Hiljuti allkirjastasid 122 riiki tuumarelvade keelamise kokkuleppe ning see annab lootust, et tuumarelvad kõrvaldatakse maailmast täielikult. Kuid selle lootuse realiseerimine nõuab religioossete osaduskondade tugevat kaasatust, ütleb õp dr Peniel Rajkumar, Kirikute Maailmanõukogu (KMN) religioonidevahelise dialoogi ja koostöö programmijuht.
72 aastat pärast Hiroshima ja Nagasaki pommitamist, 3.–4. augustil tähistati Hiei mäel Kyoto lähedal Jaapanis maailmarahu religioonidevahelise palvekohtumise (Interreligious Prayer Meeting for World Peace) 30. aastapäeva. Rajkumar ütles oma pöördumises, et uus moraalne ettekujutus, empaatiline tõekspidamine ning pühendunud koostöö on sellised kaasatuse viisid, mida vajatakse religioossetelt osaduskondadelt rohkem kui kunagi varem teel tuumarelvade elimineerimiseni.
„Ajalugu on õpetanud meile, et tuumaenergia edendamine jääb küsitavaks, arvestades keskkonnaga, eetikaga ja majandusega seotud põhjusi,“ ütles Rajkumar. „Three Mile Islandi, Tšernobõli ja Fukushima tuumakatastroofid kinnitavad, et mitte ainult tuumarelvad, vaid ka tsiviiltuumaenergia allikad võivad vallandada tuumakatastroofid.“
Viimase 72 aasta jooksul on võimsad rahvad normaliseerinud tuumarelvad, tagades neile püsiva koha rahvusliku turvalisuse psühholoogias, sõjalises eelarves ja jõudude paigutamises, rahvuslikes sümbolites ja retoorikas. Kuid teadlikkus peab saatma meie ühist tulevikku.
KMN-i tuumapoliitika väide on, et „mõlemad, nii tuumatehnoloogia militaar- kui tsiviilkasutus toodavad suurtes kogustes mürgist materjali, mida looduses ei eksisteeri ja mis on ühed maailma kõige hullemad keskkonna reostajad“.
„Et pakkuda katet meie poliitilistele soovidele ja majanduslikele ambitsioonidele, on relvatööstus edukalt turustanud vale, et ainus viis, kuidas muuta maailm turvaliseks, on suurendada oma tuumaarsenali,“ ütles Rajkumar. „Me oleme kasvatanud moraalse keskkonna, kus ei suudeta ette kujutada elamist ilma võimaluseta tappa ja saada tapetud.“
„Selle asemel peaksime me toitma moraalset ettekujutust, mis keeldub usaldamast relvi rohkem kui meie ühist inimlikkust. Iga toodetud või katsetatud tuumarelvaga me raiskame oma jõudu ja vastutust olla inimene.“
Tuumarelvade täielikku elimineerimist on edasi lükatud suuresti seetõttu, et tuumarelvi nähakse tulevikuohuna, kuid otsust tegutsemiseks saab kiirendada, kui me näeme tuumarelvades ohtu meie olevikule. „Selleks on meil on vaja kaastundlikke südameid, mis näevad seda pöörast hinda, mida meist kõige haavatavamad maksavad meie morbiidse sõltuvuse eest tuumaarsenali täiendada,“ sõnas Rajkumar.
7. juulil 2017 allkirjastasid 122 riiki tuumarelvade keelamise kokkuleppe, mis viib tuumarelvade täieliku kõrvaldamiseni. Leping jõustub aga alles siis, kui riigid on lepingu ratifitseerinud. Sellega muutuks tuumarelvade kõrvaldamise ettekirjutis ülemaailmseks.
„On aeg, et laialdane religioonidevaheline konsensus tuumarelvade kohta saaks tõlgitud ühisesse tegutsemisse,“ lausus Rajkumar. Religioossed osaduskonnad peavad töötama koos poliitikute, diplomaatide ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega, mis nõuab solidaarsusel rajanevat pühendunud koostööd.
„Me ei saa enam vaikida. Maailmas, kus tihti paistab olevat piisavalt religiooni, et panna üksteist vihkama, kuid mitte piisavalt, et panna üksteist armastama, peame me koos käima. Me peame kõndima käsikäes, südametega, mida on liigutanud kaastunne ning peas värske ettekujutus, mis ehitab uue maailma, kus mitte ainult mõned elud, vaid kogu elu loeb.“
Allikas: KMN
