Küllap teavad pea kõik inimesed oma lähikonnas kedagi, kes jumaldab J. R. R. Tolkieni „Sõrmuste isanda” triloogiat. Mina pole üks neist. Seega võib järgnev sedastus tunduda pühaduse teotamisena neile, kes seda teevad.
Mina tajun teoses ühte imelikku mõra või vastuolu, nimelt maagias. See pole esmapilgul justkui üldse nii muljet avaldav. Gandalf, kes peaks olema üks võimsamaid võlureid maailmas, teeb harva midagi megamaagilist. Suurema osa oma ajast veedab ta süües ja suitsetades, lastes kõigil teistel kogu raske töö ära teha. Maagia peaks ju olema dramaatilisem! Märkimisväärne, ebatavaline, jahmatav! Enamikus teistes lugudes on maagia hämmastav. Kuid Gandalf on enamasti üsna tavaline. Nagu me kõik.
Ma arvan, et paljud tunnevad Jumalaga seoses sama pettumust. Kuigi ta on ju kõige võimsam võlur, eks ole? Kindla peale võiks Jumal teha mõningaid imelisi asju, kui ta vaid tahaks. Piiblilugudes ju teebki: lahutab meresid, äratab inimesi surnuist, muudab jõgesid vereks, vett veiniks jne. See juba on maagia! Asju ja tegevusi, mida oma igapäevaelus pidevalt enda ümber näeme, ei pea me tihti sugugi maagiliseks. Tuuleke puhub, lilled õitsevad, päike paistab, maa pöörleb ja inimesed askeldavad ringi. Tavaline. Igav.
Kus on maagia?
Kas me pole mitte pidevalt pettunud maagia tegelikus, ent varjatud kohalolus? Maagia on siin, maailmas, kuid seda on peaaegu võimatu näha, sest see on meie jaoks nii loomulik ja normaalne. Küll me tahaks, et maagia oleks maagilisem! Aga pole. Maagia on peidetud tavalisse, maisesse.
Oled sa kunagi palvetanud mingi pealtnäha väikese asja eest? Kunagi lapsena, et vanemad lubaksid sul sõpradega kauem väljas olla? Külmal talvepäeval bussi oodates, et see jõuaks kaks minutit varem? Oled sa kunagi mõelnud, mida sa sellise palvega üldse soovid: mitmete pisikeste üksikasjade kohandamist, paika loksutamist ja loendamatu hulga elude mõjutamist? Millist võlurit küll vaja läheb, kes selle kõik suudab välja vedada?
Kus on maagia?
Kõikjal meie ümber.
Vahepeal on üpris märkamatult saabunud suvi. Vaata, pärnaõied õitsevad! Aga mida on vaja, et ühest väiksest seemnest kasvaks võimas puu? Milline võlur suudab koordineerida lõputute pisiasjade jada, mida on vaja, et tekitada selline keeruline üksus nagu pärn?
Mõtle samamoodi ühele olulisele päevale või sündmusele oma elus, mis aitas sind kujundada ja vormida sind inimeseks, kes sa oled praegu. Võta arvesse kõik maised detailid, kõik väikesed imed, mis olid vajalikud selle konkreetse sündmuse loomiseks ‒ maagiaks, mis sind kujundas.
Kõike seda on lihtne ignoreerida, sest see tundub nii loomulik ja nii tavaline. Aga meie eeldame, et maagia on suurejooneline. Kuid kas maagia ikka on vähem maagiline, kui ta tegelikult ongi näiteks ses samas õhus, mida iga päev hingame?
Loomulikult põrkume me siin keeruliste probleemidega. Ongi väljakutse näha maagiat katkises ja kohati ebaõiglases maailmas. Ent jätkem see hetkeks kõrvale ning keskendugem põhiküsimusele: kus on maagia selles peamiselt maises maailmas? Vastus, mu sõbrad, kõlab, et maagia ongi maises. Peame lihtsalt oma silmad ja südame avama.
Kristiina Vaiksalu (1986) on usuteaduse magister, EELK liige ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
