha
ja nõnda nad kõnnivad ringi hullude ja rikututena.
15. Nendes ei ole ju mõistust,
sest nad ei otsigi seda.
16. Kuid mina olen saanud targaks, ma ei langenud petjate kätte,
ja see rõõmustas mind, sest koos minuga oli tulnud tõde.
17. Ja ma seisin kindlalt ja elasin ja sain lunastatuks
ja minu alus oli seatud Issanda kätte,
sest tema oli istutanud minu.
18. Sest tema seadis juure
ja kastis seda, hoolitses selle eest ja õnnistas seda
ja selle viljad on igavesti.
19. Ja see juurdus sügavalt, kasvas üles ja avanes,
kasvas täiusele ja laienes.
20. Ja ülistati ainuüksi Issandat
tema istutuse- ja hooldetöös.
21. Tema hooles ja ta huulte õnnistuses,
tema kaunis parema käe istutuses.
22. Ja tema istutuse leiduses
ja ta meele taipamises.
Halleluuja!
Kolmekümne üheksas ood
1. (Nagu) võimsad jõed on Issanda vägi,
neil, kes põlgavad teda, nad voolavad üle peade.
2. Ja nad ajavad segi nende kulgemised
ja nad hävitavad nende ülekäigud.
3. Ja nad püüavad kinni nende kehad
ja nad rikuvad nende hinged.
4. Sest nad on äkilisemad välkudest
ja kiiremad.
5. Kuid need, kellega nad kohtuvad usus,
ei saa kõigutatuks.
6. Ja need, kes kulgevad nendega laitmatult,
ei saa häirituks.
7. Seepärast, et märk nende peal on Issand,
ja see märk on tee neile, kes kohtuvad Issanda nimes.
8. Pange siis ülle Kõigekõrgema nimi ja tundke teda
ja te kohtute ilma hädaohuta,
sest jõed leevad teile kuulekad.
9. Sillad tegi neile Issand oma sõnaga
ja ta kulges ja ületas neid oma jalaga.
10. Ja ta jalajäljed püsisid vee peal ja ei hävinud,
vaid nad on nagu puu, mis on kindlalt seatud tões.
11. Siit ja teiselt poolt tõsteti kõrgele lained,
aga meie Issanda Messia jalajäljed püsivad ikka.
12. Ja neid ei kustutata
ja need ei hävine.
13. Määratud on tee nendele, kes ületavad pärast teda,
ja neile, kes järgivad tema usu rada
ja austavad tema nime.
Halleluuja!
Neljakümnes ood
1. Justnagu tilgub mett mesilaste kärjest
ja voolab piima naisest, kes armastab oma lapsi,
nõnda ka minu lootus on sinu peal, oo mu Jumal.
2. Justnagu läte, mis purskab välja oma vett,
nõnda purskab mu süda välja Issanda kiitust,
ja mu huuled toovad talle välja kiitust.
3. Minu keel saab magusaks tema lauludes
ja mu ihuliikmed küpsevad tema oodides.
4. Mu pale hõiskab tema juubelduses
ja mu vaim juubeldab tema armastuses
ja mu hing särab temas.
5. Ja hirmunu usaldagu end temale
ja talle kindlustatakse lunastus.
6. Ja tema kasumid on elu ilma surmata
ja kes need endale saavad, on rikkumatud.
Halleluuja!
Neljakümne esimene ood
1. Kiitku Issandat kõik tema vastsündinud
ja võtku enestele tema usu tõde.
2. Ja ta lapsi tunnustatakse tema juures,
seepärast laulgem tema armastuses.
3. Me elame Issandas tema armu läbi,
ja elu me võtame vastu ta Messia läbi.
4. Sest suur päev on säranud meile,
ja hämmastav on see, kes andis meile osa oma hiilgusest.
5. Saagu nõnda me kõik üksmeelseiks Issanda nimel
ja austagem teda tema headuses.
6. Ja säragu meie palged tema valguses
ja mõtisklegu me südamed tema armastuses
öösel ja päeval.[20]
7. Juubeldagem Issanda juubeldamist!
(Lunastaja kõneleb:)
8. Imestasid kõik, kes mind nägid,
sest ma olen teisest liigist.
9. Sest tõe Isa mäletas mind,
tema, kellel ma olin algusest peale.
10. Sest tema rikkus sünnitas minu
ja tema südame mõte.
(Eestlaulja kõneleb:)
11. Ja tema sõna on meiega kogu me tee,
lunastaja, kes elustab ega põlga meid ära.
12. Mees, kes alandas ennast
ja keda ülendati tema õigluse pärast.
13. Kõigekõrgema Poeg ilmus välja
oma Isa täiuslikkuses.
14. Ja valgus koitis sõnast,
mis oli enne aegade algust temas.
15. Messias tõesti on üks.
Ja teda teati enne maailma loomist,[21]
et ta elustab hingi igaveseks oma nime tõega.
16. Uus kiidulaul Issandale nendelt, kes armastavad teda.
Halleluuja!
Neljakümne teine ood
1. Ma laiutasin välja oma käed ja lähenesin oma Issandale,
sest mu käte sirutamine on tema märk.[22]
2. Ja minu väljalaiumine on püstine puu[23],
mis rippus tema, Õiglase, tee kohal.
(Lunastaja kõneleb:)
3. Ja ma sain kasutuks nende jaoks, kes mind ei tunne,
sest ma peitun nende eest, kes ei mõista mind.
4. Ja ma olen nende juures, kes armastavad mind.
5. Surnud on kõik minu tagakiusajad,
aga nemad otsisid mind, kes lootsid minust, et ma elan.
6. Ja mina tõusin üles ja olen koos nendega
ja räägin nende suude läbi.
7. Sest nad põlgavad noid, kes neid taga kiusavad
ja ma heitsin nende peale oma armastuse ikke
8. nagu peigmees oma käsivarre mõrsja peale.[24]
Nõnda on minu ike nende peal, kes mind tunnevad.
9. Ja nagu pruutkamber on valmis seatud peigmehe kodus,
nõnda on minu armastus nendega, kes usuvad minusse.
10. Mind ei põlatud ära, kuigi nii loodeti,
ja ma ei hukkunud, kuigi nad arvasid seda minust.
11. She’ol nägi mind ja hävines,
ning surm saatis mu tagasi ja paljud koos minuga.[25]
12. Äädikas ja kibedus ma olin talle,
ja ma laskusin alla seda mööda nii palju kui oli ta sügavus.
13. Ning minu jalad ja pea ta lasi vabaks,
sest ta ei suutnud taluda minu palet.[26]
14. Ja ma tegin elavate kogukonna tema surnute seas
ja ma rääkisin nendega elavail huulil,
et ei oleks kasutu minu jutt.
15. Ja jooksid minu poole need, kes olid surnud
ja nad hüüdsid ja ütlesid: ‘Halasta meile, Jumala poeg,
16. ja toimi meiega oma lahkusele vastavalt
ning vii meid välja pimeduse ahelaist,
17. ja ava meile värav, mille kaudu me saaksime välja tulla sinu juurde,
sest me näeme, et meie surm ei puuduta sind!
18. Saagu me samuti päästetud sinu halastusega,
sest sina oled meie Lunastaja!’
19. Mina kuulsin nende häält
ja panin oma südamesse nende usu.
20. Ja panin nende peade kohale oma nime,
sest nad on vabad ja nemad on minu omad!
Halleluuja!
[1] Isa poolt maailma saadetud “kiri” esineb ka süüria Pärlilaulus, kus kirja ülesanne on äratada Egiptuse missioonile saadetud Poeg. “Kiri” on seega eluandva evangeeliumi sümbol.
[2] Kummalist “ratast” siin on tahetud seostada indiapäraste õpetustega “õpetusrattast” või “valitsemiserattast”. Tõenäolisem tundub aga seos Hesekieli raamatu 1. peatükiga, kus on juttu Jumala troonvankrist, mis oli hilisemas juudi müstikas suur inspiratsiooni allikas, eelkõige kabalistlikus merkaba müstikas. Jumala troonvanker on seega elustava evangeeliumi sõiduvahend (vt. eelmist märkust).
[3] Mida siin ja allpool mõeldakse sõnaga “pea” ei ole päris selge, “pea jalgade juurde” minekus on nähtud ristimärki, mis ilmub justnagu pöörlevates rattakodarates. “Pea” võib tähistada siiski ka rattal reisivat kirja.
[4] Siin esineb üllatavalt varases tekstis kolmainsuse doktriin, vrd. 2Kr 13:14.
[5] Tuvi on siin ja mujalgi Püha Vaimu sümbol. Tuleb meeles pidada, et Süüria kirikus oli Püha Vaim naissooline olend kuni u. 4. sajandini m.a.j.
[6] Värsi mõte näib olevat, et veeuputuse vood, mille kavatsus oli maailm hävitada, said Jumala plaani kohaselt ise hukka, st. hävitasid ise endid.
[7] Värss on suunatud “iseenda lunastamise” idee vastu.
[8] Mõeldakse ristimärki, Jeesuse asendit ristil.
[9] Teise süüriakeelse käsikirja lugem on “ja nad ei tunnustanud minu sündimist”. Värsid 17-19 on tugeva dokeetilise kallakuga ehk rõhutavad Kristuse kannatuste näilikkust, vrd. Jh 8:57jj.
[10] She’ol on surmavalla, surnute riigi nimetus Vanas Testamendis.
[11] Ei ole sugugi kindel, kelle suureks tegemisest autor siin räägib, kas Kristuse või tavalise uskliku? Vrd. Ps 116:16 ja Lk. 1:38.
[12] Vrd. Jh. 1:26.
[13] Siin ja allpool on tegijaks Kristus, 6. salmist algab tema monoloog.
[14] “Neitsi” võib olla siin kristliku kiriku või koguduse sümbol, või ka Kristuse enda kehastus.
[15] Odist viitab algkristlikule palvetamise poosile, kui palvetaja matkis ristilöödut. Selles oodis on raske eristada, kus kõneleb odist ja kus Kristus, nad tunduvad olevat samastatud nii ristilöödute kui ülestõusvatena.
[16] “Issanda vaim” on süüria keeles naissoost, tema on ka kolmandas salmis Kristuse sünnitaja.
[17] Esimeses salmipooles on tegijaks Püha Vaim, teises Jumal. Püha Vaim andis Kristusele ihulise kuju, Jumal “uuendas” ta aga ülevaks.
[18] “Kaariku” (markabtâ) all mõeldakse tõenäoliselt Jumala troonvankrit, mis oli sümbolina olulisel kohal juudi müstikas ehk kabalas.
[19] “Püha pulma” motiivil on Süüria kristluses oluline sümboolne roll. Kristliku elu täiust väljendas “mõrsjakambri” metafoor, kus kristlane ehk naissooline hing sai üheks Kristuse ehk peigmehega. See oli ka askeetide elu eesmärk. Siin on kujutatud “püha pulma” vaenlase silmamoonduse trikina.
[20] Vrd. Psalm 1: 1-2 – “Õnnis on inimene … kel on hea meel Issanda Seadusest ja kes uurib ta Seadust ööd ja päevad.” Tähelepanuväärselt on “seadus” asendatud “armastusega”.
[21] Vrd. Jh 17:24.
[22] Mõeldakse ristimärki, Jeesuse asendit ristil.
[23] Algtekst on kahetähenduslik – kas “lihtne puu” või “väljasirutatud puu”, mõeldakse ristipuud.
[24] “Peigmees” on Kristuse epiteete Süüria traditsioonis, kellega askeet soovis ühineda taevases “pruutkambris”. Mõrsja on sageli ka Kiriku metafooriks.
[25] She’ol on surmavalla nimi Vanas Testamendis, siin räägitakse surnute ülestõusmisest.
[26] Variant: sest nad ei suutnud taluda minu palet. “Nemad” on ilmselt surnuteriigi kurjad inglid või vürstid.
Amar Annus (1974), PhD, on Tartu ülikooli Lähis-Ida usundiloo dotsent.
